1000 870924 Vladimir Uljan 1000 870924. Meie tänase peatüki pealkiri on ema. Ja sedapuhku on vist küll hoopis sobivam kui ajutu järjanam sinuga tõene. Ja nii lõviosa loovutan sulle. Teema ise tingib seda. No ma mõtlen, et me teeme seda kahekesi koos. Maria Aleksandrov na Uljanova kuju, tema isiksus on väga rikas ja, ja väga huvitav. Tema kohta ja tema elukohta on üsna palju kirjutatud ja tema kuju ümber on nagu mingi niisugune oreool ja tutvudes faktidega saab see no kuulsuse või või lugupidamise paiste nagu konkreetse sisu ja hakkad temasse suhtuma kui tõesti suurepärasesse. Väga andekas huvitavasse naisesse, kes on oma eluga osanud jätta kustumatut jäljed. Ja eks me ju üldiselt kani kõik mõistame ja saame aru, ema osa perekonnas laste kujunemisel on vast veelgi suurem ja kui siin jah, isa andis kuidagi teoreetilise suunaga pedagoogina siis jah ju isa varajane surm ei lubanud tal oma kasvatustööd edasi jätkata ja selles osas ema osa konkreetselt Tuljaanute perekonnas kujunes veel hulga suuremaks pikaajalise maksja. Jaga sügavamaks. Maria või Maasake, nagu teda siis kutsuti sõitis pensasse 26 aastase neiuna ta tuli sinna külla oma õele õemehele. Õemees oli gümnaasiumis inspektor ja selle tõttu veret tehnikovide perekonnas käis tihti vilja lauljanna ja siin noored kohtusidki. Maria õde oli väga lõbus, väga seltskondlik, väga energiline daam. Ta võttis tihti vastu külalisi, korraldas mitmesuguseid kaardimänguõhtuid, koduseid etendusi, isegi loenguid teaduse alal. Õed olid väliselt väga sarnased, aga ise loomudelt tohutult erinevad inimesed. Maria, Aleksandra DNA mängis suurepäraselt klaverit. Ja tal oli ilus madal hääl. Ta tihti siis, kui õel olid külalised. Sisustas nende aega sellega, et mängis ja laulis. Eriti paluti, et ta laulaks aariat ooperist ideel ja ja tema esinemised ei olnud mitte diletantlikud, vaid need olid õppinud muusiku vilunud muusiku esinemised. Juba sellel külaskäigul 26 aastase massakese vastu hakkasid kõik noored mitte abielus meesõpetajad suurt huvi tundma temale mitmesugust tähelepanu osutama. Ja Nende huvi tundjate hulgas oli ka Ilja Nikolajevitš. Huvitav, kuidas nende vanuseline vahe oli? Nende vanusevahe oli viis aastat, viis aastat oli Ilja vanem. Aga see abielu ei toimunud mitte kõige varasemas nooruses, nad olid juba mõlemad oma maailmavaate oma kuumenenud veendumustega inimesed, kui nad kohtusid. Maria isa, see tähendab Vladimir Uljanovi emapoolne vanaisa oli Aleksander plank tooli Peterburi sõjaväearst väga rahutu hing. Ta vahetas alalõpmata töökohti, korda elas ja töötas ta Peterburis siis uraalides siis väga paljudes Vene linnades ja tema rahutu ja alati uut otsiv vaim viis teda ka perekonnast üsna tihti lahku. Ta käis näiteks suvel Cars paadis tervisvetel, teisalt oma tütardele. Tal oli viis tütart ja üks poeg mitmesuguseid mälestus asju kaasa. Aga tema, need põhimõtted olid väga ranged ja laste suhtes oli ta äärmiselt nõudlik. Eriti hakkas ilmnema tema vanaduseperioodil siis, kui ta oli arstikutse juba maha jätnud. Kui ta läks erru ja kolis oma viie tütrega kokkustina külla, kus ta siis kogu tähelepanu pühendas tütarde kasvatamisele seal Kaasani laadal Volga vajadusest, see on sama koht, kus hiljem ka hõljanalite lapsed