Viimastel aegadel olen Eestimaal ringi sõites ning uuringuid tehes kokku puutunud eelkõige eestluse probleemidega. Need on seotud talukultuuri või siis rannaküla ning Eluviisi säilimisega. Eelkõige sellega, et too elulaad, mis valitses neil maadel veel 15 aastat tagasi hakkab karmilt kaduma. Päris paljud jagavad arvamust, et toda vana eluviisi oleks vaja kindlasti säilitada mitte nagu indiaanlaste kombel, et nad kuskil muuseumis demonstreerivad mingeid trikke või rahvariiet. Meiegi võiksime teha oma kalapaadist turistide teenindamise paadi. Pakume neile võimalust minna udu külmale merele, külmetada seal ning heal juhtumil tagasi tulla mõne väikse kala napsuga. Nimeks päris palju raha teenida. Praegune töö rannakalur-ina jätab ninaesise kesiseks, mitte kuidagi ei toida. Aga kerkib paratamatult küsimus, et kui see töö ei toida, siis pole vaja seda ka teha. Kui konkurentsis vastu ei pea, siis loobu. Aga kas rannakaluriamet on sedavõrd tähtis, et seda säilitada? Säilitada maksumaksja rahaga, sest peame ehedat rannaelu oluliseks ja ei soovi selle kadumist kui me seda ei soovi. Mis on alternatiiviks? Alternatiiviks on välismaalast ostetud Usnikud, mis ehitatud mere äärde ning teed kinni ehitatud. Ei mingit pääsu rannajoonele. Praegugi juba mitmetes kohtades peab kalur elu ja surma peale võitlema, et oma paadiga mere äärde pääseda. Aga nõnda kaovad ka sadamad. Kas sellist rannaküla ja mere kallast me siis soovime? Vaevalt. Aga kas me oleme maksma nõus selle eest, et meie mõtetes ideaalne mereäärne küla ja elu säiliks, et säiliks ka lõputud paljudesse lauludesse kirjutatud ning läbi elatud mereelu romantika, see romantika, mis ei lõhna ookeanilaeva romantika järele vaid rannakaluri elu järele selle järele, kus mees tuleb õhtuks oma pere juurde koju aga ei ole pool aastat kuskil kaugel ookeanilainetel oksumus? Praegu mulle tundub, et rannakaluriromantika muutub õige pea folklooriks möödunud nikuks, kus võidakse rääkida, näe, minu vanaisa oli kalur ja tema isa ning temagi vanaisa. Näib, et rannakalurite põlvkondade järjepidevus saab lõhutud, sest noori inimesi enam selles ametis ei ole. Rannakaluriamet on aga meie kui eestlaste tunnusjoon. Pääs mere äärde on olnud alati väga tähtis. Nüüd on pääs olemas, kuigi kohati piiratud, aga mereleminejate arv metsikult kahanenud. Aga äkki eestlased ei taha enam kala? Ilmselt on see naerukoht, iseäranis siis, kui sooviks värsket nii-öelda paadi sugu jagala. Veel ühest seigast. Eestimaal on omaks võetud põhimõte, et me peame tegelema muulaste integreerumisega neile eesti keele õpetamisega aga mulle näib aeg-ajalt, et kipume ära unustama selle, et millesse või millega siis peaks muulane lõimuma. Selle lõimumise turgutamise taust on mulle tundub et nii-öelda meie oma eestlaste iseärasuste või siis iseenda otsimine jääb kõige selle varju. Vähemasti üleriigilisest väljaannetes seda praktiliselt Te ei leia. Näib, et see teema ei ole sedavõrd tähtis kui muulaste lõimumine. Meil arvatakse tihtipeale, et keeleline lõimumine on kõige tähtsam rahvuste lähenemise osis küllap ongi. Kuid on veel olulisem aspekt. Me kaldume pöörame tähelepanuvälisele küljele, mida on kergem mõõta, kontrollida aga sisuline külg, et inimesed tõepoolest tunneksid üksteise suhtes sallivust. Kuidas sellega oleks? Seda eesmärki ei ole tugevalt püstitatud. Miks, aga