Täna on meie mikrofonide ees NSV Liidu rahvakunstnik, NSV Liidu kunstide akadeemia tegevliige ja Firenze kunstiakadeemia auliige ERKI professor Evald Okas. Üks silmapaistvamaid isiksusi eesti kunstikultuuris nii oma loomehulga kui ka erinevate stiilide ja tehnikate valdamise poolest. Kunstnik ja ühiskonnategelane ühes isikus, kus kuid isiksuseks ei sünnita. Isiksuseks saadakse. Kas mäletate, millal teie kodus hakkasid tekkima juba kõnelased sellest, et teist võiks kunstnik saada? Ma mõtlen, esialgu ei olnudki nagu mõtet seda et kunstnikuks saab isegi no isa oli tisler Peenema töö, puutöömeister ja pojas taheti teha ikkagi natukene kahelisega, võib-olla ametmees ja peremees, esialgu ma ju isegi soovitati minna eest isa ema soovidest minna. Reaalkooli korralik amet õppida. Aga mis puutub nendesse kunsti huvisse, siis ma usun, et isegi jälle ema selles süüdi ka selles mõttes, et ja käsitööga tegelejaid armastas lugeda ja minti aadresse viia juba lasteteatrisse ja ja need kõik võib olla ergutasid ja omamoodi kodus sai teater tehtud ja võib-olla see niisugune joonistatud ja ema joonistas mulle ette ja kõik niisugused nõks, huvid olid ikka nagu kogu aeg selle joonistamise juures. Aga tegelikult ma muidugi kohe ei mõelnudki, et minu arust kunstnik võib saada ja ja see läks juba siis, kui ma reaalkoolis õppisin. Meie tuntud maalija Ludvig, Oskar Ans joonistamist ja Roman eemal oli ka seal. Ja nemad nagu märkasid minu juures seda noh, niisugust huvi joonistuse ja, ja maalimise vastu ja eriti lutika Oskar soovitas kunsti kooli minna. Muidugi algkooli ajal ma olin ka juba mõndagi maalinud, joonistanud isegi Šveitsis Nõmme ajalehes ilmus minu jaoks karikatuur, et see oli nagu esimene samm. Aga noh, ei osanud kunagi arvata veel, et kas kunstnik isegi siis, kui kunstikooli sai sisse astutud, ei olnud ju ka veel nagu päris kindel, kas kunstnik tuleb. Ja sellest on muidugi niiviisi, et mitte alati ja mitte kõigisse. Ja täna meie vestlust aitab siin ilmestada ka Villem raami poolt kokku pandud monograafia, kus on lausa unikaalseid fotosid. Näiteks siin üks esimesi kunstinäitus, kus te olete ka teie. Jah, see on 39. aastal tähendab kunstihoones ja siin on muidugi, see on tõesti huvitav foto, siin on peanneteks seeris Randel. Ja Kristjan raud, Mari Adamson, Adamson, Eerik. Ginter Reinud of Ludvig Oskar, keda nendest oma õpetajaks võite pidada kõige rohkem, ma pean muidugi võib-olla siin nendest, kes siin pildi peal on, ma mõtlen, männikud, kes on minule pikka aega joonistamist andnud ja võib-olla mina olen tänu temale olengi nii õppinud võib-olla natukene korralikumalt joonistama. Aga siis muidugi minu õpetaja veel maaliõpetaja puudub siis August Jansen. Ja hiljem siis Greenber Johannes Greenberg, nemad siin ei ole ta selle pildi peal, aga muidu noh, nemad olid minu kujunemises, muidugi. Te olete tegevjuht ja siis oli kunstniku diplom juba taskus, kui suurde sõtta läks. Jah, ma lõpetasin siis kõrgema kunstikooli ja otsekohe mobiliseeriti ja Läksingi oma oma sõjaaegsed teed. No see oli muidugi esialgu. Ma ei olnud ju veel välja kujunenud, kunstnikega ei olnud ka eriti rohkem mõnel korral näitusel esinenud. Ja nagu ei pidanudki ennast õieti veel kunstnikuks ja ei võtnud isegi kaasamale maalimistarbeid. Kui ma sõjaväkke läksin, Nõukogude armees läksin ja hulk aega ei teatudki, kunstnik olenes aga hiljem siis nagu märgati seda ja kasvatati mind ära seal ütleme