Palun ja no see on nüüd selline lugu, mis. Ulatab õieti väga kaugele õieti juba karjasepõlve. Ma olen sellest varem mitmel korral jutustanud ja ma arvan, et sellest on ehk kuulnud isegi Tallinna raadio. Sest kui poeg siin käis, siis ma sellest pisut vajatasin. Asi algas peale sellest ju, et terve meie pere Nad asusid küll maal ja sellepärast on eriti imestada, kuidas sellised maainimesed nüüd nii teatrihuvilised olid ja teatris tegutsesid. Aga siiski oli see nii, et minu lapsepõlves tegutses Sangastes Sangaste laulu-mänguselts, mis oli väga tüüpiline õieti meie muusika arengus, kust kõik Eesti muusika välja arenes. Muusikainimesed. Nii oli ka meie peres väga huvitatud sellest Sangaste Laulu-Mängu seltsi tegevusest, sea tegutses segakoor, seal tegutses siis ka näitering. Tol korral sellist ilusat nime ei tuntud. Aga näidendeid tehti ja ta äärmiselt toimus ikka suveti, kus siis terve viis näidendit lavastati ja see oli õige agar tegevus. Peabki imestama praegu seda hindu, mis tol korral inimestel oli, sest kõik tulid töölt ja tavaliselt hakkas lauluproovi näitemänguproov peale kell 10 11 õhtu või isegi hiljem ja see läks peaaegu välja kuni päiksetõusuni. Kuna meie pere tegi kaasa igal pool nii laulukooris kui ka näitemängus, siis oli päris loomulik, et kui mina juba nii kaugele ulatasin kaema, et võisin ka, ütleme, laval olla kui ka laulukooris, siis tegin ma õie tugevasti seda kaasa. Eriti algas esimese maailmasõja ajal. No ja siis mul oli seal laulukoorid, juhtimine kui ka näidendite juhtimine igal pool tegin ise kaasa, nii et see on õieti see algus mis andis tõuke minu hilisemale diaatrid tegevusele. Jaa, Estonia teatriga, algas teil kontakt vist pärast seda, kui te olite enne töötanud mõned aastad Vanemuises või eksinud praegu ei eksi sugugi, Vanemuises olin mina terve 10 aastat ja see algas jälle väga imelikult peale. Maalin koolis veel. Õppisin Tartu kommertsgümnaasiumis ja siis juhtus nii, et selles koolis andis meie tuntud muusika juht Juhan Simm Meile muusikatunde äärmised orkestrialal ja mina tundsin kuidagi, Mul oli üks sõder seal Vanemuises ja ta viis mind tihti Hansa sinna nendesse ruumidesse ja nad hakkasid mulle väga meeldima. Ja nii oligi, et Juhan Simm mind kutsus siis lavakoori ja lavakooris olin ma mitu aastat enne, kui ma siis oma gümnaasiumi lõpetasin, siis läksime otse põhja ja nii et teatripisiku süstis teie verre. Võiks nii öelda, et meie maestro Juhan Simm ja seda küll Johanil oli päris tegemist, sest direktor oli õige pahane selle peale, et ma nii segan kahte asja koolitööd ja siis õhtu teatris olen. Ja direktor kutsus mind kaunis nii äreval jutule ja ütles, et nüüd nüüd valida, kas sa lähed koolist minema või lahkud diaatrier tööst ja siis oled koolis. No ma ütlesin, et mind huvitab meid hiljem diaatrite, aga praegu huvitab mind ka muidugi koolitöö ja kui ma ja ma tahaksin kooli edasi jääda, aga kui on koolilõpsi isalgandiaatris, Janiisaga täpselt, läks. Ja Vanemuiseperioodil te sattusite siis pärast tööd kooris operetisolistiks või juba tulid, ooperiosad samuti ja nii libedalt ei läinud. Nimelt oli Vanemuises nüüd selline lugu, et mina ei olnud nüüd õieti mingisugune operetitegelane oma iseloomu poolest ja ma ei saanud ka operetis õieti Vanemuises mingisugust erilist neid sellist laululist osa, vaid mul oli rohkem karakteri osad vanad