võib-olla sellepärast toda nähtustele raskem mõõta. Keelekümbluse ning muude programmide abil me võime jõuda selleni, et saame teatud hulga muulasi, kes oskavad eesti keelt kuid samas tunnevad end meie Eesti riigis väga võõrana. Miks see on nii? Selle põhjuseks on seesama suhtumine, mis meie endi, eestlaste olemuslikku kultuuri suurt ei toeta. Meil toetatakse projekte, projekte on kerge kontrollida, projektid on lühiajalised, mitte pikaajalised. Eestit ei tohiks muuta lihtsalt üheks projektiks. Projekt on selline nähtus, mis vaata reeglina kunagi pikalt ette. Eestlust tuleb aga vaadelda kui püsivat nähtust, mitte kui projekti ja selle kõik osised on tähtsad ning selle tähtsuses peavad olema jõudnud ühisele seisukohale kõik. Ning valitsusest sõltumata tuleb neid osiseid ka kaitsta ja toetada. Eestlus ei saa olla majandusprojekt, iseäranis turumajanduslik projekt. Kui me arvame, siis tuleks hakata rahaliselt mõõtma. Mis maksab eestlus kui väärtus. Väärtus ei saa olla vahetusväärtus, mida saab oksjonil vahetada, müüa. Mulle näib, et paljuski on selle taga meie püsimatus, kiirustamine, soovimatus süveneda. Praeguses Eesti ajakirjanduses on väga hea televisiooni saatesari mõtteloos. See on üks imelisemaid saated üldse, kus see võimalik minna sügavuti inimesega tema saatusega ning sellega, mida ta maailmast arvab. Tõepoolest teist sarnast saadet ei ole, kus austatakse inimest, tema mõtteid, mida pole vaja katkestada lõputute klippidega, mida peetakse televisioonile. Ainuomaseks. Päevalehtedest saab midagi taolist lugeda SEE rubriigist, kus ühel inimesel on midagi öelda. Mujalt tahaks seda kätte ei saa. Muturus on selles mõttes väga hea erand. Selle kaudu saame teada, kuidas eestlane mõtleb, mõtleb eesti keel siis võru keeles. See saade on süvenemis, himuline austab rääkijat ja rääkija omakorda vastab oma parimate mõtteavaldustega. Mõterluse reiting ei ole kõrge, see ei saa kunagi võistlema mängusaadetega. Aga võib-olla mõnikord tekib mul niisugune tunne, et ei tahagi teada saada, kes ma olen. Ka tihtipeale päris pikad portreesaated ei anna edasi porteeritava mõtteviisi. Saated koosnevad lõikudest justkui inimese elu koosneks ainult kildudest, ei koosne. Elu, voolab oma reeglite järgi oma seaduspärasuste ning ettevalmistatud juhuste rütmis mitte kildudena. Ajakirjanduse kaudu, aga inimesest reeglina ei tekki tervikut, vaid mingi killustik, millest mõni kuulaja-vaataja lugeja suudab ehk mingi tervikpildi kokku panna. Miks nii? Aga sellepärast, et meil ei ole aega. Kas te võite ette kujutada seda, et praeguses esinemises tekiks üheksa sekundiline paus? Kui see peaks juhtuma, siis kindlasti üks osa kuulaid lülitab ümber uuele programmile Sist midagi vanast kanalist ei tule. Ei ole tausta. Üheksa sekundit pausi oleks päris ootamatu. Aga ma teen praegusele katse. Ja see aeg algas. Kas pole huvitav, paus? Oleks mõnus, kui soojal nädalavahetusel võtaksime endale aega, et korraks mõelda ja mitte ainult rääkida. Ka vaikimine võib olla väga sisukas, ehk mõtleme siis ka sellele, et mitte ainult turundusplaan. Turu hõlbamine ei ole meie eru peamine eesmärk. Ehk mahub sellesse pausi mõttega meie juurtest. Miks ei võiks seda meie poolt pakutavat pausi? Ta praegu üle Eestimaa rändavate linnuparvede heli. Hüva vaikimist ja kuulamist. Kui on soovi ka mõtisklused.