Me oleme Kaljo Kiisa ka üheealised mehed peaaegu seepärast on päris loomulik, et enda järgi mõõtu võttes võin ka teie käest küsida, et kuidas teil unega on. Magad hästi, põhimõtteliselt magan päris hästi, uni on, oli, on hea. Kuid tähendab just tööaeg on nüüd muutunud, kui ma tavaliselt vanasti noores põlves olin öötööline, siis niisuguseid hinnalisemad ja võib-olla isegi väärtuslikumad minutid. Praegu on hommikupoolsed tunnid, vaiba tõusen isegi kella kuue ajal üles. Ega paljudele see ka ei ole, väga varajane aeg, aga minule inimesele, kes on tõesti harjunide tahtnud magada seepärast, et kunagi ma töötasin teatris ja tööpäev lõpes tõesti hilja ja hommikul oli vaja ennast välja puhata. Aga praegu jahma olen niisugune hommikupoolne töömees, kell kuus ei lase teid veel valvur sissegi. Paviljonis? Ei jah, ei, nad lasevad ka sellepärast, et ma pean ütlema, et 20 aastat õigemini 25 aastat teeb ka ükskõik millises maailma nagu omaks inimeseks. Ja kuigi noh, tore on see, et valvurid on vahetunud, aga meie põhiline kaader on jäänud samaks. Nii et ka seal võiks tööd teha. Kuid ma arvan, ega vast ehk töökoht polegi tähtis. Kas paviljonis kodus või kinoliidu toredatesse ruumides, ma olen isegi Kinoliidu ruume praegu kasutanud, sest see on väga mugav maja, puhas maja rahulik maja. Inimesed ei jookse asjatult ringi. Närviline õhkkond on kadunud. Nii et ma olen oma viimaste aastate niisugused just väärtuslikumad, võib-olla isegi loominguminutid ja tunnid saatnud mööda kinomaja seinte vahel. Mis praegu on töös? Praegu on töös, oh kuidas ma ei tahaks ausalt öeldes sellest isegi rääkida. Niisugused igapäevased asja poes käimist ja, ja trammiga sõitmist ja tööleminekute tulekut sellest tavaliselt inimesed ikka räägivad ja räägivad ka seda lehes ilmuvat järjejuttu või, aga see, mida oled nagu talletanud kusagil salajases sopis juba aastaid ja mis on muutunud nagu väikseks väga toredaks armastuseks ja ega me keegi taha oma esimesi tundeid nii väga ilma ette tuua. Nii et sellepärast ma nagu ei tahaks rääkida, kuid nüüd juba võib seepärast, et uus ajakiri teater, muusika ja kino on selle ilma ette toonud. Mis ma siin keerutan, see on Toomas Nipernaadi teos, mille ümber ja mille sees ma nagu olen olnud juba 10 aastat. Mulle ta on saanud tohutult lähedaseks. Ja ma ei tea, mulle tundub noh, tavaliselt nagu järgneks võib-olla teie poolt küsimus, miks ma seda võtsin on ju mingisugune põhjus, miks, miks sa tahad ühte asja teha miks ta veetleb sind? Mind eelkõige sellepärast, et ma usun, et igasühes meisel Nipernaadit Niivõrd suurepäraselt niisuguse suure südamesoojusega niisuguse romantikaga sellise omamoodi ka põhjanaise kargusega. Millest ta on rääkinud? Ma usun, et seda on meis kõigis ja just seda head ma eelkõige seda filmi luua, sellepärast et seal on ääretult palju heasüdamlikkust andmist ja, ja loobumist. Ja ühtlasi ka noh, lõppkokkuvõttes ta räägib loomingu inimesest, tema muredest. Aga see, see on arusaadav minu arvates kõigile, ta ei ole niivõrd spetsiifiliselt Totternid, mis jääks võõraks tublile maamehele või kaevurile. Ma usun, et kui ta meil korda läheb, siis saavad sellest osa pikkaljuks. Ega ma ei tahagi rohkem sellest küsida, ainult