mehed, Jaajanised, kehkadi veid, mis nad särgi kvalid. Nii et noorest peast siis olid mehe osa. Noorest peast oli imelikel vana väeosad ja see tuli õieti mulle teatud viisi kasuks, sest ma õppisin kuidagi näitlema ja nii mitmekesiste osade tõttu arenesi on rohkem kui võib-olla üks tavaline ooperilaulja, kes hakkab nüüd laulma. No väga nõudvad ooperipartiid, aga selle juures kõik tema tähelepanu on siis nüüd juhitud laulule ja see kõik sellele, mis selles osas on, aga näitlemine kui selline, see jääb nagu tahaplaanile, sellepärast olid ju õieti väga kaua aega meie ooper minu arust rohkem, nii nagu üteldi oratooriumi laadi ta oli õige vähe liig Ko ja ma pean ütlema, et siin võib-olla esimesed julged sammud tegi Heino uuli kes hakkas rohkem rõhku panema ka nüüd, et näitleja kuju ta liiguks ja õieti nüüd lavale elaks, elaks ja, aga mitte ainult ei laulaks. Ja kui Vanemuises tegutsemise perioodist mõningaid osasid osatäitmise meenutada milliseid võiks nüüd nii tagasivaates kõige rohkem teiste hulgast esile tõsta? Suudaks võib-olla midagi siit eriliselt esile tõsta, kuna pärast Vanemuise on ju kõik oluline sündinud õieti Estonia teatris. Aga mis nüüd Vanemuise perioodist kindlasti tuleks esile tõsta, see on just see huvi, mis mul oli, et ooperit teha. Ja Vanemuises ei olnud kuigi pidevalt selliste ala neid viljeldud ja just enne Estoniasse minekut siis oli nüüd Vanemuises päris tõsine töö kohe ooperiga sai lisa koor, õige suur, aitas kaasa muusikaliselt kuidagi nüüd finaale ja niisuguseid asju tugeval toel toekamat teha ja ja selle sellest ajast peab tõesti ütlema, et meil oli palju, entusime asmi ja, ja see asi läks sellise hea tagajärjega, et Estonia hakkas huvi tundma selle Vanemuise ooperitegemise vastu ja ma mäletan, et üks kevade tookordne näitejuhte Kompus tuli Vanemuisesse vaatama, milles asi seisab ja Endale jõude kauplema ja seda ka. Ja kui ma siis juhtusingi varsti Tallinna tulema, siis tookordne teatri direktor karjuncholt palusin kohe oma kabinetti ja olidki lutikaid kokku eino siis otsekohe nüüd käe kokkulöömist ei olnud veel. Mullu oli nimelt Tartusse konservatooriumi õpingud pooleli ja ma ütlesin, et ma tahaks ennem siiski õpingud lõpetada ja siis vaatame, kuidas edasi saab ja nii oligi, et ma 27 aasta kevadel lõpetasin konservatooriumi ära Tartus ja siis oli kah sügisel juba lepingu tegemine ja trubaduuriks, sest praegu on nüüd nii Estonias päevakorral just ja nii läbi löönud. See oli ooper, mis minulgi oli eksamiooperis Estonias ja nii faasis Estoniasse tulin ja võib-olla võiks ehk siis varsti ütelda edest. Nii Vanemuises oli minu tippsaavutuseks Manriku sellest Ruba tuuris ja sellega ma tegin eksami Estoniasse. Huvitav, et praegu me oleme harjunud man Rikot kuulma nägema dramaatiliste tenorit esitusest, teie olete ju põhiliselt ikkagi lüürilist laadi häälega olnud? Jaa, seda küll. Mina olen õieti väga palju patustanud oma hääle vastu selles mõttes, et ma olen ultra dramaatilisi osasid laulnud. Näiteks võtame kas või ele saar juuditarist, mis on üks võib-olla rohkem dramaatiline osa, kui ma riigikogu ja samuti oliga man liikuva loomulikult, ega ma ei saanud neid midagi man rekord hääleliselt rohkem teha, kui minu seal suutis. Ja õieti on selle ooperiga niisugune imelik asi, et tema ei ole värgile kirjutatud mitte selliste kõrgete nootidega, kui tema tavaliselt lauldakse. Ei ole mitte Siibem olla siis ega midagi, aga need on nüüd ka roosast võib-olla ja, ja tšillist ja sellistest meestest tulnud ja keegi ei taha alla anda ja kõik siis võtavad neid kõrgeid noote, aga mina nende nootidega ei ole kunagi vaeva näinud, sest neid mul ei olnud ja ma neid lihtsalt ei võtnud. Ja ma panin siis rohkem rõhku nüüd osa dramaatilisele joonele ja muule kõigele väljunduslikule. Et nii anda nagu Nauseda suutsin. Nonii. Ja siis, 28. 