Siis suvi 1941 kas olitegi 18 täis juba vä? Kevadel aprillikuus täitus 18 aastat kooliga kaugele olite. Kool oli nii kaugele, et sügisel unistasin juba ülikooli sisse pääsemisest. Ja võib olla, kui poleks olnud sõda, olekski elutee kujund hoopis teisiti. Kas pruut oli juba? Jah pruuti pooli, nii väike armastus? Nii peabki selles vanuses olema. Aga nii küll ei pidanud olema. Et sõda tuli. Jah, see tuli küll ootamatult, olid igatahes head kavatsused ja mõtted tuleviku suhtes ja kõik see purunes ühe hoobiga. Teil olid hoopis teised kavatsused ja plaanid. Ja ometi hämmastab, et olete nagu, nagu sündinud, sõduriks või, või millega üldse seletada seda, et juba sõja esimestel nädalatel läksite täitma nii keerukate rasket sõjamehe ülesannet üle rindejoone. Ma ütleksin, et sõjameheks ma kunagi pole tahtnud saada oma noorpõlves ja kui ma unistasin ülikoolis, siis sõjamehe tee oli minust kõige kaugemal. Aga tegelikult kujunes kõik teisiti ja, ja see oli paljude minuvanuste noorukite tee. Isiklikult tundsime nõukogude korra eeliseid 1940. aastal, kui anti meile kõik võimalused õppimiseks ja eriti minusugusel noorukile, kes kogu aeg pidi võitlema majanduslike raskustega selleks, et jätkata haridusteed oli uue, nõukogude korra tingimustes vaja ainult ühte ainult õppida, kõik eeldused olid selleks olemas. Ja muidugi, kui algasid rasked sõjapäevad, siis oli vaja praktiliselt tegutseda just kaitsta seda uut korda, mis andis meile kõik need võimalused. Ja siis muidugi ma läksin võitlema rindele, aga mõtlesin tol korral, et see on ajutine nähe. Täi täidan oma kohuse ja pöördun tagasi selle juurde, millest ma tookord unistasin. Kuulan teid, kuidas te panete praegu asjad paika? Mitte nii nagu vahel noorukid mõtlevad sõjame elukutsest kui parate julgete elukutsest, kuigi isegi sõna elukutse siia ei sobi. Teie läksite kaitsma nõukogude võimu mis oli teile juba õpetanud elust hoopis teisi arusaamasid. Jah, aga ka selles sõjamehed ees. Kui nüüd tagasi vaadata, oleks mõndagi teisiti kui teistel eesti meestel. Meenutame kasvõi toda kuulsat Kivilo lahingut, kus saavad saite. Sõjamehe tee on üldse väga raske, palju on seal muidugi kangelaslikkust ja seda teatel põhjustatud tõstetakse alati esile, see on vajalik teha. Aga tegelikult on sõjamehe elukutse ja tema tegevus ääretult raske. Kui inimesed on veendunud selle õigsuses, mille nimel nad võitlevad, siis saab ka raskusest üle. No minu sõjamehed ei oleks omapäraselt natuke, ma ei jõudnud veel sõjaväe vormi selga tõmmatagi, kui mul tuli teha juba esimene luurekäik vastase tagalasse ja peale seda nii mitugi korda tuli seda teha, tuli osa võtta lahingutest. Kuni lõpuks siis kivilahingut piimasid. Enne Tallinna mahajätmist sain juba raskelt haavata ja pani mulle punkti. Sõjamehe tee oli siin Eestimaa pinnal. Teist korda saite haavata orjal Kurski kaarel. Jah, see oli juba kaks aastat hiljem, vahepeal oli jäänud selja taha juba pikk teenistus ju väeosades. Sidemehena, sapöörina, sõjakoli kursandina ja värske sõjakooli lõpetanud, ma saabusin just 43. aasta varakevadel Brjanski rindele, kus siis ta 943. aasta suvel toimusid meie Nõukogude Saksa rindel otsustavad sündmused ja seal vaenlase kaitsest läbimurdmisel ma sain siia teist korda raskelt haavata ja seekord juba väga raskelt. Sõdurist kindraliks võime täna tagasivaates ütelda. Kuidas sattusite Akadeemiasse rahupäevil tundub isegi uskumatuna, et sellel ajal poisid akadeemiat tegutseda ja valmistada ette kõrgemate ohvitseride kaadrit ka mõistlik oli ju ka see paratamatu. Akadeemiasse minek tuli samuti mul võib-olla üle ootuste, sest ma mõtlesin kogu aeg, et olen oma kohuse täitnud rindel aastatel ja tegin peale sõja lõppu veel kord katse, et jätkata õpinguid