et ma paneksin nüüd pöidla niiviisi pea sissi, sest noh, mis nüüd meie, aga režissöör ise teab küll, kui palju ohtusid ja karisid on, et südames kantud idee ka sellisena välja tuleks. Anneli aitäh. On küll. Ja seepärast läheksime nüüd tagasi? See on kui ajakirjanduses avaldatud statistika ei peta. Kaljo Kiisa 13. filmis sündimas on, tulen esimese juurde. Millal see all minu esimene film oli, sai valmis, õigemini 1962. aastal? Ma pean kohe ära ütlema seda, et ma olin juba tol ajal küllaltki täiskasvanud inimene. Ja üldse kunsti valda tulin ma juba päris eaka noormehena. Ma pean ütlema seda, et minul pole kunagi elus olnud sellist momenti, et vot nüüd Kaljo Kiisale on olnud kohutav kutsumuse, juba ta kolmeaastaselt juba nägi ennast režissöörina või või näitlejana või vean, ütleme mul midagi sellist ei olnud. Ma olin tavaline poiss, kes jooks mängis indiaanlase mänge ja kakles. Õppis koolis võrdlemisi hästi, jah, seda ma pean tunnistama. Ja, aga filmima tulin päris juhuslikult. Sest tehti ettepanek, kui meil film loodi 1955. aastal hakati kunstilisi filme tegema, siis appi tulid meie naabrid seltsimehed Leningradist Moskvast kest keelt ei osanud ja siis oli vaja lihtsalt inimest, kes seal kõrval nagu teeks selgeks näitlejatele, mida tahetakse ja kuhu on vaja minna ja ja mida teha ja noh, mina olin siis see mees nagu tõlkija ja assistendi moodi noormees. Mulle usaldati 1960. aastal iseseisev film ja selle filmi nimi oli jääminek. Seda tohutult tore. Meenub ta just sellepärast, et minu esimene pääsukene, mille ma peost lendu lasin, on mulle siiamaani jäänud väga armsaks. Mitte sellepärast, et jääminek võitis suure merevaigu peaauhinna Baltimaade ja Valgevenet festivalil jätta võeti ka üleliidulise vaataja poolt väga hästi vastu, ta jooksis välismaal. Ma ei räägi sellest, need on kõik asjad, mis tulevad hea filmiga iseenesest kaasa. Kuid ma pean ütlema seda, et ma vist hakkasin õigest otsast peale, hakkasin kõigepealt tegema endale selgeks, miks ma seda teen. Miks see mind erutab. Ja mind aitasid selgeks teha probleemi ja mõtet, nagu Kristiliseeruda. Suurepäraselt autorid, kes selle filmi juures kaasa lõid, oli Aadu Hint ja Aleksander Bošenkovsk. Nimed ja inimesed, kes on paljudele tuttavad minule aga väga südamelähedased. Need inimesed jäävad minu biograafiasse kuldtähtedega ja peale selle pean ütlema seda, et ma olin niivõrd õnnelik inimene, et ma jõudsin tööd teha selliste näitlejatega nagu Hugo Laur, Kaarel Karm, Andres Särev, Katrin Välbe, Rudolf Nuude, Need inimesed olid mulle nii näitlejatele kui ka pedagoogidena. Võtteplatsil filmisime meil talvel väga rasketes tingimustes, külm oli kohutavalt. Kõik need näitlejad, keda ma nimetasin, olid juba väga eakad inimesed, tublisti üle keske ja higi haigeks jäänud peale lavastaja, režissööri Kaljo Kiisa, nii et ka selles suhtes läkski käest. Esimest korda ma sain kokku inimesega lähema töötajaga operaatoriga elukutse esindajatega, kellega mul on siiamaani tohutult vedanud. Selle filmioperaator oli üks Leedu parimaid operaatoreid Algymantas makskus. Ja kuidagi märkamatult on nüüd põimunud kogu see pundar, mis muudabki filmi loomise nii keerukaks, raskeks, aga samal