nii, seinalehe kujundamisel seal ja hakkasin ise ka juba maalim joonistama rohkem, nii et sõja ajal sai väga palju materjali kogutud. Sellest ajast on väga palju joonistusi, mis praegadki võib kasutada vahetevahel. Nii et teie puhul võime küll öelda, et see raske sõjaaeg oli väga otsustava, olulise tähendusega nii teie kui kunstniku kujunemises, aga samal ajal ka, eks ole, kunstnik on isiksus, ühiskonnategelane, elu mõistmise kujunes. Nojah, ta oli üldse ta tegi ikka kõva elukuhi läbi ja ühtlasi võib-olla minu niisugune, ma olen valmis rahutu tegelane ja noh, niukene operatiivselt ta õpetas mind ütleme, maalima, joonistama kohe, nii nagu rindekunstnik peab seal tegema. Et see oli mulle võib-olla teatud mõttes kasuks. Muidugi sain väga suure praktika ja kõigepealt muidugi see näitus, mida me Jaroslavli kollektiivis kunstnikud, ettevalmistus, tsenseeri, näitus 1000 943. aastal, see andis suure praktika, kuna seal ma sattusin just nende kunstnikega kollektiivi, kes olid juba kogenud kunstnikud, nagu Adamson, Erik ja Aino Bach ja Richard Sagritsia ja teised, meid oli ju terve kollektiiv, kokku oli üldse kollektiivis meil 21 inimest, niiet sel ajal olid, võiks öelda isegi need olid ka noored, näiteks Aino Bach oli ainult 42 aastat vana ja anname see oli 48 aastat vana ja roos 35 vanad professorid kõik. Ja mina olin siis 27 aastane neli. Ja sellest perioodist on siis eesti kunstnikud Jaroslavlis dateeritud 1944 ja selle maali sünni kohta ma võin nii palju öelda, et nagu te teate, noh mind on huvitanud võib-olla isegi juba õpingute ajast saadik, aga portree ja eriti isamaasõja ajal ma tegin ju palju portreid rinde võitlejatest, jama kolleegidest ja, ja ja ma olen kogu aeg nii kui inimest ja, ja ütleme huvitanud, aga niisugune konstrueerinud lähenemine, jälgimine nende. Ja siis enne Jaroslavlist lahkumist. Ma otsustasin, et teeme grupiportreega. Muidugi kahjuks siia ei saanud kõiki peale panna, sellepärast et neid ei olnud lihtsalt kohaliks asi ja teiseks, noh need olid nagu lähemad sõbrad ja, ja keda ma seal kätte sain. Nii et siin on see pilt, kujutab endast tegelikult jah, viimast nii-öelda pilti minu selleaegses töös ja ta on noh, ma isegi ei uskunud, et ta siis nii tähtis pilt on, aga aeg-ajalt on ta võib-olla siiski üks oma muide etapil söö minu töödes ja niisugune võib-olla ka selle grupiportree on võib-olla, eks. Noh, olgugi et siin on oma puudused ja väga hea mälestus minule vähemalt ja ka nendele sõpradele, kes siin peal on. Kahjuks muidugi, osa on juba surnud, siin aga nad siin on, meil on näiteks Adamson, Erik Richard Saagrits on siin peal, siis on seal Priidu Aavik Eduard Einmann, Aleksander Pilar, Arnold Alas, Eugen Vaino. Mäletan aastat 30 tagasi selles samas majas, oleme teiega sellel samal sõja teemal vestelnud, Janet helilindid ka meil arhiivis tallel. Ja mäletan, siis juba ütlesite, et küllap ma tulen nende teemade juurde veel tagasi. Ja nüüd võimegi öelda, et kuigi mitmed aastakümned on vahel olnud ikka ja jälle midagi samalt tasandilt teil ütelda meenutaksin kas või 1979.