Eesti päritoluga sõjameestest, kes võitlesid suure isamaasõja rinnetel lennuväe koosseisus võib esile tuua lennuväe kindralmajor Leonid Reino nime. Leonid Reino sündis 1907. aastal Tatari autonoomses vabariigis, kuhu tema vanavanemad olid Eestist välja rännanud. Ta teenis Nõukogude lennuväes 38 pikka aastat ja olemasolevail andmeil on ta kõrgeima ametialase positsiooniga Eesti päritoluga lendur. Suure isamaasõja päevil. Jaa hiljemgi. Ta oli sõja esimestel päevadel ründelennuväepolgu komandör. No siin võiks lühidalt öelda, mis asi, ründelennuk seal eriline lennukitüüp, mis oli omanist Nõukogude lennuväele Dali kergelt soomustatud ja ta lendas madalalt maa kohal tavaliselt ja tulistas maapealseid märke. Ja sellest tuli Teo nimetus, ründelennuk, omapära, lennukeid ainult meil. Ja sellise ründelennupolgu komandöriks ta oligi, tema nimi on läinud ajaloo lehekülgedele ja paljudes raamatutes räägitakse temast seoses 15. septembril 1000 941. aastal sooritatud lennurünnakuga Smolenski lennuväljale. Smolensk oli juba langenud sakslaste kätte ja sealsel suurel lennuväljal hoid koondatud saksa pommituslennukid, neid oli seal tohutul hulgal ja nad pidid minema järgmisel päeval Moskvat pommitama. Seda lennuvälja läkski ründama Leonid Rino ründelennuväe polk NAGU Leonid Reinu ise mulle jutustas, õnnestus see rünnak sellepärast, et kasutas oskuslikult ära Päikest. Ta lähenes sellel lennuväljal oma polguga päikese poolt ja see takistas muidugi seniit suurtükiväetuld. Kuigi tuli muutus pärast väga tihedaks. Aga ükski lennuk õhku tõusta enam ei saanud sealt lennuväljalt. Ja 68 lennukit põles ära ühe õhurünnakuga. See tähendab seda, et see tugev hoop, mis pidi osaks saama Moskvale nõrgenes kohe tunduvalt. See episood on leidnud kirjeldamist mitmes raamatus. Ta võttis osa Moskva kaitselahingutes 1941. aastal sellest samast ründelennukite polgust võrsus 22 Nõukogude Liidu kangelast. Ja arvestades tema suuri lahingukogemusi, määrati ta 1904-ni teisel aastal ründelennuväediviisi komandöriks. Ja juba järgmisel aastal kuni suure isamaasõja lõpuni oli ta kui hinnatud spetsialist nõukogude õhujõudude ründelennuväe lahingus väljaõppevalitsuse ülemaks. Pärast suure isamaasõja lõppu õppis kindral Reinu kindralstaabi akadeemias. Lõpetas selle 1009 kuuni, esimesest kuni kuuenda kuuenda aastani oli ta Moskvas asuva fronse nimelise lennunduse ja kosmonautika keskmaja ülemaks. Tema lahinguliste teenete eest räägivad kaks Lenini ordenit, mis ta sai sõja päevil. Tuli 141. aastal selle Smolenski operatsiooni eest on neil on kolmandal aastal kolm punalipu ordenit. Praegu elab kindralmajor Leonid Reino Moskvas. Ta on väga huvitav vestluskaaslane, teab palju lennuväe ajaloost. Tal palju isiklikke tutvusi meie tuntud lenduritega ja temaga vesteldes sai kuulda nii mõnestki seigast faktist mis on kasulik kuulda ka praegusele põlvkonnale. Nõukogude lennuväe ridades võitles polkovnik Karl Kerro mees, kes sündis 1000 904. aastal Leningradis, kuhu ta vanemad olid välja rännanud Virumaalt, haljalast. Ta astus juba ka kodusõja päevil 1020-l aastal. Partei liikmeks võttis osa kodusõjast Petrogradi all. Nõukogude armees teenis ta tervelt 35 aastat. Ta oli samuti Leningradi ühendatud. Internantsionaalse sõjakooli kasvandik. Karl Kerro tuletab siiani