veedavad mitu suve. Sinna meil ei ole veel õnnestunud minna. Aga me käime seal kindlasti ära. See kuskina periat kujundaski õieti marja, karakteri. Sea lisa kasutas veidraid meetodeid selleks, et tütreid karastada. Näiteks ta sundis tütreid magama öösel märgade linade vahel. Talvel ei lubanud ta kanda midagi peale sitsikleitide. Ja Ta ütles, et kultuurse inimese luksus on värske õhk. Aknad olid ärati ristseliti lahti, need tubades oli tuuletõmbus ja iga tüdruk pidi olema vähemalt viis tundi päevas väljas. Niisugune range ja äärmine nõudlikkus kodus muutis paljud õed isa suhtes kuidagi nagu mitte eriti. Vastutulelik, eks, ja nad püüdsid kodust eemale minna, niipea kui nad täiskasvanut neidudeks said. Aga Maria kuidagi võttis sellest isa kasvatusest üle. Niisugust terved ja õiged põhimõtted, mida ta pidas oma mõistusega vajalikeks suutis nendega kohaneda ja isa hindas ka oma marjast, ütles seda niisugust mõistlikku ellusuhtumist ja hindas teda oma lemmiktütreks väga. Teda armastas. Ta lihtsalt jah, mõistusega eraldas väärtuslikku sellest isaõpetusest, aga mine võta kinni, mina ei ole küll asjatundja, aga lõpuks ju. Maria Aleksandrov na elas võrdlemisi kõrge eani hoolimata väga rasketest elutingimustest ja elukäigust. Võib-olla oli sellel karastamisel osa? Sest et ta elas tõesti kõrge eani ja kuigi ta elu oli väga raske, ta oli sünnitanud ja kasvatanud seitset last, üks nendest suri küll varases nooruses, aga igal juhul sai ta oma isa käest tugeva, vastupidava ja kindla karakteri oma ema käest, Maria Aleksandra vna saiaga sisemise rikkuse ja kultuuriliselt kõrge taseme. Tema ema oli sakslanna. Pärit oli ta küll Peterburis elavast perekonnast taga. See oli ehtne saksa perekond, kus oli ka pisut rootsi verd ja selle perekonna kõik naised olid äärmiselt musikaalsed, väga haritud, väga andekad, eriti võõrkeeltele. Ja tolle perekonna. Nii kõige silmapaistvam järeltulija oligi Maria Aleksandrov na kes muide just keelte kiire ja väga hea omandamise poolest paistis oma varases nooruses väga silma. Aga siis ju väga palju, räägitakse Maria Aleksandrov na organiseerimistalendist selle ta parandas ka paljudele oma lastele. Huvitav, kas see kujunes välja talle hiljem praktilise töö käigus või, või on see ka päritud ühelt. No vot seda on raske öelda, kust see täpselt on võib-olla et see oli emapoolse perekonna liinis tulnud, sest muide, Marja Aleksandrov-na emapoolsed sugulased olid väga kõrgetel ametikohtadel Peterburis isegi valitsuse liikmete hulgas liikusid nad seal jõukas perekonnaliin, aga Maria Aleksandra kna nendega hilisemal perioodil väga vähe puutus, kokku me hiljem sellest räägime, kuidas ta oli vahel sunnitud selle perekonna abi otsima siis kui tal oli ja Sasha ja teiste laste saatuse pärast suuri muresid. Aga Ta võttis sellest perekonnast siiski mingi niisuguse ratsionaalse oskuse elada ja oskuse korraldada oma elu. Nähtavasti sai ta siiski sellest Aga eks organisaator oli ka isa, kui ta kõiki asju ettevõttest noh, ei olnud eriti järjekindel. Igal juhul sai Maria Aleksandrov na isalt harjumuse vara magama minna, vara tõusta, väga rangelt oma tööpäeva jaotada ja suurema osa päevast võimalikult veeta väljas. Ja need tingimused, muide, on ta kuni oma kõrge eani