-st aastast hävingut. Vaat mis on nüüd selles suhtumises sõjasse muuta. Nende aegade jooksul, no see vahe on muidugi võib-olla isegi kaunis suur selles mõttes, et vaat otse olles seal selles keerises ja, ja selles teeb nagu näeksid detaile ja ei oska üldistada. Aga hiljem, kui suurem ajavahemik on juba, siis tekib niisugune noh, kuidagi rohkem saab üldistada seda teemat ja vahepeal on nagu noh, ja endale ka kogemusi ja oskusi natuke juurde tulnud. Nii et saab kõiki neid teemasid käsitleda nagu sügavamat ja tõsisemat. Ma ise arvan niimoodi. Ja minu maalimis riis on ta niimoodi nüüd, et enam ei ole nii nagu sisuline reporterlik ja Mait, aga nüüd on niimoodi tihtipeale, et Zapandud lõuend ette iva, valge lõuend, suur austus selle vastu vaatate, istud ateljees, mõtted et kuidas ta peab tegutsema. Muidugi, igal kunstnikul on isemoodi lähenemine, see, ütleme nii, aga mina armastan, armastan niimoodi istuda vaest lõuendi ees ja siis hakata seda otsekohe ka kohati isegi improviseerida, ütleme siia ja siin kujutada ette seda asja nii nagu ekraani peal oleks asi. Ja tihtipeale isegi tekivad väiksed mõtled siis ma märgin endale nii paberitükikest selle peale ülesse, et neid mitte unustada. Ja võtad ette ja siis ma hakkan seda seda suure lõuendi peal juba niimoodi ette kujutada, mismoodi sveltelega. Ja no see materjal, mis varem on kogutud ja talletatud, siht on olemas. Ega see, sellest ei pruugi alati kinni pidada, aga seda võid sirvida nagu head vana Albumi vana albumeid, kas sa tahad ütlenerites illustratsioone teha mõnele ajaloolisel raamatule või ajaloolist maali teha süü tarvitse sealt otse vaadata, sealt pealt otse sellesse aega sisse elada? Niisama, selles nende sõjalistele ka. Ja ma olen neid nüüd muidugi teinud, aga ma ise olen iga kord, kui ma mõne pildi olen valmis teinud, siis ma mõtlen, et ma enam ei tee, ta aitab. Aitab sõjast, aga teinekord jälle tuleb selle teema juurde, kui nüüd ma vahepeal olen muidugi ja nagu te näete, ma olen tegelenud paljude muude asjadega, olen, olen teiste teemadega olnud, olen välismaal palju sõitnud ringi, olen sealt materjali kogunud ja seal on mul ka alati olnud inimesed ikka nii kui esiplaanil ja ja neid materjali ma olen siis kasutanud ka hiljem siis oma oma maalides võtame siin kas või noh, Indias, käies portreede gruppi bengali naised siis või jälle Jaapanis oli mul küllalt suur materjal, oli näiteks Hiroshima maali juures seal oli niisugune asi, nii et kui neid täpsemalt vaadata ja need on ka omamoodi portreed, muidugi mõni mõningal määral pole üldistatud. Aga see on ka nii grupiportree nagu öelda, sest see paneb. Ma ei mõtlegi nii, et nad seisaksid staatiliselt, et see peaksid olema grupiportree, nii nagu ma ütlen, isegi minu kunstnikud Jaroslavlis ei ole mitte niisuguse staatiliselt lihtsalt ainult poseerivad, vaid nad on võetud niuksed, natuke juhuslikud poosid, nii et nad, ma armastan natuke liikuvus, asju. Ja aga professorokas, öelge nüüd, palun, kas teid nendel väga paljudel välismaa reisidel on paelunud erinevate rahvuste erinevus, erinevad tüpaažid, otsite igalt poolt inimest? Üldinimene no eks muidugi niisugune eksootika ja see ikkagi leiab läbi ka, ütleme seal Pariisis vaatad ikka, missugune on see tüüpiline Maria-Ann, eks ole. Ja, ja ma võib-olla sain selle niisuguse diili kätte selle, aga aga, aga üldiselt ma ikka muidugi ikka rohkem vaatan inimeste huvid. Tallinna muidugi eksootiline välimus ja muidugi ka võluv, teinekord vaatad mõnda inimest võib vaadata tõesti nii mõnuga vaadata kohe. Nii ilus ta, nii huvitav. Maimetame iroomite sel ajal, et on näiteks, eks niisugune noh, piltilus, see, see vähem, võib-olla meeldiv, aga aga meeldib niisugune. Noh, inimene võib ilusale, isegi kui ta on vana ja kortsus ja ta on, ta on niivõrd ilustan