Üheksanda mai võidupüha tähistamine Moskvas hoidis pea pool aastat paljude eestlaste meeli ärevil. Eelkõige pakkus huvi küsimus, kas nimetatud sündmusega seoses saab viimaks teoks ka Eesti-Vene piirileppe allakirjutamine. Selle perioodi tähendusrikkusele heidab omamoodi veidrat valgust asjaolu et Eestis jõudis selle aja jooksul ametis olla tervelt kolm välisministrit. Kui Läti president tegi oma otsuse Moskvasse sõita teatavaks juba aasta algul, siis Eestis toimus Arnold Rüütli Moskvasse mineku teemal pikk ja pingeline sisepoliitiline diskussioon. Oh seda hädakisa, mis läks lahti pärast seda, kui presidendid Rüütel ja Adamkus teatasid, et nad Moskvasse ei sõida. Huvitav, kas ka täna kõik need poliitikud, kes Rüütlit tema otsuses sarjasid, endiselt samal seisukohal on, nagu oleks Moskvasse minekust loobumine olnud ajalooline viga? Lõppkokkuvõttes sujus ja kõik suurepäraselt. Üks kusjuures Moskva jaoks kõige ebameeldivam balti president oli Moskvas, teised jäid koju. Venelased soovisid baltlastele oma pidustuste eeskavas pakkuda statisti rolli, kes muuhulgas ka vaguralt piirileppele alla kirjutavad. Nemad aga tõusid tänu eemalejäämisele. Vaated, peategelasteks kogu kevade vältel, püsis balti teema valusalt Venemaa suureks võidupeoks ettevalmistumise agendas. Sellel teemal avaldasid arvamust nii Euroopa Komisjoni tähtsad liikmed kui ka USA president ja riigisekretär. Vaatamata esialgsete plaanide nurjumisele on Venemaal piirilepet ikkagi vaja. Ja uus vastavasisuline kutse 18.-ks maiks on Eesti välisministril juba käes. Taas on käivitanud Eesti ühiskonnas seinast seina ulatuv diskussioon. On neid, kes lähenevad asjale pragmaatiliselt ja suvivad pikka aega vindunud küsimuse lõpuks ometi lahendada. Aga leidub ka neid, kes võidupühaga saavutatud väikest piierr võitu veel suuremaks soovivad kasvatada. Võib mõista tavakodanike emotsionaalsel tasandil tekkivat kiusatust Venemaale nii-öelda ära panna ja üleolevalt öelda. 10 aastat olete piirilepinguga venitanud ja meid narritanud, kannatage nüüd ise ka pisut. Kättemaks on ju nii magus. Kuid kõrkus ja kättemaksuhimu ei ole parimad abimehed riikidevahelistes suhetes kus ei tohi kunagi silmist lasta seda, mis on antud hetkel ühiskonnale kõige vajalikum. Ja mida on ülepea võimalik saavutada. Õnn võib pöörduda ning maailma poliitilised liidrid, kes mõistavad küll hukka balti riikide okupeerimise ei tarvitse mõista meie soovi teise maailmasõja lõppu veelgi edasi lükata. Eelmise nädala lõpul viis uuringukeskus Faktum BNSi tellimusel läbi telefoniküsitluse mille tulemused olid küll mõnevõrra tasakaalukamad kui internetiportaalide kommentaarid, ent millest ometi selgus, et piirileppe allkirjastamist 18. mail peavad vajalikuks pooled Eesti elanikud. Eestlastest arvab viis protsenti, et piirilepet poleks üldse vaja ning 39 protsenti, et piirileppe üle tuleks alustada uusi läbirääkimisi. Veelgi enam, kui küsida, kas Eesti peaks seoses piirileppele allakirjutamisega nõudma endale tagasi Petserimaa-alasid toetab sellist soovi tervelt 70 protsenti eestlastest. Asjaolu, et Petserimaad sooviksid tagasi ka enam kui pooled neist eestlastest, kes tegelikult peaksid vajalikuks lepingu kohest allkirjastamist näitab, et avalik arvamus on oma seisukohtades vastuoluline ega taju tegelikke võimalusi ja ohte mida tooks kaasa lepingu avamine uuteks läbirääkimisteks. 1993. aastal olin ma seotud ühe uuringuprojektiga mille raames küsitleti kahtesadat 80 nelja Eesti tuntumat poliitika-majandus- ja kultuuritegelast. Tookord arvas 77 protsenti küsitletutest, et piiriküsimuses võiks Eesti nõustuda kompromisslahendusega ning vaid 23 protsenti pidas tingimusteta vajalikuks Tartu rahu järgse piiri taaskehtestamist. Sellistest meeleoludest tulenes kindlasti ka aasta hiljem peaministriks saanud Andres Tarandi ettepanek mõistliku kompromissi vajalikkusest Eesti-Vene piirisuhetes. Ka 1996. aastal, kui piirilepete esimest korda parafeeriti ei tekitanud see ühiskonnas suuri protestiaktsioone. Miks siis nüüd on pea kolmele neljandikul eestlastest Petserimaa äkitselt sedavõrd oluliseks muutunud, et selle nimel soovitakse nurjata võimalus piir Venemaaga lõpuks ometi üheselt paika panna? Muide, BNS Faktumi küsitluses oli just Lõuna-Eestis kõige vähem neid, kes Petserimaad tagasi soovisid. Võimalik, et sealne rahvas tajub selgemalt, milliseid probleeme selle piirkonna taas eestistamine kaasa võib tuua. Kindlasti on isamaaliidul ja Mart Laaril õigus väita, et ajad muutuvad ning see, mis tundus mõistlik ja vastuvõetav 10 aastat tagasi ei ole täna seda enam teps mitte. Kuid Venemaa suhtumisega ei muutu, vähemalt mitte meie jaoks soodsamas suunas. Muidugi on emotsionaalse vastuseisu tekkimises piirileppe allkirjastamisele süüdi Venemaa ise. Suurte pidustuste närvilises õhkkonnas on Venemaa liidrid toonud kuuldavale paljugi sellist, mida Eestimaa elanikud poleks kuulda soovinud. Venemaalt on oodatud vabandamist, mida viimane pole teinud ega kavatsegi teha. Nagu kinnitas hiljuti president Putin pressikonverentsil Eesti ajakirjaniku küsimustele vastates. Andeks anda, aga ilma vabandamised ta ei saa. Nokk kinni, saba lahti jäädes lõputult arutlema selle üle, kellel on rohkem õigus, me kaugele ei jõua. Ärme siis anname andeks, aga tõmbame vähemalt selle poolega, kes ajalugu omatahtsi tõlgendab ja meie vabandada ei soovi, selge piiri vahele. Eelnevalt tsiteeritud BNS Faktumi küsitlus näitas lisaks vastuolulistele seisukohtadele piirileppe küsimustes ka Eesti avaliku arvamuse mõistvalt ja sallivad poolt. Punaarmee veteranide poolt. Pronkssõduri juures üheksandal mail läbi viidud kogunemine häiris vähem kui neljandiku küsitletud eestlastest. Enamik ehk pooled suhtusid sellesse sündmusesse mõistvalt. Ülejäänutele ei läinud see üritus lihtsalt korda. Kas inimestele jäävad nende mälestused ja nende ajalugu riigi ja rahvana olema ka piisavalt tugevad, et edasi minna ja mittemineviku varjudesse takerduda?