ülikoolis. Kuid ülemused otsustasid, et on vaja noort kaadrit ka väeosadele. Seda enam, et teenisin sel ajal ning Eesti rahvusväeosades. Ja siis, kui juba oli näha, et ära end ei lasta leidsin, et on vaja juba jätkata haridust uuel alal ja nii ma siis läksingi sõjaväeakadeemia sisseastumiseksamitele. Väga hea, et valmistasin ülikooli sisseastumiseks, eksamid läksid ilusasti tänu selle suurele ettevalmistusele. Mind võetigi vastu fronsenile sõjaakadeemia kuulajaks. Ka teie kohta kehtib siis seesama kuulus Tammsaar ütlemine, tee tööd ja siis tuleb ka armastus, sest nüüd armastate oma elukutset ja ametit kindlasti. Jahti töödne vaeva, siis tuleb armastus, nii et meie kirjandusklassiku sõnad peavad tõesti paika. Hiljem ju peale akadeemia lõpetamist paljude aastate jooksul või seal tegelesin juba teadusliku tööga ja pedagoogilist tööga. Leidsin seal väga palju huvitavat ja omapärast, mille nimel tasus töötada. Ja nüüd on meie stuudios Eestimaa ainus sõjateadlase doktor sõjateaduse õppejõud, pedagoog, teadlane, need on nimetas, et mida me väga harva kasutame. Ja ega mõiste sõjateaduski meile sellest alast eemalseisvatele ei ütle mitte väga palju. Võib-olla me teame filmidest kunagist klassikalist Kutuusov aegset sõjastrateegiat ja taktikat. Kas sellest on ka midagi tänapäeva sõjateaduses? Säilita. Sõjateaduse põhialuseid võib öelda on säilinud peamiselt muutmatul kujul, kuid tema sisu on tundmatuseni muutunud aegade jooksul seoses teaduse ja tehnika progressiga. Klassikalised vormid sõjakunstis juba ammu on tunnustust leidnud sõjakunsti koostisosad, sellised nagu strateegia operatiivkunsttaktika on siiani ja jäävad ka edaspidi sõjateaduse tähtsamaks alaks mille juures tuleb palju pead murda selleks, et pidada ajaga sammu peale selle sõjateadus tegeleb ka selliste küsimustega nagu relvajõudude struktuuri teooria ja väga tähtis on riiklikust seisukohast määrata kindlaks, milliseid relvajõudude liike või väeliiki arendada rohkem, milliseid vähem isikliku koosseisu ettevalmistuse teooria, sõjapedagoogika, ohvitserkonna, reameeste kogu isikliku koosseisu õige ettevalmistus vastavalt nüüdisaja sõjapidamise nõuetele. Sõjamajandussõjatopograafia, sõjageograafia, sõjaajalugu, mille kaudu me püüame kasutada mineviku kogemusi. Kõik see kuulub sellesse valdkonda, mida hõlmab sõjateadus. Teadus on muidugi väga laialdane ja seoses tehnika progressiga on just siin tekkimisele uus sisu. Palju uut on just toonud uued sõjapidamisvahendid, nende õige kasutamine, selle kasutamist, teoreetilised alused, seda kõike õigeaegselt läbi mõelda, läbi töötada. Ja praegu ongi üks peamisi sõjateaduse suundi selle uue tehnika kasutamise võimaluste ja viiside iga külmi läbitöötamine. Paljud meie kuulajad. On olnud raadiote juures oktoobri pidustuste ajal, kui kanname üle sõjaväe paraadi Moskvas punaselt väljakult. Juba rida aastaid on Vello Vare olud meile nendes saadetes asendamatuks sõjatehnika asjatundjaks, sõjateaduse kommentaatoriks. Aga teie jutust praegu meelde psühholoogiline aspekt, mis ei ole vist mitte tänapäeva sõjas või tänapäeva sõdurite moraalses ettevalmistus vähem tähtis, kui tehnikaga kursis olemine. Jah, see on väga õige. Olenemata tehnika arengust, ükskõik kui kõrge arengutase ei oleks sõjatehnika kui täiuslikud, ei oleks ka sõjamasinad. Lõppude lõpuks need masinad paneb käima inimene. Ja selleks, et õieti neid kasutada. Ja eriti nüüdisajal, kus lahikorrad on väga hajutatud maastikul. Väga palju oleneb sellest, kuidas on moraalselt poliitilised ettevalmistatud isikkoosseis, nii et inimesed, kes seda tehnikat kasutavad ja sellepärast on psühholoogiline ettevalmistussõjateaduses samuti väga tähtsal kohal. Kindralmajor Vello Vare on praegu vabariigi tsiviilkaitse