minule kui kunstnikule, ta on niivõrd huvitav ja et no Õiga, noored inimesed, noored tütarlapsed, naised, teinekord vaatan, unustan ära isegi vaatan mõnda naist, tema hakkab juba vaatama, et mis ta vaatab, nendega ei pea. See niivõrd huvitav mõttet, kujutad ette, mis, kes, mis elukutsega ta, missuguse ametiga, mis vaatate, käsi, käed ütlevad juba väga palju ära, mis, kes ta on üldse, kuidas ta on, noh, isegi iseloomu võib ära ja noh, ütleme kasvõi mõnel müüjal, kui tal on sõrmused sõrmes, küüned lakitud, lõikab vorsti, rohenäha kestavand, eks ole, nii. Ja sellepärast need inimesi jälgi, minu arust on see kõige huvitavam mets, maastiku ma ütleksin ausalt, mina ei ole osanudki maastikumaalide, juba kooli ajal oli mul sellega natuke raskusi, Jansen viis meid sinna Peetri maja juurde ja ütles, et vaat, et maa olime nüüd selle Peetri maja juures, tema ise oli seal mitu korda maanite määrast, seal vastas Burmaniga. Ja vaader tundsin. Ma ei saa sellega hakkama. No nüüd ma olen juba sunnitud nagu reisinud, palju ütleme kasvõi siin kreeka motiiv, ütlementeesi, staadion on maalitud või mõni teine. No ma juba vaatan seda maastikku natuke teise pilliga ja nüüd on kogemusi juurde tulnud, nii et ma saan võib-olla maastikuga hakkama. Aga muidugi esimesel kohal on ikkagi inimene, mind huvitab rohkem. Ja seepärast see ongi vist ka üks üks vananemise suuri rõõme. Et õpid inimesi rohkem mõistma, nägematu on küll ja, ja ega, ega isegi võib-olla oma perekonnaliikmed alati keti nii hästi tunne tundma õppida ja selleks on ka nii, et nüüd ma olen teinud oma perekonna pildi. Meie pere on selle pildi nimi. No siin on. Siin on minu lapsed ja abikaasa ja ema ja, ja koerad ja kõik, need on peal. No ma olen ühe pildi teinud, aga mul on praegu teeniga pooleli, aga ma nüüd näen neid ka natuke juba natuke teistmoodi, nii et selles mõttes on nihukese perekonnapilt on ka huvitav teha, sa isegi õpid oma oma lähemaid inimesi tundma. Poseerivad, mis mu teada on, täpsemalt niimoodi selle maalimise ajal on alati ka mina ei nõua, kuna Jer maalimise ja need portreed majandus peaks olema absoluutselt. Seisma nagu kivikuju seisneda ei olnud tarvis. Aga mida ma nõuan? Ta peab olema selle asja juures, et tema on ka huvitatud sellest asjast, et siis maaliselt välja tuleb. Kui ma näen, et inimene on unine, haigutav taani igav, ta ei taha olla. Mul otsekohe kaob igasugune tuju ära, ma ei saa enam seda portreed ja sellepärast, et ta peab ikkagi olema selle huvitatud selle asjast, ta peab olema nagu elama, kaasa natuke, ma ei tea, kas seal võib olla ka näitlejatel ja kõigile niisugune tunne, et kui publiku ela kaasa tema isal mängida, ma sain aru, Jüri Järvet rääkis mulle. Et siis, kui saal ei tule ka, seisa iga tema mängideriks vereni. Nii et kunstnikul on ka seesama modell, peab ka kaasa selle me natuke. Ja kui nüüd vaadata teie reisi Sarri ju siis need on publitsistlikku reportaažlikku, nii nagu ise ütlesite, aga juba perekonna koondportree sisaldab lisaks sellele karakteri peegelduse siiski ka juba programmilist. Ma arvan, siin ta kanga, teie eetilised seisukohad. Kuidas te peate oluliseks perekonda oma loometöös? Kui taustsüsteem ja ma pean ta üldse sellepärast, et perekond on mind kõvasti abistanud, ma ütleksin, selles mõttes ka nad on võimaldanud minul töötada omal alal eriti ja tänu minu lastele, kes on kõik kolm last mul on ja need on kõik kunstnikud ka tähendab vanem tütar on