29. hooajal nägime Aarne Viisimaad juba Estonia laval. Niisiis man Rico trubaduuriks ja edasi ja ma ei tea, kas mina pole õieti enam ei May esinemisest Ruba tuur ei olnud vist mitte kavas ja truba tuurina ei olnud minul pärast enam juhust üldse esineda rohkem kui siis sellel eksamietendusel. Aga ma pidin küll eelmiselt Tenurilt, see oli viik, Holm kes lahkus ja tema jättis mulle järele õige mõne hingatki osad ja esimene osa, mida mina siis nii Estonia Dianu palgatud tenorina laulsin, oli Wilhelm meister tomaa ooperis minjoon. Ja see oli nüüd küll õige kõrge partii ja, ja väga raske, aga imekombel tulin mina sellega päris hästi toime. Ja kui ma tänapäeval mõtlen sellisele asjale nimelt oli tol korral nii, et mind jooni mängis Valentine Kask, kes oli minust korpolentsem ja palju pikem ja suurem ja seal on ühes finaalis selline asi, et ma pean teda võtma lava taga oma kätele siis üks viis, kuus tuffi üles astuma ja siis uuesti rõdult alla tulema, sama palju neid. Ja siis ma pidin teda kätel kandma kuni lava servani seal maha panema ja peale selle laulmassiinaturale. Ja sellega sain mina millegipärast kas tõesti hakkama asi? Seal Ma ületasin küll luurisi ja, ja maadlejad ja kõik ja, ja ma ei tea, ma ei oska tänapäev lihtsalt seda ette, kui ta, kuidas see võis toimuda, aga nii see oli. Ja no mida ma võiksin siis nüüd Estoniast veel ütelda, tavaliselt on ju ikka see küsimus, et kas sul mingisugust osa on, mida sa eriti armastad, või osa, mida sa ei armasta. Ja igalühel on muidugi selline olukorda olnud, et teatud osad sobisid, tead, osad ei ole sobinud. Meie tookordne Estonia ooper oli nüüd nagu ma olen ka sellest varem jutustanud sellises olukorras, et meil oli eriti kaks tenorit, üks oli dramaatiline tenor Sirli, Karl Ots ja mina olin lüüriline tenor ja nii, meie pidime õieti Otsa Ots pidi laulma seda, mis temale anti ja mina pidin laulma seda, mis mulle anti, aga tihti oli nii, et osa ei sobinud otsale hästi. Ja siis hobi see mulle rohkem. Aga väga palju kordi oli niimoodi, et meile kummalegi ei sobinud need osad, aga laulda tuli laulda tuli ja midagi polnud parata ja näiteks alga aastal Estonias ei olnud ju üldse ei tuntud, sellised asjad oleks dublant olnud. Sa pidid alati korras olema ja selles mõttes oli tuli väga palju laulda. Et sa ei olnud lihtsalt hääles ja läksid värisedes lavale. Teadmatult täiesti, kuidas asi võitleb peda ja seal oli kummalisi asju. Juhtus vahel oli nii närvid pingul, et kodu vaatasid ja katsusid häält järel ja enne ka proovisaalis hääl ei kõla sugugi. No siis vabandatakse publiku ees, et vaata, et see inimene on natukene haige täna ja palutakse vabandada siis langeb seal justkui kõik vastutuse ära ja, ja ja sa märkad, korraldad sa laulad päris toredasti, mitte midagi pole viga ja teinekord olid jälle nii, et kõik tundus väga hästi korras olevat, et täna mitte midagi võiks juhtuda