ajal ka kui siis õnnestumine sind saadab suurt naudingut pakkuvaks tööks. Sest peame ju ütlema, et režissöör on sisuliselt nagu kapten laevas. Ja oleneb, missugune on sinu meeskond, kuidas sobivad kokku näitlejad, operaator, kunstnik, kuidas õnnestub filmisse sulatada näitlejate väga keerukas meeskond. Jah, tore küsimus. Te Ivar nagu juhtisite, mis nüüd just sellele teele, mis mul on endale väga südamelähedane ja väga-väga armas. Ma pean ütlema näitlejate valiku kohta tavaliselt noh, nagu traditsiooniks halvaks ja halbade režissööride juures läinud valitakse tüpaaži, tähendab noh, välisjah on nüüd vaja pikka või, või paksukest või, või kenakesti, blondi või brünetti. Muidugi jah, see on, andke mulle andeks, muidugi toot trus. Kuid mina, kui ma alustan tööd oma uue filmiga, mul on praegu ma võin ütelda seda, et mul on enam-vähem juba selge näitlejad, kellega ma hakkan tülitama, kes hakkavad mängima, sest nende aastate jooksul, kuna ma olen teinud juba 12 filmi, millest ma hea hulga isegi võib-olla maha kannaksin, ma ei tahaks nad mu longus biograafias, eksisteeriks, aga on ka töid, mille ma tõesti ka isegi tead, lukuks Teamisega vaatan. Nii, et näitlejad on mul juba nagu teada ja kunagi ei vali minutit baasi, vaid ma püüan leida eelkõige inimest, kes oleks mulle lähedane temperamendilt mõttelaadilt. Ja noh, kui te tahate, siis isegi, et kelle tuttavad ja sõbrad võiksid olla minu tuttavad ja sõbrad minu jaoks on see tohutult tähtis. Mul on väga raske ja peaaegu absoluutselt võimatu leida kontakti inimesega, kes ei taju minu kujundite maailma kes ei saa minu pooltoonidest aru, kes ei saa aru minu võib-olla lõpetamata lausest, kes ei suuda tabada minu, minu mõtted, antud situatsiooni, selle inimesed ma tööd teha ei suuda, seda on mul praktikas esinenud. Sest olles ise näitleja, pean ütlema seda, et ma tajun proovi tähtsust ja proovi funktsiooni. Ma ei või kannatada mingisuguseid lugemisi, mingisuguseid meeletuid tekstid, kordamisi, mingisugused lisandstseenid, õppimise ja mu näitlejad võivad ise tõendada seda, et mu proovid on möödunud tavaliselt peale teid jalutades õhtul süües lõunat või, või veetes aega peale olles ekspeditsioonist peale rasket päeva, arutades ükskõik millist muud küsimust. Ma saan aru ja ka näitleja tunnetab, et faktiliselt enne praegu proov. Et just see niisugune teineteisele lähenemine, see on proov, sest faktiliselt noh, teksti peabki pähe õppinud, mis on elementaarne armas aeg ja teda peab korralikult välja ütlema, no selle eest hoolitsevad juba head õppejõud ja seltsimees ader teeb koolis sellega kõvasti tööd ja aga me peame hakkama tajuma tükki just mõttet, tema pulssi, tema elurütmi ja seisab ant siis toimuda, kui me mõistame eelkõige teineteist. Niivõrd arukad siiski olemetne tüki mõtet tajume. Ja jääbki sellises situatsioonis jõudis nagu lõpp-punkti juurde, jääbki üle. Kuidas seda teha, ja seda viimast sõna pean mina tohutult tähtsaks, sest me oleme unustanud oma töös ka filmide ees pean ütlema üleliiduliselt, kuidas teha nimelt kuidas ja nimetasite ebajäämineku väga kuulsat näitlejate plejaadi. Teil on mänginud Jüri Järvet ja Panso ise filosoofia, teatri ja kinoprobleemide mõtestaja. On nad