maalija. Poeg on arhitekt, graafik ja noorem tütar on tarbekunstnik, nii et omamoodi nemad ütlevad minule ka väga palju tõtt ja nad on selles mõttes väga abiks. Teinekord ja mina olen neid kasvatab niimoodi ka üten kunsti vaimus. No meil on hea raamatut, kui meil on alati juba väiksest peast lapsed käisid kunstinäitusele ja abikaasa on selles suhtes väga kunstihuviline. Nüüd selles mõttes on isegi perekondlik, kus on, toimub see kogu arutelu, iga tööde arutamine ja, ja, ja kui seal on, olgugi, et erinevad maitsed on meil tihtipeale noh, niikuinii käekirjad on erinevad ja kõik. Nii et selles mõttes ma arvan, et see on väga tähtis, kui niimoodi saab hästi läbi niisugust asja koha pealt. Nii et teie ei kuulu nende moodsate filosoofiliselt mõtlevate meeste hulka, kes arvavad, et perekonnaaeg on möödas ja ei lähe mõttesse. Te ütlesite, et loodust olete vähem maalinud ja ei tunne ennast nagu kodus selle juures samal ajal olete teie võiks öelda selliseks omamoodi teerajajaks ja selle probleemi mõtestajaks, mida nimetatakse tööstusmaastikuga ja kõige sellega, mis sealt kaasa tuleb. Nojah, tööstusmaastiku ma hakkasin veel rohkem, võib-olla kuskil 59 Kongaasi tehase maletaja ja graafikas peamiselt just, ja esialgu ma tegin muidugi graafikas siis ma käisin Kundas, siin olid muidugi ka süüdi omamoodi need suvegaasid, ma mõtlen. Meil oli kunstiinstituudi suvebaas, oli kuuendas ja tööstusrajoonides käisime, kus mind hakkas huvitama muidugi see tööstusteema ja teema, et ma olen nende käsitan muidugi seal kaevurid ja nii, aga, aga just see huvitas tehase rütmika niisugune ja see andiski võimaluse paremini võimalust ja mustvalges võib olla hiljem muidugi ka maali, ma läksin selle küll, kuid ma arvan, et selle teemaga tasub mul ikkagi veel teha, see annab juurde üldse niisugust ka teistes maalides mõõdwatenikud, massiguraalsed asju, teen nisukest rütmikat ja lähenemist natuke teistmoodi kui, kui lihtsalt, et ütleme, pildi tegemine vaid, ta on ikkagi teadlike niisugune ülesehitus, ma ütleksin, minu viimase aja töödest, ma olen katsunud siiski neid rohkem, ma ütlesin innova, istun pildi ees ja siis ma teda ehitan üles niimoodi kõik. Niisama, kui ma ehitan ühte tehase pilti üles sammuma, ehitan ühte maagrupiportreed niimoodi üles. Ja aga kuskil 30 aastat tagasi tööstus ja looduse vahekorrad ei teinud meile veel niiviisi muret meie mõtestanud seda Miinaga. Jah, jah, ja seda asja võib-olla ka Me mina oma loomingust mõningal määral näitan just seda. Nii et see, see, ma usun, et see tasub ikkagi uuesti tulla, selle asja. Kui mõtestadagi näiteks teie linn ja kunstnik 1978.-st aastast siin on nagu, nagu kõik, kes seda sees igatsust ilu järele ja looduse järele ja samal ajal tehismaailm, kivilinn, asfaldimaailm. Jah, umbes seda ma mõtlesin ka niimoodi, et seal olekski sees. No teate, Bildes ära seletada natuke raske üldse nõiga ma hea meelega nagu ei taha, sellepärast et mulle endale meeldib ka, kui ma teiste Maale vaatan WWW graafikat, siis ma seletan teda nagu isekatsel ja mulle väga tore on, kui, kui vaatleja ise kujutab ette ja mõtle, mis on väga, isegi huvitav, on teinekord kuulda, mida teinekord vaatleja ja kunstihuviline tunneb sinu maali juures või graafika juures. Võib-olla isegi hoopis midagi uut leiab seal ja see on ka, võib-olla ongi kunstiteosel see kõige tähtsam, et et annab võimaluse ka endale nii-öelda luua, kaasal. Aga mitte lihtsalt kunstnik