staabiülema ametikohal. See on väga vastutusrikas töö ja siit tuleb vist ka üks suund, see on juba kogu rahva teadlik ettevalmistamine. Tsiviilkaitse on nüüdisajal omandanud väga suure tähtsuse ja see on jällegi seotud teaduse tehnika progressiga uusima lahingutehnika kasutusele võtmisega mille tagajärjel sügav tagala ei ole enam ründerelvadele kättesaamatu. Tuletan meelde tsiviilkaitse-eelkäijale kohalike õhukaitset tegeles peamiselt tähtsamate linnade tööstusettevõtete teedesõlmede kaitsmisega. Ja võib öelda, et tolleaegsel kohalike õhukaitsesüsteemil kui nii väljenduda võiks, oli koldeline iseloom. Üksikuid objekte kaitsti praegu seoses tehnika arenguga on tsiviilkaitse muutunud juba üldrahvuslikuks ülesandeks, mida tuleb teostada kogu riigi territooriumil. Ja seoses sellega tagala osatähtsus üldse nüüdisaegsetes sõdades on tõusnud. Sellest tuleneb muidugi ka tsiviilkaitse tõusev osatähtsus ja mitte asjata. Me ei ole sunnitud tegelema tsiviilkaitsealase ettevalmistusega ja siin on samuti psühholoogiline ettevalmistus väga tähtsal kohal. Ja, ja kuigi me ka praegu räägime sõjast ja peame selleks valmis olema on ju ometi nii, et sõda on kõige ebainimlikum kõigest nähtustest ja kui tulla tagasi teie sõjapäevade juurde, kas võiski sõjaga harjuda? Sõda paiskas meid täiesti uude olukorda, millest meil veel väga ähmane ettekujutus. Aga eesmärgi nimel tuli selle olukorraga harjuda, kuid siiski me teadsime, et see on ajutine nähe. See sõda ja meie olime veendunud selles, et see kõik lõpeb meile võidukalt ja raskusele palju ees. Juba 1000 941. aastal olime me selles veendunud ja juba see eesmärgi õigsus selle nimel. Me ületasime kõik need raskused. Aga muidugi olid tagantjärgi vaadata kõigil sellele, mis on toimunud, kui on juba laiemalt ettekujutus sõja tikkimise põhjustest ja tema eesmärkidest nii ühelt kui teiselt poolt. Me võime öelda, et muidugi sõda ebainimlik ja ajaloo vältel olnud teeninud teated klasside huvisid meie nõukogude ühiskonnas, sõda ei ole eesmärk, me olime sunnitud sõjalisi kulutusi tegema, kuid jällegi selleks, et säilitada rahu selleks, et nõukogude inimesed saaks rahulikult töötada ja ei ole veendunud selles, et sõda on võimalik täiesti ära hoida. Tänasel päeval vaadatakse pilguga minevikku, meenutatakse nõukogude armee 60 aastast kuulsusrikast. Ajalugu on ka eesti meestel olnud oma osa selle armee ajaloo käigus. Ja mina ütleksin kuulajatele, et Vello varet autasustati alles hiljaaegu vabariigi ülemnõukogu presiidiumi aukirjaga tema kaastööst, meie entsüklopeedia, ene sõjandusalaste artiklite koostajana, neid on üle 650 nimetati. Ja nüüd, kui sellelt taustalt ja meenutades, et te olete tegelenud ka sõjaajaloo uurimisega, tuleksime siis tagasi läheksime nii kaugesse minevikku, kui see meil on võimalik, siis 60 aasta taha. Et kõnelda Eesti punakaardi. Seoses tööga Eesti nõukogude entsüklopeedia heaks kus mulle usaldati terve rida sõjalisi termineid ja samuti sõjameeste biograafiaid kirjutada Kõigi nende aastate jooksul, mis ma tegelesin, ene toimetuse koostöös tuli kokku puutuda paljude eesti rahvusest sõjaministriga, kes võtsid osa nõukogude korra kaitsmisest juba kodusõja päevil hilisematel aastatel. Aja jooksul kogunes juba suur kartoteek inimeste kohta ja peab ütlema, et väga palju eestlasi võitles juba kodusõja päevil eesti punase kütidiviisi ridades teistes väeosades. Hiljem traditsioonid jätkusid suure isamaasõja päevil. Ja võib-olla võin lugeda väikeseks teeneks ajaloo ees, et selle töö käigus mul õnnestus tuua. Ja näidata ajakirjanduse veergudel neid inimesi, kellest me üldse midagi ei teadnud või teadsin väga vähe. Me ei teadnud, kuni viimase ajani lennuväe kindralmajor Viktor Pallo tegevusest. Me ei