meelde, kuidas pärastine kindralmajor Karl Allikas tegi neile rividrilli. See tähendab, et oli hea komandör, kui teda mäletavad juba mitmed kursandid. Peale sõjakooli lõpetamist oli sealsamas roodu ja pataljoni komandöriks. Ja hiljem teenis mitmel pool väeosades. Ja siinjuures tuleb märkida, et Karl Kerru üks Nõukogude õhudessantvägede pioneere. Teatavasti hakati meil suuremastaabilised langevarjureid kasutama 1000 935. aastal suurtel manöövritel Valgevenes Kiievi all. Aga esimesed praktilised katsed toimisid 1000 931. aastal Leningradi all ja selle allüksuse komandöriks oli Karl Kerrost allüksuses, millele usaldati tervikuna juba langevarjurite ettevalmistamine. Karl Kerro õppis ise tundma langevari ja hüppas koos teistega. Ja esimesed demonstratsiooni esinemised olid juba tema allüksuse osavõtul. 1000 965. aastal lõpetas ta Borissov glebski lennuväekooli. See kool muide on jätnud ka oma nime ajalukku sellepärast et sealt on võrsunud palju kuulsaid lendurid. 1941. aastal, kui algas suur isamaasõda, määrati ta ühte lennuväe kuulieskadrilli komandöriks. Aga juba augustis 1943 kuni sõja lõpuni oli ta hävituslennuväe eskadrilli komandör ja seejärel polgukomandöri asetäitja siin Leningradi rindel ja 1900 neljaneljandal aastal osales ta Eesti NSV vabastamislahinguis Tuneesia viieni. Esimesest aastast oli ta paar aastatel diviisikomandöri asetäitjaks ja lõpetades oma teenistuskäigu Me. Lennuväest on 953. aastal. Ta on autasustatud 900 neljakuuendal aastal Lynni ordeniga, kaks punalipu ordenit, Isamaa esimese järgu ordeni autasusid. Praegu elab ta Harkovis, on väga aktiivne ühiskondlikus töös ja meie viimasel kohtumisel. Kui ma seal komandeeringus viibides käisin tal külas siis oli tal jällegi kavas juba mõne aja pärast järjekordne esinemine, kuhu ta kiirustas. Nõukogude lennuväes teenis veel üks Kerro nimeline mees Richard Kerro. Tihti on küsitud, et kas see on siis vend või ei, tegelikult ta vend ei ole. Ta on sündinud samal aastal, kui Karl Kerro tähendab 1904. aastal Võrumaal lennue alampolkovnik, kes teenis 30 aastat Nõukogude lennuväes, astus vabatahtlikuna punaarmeesse 1925. aastal ja lõpetas 1000 928. aastal jällegi selle tuntud Leningradi ühendatud interratsionaalse sõjakooli tuli 31. õpetas lendurvaatlejate kooli ja alates 1131.-st aastast viiniski juba lennuväes. Lõpetas, tüürimeestekursused ja 17 aastat. Alates 938.-st kuni 55.-ni oli ta õppejõuks lennuväekoolis. Selle kooli koosseisus septembris 1000 941. Ta viibis Leningradi rindel äärmiselt raske aeg, kui algasid suured lahingud Leningradi all. Vaenlane püüdis tungida Leningradi sisse ja siis läks lennuväekool kursandid eesotsas oma komandörid, igasugune võitlema. Ja ta võitis septembrist kuni novembrikuulid, mis neile reisikaaslaseid osanist lahingust. Praegu elab ta Tšeljabinskis. Ma leidsin tema üles ja teatasime siis temale sellest, et internatsionaalsesse kooli juures on veteranide nõukogu. Palusime sellest osa võtta ja ta käiski muideks, sõitsin isegi aastal juba siin Tallinnas kokkutulekuna. Lennuväes teenis ka lennuväepolkovnik Eduard viik. Tema osales 1940 esimest kuni 43. aastani elutee kaitsmisel Leningradi all Laadoga järvel. Me kõik teame seda kuulsat eluteed, mis rajatud Laadoga jääle, seda oli vaja õhust kaitsta ja Eduard viik oli tollane öiste pommitajate väeosa komandöriks. 