seletab täpselt ära, mis ta nüüd on ette kujutanud selle, mis ta teeb. Jah, kui ma nüüd niiviisi küsiksingi, siis endalt, et mis tunne mul tekib, kui ma vaatan teie maali naine hobusega ja kui ma siia panin kõrvale tööstustemaatika siis ma võiksin öelda, et te olete minu jaoks teadvustanud, aga mitmed olulised probleemid seal võib-olla isegi näiteks kõrvuti vaadata, siis saaksime aru, missuguses maailmas me elame. Seal jah, eks ole, hea, kõrvutatakse planeerida ja, ja no ma ei hakka seletama, mis mina sealjuures muidugi mõtlesin, aga aga asja niimoodi, et, et üldse naise kujutamine ja ütleme noh, ma olen väga palju aktimaalid ja ja joonistanud ja, ja tahan lihtsalt son maalisus kujutada, see on niisugune noh, kuidas öelda massiks saab seal seda anda, niisugust elu ja, ja, ja tõesti, teda just elavad liikumist ja kõik see on isegi kui ta on vaikselt Lamofon, ta, niisugune eluline ja kaunis, teinekord isegi nii, et seda seda kunstnik edasi anda, see on, ma mõtlen, suur töö selles, et peab proovima palju jällegi, kui hästi tuleb välja mõni niisugune maal. Ja nüüd ma olen käinud pikka aega juba ümber põhiteema, mille juurde ma tegelikult jõude tulla tahan. Sest see ajendas mind teid stuudiosse paluma. See on suur lõuend, kunstnikud, loodud on seda aastal 1974 82. Kevadisel kunstinäitusel nägime seda Lelle maaliga, muidugi ma juba nii kui ma ütleksin, et see on natuke nagu side, on temal selle ja kunstnikud Jaroslavlis just nimelt sealt me juba alustasime ja nii, et see on sellega mõeldud, ongi nii, et nagu idee tekkis sealt, sest et needsamad inimesed tegelikult on seal peal ka needsamad kunstnikud. Ja selle maali sünd muidugi oli 74. aastal algasin seda tegema suure hooga, nii-öelda suure vaimustusega seal. Võtsin kätte, maalisin kohe kõigepealt Lembit Sarapuu üles endale see Lembit Sarapuu on tore poiss, omamoodi tema, minu õpilane ka kunagi olnud ja ta oli nõus mulle poseerima. Hästi, poseeris ja kirjutas mulle kohe lõuendile taha ka Lembit Sarapuu sel sel sel kuupäeval 1974 tegin endale ette, et vaat, ma olin Aino Bachi, ma olin seal Võerahansu maalin noh, niimoodi järjest kõik, tähendab Mikud. Ja ma saingi ilmad, härra maalid, aga siis on niisugune asi, et tahtsin veel maalida neid uuesti, kuid nad nagu te teate, nad on surnud, eks ole. Ja nii oligi vahepeal terve rida minu modell surid. Ja selle tõttu see asi hakkas nagu venima ja mul ei olnud sel ajal nagu õiged tööruumi ka võimalus, sellepärast et mu pere oli kõik koos ja need noored kunstnikud oli mul kõvasti seal kaasamas ateljeedes töötas kaunis kitsas, see asi ja niisugust suurt tööd teha jäi see, nagu hakkas niimoodi venima. Muidugi ma tegin joonistusi, mul oli väga palju tehtud varem nendest inimestest, joonistusi ja, ja etüüdi, kes seal peal on, seal oli Enn Põldroos, on paar korda maalitud ja nii edasi terve rida, aga niimoodi see võttis aega ja ma panin selle töö mõneks ajaks isegi kõrvale. Lihtsalt et hakata mõtlema, kuidas ma mul on, oli omamoodi kompressioon, oli juba kõik ära paigutatud, teada, kuidas ma teen, aga siis tekkis juba uus mõtlemad, nagu tüdinesin temast ära, et see on võimatu teha niimoodi, sest noh, kasvõi nagu tänasel päeval, mina ütlesin, et me saame täpselt kell kolm kokku, suur vihm, tulise segas Isamaal kunstikutel. Ma palusin täpselt tulla kohale, aga nemad tulid hiljem, tulid kohale, mulle poseerima või üldse ei tulnud jälle teine päev. Aga minul oli