ja lähed lavale korraga ei ole. Nii et see on alati justkui loterii teatud viisi ja praegu kui ma näiteks kuulen neid praeguses eas, kus ma ise nüüd olen, kus hääl on jäänud nii lühikeseks ja nii hoopis teist laadilises, kui ta kunagi oli siis kui sa kuuled mõnda lauljat, siis tuleb selline imelik tunne, et ei tea, kuidas nüüd tema tänava ääres on ja mida ta mida tema tundis enne seda ja närveerib kõvasti päris temaga kaasa. Professionaalne harjumus ja see asi on, see on väga huvitav ja Me oleme lõpmata. Kuidas ma ütlen seda ebausklikud selles mõttes peaaegu kõik näitlejad, eriti ju vene lavadel ootusi ebausk, näitlejatel väga tugev, ma ei tea, kas tänapäev ka nii oli, aga seal oli kummalisi asju mis väga halva tähendusega oli väga halvasti mõjuda näideks. Üks reegel oli Venemaal, et jumala pärast ei tohtinud vilistada teatriruumis ükski näitleja siis tähendas otsekohe terve teater vilistatakse publiku poolt välja. Samuti ei tohtinud mitte osa maha hukkuda, kui osa maha kukkusid, pidi sellel peale istuma. Vot seda ma ei tea, mispärast sil tähendab osaraamat ja osaraamat ja poisi kukkus kuidagiviisi maha sinu käest, siis see pidi ka hirmus halba tähendama. Igal näitlejal oli mingi talisman garderoobis olemas, mis, kui see temal puudus, siis ta oli täitsa abitu ja tal ei olnud kusagilt loota. Ja terve edendus võis midagi täiesti uut. Ja kui asi päris hull oli, siis võeti garderoobist talisman lavale isegi kaasa. Vaat seda ma ei tea, kas seda kaasa võeti, aga ta pidi olema nii. Ta pidi olema alatiivsemenkimise laua peal või nii, et ikka seda nägid ja Temasi talisman sind justkui nägi palest valge. Nii need, nii need asjad olid ja mis oli teie talis maniks ja minu talismaniks? Vaata nüüd, ma olen küll tõesti unustanud, mis asi see oli, aga ta oli, aga kindlasti ta oli. Kui ma Rootsis olen midagi teinud, ma leidsin ühe, ühe raudpulgamaast ja tuletas kuidagi sigarit meele vahel ma tegin vigurit ja demonstreerisin teistele, et ma tõmban sigarit, aga see oli üks mingisugune raudpolt, mis oli nii toredasti sigari moodi ja see oli mul talis maniks, kui mul midagi siin rootsis teha tuli, seda Polormeeriasse kvartalis. Adamsi eesti talis vahel on, nüüd meelde ei tule, aga kindlasti ta oli. Mina hakkan teid mäletama Estonia lavalt umbes nii neljakümnendat 40.-st aastast ja siis eelkõige just operetipeaosatäitjat operetipeaosatäitjana. Seal olid siis linnuga pleja Krahv Luxemburg ja mitmed-mitmed, teised operetiklassika varasalve kuuluvad teosed. Kas te esinesitega varem operettides või tuli see nii Estonia perioodi Estonias töötamise perioodi lõpupoole? Mul on seda raske vastata, miks just? Ja see on täitsa õigus, et see operetis esinemine jäi õieti justkui üheks viimasteks tegemisteks Estonia laval. Millestki õieti tingitud oli. Aga mina arvan, tõenäoliselt väga hea, nii-öelda lavaline esinemine, hea välimus, ühesõnaga just nagu just nagu sündinud operetikangelaseks. Ei, seda ma ei saaks võib-olla päris ütelda, et mul oleks nüüd opereti välimust olnud või midagi näiteks. Ma mäletan ühte väga sellist omapärast arvustust, kui meil läks kolm musketäri vennatlaski jahtenadski, siis selles üteldi olevat mul nüüd küll niisugune osa, mis hästi sobis, nii nagu rusikas rosinamehe silma kulmule. Ja ometi sellegi osa kohta, ütles Adson, kes tookord oli vabama arvustaja. Et noh, mis musketärid, küll need ka seal laval oli aguli viidiks savi ja viisima, et viisima tahtis olla ka midagi, aga niisugune morando mehed kellena, mis lihtsalt ema olid ka mõni musketär on, aga ometi kujunes musketär minu niiskuses hiilgi osaks nii publiku kui ka kaasnäitlejate keskel ja meil oli seal tõesti väga mõnus seal õhtul olla ja see oli üks Estonia nael üldse. 