siis teile nii lähedased olnud, nii nagu nimetasite? On küll, ma olen õnnelikul ajal sündinud ja just sellepärast, et mul on väga Häid koolivend ja väga häid sõpru. Te nimetasite siin banzult. Jah, Panso minu arvates tegi meie ühises filmis hullumeelsus vist oma elu parima filmirolli osa, mis oli autori poolt isegi väga napilt välja kirjutatud. Nagu esimesel hetkel paistab, ei olegi midagi teha, ei olegi midagi mängide noh jutumärkides. Kuid Panso täitis selle 250 protsendiliselt. Ta oli tõeline Panso, Panso taipas filmi hullumeelsuse mõtet seal suures ja ka seda, kui hullumeelsuse juurde minna, siis ma ütlen, et see film oli jälle mulle üks kõige ilusamaid oma motika, kõige vallatumaid filme. Sest see tulevärk, mis toimus võtteplatsil hullumeelsuse juures, seda ma pole jälle siiamaani üle elanud, sest kujutage ette, sellised näitlejad nagu Järvet Panso Kanyweesise kuulus näitleja, papp, kauskas, panin esise teatri peanäitejuht Miltiinis. Režissöör pileedis panime sisest. Vene Föderatsiooni üks parimaid näitlejaid. Valeri Nossik. Meie noor tütarlaps, tol ajal Mare Karsnek sattus niisuguste lõvide hulka. Pääses väga suure auga sellest sellest tööst välja. Peale selle kõrval selline autor nagu Victor Loorents mu kooli Mint Moskvast, Riiast ning jälle vedas mul tohutult operaatoriga annatooli sabalotski, kes oli kuni suksiini surmani Zuccini operaatoriks pärast seda tööd see oli, see oli töö, kus näitleja kui lõpetas oma rolli ära ja järgmine paar jäi veel mängima, siis see näitleja koju ei läinud tavaliselt see näitleja vaatama, mida partnerid teevad seal ihu. Ja kas eesti kultuurile on siis õnne andnud, sest meid on vähe ja siis panka andekaid inimesi proportsionaalselt vähem olema. Üldiselt öeldakse, et harva sobivad teatri näitlejad filminäitlejateks. Ometi meil on sõnn sobivat teatri näitlejad sobivad väga filmi, ma tean, meil on olemas üleliiduline, suurepärane filmikunstiinstituut, kus valmistatakse ette spetsiaalselt filminäitlejaid, kuid aeg on näidanud ja mitte üksi meil vaid üle maailma, et põhiline kontingent siiski, kes, kes vallutab ekraani, on teatri näitlejad. Ja nüüd kui tagasi tulles veel selle hullumeelsuse filmigrupi juurde noh, tekib kahtlemata küsimus ja seda mul on esitatud, et miks siis jälle ikka väljaspoolt, miks ikka jälle Leedust ja Lätist, kas meil Eestis ei ole näitlejaid, siis ma pean ütlema mitte rahustuseks seda, et. Ma vist juba oma viimastes filmides kasutasin ainult meie vabariigi näitlejaid ja ka järgmises filmis ei kasutanud ühtegi väljaspoolt toodud inimest kuid peab aru saama seda hullumeelsus oli film, mis siiski oma filosoofilise üldistuse terve oma eetika seisukohalt olin küllaltki rahvusvaheline. Ma palun väga vabandust, kui ma ütleksin, noh, globaalne pärast ma film ei ole mitte sellel tasemel, et kui me küll fašism jah, justkui me püüdsime, me püüdsime halva vastu võidelda, mis maailmas on siis ma just meelega tahtsin toonitada, et sellest peavad osa võtma väga erineva rahvuse esindaja. Et veel kord süvendada isegi selle mõtte trastilisust nii meeskonnast oleme nüüd rääkinud, kuid see mees Kont taandub, võiks öelda lõpplahenduses Kolmnurga printsiibil, need on režissöör, näitleja