siis juba ei olnud võimalik tulla instituudis ja ma olen seal seotud, mul on ka täpne plaan ja mina ise olen võrdlemisi täpne alaks. Aga kumu modell ei ole täpne, vaat siis läheb asi selles. Kas see töö on nüüd maalitud visandite järgi või osa on ka vahetada vahetult, osa on vahetult maalitud sinna peale, aga osa on tehtud visandid joonistuste järgi ja kasutatud isegi mõned on siin kasutatud fotomaterjaliga natukene, aga neid on vähe. Muidugi see on tarvis oli, sest mul on tehtud viimase niisuguses olukorras, et ta on osa niisugune nagu otseateljees, teised on, aga nagu pildid ka seal sees, nii et aga kui te täpsemalt vaatate need siis nagu pilt seal omamoodi pildina toodud, siis need on siis mõnes kohas kasutatud fotomaterjali. Kui palju kunstnikke on? No siin on täpselt 100 peanahaga. Tähendab, siis on veel üks modell on siin peal, tähendab, selle 100 hulgas, nii et nii bussiga on siis vähem. Sa, ja siis on üks tundmatu peal, see tundmatu naisterahvas on minu arvates kaunis naine, aga see on tehtud just nii vabalt peas ei ole, ei kujuta Justite portreed. Ja nii, et ülejäänud on kõik portreed ja noh, seal on siis veel üleval üks akt, aga see ei ole mitte ka ütleme kui portree, vaid seal maal niisugune aktimaal üleval läheneksimegi nüüd sellele maalile sellest seisukohast, et kuivõrd erinevad põlvkonnad, mida üks või teine nendest põlvkondadest on Eesti kunstikultuuri toonud üldisemalt võib-olla vääriks kõiki palju rohkemgi neid peale panemist, aga lihtsalt siis noh, ei saa panna, lihtsalt ei ole võimalik hüdrookin mahutada. Seepeale sinu mõned kunstiteadlased ka nagu Leosoom, peia Jens ja Karsten ja mõned niisugused bussi peale, sest on ka sinuga. Aga vaata, just huvitav on see, et mina ei teinud vahet, sest mina Pean noortest ka väga lugu, olgu ta siis kuidas tema käekiri on oma maalis joonistamisest sna tihtipeale väga huviga, vaata nende neid ja, ja nii, et ma teen siin mitte vahet, et vaata nüüd, et peab olema niisugune või niisugune niisugune käsitluslaadiga, vaid tema, mis tahan siin eesti kunstis mingist rolli mängib ja siin on muidugi terve rida noori, kes on minule väga südamelähedased ja ma ütleksin isegi noh, nad on minu õpilased näiteks ütleme seal kõigepealt Marju Mutso. Tema oli minu diplomand ja Herald Eelma, Kaisa Puusta, Peeter ulas, Eevi, tihe mets, Õnne Eelma. No kõige vanem õpilane, kes mul on üldse olla, seal, oli Esko Lepp, tema oli 1940. aastal, oli minu õpilane, akti klassis oli, võtaksin endale joonistamist. Nii et siin on muidugi terve rida on juba minu õpilasega peal ja see minu arust teebki huvitavaks näiteks Mario mozzu, ma ütleksin, ma panin ta esiplaanile ka. Mina pean temast väga lugu, andekas kunstnik oli nüüd mis pilti veel rääkida, aga seda ma ütlesingi, et raske on mul midagi seletada. Seda pilti tuleb lihtsalt vaadata ja seal näitusel oli muidugi, rahvas oli väga huvitav vaadata, nad, vaat mul on väiksed numbrid keset peal igale kunstnikule. Tähendab, ja all on siis eraldi tehtud lahtised raamatut, kus on nimed, siis saab vaadata, kes ei tunne. Teinekord on muidugi see ka võib-olla tõesti isegi võib öelda, et ega ta väga sarnane olema, aga teate, see saladuse küsimus on niimoodi, et mina vaatan, et mina näen seda inimest nii, ta on niivõrd sarnane, teine ütleb, et ei, seda, seda ikka ei ole nii suur, aga seal sabasse sedagi, mina ei pea sarnaseks, öeldakse, et vaat kui hästi. Kuidas sa seda ometi nii