neid kogu aeg pidas silmas ja nendest lähtus aga meilid. Alustasime sellest, kuidas Maria kohtus pensas Jaaga. See kohtumine toimus ka muide, teaduslikul pinnal esimest korda. Maria nägi oma tulevast meest Ilja Nikolajevitš aadliinstituudis, kus Ilja pidas loengut. Piksestjad pikse varrastest. Seoses domeetrioroloogiaga, jah, ta, ma usun, et mul on selle ettekandes viimane lause olemas ja kuidas seal niisiis teadus annab inimesele vahendit kaitsta ennast välgulöökide eest võidelda eelarvamustega ja võita neid kõige ümberlükkamatud tõenditega faktidega. Sellega ta lõpetas oma ettekanne, võib-olla need viimane lause ka jäises helisema Maria hinge. Jah ja Ilja Nikolajevitš pärast, kui see loeng oli läbi küsis veret Tõnnikovi avasõbrainspektori käest, kes oli see noor tütarlaps, kes sinu naise kõrval istus saalis ja kuulas kõnet. Nii sai ta teada Marii Aleksandrov na nime. Ja neid tutvustati. Me juba rääkisime, Ilja Nikolajevitš, ei olnud suurt kasvu, Maria Aleksandra, finaali temast veelgi lühem Dali väga sale, väike graatsiline, kogu tumedate pikkade juustega, väga puhta valge näonahaga. Ja väga ilusad, väga väikesed olid ta käed ja inimesed, kes nägid tema kogu ja tema väikseid kraadilisi käsi ei tahtnud hästi uskuda, et ta on nii hea muusik ja nii hästi mängib klaverit. Muide kuigi ta mängis tõeliselt õppinud muusikuna oli tema õpetajaks tema tädi, kellel olid nonii, loomulikud muusika, pedagoogi kalduvused ja need kalduvused pärandas taga Mariale, kes muusikat oma lastele õpetas ise eriti andekas õpilane oli, tütar on ka temast me räägime hiljem läheb. Isa oli õieti selle vastukate ametlikult õpiks, muusikatakse olnud. Ja isa kasvatas, kuigi ta oli nii edumeelne ja huvitav inimene, kasvatas tema tütrest ikkagi perekonna ema ja see oli Maria ise, kes hakkas taotlema nagu kutset ja iseseisvat kohta elus. Ja ta ise saavutas seda, et pensas olles andis ta ära eksamid. Õpetajal jah, eksternina õpetaja kutse saamiseks ja ta oli väga uhke, et tal oli õpetaja kutse diplom, kuigi ta õpetajana koolis ei saanud kordagi tegutseda. Aga seda enam kasutas oma teadmisi laste juures. Nii kui nad olid juba abiellunud ja elasid oma esimeses kodus Nižni Novgorodis siis Maria Aleksandra vana oli juba 29 aastane naine ja tal sündis seal esimene tütar. Anna-pooleteise aasta pärast sündis Sasha. Ja sealt edasi läks tema elu juba selle suure ika kasvava perekonnajuhtija ja organiseerija osas pidevalt ülesmäge, vaatamata sellele, et selle perekonna-d ja Marii Aleksandrov na isiklik saatus oli väga raske, väga valurikas ja väga murelik oli tema ema tee kõikide nende pikkade aastate kestel mis tal oli antud, elada sellest, kuidas ema, kasvatusmeetodid ja, ja võtted tundusid tolleaegses emberski. Aadliseltskonnale veidratena on mitu huvitavat näidet. Kui majas juhtus olema külalisi ja lapsed viibisid külalistega ühes ruumis siis Marja Aleksandrov na katkesta salati vestluse, kui see võttis teema, mis tema arvates ei olnud vajalik lastele kuulamiseks. Ja daamid panid pahaks, et perenaine katkestas vestluse ja viis selle muule teemale, selle asemel, et saata lapsi ära, kui ta ei pidanud seda teemat lastele kohaseks, aga Maria Aleksandra ütles, et kuna nad on koos, et need on külalised