ja stsenarist. Missugune stsenaristi osa? Stsenaristi osa on muidugi kohutavalt suur. Ja mis me siin räägime, mina ei oskagi selle kirjaniku osatähtsust üldse, isegi seda ei saagi üle hinnata, sest see on niivõrd suur ja tähtis. Iga vähegi ilmu kirjandusteos käib minu käte vahelt läbi, mis meil vabariigis ilmub pärast, et kogu aeg püüad kusagilt midagi leida, sellist, mis on sulle lähedane, olen kasutanud võõraid autorid ja et ma võib-olla Wabariigi autoritest on teinekord mööda läinud, siis ei maksa seda sugugi võtta, sellepärast et ma ignoreerin meie vabariigi suurepäraseid kirjanikke, vaid tuleb ka sellest aru saada, et on teema noh, mis mulle ei ole lähedane, öeldakse, ei ole minu veregrupist ja ja siis on, ei saa sinna ennast sisse sundida ega trügida ja seda ei ole vajagi. Näiteks ma võin praegu väga avameelselt ütelda, et kunagi ma võtsin Teet Kallase korida ja hakkasin teda tõsiselt. Kuid ma jumal tänatud, et ma olin niivõrd ausalt, ütlesin teid Kallasele ütlesin oma toimetustele, ütlen mina vist sellest ei käi üle puht filmi professionaalsest üle käimisest, aga ma nagu ei tajunud õigesti, nii nagu oleks pidanud tajuma seda teost nagu seda Teet Kallas on kirjutanud ja mul on tohutult hea meel, et selle võttis Olav nõelanud ja jõudis sellega suurepäraselt finishis mees kesku filmile. Kas ärasaalis mani? Esimene inimene, kes võitsin, olen tõesti kahe käega tema käe pihku ja ütlesin suur-suur, aitäh. Sest ka see oli mulle õppetunniks, ma suutsin leida sealt seda, mida antud momendil, nagu ma ei oleks suutnud niimoodi näha seda lahendust, kui me hakkame rääkima teineteise rikestamisest minu arvates just see on õige, et see on õige, tuleb loobuda õigel ajal, tuleb usaldada oma kolleegi ja partnerit. Ma olen ise teinud selliseid vigu, et ma olen võtnud lihtsalt asja. Lõppresultaat on ainult halb ja keskpärane fil. Nii olev neuronite nimi viibki meid ühe probleemi juurde tagasi. Mida olete ise puudutanud ajakirjanduse veergudel juba umbes 10 aastat tagasi, see on, et millal tekib eesti rahvuslik filmikunst ja siis olete öelnud, ma olen optimist ja ma olen veendunud, et see tekib. Mina olen ka veendunud, et me vist täna võime päris rõõmsalt sellel teemal kõnelda. On küll jah, veel toredam praegu sellise suure auditooriumi ees, seda veelkord ütlen, et süda on läinud rahulikuks, kuigi absoluutselt rahuloluks ei, ei tohi ega ei ole ka mingisugust põhjust. Kuid peab ütlema seda, et inetum korrata, mõtetega paremat ka välja ei mõtle. Et praegune meie filmiloojate kaader on tugevaim, kui ta kunagi on olnud. Ja just tänu sellele, et meil on tulnud juurde väga andekad noored peab ütlema seda, et need inimesed, kes meie seinte vahel praegu töötavad, on eelkõige väga eripalgelised eriilmelised inimesed, kes oskavad maailma nähtusi probleeme näha väga erineva ja huvitava nurga alt. Ja aga siit tekibki nüüd küsimus, et mis on siis rahvuslikus filmikunstis, sest teame, et filmikunst on eriti internatsionaalne kunst teda sageli luuaksegi väga erinevate näitlejate gruppide baasil. Ka stsenaarium võib tulla vennasrahva poolt, nii nagu ütlesite. Järvet sai kuulsaks Liiriga mitanud prillupiga juba ammu ja eriti viimasel ajal. On