teadnud absoluutselt midagi, võib öelda üle kuulsa eesti sõjamehe Viljandimaalt pärit kontradmiral August rulli tegevusest, kes suure isamaasõja päevil oli Musta mere laevastiku suurtükiülem. Meil on väga vähe, teadsime Karl ränni tegevusest, kes oli Lenini isiklikuks telegrafistiks, kes oli Petrogradi Telegraphi komissariks. Kodusõja päevil elab praegu Moskvas 83 aastane. Kirjutab praegu mälestusi veel laiemalt sai tutvustada diviisi komandör Aleksander Inno tegevust. Uusi andmeid saime Kuulsa luuraja Karl Rimi kohta. Ja samas peab ütlema, et veel kõik eestlased, kes võitlesid kodusõja rinnetel ei ole tuntud veel meie rahvale. Meil jääb veel palju teha, et laiemalt valgustada selliste meeste tegevust nagu brigaadikomandör, tiit, brigaadi intendanult, preter. Ja siinsamas, meie lähedal elab samuti sõjamees, kellest võib-olla teatega sõjamees akadeemik Johannes Heil, kes samuti kandis kõrget brigaadi inseneri auastet Nõukogude armees. Nii et ma mõtlen, et see töö jätkub Omalt poolt, püüan ka sellele kaasa aidata. Vello varese lausa nõuab, mulle tundub kuigi doktori dissertatsioone kirjutatud monograafiaid või veel palju kirjutada. Ma mõtlen, et olgu see ajaloolaste mureks, mina ise pole ajaloole kuigi eksikombel on nüüd ajalooliseks peetud, kunagi kutsuti mind Tallinna konverentsile, kui ajaloolaste sisu ülemus akadeemia ülem kutsus välja ühised, mis ajalooline oled no ajaloolise nähtis pida ning selle töö põhjal, mis ajakirjanduses avaldatud. Kuid ootan, et siin on tänuväärt töö asjast huvitatud ajaloolastele, kes võivad paljugi uusi fakte siin tuua. Päevavalgele. Meie tänaste kuulajate jaoks, kelle seas on kindlasti ka väga palju noori, kes ei ole sõda tundnud ega ka sõjaväes veel käinud aega teenimas, on küllaltki oluline siiski sõjamehe karastuse moment. Siit tuleb isegi veel üks probleem, millest on võib-olla koolipingist tulnud väga raske aru saada, see on käsk, mis nõuab täitmist. Ja samal ajal ülemuse autorit. Teet. Mulle meenub üks viimaseid jutuajamisi kindralleitnant Lembit Pärnaga intervjuu temaga ja me teame kõik, et teda väga poisid armastasid, nii nagu nad ütlesid, kuidas neid asju kokku vihja. Sõjamehe autoriteet alluvate seas on väga tähtis juba üksi, sellepärast et see aitab paremini täita lahinguülesandeid, ükskõik kui raske, et nad ka ei oleks. Ja oma pika teenistusaja vältel olen samuti küllaltki tähele pannud, et On selliseid inimesi, kellel on erakordne autoriteet, aga kell on seda ka vähem ja millele see tugineb. Kui juurelda nende põhjuste kallal, siis võib öelda, et, Väga tähtsa kohta omab selline iseloomujoon komandöri Ursnaga parteiline printsipiaalsuse. See peab olema kooskõlas heade teadmistega ja suure praktikaga ja hoolitsusega inimeste eest. Ja muidugi selleks, et sõjamehe autoriteet oleks kõrge. Vähetähtis ei olegi neile väline külg, komandöri enese välimus see, kuidas ta iseenda eest hoolitseb ja riviline külge, mispärast meil näiteks sõja päevil oli kindral leitnant Lembit Pärn, on väga suur autoriteet, miks autoriteet oli ka hiljem, kui ta töötas juba kindralstaabi akadeemias õppejõuna, just need iseloomuomadused ja see väline külg olid selleks, mis andsidki alusele, selliseid autoriteedile. Paljude aastate jooksul Moskvas töötades oli kokkupuutumisi suurte väejuhtidega ja ka nende seas oli mitmesuguseid inimesi. Ja kui ma nüüd lasen pilgu eest mööda nende inimeste portreed kõik need marssalid armee kindralist, keda On tulnud kohata, jääb eredakujuna meelde Nõukogude Liidu ja Poola marssali Konstantin rokozovski kuju kes samuti oli erakordselt autoriteetne ja sümpaatne inimene võrreldes paljude teiste väejuhtidega. Vot sellised mehed saavutatki autoriteedi oma alluvate seas ning peetakse meeles