1000 943. aasta augustis, kui toimusid suured õhulahingud Kurski kaarel oli see väeosa seal. Samuti osales neis lahinguis ta võitluspärasel, teisel Balti esimesel Valgevene rindel Minski Varssavi suunal ja lõpetuv lahingutee 1945. aastal Berliini all. Isiklikult sooritas ta 180 lahingulendu väeosa komandöri kohtadele küllaltki suur arv. Rääkides meie kuulsates lenduritest, ei saa mööda minna ka mehest, kes on samuti palju andnud lennuväele ja võib-olla paljud ei tunnegi lendurina, see on meie kõigi poolt, lugupeetud polkovnik August Pusta, Eesti rahvuskorpuse poliitosakonna ülem. Kes oli lendur, tüürimees õieti ja ta teenis Kaug-Idas, muide ta on ka internantsionaalse sõjakooli kasvandik lõppedes lendurvaatlejate kooli tüürimeeste kursuse ja teenis seitse aastat Kaug-Idas lennuväelase tüürimehena ja ta oli suur spetsialist, sellest räägib kasvõi niisugune fakt, et õppustel anti talle eeskujulik ülesande täitmise eest nimeline Kell. Aga nimelised kellad olid kuni 1941. aastani suured autasud. Ja siis kui üle Meile poliittööle sellest ajast tunnevad juba kõik, kes on vähegi kokku puutunud kas eesti korpuse meestega või tema ajalooga. Suure isamaasõja päevil oli meie maajõudude peamiseks löögijõuks tankivägi. Tankiste saadeti alati sinna, kus oli kõige raskem kusi lahingute keskpunkt, kus toimusid otsustavad sündmused tankiväe koosseisus suure isamaasõja lahingutest osa võtnud Eesti rahvusest sõjameestelt võiks nimetada õige mitut. Ja esmajärjekorras tuleks siin rääkida meie kuulsast tankistist Nõukogude Liidu kangelasest. Polkovnik Ludwig kuristist. Ludwig kurist sündis 1000 905. aastal Leningradist oli partei liige 1125.-st aastast alates. Teenis Nõukogude armees, 28 aastat astus meie relvajõudude ridadesse, 1920. aastal lahkus sealt on 948. aastal 1009 49. aastal, kui ma peale fronse nimelise sõjaväeakadeemia teise kursuse lõpetamist olin ühes mehhaniseeritud väekoondises praktikal siis selle väekoondisi staabis tuli jutu sees ette, et alles hiljuti olevat siin teenivatele diviisikomandöri asetäitja, eesti rahvusest polkovnik Nõukogude Liidu kangelane. Need andmed huvitasid mind väga ja nii ma leidsingi süles polkovnik Rudi kuristi jäljed. Ja saime kokku. Kuulsin temalt ka ühte teist huvitavat tema lahinguteest. Ta on väga hästi rääkinud Peeter Larin oma raamatust, mis on pühendatud Tuudiku ristile. Ludik kurist läks suure isamaa sõtta juba kogenud sõjamehena. Ta võttis osa Nõukogude Soome sõjast, sai seal raskelt haavata. Peale seda astus ta fronse nimelisse sõjaväeakadeemiasse, lõpetas seal esimese kursuse ja sealt ta läkski rindele majori auastmes. 1000 941. aastal, kõige raskemal taganemisperioodil võitles ta Leningradi rindel. Juba järgmisel aastal, kui toimusid ägedad lahingud Moskva suunal oli ta läänerindel siin, ta sai põrutada ühes lahingus, kuid pöördus varsti rivi tagasi. Järgmisel aastal paisati tema väeosa juba mitmele rindele, alguses Voroneži rindel Brjanski rindel, esimesel Balti rindel võitles see väeosa varoonilise rindel tuli tal 1000 93. aastal võidelda piiramisrõngas Poltaava all. Sõja lõpuaastatel 1944 45 oli ta väekomandörina esimesel Ukraina rindel. Juba 1942. aastal määrati ta tankibrigaadi komandöriks ja 1944. aastal oli