hakatud kiitma väga aktiivselt nii meie maal kui ka väljaspool meie maa piire meie multifilmiloojaid, nende tööd ja räägitakse rahvuslikkusest Eesti multifilmikunstist. Ja kui keskustella meie loojatega ja, ja rääkida nendega Nende töödest siis selgub, et pahatihti mõeldakse rahvuslikku seal nõndanimetatud pseudorahvuslikust. Me oleme sellest tohutust lastehaigusest üle saanud. Rahvuslikus con veres on meie geenides on meie rakkudes ja rahvuslikus on meie maailma pildi nägemine. Rahvuslikus on kantud eelkõige kõige parematest õilsamatest filosoofilistest ja ideelistest alustest. Kuid rahvuslikkuse all ei maksa hakata mõtlema mingisugust banaalset atribuutikat, et mis nii tihti risustab meie igapäevast elu. Risustab ka meie Munstiel, rahvuse esindajad, oleme me eelkõige kõik. Vahe on ainult selles, kuidas keegi oskab maailma näha. Ja kui ma räägin oma tööst kõige kriitilisemate ja võib-olla isegi valusate sõnadega siis võib-olla. Ma olengi patustanud selle vastu, et ma olen tahtnud teha ja lahata probleemi ülds lahus ajast kohast, territooriumist, sellest keskkonnast, kus ma viibin. Sest probleemile annab oma huvitavuse just see, et ta toimub siin. Aga mitte seal. Ede toimub meie hulgas, aga mitte ta ei tulnud Ghanas, et ta ei taha mitte Stockholmis, vaid toimub Rakveres. Just see, kui seda tajuda, miks ta selline on, kes sellele kaasa aitavad saada aru kõigest sellest, mis paneb aluse mõtlemisele, siis on minu arvates just rahvuslik kunst ja rohkem ei olegi vaja. Nii hirmsasti selle ümber juttu ka võib-olla ka liigset polnud. Või lihtsalt nii nagu sammu välja öeldud on, et me tuleme oma lapsepõlvest nagu ühelt maalt ja ema viis hälli heinamaale, siis meie minevik ja sellest ka siis juba teatud psühholoogiline omanäolisus ja oma maailmapilt väga head. Aga ikkagi film liigub läbi maailma eesti film mujale ja mujalt siia. Ja kui nüüd mõelda teie 20 aastasele kujunemisteele, sest kunstnik on pidevas muutumises kujunemises kas on ka teil olnud selliseid perioode selliseid suurkunstnike filmis, kes on teile lähedased olnud Veidele tööd? Teile tänaseni veel meeldivad, sest teame praegu retro näol sageli vaadatakse minevikku tagasi. Ja mul on raske ja, ja isegi natukene piinlik sellele vastata. Ma pean ütlema seda, et mul ei ole ainuisikulist eeskuju või isegi eeskujusid. Olen saanud tohutult palju Feliinist või või Bergman on minu jaoks kõik, võib-olla ongi see minu üks nõrgemaid külgi, mida ma võib-olla veel oma viimastel eluaastatel peaksin parandama, aga ju ta nii on. Kordan veel kord, et nii nagu ma olen oma kolleegidelt saanud väga palju mitte otse, vaid veid just kaudselt, pärast, mis me räägime, meil on olemas kas kuues või seitsmes meel millega me tajume väga paljusid asju, mida ei saa isegi ära rääkida, mida veel vähem kirja panna. Ja veel vähem seda kusagile ära trükkida. Ja sellepärast on ka maailma filmikunsti ja teatrikunsti paremik kõik mulle ei jätnud jälle alates mu suurepärastest pedagoogidest. Kui ma õppisin veel Tallinna teatriinstituudist, kui rektoriks oli Priit Põldroos, minu isiklikud õppejõud, Oskar Põlla, Alfred Rebane, Eduard Tinn, Felix Moor. No mis me räägime, need inimesed olid need, kes