perekonnas siis tuleb lähtuda perekonna huvidest. Või näiteks jättis ta tihti välja minemata või külla minemata, kui tal ei olnud kodus kedagi laste juurde jätta või kui keegi lastest oli haige. Kuigi neil oli kodus Nyanya Varvara, kellest meil juba juttu oli, siis Marii Aleksandra pidas ikkagi oma esimeseks kohustuseks lapsi ja kodu. Ja oma meelelahutuseks ja oma isiklike vajaduste jaoks võttis aega ainult tõesti miinimumi ainuke nõrkus, mis tal oli kuni elu lõpuni. See oli muidugi muusika, sellele pühendasid aega iga päev. Nojah, see vaevalt laste kasvatamist segas, vaid vastupidi, andis neile väga palju nagu me ka edaspidi kuulama ja, ja ka meie kõige esimesest saatest kuulsime seda enam, jah, võib-olla oligi ka põhjust rohkem kodule tähelepanu pöörata mitte ainult sellepärast, et lapsi juurde tuli vaid ka sellepärast, et isa sai nüüd kodus järjest vähem olla. Vanasti oli see kindel naalid teada, mis ajal oli tunnis aga nüüd ringi sõitmine tolle aja transporditingimustes hobusega mööda Sündiski kubermangu mööda koole sageli pikka aega ära. Sellepärast oli ka olukord niisugune, et ainsaks koduhoidjaks oli tema majanduselu. Oli. Oli ema ja ma mõtlen, et me võiksime tänase saate lõpetada just selle päevaga. Taali haruldaselt kuum kevadine päev. Symbirskis kus kevadtuuled puhusid üle terve linna, ma kujutan ette, missugune tuul, see oli, kohe käisime Juljanaskis, nüüd siis tuur oli tõesti nii, et jalad alt ära ta lavastaja, seal on tuuled väga tugevat tooliga, niisugune just kevadine tuul mis linnast kandis talve minema ja tõi sooja kevadise meeleolu. Linna. Maria Aleksandra oli käinud linnas kauplustes sest oli vene usu järgi lihavõttepüha parajasti. Ja kuigi Maria Aleksandrov ma ise ei olnud usklik siis teatud kommetest perekond pidas kinni ja oligi kavas valmistada pidulikum lõuna värvida mune ja teised talitused, mis just lastele oleks rõõmu pakkunud. See rõõmus päev ja need pidulikud ettevalmistused jäid aga pooleli. Ja kui Ilja Nikolajevitš tuli koju, ta oli käinud kohaliku ajalehe siin Pirske veedamasti toimetuses, kus ta oli lugenud artiklit, mille ta oli kirjutanud selle ajalehe jaoks. Aruanne tema esimesest tööloleku ajast tegevusest ja tema ettepanekut selle töö kohta. Kui ta toimetusest koju tuli, siis uksel võttis teda vastu anna Dimitri Irina. Ja see oli nende majanaaber, kohalik ämmaemand. Ja see oligi üks esimesi naisi, kes nende perekonna tuttavaks sai. Maja saali sama naine, kellega Maria Aleksandra pidevalt läbi käis, kogusin Pirski aja vältel, nad said suurteks sõpradeks. Aga see oli päev, millal ta oli esimest korda selles majas. Võttis siis Ilja Nikolajevitš vastu ja andis mõista, et tema on nüüd juba siin. Perenaine läksid mööda mõned tunnid ja Anna Dmitri kutsus Ilja Nikolajevitš sinna tuppa, kus Maria Aleksandra, kuna oli seal väike maja Lianovskis õue peal, praegu seda maja ehitatakse ümber nii luksusliku suure memoriaalansambli kompleksis. Nii et kõik jääb suure maja sisse ja nii siis selle väikese vaja. Üsna tagasihoidliku toa uksel tuli anna Dimitri isale vastu ja ütles maailma kõikide ämmaemandate kõikide aegade poolt kindlaks määratud häälel ja toonil. Soovin õnne, isa, tervitage meid. Meie oleme uus maailmakodanik. Vladimir.