ta 52. kaardiväe tankibrigaadikomandör. Tema sõjameheteest on jäänud igaks kõige eredamad episoodi. Üks nendest on ainulaadne juhtum lahingutegevuse praktikas. See 1009 44. aastal Poola territooriumil, kui seal lahingud käisid. Tema väeosa liikus ešelonis, tankid olid laaditud platvormidele. Jeweed jaamas toimus vastase kallaletung. Tankid seisid platvormidel ja siis võttis nudi kurist vastu julge otsuse. Tankid ilma igasuguste mahalaadimist seadistada. Pöörasid end kohapeal ringi ja tulid ise platvormidelt maha, astusid lahingusse. See oli edukas lahind. Teine põnevam episood on seotud nende sündmustega, mis toimusid päris sõja viimastel päevadel Praha suunal. Teatavasti Tšehhoslovakkias asuv saksa väekoondis keeldus alla andmast peale vaherahu sõlmimist juba ja Prahas toimus ülestõus, fašistlikud väed püüdsid lämmatada imeväejuhatus saatis sinna appi Nõukogude eelväeosad. Ja nende seas oli ka polkovnik ludiku risti tankibrigaad. Tema väeosa tungis sinna sisse ühena esimestest jõudis appi rahale. Ja selle kangelasliku retke eest, mis lõpes üheksanda mail. Rahvas omistati talle mai lõpus 1000 945. aastal Nõukogude Liidu kangelase nimetus. Pärast suurt isamaasõda oli ta veel mõnda aega tankipolgu komandöriks, seejärel mehhaniseeritud diviisikomandöri asetäitjaks selles diviisis, millest ma rääkisin, kus mul tuli olla praktikal. Nüüd on ta juba ammu erus, elab Kiievis. Meie tankistidele ridadesse kuulub ka polkovnik Karl talu, kes sündis 1000 906. aastal Narva-Jõesuus. Sealt rändas koos vanematega, kuigi noore poisikesena välja Siberisse Eesti külla paremat maagia leiba otsides. Ta on partei liige 1029.-st aastast ja teenis Nõukogude armees alates 1000 926.-st kuni 69. aasta tervelt 43 pikka aastat. Ta astus 1126. aastal Meil juba tuntud Leningradi ühendatud internatsionaalsesse sõjakooli. Tegelikult sellel koolil oli siis juba uus nimi lõpetas selle kooli 1928. aastal ja peale teenistust mitmel pool väeosades saadeti ta 1938. aastal panime õppejõuks Malinovski nimelisse tankiakadeemiasse. Seal töötas ta kuni 1000 944. aasta lõpuni. Ja Eesti korpuse sõjamehed mäletavad väga hästi, et kui peale tihu mardi lahingut oli vaja uut autotankidiviisiülemat, kuna alampolkovnik Rosse hukkus Tehumardi lahingus siis saadeti sellele ametikohale Karol talu. Ta oli kaks aastat kaheksanda Eesti laskurkorpuse auto-tankisülem. Ja 1000 946. aastal läks ta tagasi oma pedagoogilist töö juurde. Tankiakadeemiasse oli seal järgmised kaheksa aastat Akkadi vanem õppejõuks ja alates 1954.-st aastast kuni oma teenistusaja lõpuni 1000 969. aastal kateedri ülema asetäitjaks. Ma tutvusin temaga kaadrite peavalitsuse kartoteegi kaudu. Oli teada, et selline mees peab kuskil olema ja hea õnne peale. Läksin siis välja, et selline omapärane nimi, et kartoteegi leiab võib-olla kiirem üles ja kui need Ivanovi kellenimelisi näiteks Moskvas üle 90000 ja nii see juhtuski. Sellest algaski meie tutvus. Ja see tutvus on kestnud nüüd juba palju aastaid. Tema on väga lugupeetud pedagoog ja teadlane. 