30, kui ma juba mäletan ja et 30 välja müüdud maja oli järjest, mida tol ajal väga harva juhtus. Aga mis puudutab neid, kui järele mõtelda. Nüüd, miks ma nüüd opereti lõpu peale tulin, siis on Ma arvan, päris reaalset näe, et ja kaalutlused nimelt vahepeal juba 30.-test aastatest peale, kus Estoniasse tulid sellised erilise kvaliteediga jõud nagu Martin Tarast jäi minul õiet ooperis nagu tegemisi vähemaks, kuna tema oli kvaliteedilt ja oma hääle kõrguselt palju tugevam ja palju sobivam ooperile. Ja siis juhtus teiselt poolt, nii et Estonia operett kaotas õnnetumal kombel peaaegu kõik omad esimesed armastajat. Seal läks kadumas savi, lutt sallike allingust räägib, seal ikka oli juba varem ära läinud, aga just sutt ja savikadusid ära ja sinna jäi täiesti tühimik. Nii et ma arvan, et sellest tuli ja kuna minul oli nüüd sellist mängulist külge ja, ja ja kõike seda, mis nüüd operett vajab siis pandi mind sinna kohale ja nii ta nüüd läks, nagu ta läks. Mul oli seal ka raskusi operetiga, sest minuga oli niisugune imelik gaasilaval ühtelugu väga huvitavalt ja väga õpetlikult, korra mind toetas Ants Lauter. Ta tuli minu juurde ja ütles, et kuule, et stardiks imelik mees laval tõesti. Ma vaatan ja vaatasin saalist suure huviga ja näe, kuidas sa hakkad osas leidma, kuidas see kõik läheb nii toredasti edasi. Lihtsalt et sa naudid alles siis tuleb korraga üks niisugune, viskan käänak võimlikesele viga sisse sinu poolt ja sa lõhud selle kuidagi ära selle siis selle, selle terveid joone ja mis sealt üles ehitanud ja siis hakati jälle seda joon ehitama üles. Ja ma mõtlesin väga tõsiselt selle üle järel ja ma sain aru, et seal oli Ants Lauterile absoluutselt õigus. Ja ma püüdsin kuidagimoodi siis seda liini nagu tabada, aga mina ei usu, mitte et ma seda oleksin suutnud siiski järjekindlalt läbi viiakse. Minu impulsiivsus oli laval tihti nii tugev, et ma lihtsalt kaotasin oma kontrollivõime ära ja jumal teab, kus läks. Ja nii oli siis ka asi. Tol korral oli ju operetijuhte Abulüüdik ja mitmel korral oli nüüd osatäitja ootamise juures sellist segadust. Et agulüüdik tahtis mulle osa anda, aga tema üksinda oli siiski võimetu seda tegema, sest seal oli oma teatrikomisjon kes nii-ütelda oma kaaluva sõna ütles ja siis tuli aboliidik minu juurde ja ütles, et tead, ma oleks hea meelega sul selle osa andnud, aga üteldi, et direktor näiteks tolle kord ütles, et jumal teadeslases osasti ei tea kunagi ette ütelda. Aga oli ka selliseid asi, kus oli ennem üteldud, et no katsume jumal teab, mis ta teeb ja näiteks läks nahkhiir. Ja siis seesama mees, kes ütles, et jumal teab, mis ta teeb. Tore, vaadake uurimistoim tulise ja Eisen Stein tuli hea ja niisamuti oli õige mitmed osad pärast kuradi rats rooli läks väga hästi ja isegi Mettus, kes viimastel aegadel ka minule natukene nii varba peale astus võrdles Riia külalisega, keegi Antšarov oli selles osas jõudsalt ja joovad, parem ja rääkimata nüüd viimastest asjadest, kõik, mis nüüd sõjaaegadel