kaua-kaua. Väljanägemine see on vormisolek kuid teame ju, et terves kehas on terve vaim, see on ka vaimne organisatoorne vormisolek, tase. Ja see jutt viib ka teie enda peale, sest teame, kes oleme lugenud materjale teie kohta, et pärast teistkordset raskelt haavata saamist oli kahtlused, võite jääda lonkama. Aga ometi teame, et teist sai ka silmapaistev spordimees pärast sõda. Jah, spordi vastu tundsin huvi juba varasematest aastatest peale, tegelesin spordiga, seal lihtsalt selline huviala, kus ma leidsin võimalusi nende rakendamiseks. Aga hiljem, kui ma sain raske jalahaava Harri Olli all siis oli sporti väga vaja mulle selleks, et taastada jala liikuvus. Ja siis ma pöördun spordi poole juba Queensi tervistava abinõu poole ja see aitas mul väga palju. Ja muidugi, kui ma siis leidsin ennast pärast juba suurest spordist selline enese võimete kontrolliks. Ja see oli muidugi suurepärane. Ja üldse peab ütlema, et sport on see, millega noored peaksid tegelema. Sport aitab süvendada sõprust noorte vahel. Aitab leida ennast. Ja kui rääkisid enda tegevusest spordis, mul on praegu meeldiv seal meenutada, et mul on tulnud treenida heade sportlaste ja treenerite käe all, kellest jääb parim mälestus lühikest aega, ma olin siin Tallinnas, Ruudi Toomsalu. Kuulsaim nõud, liidu treener ja polkovnik Anatoli Simiin, kes oma hiilgeaastatel oli meie jooksukuulsuse Erich Veetõusme peamiseks rivaaliks jooksuradadel. Ja nendelt olen palju saanud kasulikku. Ja nüüd, kui juba aktiivne sport on jäänud minevikku ja mälestusi spordialalt, on väga palju väga eredaid, on säilinud sõprussidemed paljude tuntud sportlastega, kellega kohtusin jooksuradadel. Kas vahetajatega praegu vahel kindralimundrisportlase dressi vastu? Jah, seda küll, aga nüüd juba nii-öelda. Puhtpraktilisel eesmärgil, et hoida tervist korras. Ja muidugi, ja ma tunnen väga suurt rahuldust sellest, kui ma saan teenida füüsilisel tööga ja tegevusega ja ka siin aitab mõõdukas sport. Jaa, olenemata aastatest, et see sporteesi tervisemõju avaldab siis ma võiksin siin juurde lisada, et selle sport ühtlase tee jooksul olnud palju meeldejäävaid, võistlusi ja häid tulemusi olnud. Kuid mulle kõige meeldivam see võima veel 50 aastaselt akadeemia jooksukrossil täies vormis jooksin 1000 meetrit kolm 47,3 ja sellega edestasin umbes kahte kolmandikku noori kuulajaid. See näitab seda, et sporditegelemist tagajärjed annavad tulemusi ka veel aastate pärast. Selle kohta peaks ütlema küll, et kommentaarid on liigsed. Alustasime juttu sellest, missugused rõõmud oleksite võinud vaadata ees kui sõda ei oleks puhkenud. Sõda on läbi ja sõjamehe tee on olnud ka väga palju rõõme. Kuid missugused on need kindrali rahupäeva rõõmud? Küsimus on sellest, et milline on hobi, nagu on nüüdsel ajal kõlav sõna leitud. Peab ütlema, et tegevusalasid on väga palju ja minulgi olid oma kiindumused, aga nad on aastate jooksul muidugi muutunud. Ütleme, erilist kindlat harrastust peale spordi, millega alati on tegelenud, ei ole olnud. Kunagi tundsin huvi selle akadeemia päevil tundsin huvi fotoasjanduse vastu, tegelesin väga palju sellega siis hiljem autoturism kui mul oli juba omal rattad all, tegin palju sõite mööda nõukogude liidu territooriumil. Mitmel pool viimasel ajal, muidugi mul on hea meel, kui saan teha füüsilist tööd kasvõi aiamaal. Alati on varaseks olnud võõrkeelte õppimine või kõigi nende aastate jooksul olen palju lugenud, mitmes keeles see huvialaks alati jäänud, nii et tegeleda on, millega vabal ajal diaater. Ja muidugi nooremalt tantsisin väga palju, see meeldis mulle nii, et elu muutub, aastad lähevad edasi, sellega muutuvad harrastused. Lubage Nõukogude armee kuuenda aastapäeva puhul teile õnne soovida ja öelda aitäh.