panid mind eelkõige seda kunsti tohutult austama ja armastama, kordan veelkord just austama. Rääkimata siis juba sellistest teoreetikutest nagu vurgart ja teised. No ja samasugune protsess toimus ju ka Moskvast, kui ma Moskva instituudis käisin. Stanislavski otsesed õpilased, Sudakov, Anders Abduulav raievski need nimed juba minule vähemalt ütlevad nii palju, et ma vaimus või südames võtan nende ees mütsi maha. Loengut peavad ju kõik ja tunnid on 45 minuti pikkused. Kuidas ta kellegile kohale jõuab, mida keegi sealt võtab, ma arvan, sellest ongi see kurja. Ja kui mulle ka maailma filmikunstist nii palju, kui ma olen seda näinud ja nii palju, kui ma olen mõistnud. Noh, ma usun, et parem, sealt on mulle midagi külge hakanud. Aga niisugust isiklikku jah nimelist Need olid mul nagu ei ole. Aga muide, ega seda ei pea otsima, sest tegelikult selle praeguse mõttearendusega te lõpetasite minu eelmise küsimuse vastuse, mis seal rahvuslikus kunsti just ei ole meie selline ei ole meie mees seal midagi näha, tema inimese nägemist. Ja seda ma nüüd tahaksingi veel puudutada, sest need probleemid, mille alusel filmi looma hakkate, peavad selles kirjanduslikus algmaterjalis olema. Ilmselt see inimesekontseptsioon ongi, mis režissööri juures on kõige tähtsam, millest ta tahab rääkida ja miks. Ja see on väga õige. Ja noh, kui nüüd minnagi veel laiemale pinnale, siis ma peangi, ütleme, et just meie filmikunstis ongi praegu võib-olla see tugevaks küljeks, et meie viimastes filmides on väga kõrgel tasemel just inimese humanistlik kujutamise laat tema sisemaailma väga täpne ja huvitav avamine. Ajastu, väga täpne ja huvitav tunnetamine ei saa siin jälle mööda minna jälle ühest eeskujust, mis on mulle kahtlemata palju andnud minu kõige noorem kolleeg Peeter Simm tema ideaalmaastik, mis kujutab pealesõjaaegset vahetult pealesõjaaegset aega, aega, kus poiss vist alles veel hällis lammas, autor ise. Kuid ma ei uskunud oma silmi, oma tundeid kui filmi lõppedes, ma sain aru, et nii hästi, nii südamlikult, nii suure sümpaatia ja nii suure murega ei ole tükk aega ükski teine filmikunstnik rääkinud sellest ajast rääkis Peeter siin näete, siin ei olegi vaja kaugele, ronib Itaaliasse kusagil klesin oma nooremad kolleegid võivad anda sulle tohutu impulsi mis aitab sind juba ka edaspidiseks. Kui veel ütelda seda, et noorte tulek meie majja ei löönud mingisugust kiilu vanade ja noorte vahel. Tavaliselt kardetakse mingisuguseid Antogonistlike vastuolusid ja riidi pahandusi. Pean ütlema seda, mida ma olen igal pool korranud ja see on, see on absoluutne tõde. Et vastupidi, noorte tulek on meie nii Tallinnfilmi kui ma räägin praegu Katinolitu just mobiliseerinud ja palju tugevamaks liitnud, sest ma kordan, mida ma ajakirjanduses ka ütlesin. Sest meie ühiseks põhimõtteks ja printsiibiks on siiski jäänud ainult. Kuulan teid praegu ja mõtlen, et kuidas vajame mõlemat, nii loovat isiksust kui vajame juhte, organisaatoreid. Ja kui pikka aega olete teie teinud ka seda rasket tööd hoida meie kinoliidu laeva õigel kursil ja selles mõttes on ka teil see nädala nüüd pidupäevanädalal, sest see on ikkagi suur lugupidamine kogu meie Ginastide perele, et üleliiduline festival