mängiti, oli nüüd tõepoolest tunne, et jah, seal ta nüüd on. Nüüd olin ma vahetanud siiski lõpu peal oma osa või oma töö ära selle vastu, millest, mida 20 aastat tagasi või ja mida 20 aastat ütleme, üks viisteistkümnenda aasta tagasi kõige püüdlikkusega katsusin eemalduda operetist ooperisse ja neid tundsin ma pärast ooperid ennast operetis päris hästi. Ja nii töötaski Aarne Viisimaa Estonia laval ooperi- ja opereti tunnustatud solistina. Ja 1943. aastal tähistati tema 25 aastase lavategevuse tähtpäeva. Kuid pärast seda töötas ta oma armsaks saanud teatrilaval veel kõigest see aasta Stockholmi periood. Ja Rootsi periood, kui nii võiks ütelda, on nüüd kestnud siis täpselt sama palju kui teatri tegevus. Eestis. On tulnud uus 25 aastat juure ja nüüd novembris katsuma tähistada oma viiekümneaastast muusikategevust ja oma seitsmeaastast sünnipäeva. 70 aastaseni tunne mälestus kuidagimoodi. Aga 50 aasta lauljana tunnen küll. Parem tähendasin. Hääl on hoopis muutunud. Kui ma vanast oma laulu võisin anda nagu udusulgedes kus ma ainult pisut vajasin õhku häälepaelte hakkasid otsekohe pehmelt helisema siis joon päris jäägitult neid minu arust kadunud. Järele on jäänud nagu. Ja nüüd ei ole enam suled, nüüd on nagu nagu raagus puuoksad, ütleme. Ja kui need kahisama peaksid hakkama, siis vajavad nad kaunist tugevat tuult. Ma olen siin tegutsenud kogu aeg oma laulu kallal ja oma hääle kallal. On vähe päevi, kus ma ei ole saanud harjutada, aga muidu on ikka iga päev klaveri ees oma pool tundi tund aega kas hääleharjutust või laulude õppimist. Ja ma ei, selles mõttes võin päris rahul tusega tagasi vaadata nendele teisele 25 aastale. Et need ei ole mitte tühjad olnud. Siin on olnud üks suur hulk teatritööd, aga sellest ma lõplikult loobusin 10 aastat tagasi ja pärast seal ei ole mitte enam teatriga tegemist teinud, aga selle juures rohkem rõhku pannud just laulule. Ja siin on nüüd üks eriline moment tulnud esile mis oli jälle lapsepõlveunistus, see oli kirik. Ja kirik on kuidagi nüüd just viimastel aastatel tulnud selles mõttes esile, et ma olen hakanud seal kirikulaulu harrastama. Ja see kiriku harrasse laul on mind nüüd kolm korda juba Ameerikasse viinud. Rääkimata sellest, mis siin Rootsis on võinud toimuda. Murran oma päike, statistika olemas, selle kohta ka. Aga kuna minu intervjueerija tuli nii äkitselt või juure, siis ma ei ole seda statistikat mitte teha saanud. Üldse olen ma aga solistina esinenud üle 700 korra. See on nüüd viimase 25 ja sinna tuleb ka need aastad juure võtta, mis varem oli üldse elus nii? Ei ole ju ei tea kui suur arv, aga sellest on õiget tuge, osa siiski nüüd selle 22. pole 25 aasta jooksul toimunud. Ja huvitav, kui nüüd veel Statistika arvude kuiva keelt kasutada. Kui mitu korda olete te ooperi- ja operetilaval olnud? On teil umbes arv teada? Ja kindlasti raamatutes on aga nii peast ütelda, asi võib paari 1000 ümber olla. Aga ma võiks küll enam-vähem täpselt ütelda, kui palju oma osasid olen mänginud. Ooperis on ja operetis täpselt sama arv 48 kummaski. Nii et see on 96 osa. Ja siis kõige rohkem olen ma õieti sõnalavastuses mänginud. Kuni 80 osa. Need on tõepoolest aukartust äratavad arvud. Ja et nende arvude taga peitub suur suur kunst siis tänamegi Aarne Viisimaad tema 70. sünnile. Võla puhul nende suurte arvude ja selle taga peituva suure kunsti eest.