1000 964. aastal kaitsesin doktoriväitekirjatehnikadoktor, järgmisel aastal omistati talle professori kutse. Peale sõjaväest lahkumist asus ta tööle Moskva autoteede instituudi professorina. Ta on suur spetsialist diiselmootorite alal ja praegu tegeleb ta Meie uue spetsialistide kaadri õpetamisega. Ja veel üks Eesti päritoluga tankist seal tankiväe. Kindralmajor Gennadi kuus. Gennadi kuus oli juba noorema põlvkonna esindaja. Ta sündis 1922. aastal Pihkvas. Partei liigendatud, üheksa neljal teisest aastast tankiväe, kindralmajor 966.-st aastast. Astus Nõukogude armeesse 1940. aastal vabatahtlikuna. Lõpetas kaks aastat hiljem Arjulli tankikooli. Kooli lõpetas ta vahetud sõja eel ja alates oktoobris 1941 kuni suure isamaasõja lõpuni viibis ta vahetpidamata rindel. Esimesel kahel sõjaaastal oli ta tankirühma komandöriks ja tankiroodu komandör. Läänerindel. Sõja esimestel päevadel oli meil vähe tanke T 34 kuulsat tanki, mis oli teise maailmasõja perioodil parimaks tankiks kõigis armeedes. Ja ühe sellist tankirühma komandöriks oligi Gennadi kuus. See oli väga raske aeg, kui lahingud toimusid Moskva suunal. Siin sai 1942. aastal ta kaks korda kergelt haavata, üks kord raskelt haavata ühe aasta jooksul ja 1009 43. aastal. Edelarindel sai ta veel teist korda raskelt haavata, mees sai sõjas neli korda haavata ja ikkagi tuli rivisse tagasi 1000-ks neljal teisel neljal kolmandal aastal hoidvat tankiroodu komandöri asetäitja keskrindel edelarindel. Alates veebruarist 1943 kuni aprillini 90 45 võitles ta edelarindel, oli seal ühes mehhaniseeritud korpuses tankipataljoni staabiülemaks ja viimased kaks sõjakuud oli ta kolmandal Ukraina rindel juba tankipataljoni komandöriks. Seega tema, sõjamehe tee kulges nii nagu paljudel tankistidele ikka ühelt rindelt teisele sinna, kus on raskem. Gennadi kuusi lahinguliste teenete eest räägivad kolm punalippu ordenit. Meeste kaks sai sõja kõige raskemal piiriline kristjan hiljem, teisel kolmandal aastal punatähe orden üheksa 43.-st aastast. Medalid Moskva kaitsmise eest ja sõjajärgsel perioodil oli ta tankiroodu tankipataljon komandöriks lõpetas 1000 953. aastal Malinovski nimelise tankiväeakadeemia ja seejärel teenis neli aastat polgukomandöri ase. Täitsin polgukomandöri me siin Eesti territooriumil. 1009 70. aastal lõpetas ta Fonseni vees akadeemia juures kõrgemad täienduskursused. Seal me kohtusime ja leppisime kokku, et järgmine kord, kui ma sõidan Leningradi, siis võtan temagi täpsemad andmed ja kõik muud, mis vajas, läks pool aastat mööda ja detsembris, 1970. aastal ta suri ootamatult. Nii et veel kord veendusin, et ajalugu ei andesta hilinemist. Ei tahaks aga kuidagi mööda minna veel mõnest mehest kes samuti on saanud kuulsaks sõjameeste ringkondades. Need oleks Narvast pärit meremees Konstantin Andreus ja Ivan tuhkru. Konstantin Andreus sündis 1894. aastal. Esimese maailmasõja puhkedes astuste samuti tsaarilaevastiku. Õppis Kroonlinnas masinistrile koolis. Teenis seejärel esimese maailmasõja päevil kroonlinnas ja Tallinnas. Partei liikmeks astus ta ajaloo pöördepunktil Oktoorlitsiooni ajal 1000 seitsmeteistkümnendal aastal. Ta tegi Tallinnast kaasa kuulsa jääretke. Siit Tallinnast Helsingi kaudu Kroonlinna. Kroonlinnas olles valiti ta Petrogradi nõukogu liikmeks. Oli ristleja, komissariks, võttis osa lahingutegevusest laevadel ja Andrews oli ehtne meremees selles mõttes, et tal tuli elus kaks korda päästa end juba veest peale seda, kui laev oli uputatud. Esimene juhus oligi juunist 1918 inglise torpeedopaat lasi