Tallinnas toime pannakse. Noh, kui minna teie lause esimese poole juurde, siis, kui suur osa nüüd minul kinoliidu juhtimises on olnud? Seda ei tea täpselt. Ma pean, ütleme ainult seda, et mul on tohutult vedanud, sest Need inimesed, kes kinoliidu töös on mind aidanud, on olnud siiamaani suurepärased inimesed. Alates Ivar Kosenkraniust Kaljo võsast ja praegu lõpetades Rein Karemäega, need on inimesed, kes oskavad töötajad tahavad tööd teha. On filmikunst meie vabariigis, millist kohtada omad meie kultuuripildis. Ja need inimesed on lihtsalt suhtunud minusse suure lugupidamise ja niisuguse pieteeditundega sest kumama filmitööd hakkan tegema, siis mul palutakse lihtsalt vähem kinoliidus käia ja teha siiski oma nõndanimetatud põhitööd. Nii et jah, midagi ei ole öelda, kaadrid otsustavad kõik. Missuguste filmidega meie võtame osa festivalist või on teil ka võimalust olnud uuemaid filme näha, et teaks pisut, missugune on see meie kinematograafia, tänane päev, mis esineb siin festivalil meie vabariigist esindab filmikunsti praegu festivalil Peeter Simmi ideaalmaastik. Ja vastvalminud veel nagu soe sai Olav nelandi korrida kolida, millest ma just rääkisin? See on kunstiliste filmide konkursil siis lastefilmide konkursil võtab osa Helle Murdma film nukitsamees. Meile anti võimalus kahe filmiga esineda kunstilistest filmidest ja mina arvan, et seekord. Me esindame oma vabariiki väga hästi. Väga huvitavalt. Nii tuletame kuulajale meelde, et filmiga Surma hinda küsi, surnutelt saime me esmakordselt üleliidulise tunnustuse tulime võitjaks jerevani konkursil. Muidugi ootame, loodame ka siit midagi, kuid miks korraldataksegi seened Tallinnasse festival? Noh, traditsioon on nii, et iga aasta festival läheb ühest riigist teise. Me oleme nagu konstitutsiooni järgi kõige viimane. Laboriks ei tähenda luu viimasel kohal. Ja meie nagu selle esimese ringi lõpetame. Ühtlasi on ka väga sümboolne päästetud, et esimese ringi lõpetamine annab põhjust ka mingisuguseks hästi suureks üldistuse tegemiseks. Kuidas on üldse need 15 filmifestivalil möödunud? Millised on tema puudused, mida peaks veel tähele panema, kuidas võiks veel kord neid organiseerida ja võib-olla isegi Temastatuuti muuta mis on siin head, nii et selles suhtes on, on meie Tallinna filmifestival väga tähtsal kohal ja nii teda ka hinnatakse ja mis on muidugi eriti oluline meie jaoks, et nüüd festivali eel on elavnenud ka huvi Eesti kinematograafia vastu ja üsna palju kirjutatakse sellest meie keskajakirjanduses vennasvabariikides. See on täiesti tõsi. Selline tore laine sai alguse paar-kolm aastat tagasi ja pean ütlema seda, et kui ma kongressil tänasin, Pravdat Is vestjad, Sovetski kultuurate literatuurne aega see tõtt, rääkimata Iskust, kinost, ekraanist, kes on avaldanud Meie filmikunstist vist rohkem ja sisukamat artiklit kui meie enda vabariigi ajakirjandus. Nii et ka praegu festivali ajal ilmub Izvestija s väga mahukas artikkel eesti filmikunstist ja me oleme jah, pidevalt sihikul ja see on väga hea, ma usun, et ka muutub midagi meie vabariigi elanikkonna hulgas. Võib olla ehk tõesti meie ise taasavastame või lihtsalt avastame, et meil on olemas ka vabariigis filmikunst.