hästi tavaliselt. Nii et see, see küsimus on üldse nii, et et ma ei tea, see vist on individuaalne, kuidas vaatame, näeme, erinevad erinevad erinevate inimeste lihtsalt on midagi jäänud meelde kas tema, tema sümpaatsed küljed negatiivsed küljed on teistmoodi. Nii et selle üle ma muidugi ma usun, et vaieldakse veel, kas on sarnane või ei ole ja, ja see üldse olla poleemiline teos, kus vaieldi ja arutati, aga noh, mina olen niimoodi teinud, nii et ma loodan, et siis ikkagi on minule väga südamelähedane selles mõttes, et siin on mõnu, palju minu häid, kes kolleeglikute kaaslased, kes seal peale siin on mul need, need ütleme nagu Adamson-Eric on siin pea Eduard Einmann siis on Enn Roos ja, ja terve rida neid, kes on juba ütleme, sõja ajal Pilar ja olime koos. Nii et need on niisugused inimesed. Alu hoida siin ja teised Luubradikule momendil meelde, nii et see on Eesti kunsti arengutee läbi nelja aastakümne, võiksime niiviisi öelda, aga kui nüüd vaadata, mis on Eesti kunstipildis muutunud nelja aastakümne jooksul, kui ta tuleb, jäta meelde seda 39. aastanäitust, kus esmakordselt muutunud on muidugi palju, Lübarmaatiliselt on palju muutunud ja on muutunud üldse selles mõttes, et ta on laiahaardelisem ja, ja nii palju noori ei ole ju kunagi olnud eesti kunstis korraga, kui palju nüüd on ja ja nii palju eri käekiri, käsitluslaadi ja need ei ole olnud kunagi, on ikkagi olnud rohkem ühesuunaline ütleme vanasti kodantsiaal oligi ka see vallase kool oli nagu peamine ja nõndanimetatud võib-olla isegi omamoodi Pariisi kool, aga praegu on juba aeg muutunud, kogu maailmas on kunst oma keerdkäike teinud ja seda, see on mõjutanud ka meie kunsti. Nii et ma arvan, et ta on rikkaks läinud mitmekesiseks, mis muidugi sõelale lõpuks jääb, seda me praegu veel ei tea, eks ole, seda otsustab tulevik, aga, aga üldiselt võimekaid kunstnikke on meil kaunis palju. Isegi Ma mõtlen, võrreldes endise ajaga oli ta ikka niisugust võimeid, on palju, nüüd oleneb maitsest, oleneb lähenemisest, oli nii, et siin on, siin on mitmed küsimustega. Aga eesti kunst on ikkagi väga mitmekesine ja huvitav, praegu mina arvan nii, te olete palju maailmas ringi liikunud, paljude rahvaste kunsti näinud, kas Eesti kunst on rahvuslik? Ma arvan küll, siin saa teist olla eestlane ei saa teistmoodi teha talle need üksikud asjad, mis on elektrilised, see, see kaob ära, aga ei, tegelikult on rahvuslik ikkagi, sest et ma mina, eesti kunstnik, ma ei saateistkümneni, selle maa peal elan ja olen ja olen, nii et igal juhul see pruugi muidugi alati olla, et oleme Eesti rahvusrõivad või mitte see ja primitiivne. Aga lihtsalt, ta on kohe teistmoodi, kui me võtame ka, võtame, võtame kasahhide juurde, vaatame, kuidas nemad maalivad või grusiinlased, hoopis teine suur vahe on igal pool, ma alles käisin Hispaanias ülemöödunud aastal hispaanlast maalivad, hoopis muud moodi, kasutavad isegi on näha nende nende tänapäeva, kostis ikkagi seda, seda Koiad ja, ja niisugust mõju Velaskess ja nende mõju ja meil on ka võib-olla näiteks ikkagi meie meie piiraldi raud ja need löövad ka natuke läbi, kuskilt tulevad tagasi ikka nii mõjuvad ja lähenemised nendele, nii et eelnenud põlvede kunstiloome ei kao, nagu saan aru, te ütlete, et ikkagi läbi uute kunstnike, tuleb ta kuidagi ikka tuleb uuesti välja, mina arvasin ikka uuesti ja nii, et see ei saa olla nii, et lihtsalt ootamatult kaob ära laagris. See ei ole võimalik.