Pariisis olles ning jalutades mööda linna rohk arvulistest monumentidest mida on linn puupüsti täis. Kas mõtervjueerima traditsioonide teemal, mis on traditsioon? Need kujutavad endast inimpraktikat, veendumusi või väljakujunenud instituute, mida antakse edasi põlvkonnalt teisele. Kuigi traditsiooni sisu võib olla küllaltki muutlik tähendab see siiski teatud kultuuri elemente, mida peetakse teatud sotsiaalse grupi pärandiks. Traditsioonide olemasolu tähendab ühiskonna jaoks stabiilsust. Mida võib Eestis pidada traditsiooniks selliseks, mis on kandunud edasi põlvest põlve ning millest peetakse ikka lugu, ollakse uhked selle üle. Kas taoliste traditsioonide osa on Eesti ühiskonnas suur. Loomulikult võib traditsioonide nimekiri olla küllalt pikk. Aga kui me hakkame mõtlema kitsamas mõttes eestlaste kui rahvuse traditsioonidest, mis elavad tänase päevani, siis jääme küllaltki jänni. See loend on minu meelest üpris lühike. Sellele järeldusele tulin, kui vaatasin Pariisis monumente, mida on pühendatud ühe või teise sõjasangarite ära hoitud. Ära me ei saa ega saa ikka püstitatud siin Eestimaal üldrahvalikku Vabaduse monumenti. Monumendi mitte püstitamine räägib selget keelt. Eestlaste vähestest traditsioonidest, eelkõige vabaduse ja võitude traditsioonidest. Oleneb ehkki aastaid eranud. Õigemini sajandeid orirahvana kord suurema, kord väiksema nöörijupi otsas ehk suurema väiksema vabaduseastmega. Rahvuslik identiteet, seostatuna, vabadus, Haadetega pole neist suurt välja löönud. Kui see ongi avaldunud, siis isegi häbenetakse selle üle. Võtan kas või ühe värske näite. Õige palju on Eestimaal neid inimesi, kes omal ajal võtsid osa balti ketist täna, aga paljud neist häbenevad oma toonast tegu. Miks tekkib see häbenemine? Ma räägiks seekord tavalistesse oletustest, et osa leiab, et selliste istud nad küll ei tahtnud ja muud sarnast. Mulle näib, et päris paljudele inimestele on iseolemise iseotsustamise julgus ning tegu päris võõrad asjad. Seetõttu inimesed suhtuvad teatud ühistegevusse väikese skepsisega sest sellel võivad olla halvad tagajärjed. Mõelgem sellele, kui palju on täna neid inimesi, kes ütlevad uhkusega, et nad osalesid Balti ketis. Ometi oleks põhjust olla uhke selle üle. Näib, et me justkui ei julgeks olla uhked, mis püsib suuresti vanadest aegadest verre jäänud ettevaatlikkus mis mõnikord ja mida mõnikord nimetatakse ka talupojamõistuseks. Ehk seitse korda mõõda, üks kord lõika. Eestlased on pea alati pidanud tähtsaks seda põhimõtet, sest võimude vahetuse aegu võib üks vale otsus väga kalliks maksma minna. Selles kontekstis mõtlen ka ausammaste teemale. Miks meil ikkagi kuni tänase päevani ei ole vabaduse sammast. Selle puudumine ei tähenda mitte sugugi ainult lõputuid vaidlusi, koha ja vormi üle. Otse räägib päris selget keelt sellest, et tegelikult puudub meil selles küsimuses sügav traditsioon. Selline traditsioon, millest räägitakse põlvest põlve ja mille üle, ollakse sügavalt uhked. Me oleme oma ajaloo keerdkäikude tõttu alati pidanud loobuma millestki. Meil pole varasemast ajast esile tuua suurkangelasi, sest põlvkondadevaheline side on võimude vahetuste tõttu korduvalt katkenud. See on ka põhjus, miks me saame eestlaste puhul kõnelda küllaltki piiratud hulgast ühistraditsioonidest. See on ka põhjus, miks meie linnad on vaesed monumentidest, sest võimude vahetumisel leiab pea alati aset rõve kultuurivastane vandalism. Võimude režiimide vahetuse tõttu ei saa päris Ausa ilma igasuguse kahtlusevarjundit anda au nendele inimestele, kes hukkusid teises maailmasõjas. Ja nüüd kaheksas üheksas mai on ühiskonna jaoks üks suur mõttesegaduse aeg. Kes kelle poolel sõdis, kelle eest või kelle vastu sõdis ja nii edasi ja nii edasi. Lõputu küsimuste rida ja veel lõputum, vastuste puudumise rida. Ometi me, isad, vanaisad olid osalised selles sõjas ning nad on väärt, et neid mälestatakse sõja lõpupäeval. Ükskõik kes, kus pool poleks ka sõdinud. Nad andsid hukkuda sama elu ja elust, kallimat nähtust, aga pole olemas. Hukkunud väärivad sügavaimat, austust. Meil tasub mõelda pigem sellele, et miks tavalised Eesti mehed on pidanud minema sõtta. Seda ei ole tehtud vabatahtlikult, vaid ikka sunniviisiliselt. Riik on selleks sundinud riikide poliitika tõttu. Ei teame. Täna võime hästi, paljud inimesed ei tea sedagi, kas ikka on sünnis sõjas hukkunud vanemaid austada, sest mine tea, äkki ta ei sõdinud õigel poolel. Sügavalt piinlik olukord. See on üks märk sellest, et eestlastel on väga vähe traditsioone, vähe on aateid. Kui täna püstitatakse ka Tallinnas Vabaduse sammas siis julgen oletada, et sellest ei kujune lähikümnenditel sellist kohta, kuhu inimesed lähevad vabatahtlikult sisemisest vajadusest tingituna mälestama hukkunuid. Kahjuks me jääme veel kaua aega moraalselt loestatuks. Üks mälestusmärk peab sündima ajal, mil on veel elus need inimesed, kes on sellega seotud. Kui seda õigel ajal ei tehta, siis katkeb põlvkondade järjepidevus. Millal küll saame oma mineviku painajad lahti? Mina kuulun esimesse põlvkonda, kes tõenäoliselt lahkub siit ilmast ilmasõtta minemata. Loodan, et järgmistele põlvkondadele saab sama saatuse osaks. Kui nii, siis oleks põhjust püstitada ausammas rahule. Ehk saab sellest traditsioon, mida kantakse edasi põlvest põlve. Nädalavahetusel tähistatakse teise maailmasõja lõppu meil kõigil elavatel ning surnutel on sellega otsene side mälestaga austada. See on ka meie kui eestlaste ühisosa.