põhjaristleja oligi, kus ta komissariks oli. Ta päästeti. Peale selle võitles ta kodusõja rinnetel Petrogradi all lõunarindel ja võttis osa meie vägede varustamises kuulsal Kafka platsdarm-il, mis oli loodud nepri jõel võitluses frangeli vägedega. Nende lahingute eest autasustati teda tookord punalipu ordeniga teatavasti punalipu ordeni kõrgeim autasu, mida anti kodusõja päevil. Järgnevad aastad teenis ta Balti laevastikus. Lahkus siit, on 933. aastal põhja jäämerele. Sealt on 37. aastal mustale merele, seal tuli kogu aeg sõjalaeva komandöriks. 1000 941. aastal määratide mereväekooli ülemaks sai natuke aeglasel kohal töötada. Algas suur isamaasõda ja septembris 1941, kui juba käisid Odessa kaitselahingud, määrati ta Musta mere laevastiku transportlaevade salga komandöriks ja selle transpordilaevade salga komandörina käis ta mitu korda ümber piiratud. Odessas tõi sinna juurde täiendust varustust, viis sealt ära oma laevadega. Haavatuid ja tema laevad viisid ära ka Odessa viimased kaitsjad 16. oktoobril 1941 Sevastoopoli kangelasliku kaitsmise perioodil mis vältas oktoobri lõpus 1941.-st aastast kuni juuli alguseni 1942 viis ta samuti mitu korda oma transpordilaevadega täiendust, teisalt ära haavatuid, viis sinna relvi, laskemoona ja nende reiside ajal. Saksa torpeedo lennukid pommitasid põhjalaevas. Fanjetja. Andrews päästeti vaatamata sellele, et fašistlikud lennukeid peale laeva uputamisest tegid mitu korda kiire. Ümber uppujate tulistasid meid kuulipildujatest Taijaid ellujärgedele. Suure isamaasõja aastatel oli ta mereväe garnisoni ülemaks mitmes Musta mere äärses linnas ja novembris 1943. Kui algas kuulus Kertši dessantoperatsioon, siis ta juhtis meie vägede vedusid üle Kertši väina tomaani poolsaarelt ja Novorossiskist Kertši poolsaarele. Selle perioodist autasustati teda jälle punalipu ordeniga. Suure isamaa viimased aastad teenis ta Sevastoopolis ja 1004 neljandal aastal, kui meie väed jõudsid Rumeenia territooriumile, oli ta liitlaste kontrollkomisjoni liikmeks Rumeenias. Suure isamaasõja lõppedes tulid tagasi balti laevastiku staapi. Teenisin Tallinnas 1000 945.-st kuni 1004. seitsmenda aastani, kui ta lahkus siit ja läks elama Leningradis. Seal suri 1953. aastal. Tankiväe ridades võitles mõnda aega ka Eesti NSV endine sõjakomissar Ivan tuhkru partei liige, 1900 neljateisest aastast kindralmajor, kes teenis Nõukogude armees 39 aastat. Ta võitis 1941. aasta juunist kuni oktoobrikuuni osa lahingutest tankidiviisi koosseisus Kiievi all. Ta oli seal kuulipildurite roodu komandör. Õige varsti edutati ta polgu staabiülema abiks ja seejärel juba 1004-l teisel aastal oli ta laskurpataljon komandöriks edelarindel oktoober 1942 märts 1943. See oli periood, kus toimusid lahingud Stalingradi suunal ja Ivan tuhkru võitleski toni rindel Stalingradi all. Peale haavatasaamist tervenemist võitles ta laskurpolgukomandöri asetäitjana juba kolmandal, Ukraina rindel kuni tund kolmandast aastast kuni 945. aastani. Lahingutegevuse ajal saida kolm korda, haavata. 1009 esimesel neljal, teisel 43. aastal keskmiselt üks kord aastas jällegi tulide tagasi riis. 42. aastal oli autasustatud punalipu ordeniga Isamaasõja esimese teise järgu ordeniga, kaks aastat hiljem ja sõja viimasel aastal Aleksander Nevski ordeniga.