Kannel kõlab, levitab mahedat heli kuid lisame täna sellele mõningaid mõtteid, kujutlusi, sõna, teadmisi. Sõna- poeesia ja muusika aina vastastikku valguselgis teineteist toetades ning ühiselt kuulaja meeli haarates. Kuidas on kujutatud sõnades kandlemängu? Tahtmatult meenub Aleksander Tomsoni laul, kannel, armas kannel, kallis kannel, kullakeeleline, aga juba palju varem. Kõige. Hilisemal teeb seda eesti kirjanduses küll Friedrich Robert Faehlmann müütilistes sõna- maalingutes laulu jumala Vanemuise kandle helinatest. Nii on kõigepealt öeldud mängija enda kohta. Ta süda oli noor ja tal oli luulekunsti ning lauluanne. Järgnevad Vanemuise suured korda saatmised laulu täide varal. Täis rõõmu haaras Vanemuine kandle, alustas Rõõmu laulu ja hüppas maa peale. Laululinnud käisid järel ja kus ta tantsiv jalg maapinda puudutas, Tarkasid lilled ja kus ta kivi peal istudes laulis, kasvasid puud ja laululinnud, istusid nende okstele ja laulsid koos temaga. Aga veel, hoopis enam kutsuti kõik loomad üldisele koosolekule, kus nad pidid ära õppima pidu, keele, nimelt laulu. Ta seadis oma kaharat juuksed korda, kohendas riideid, silus habet, köhata sääre puhtaks ja puudutas kandle keeli. Siis mängis ta eelmängu ja laulis lõpuks kiidulaulu, mis haaras kõiki kuulajaid. Emajõgi pani ta riiete kahinat tähele ja iga kord, kui ta kevadel oma uue nooruse üle rõõmustab mühab ta nagu seal olime õhinat kuulnud. Tuultele olid kõige vingemad hääled meelde jäänud. Laululinnud pidasid meeles eelmängu, eriti ööbik ja lõoke. Kõige pahemlugu oli aga kaladega. Nemad pistsid pea silmadeni veest välja, unustasid aga kõrvad vette. Ainult inimene sai kõigest aru. Kõik oleme kuulnud sõna värsijalg ja paljudele tundub nimetus naljakas sky. Mis pärast siis nii on hakatud hüüdma luuletuse rea jaotamisel paari-kolmesilbilisi osi. Jäljed viivad meid antiikaega, kus muusikal luulel ning ka tantsul märgati olevat midagi ühist. Nende Rütum. Algsemat rütmielementi märgib ära inimese jala astumine, tema samm üks, kaks, üks, kaks põhimõiste lihtsalt jalg kanti üle luule rütmi ka palju keerukamate rütmi jaotustele, kui oli jalaastumise üks kaks. Mis puutub muusikasse, siis on paljud uurijad järeldusele jõudnud marsisamm. Seesama üks kaks on kindlasti rütmielementidest algelisin varaseim ürgsein ja siit juba edasi. Kui jõuda näiteks marsi ja polka ning hiljem valsi kaudu keerulistele tantsuvormidele ja muu vastava muusikaloomingu juurde siis jätame küll, milline mitmekesisus, millist osavust liikumisel ilmutavad tänapäeval muusa aegsed luule, muusika ja tants. Me tuleme eesti kirjanduse juurde tagasi, kuid selle kaudu ka millegi väga üldinimliku juurde. Kes ei tunneks juba koolipõlvest neid hingematnud kirglikke sõnu lootusetust igatsusest. Juhan Liiv. Rohkem pole ehk vaja selgitada. Vaene poiss, kuulad, näost kahvatanud nagu surnu, silmad hiilgel, rind rappumas, nagu tahaks hing sealt välja tulla ja ilu helide meres ujuma minna. Vaene poiss. Sina ei ole mitte taevas, sina oled mõisas, oled villu. See ei ole mitte inglite laul, mida sa kuuled. See on Beethoveni sonaat, mis mõisapreili klaveril tuleb. Tead sa, mis üks Beethoven on? Vahene poiss koost võid sa seda teada? Kes ütles sulle sellest karja Vainol, kus sa metsa kohinaga kõnelesid, kurgedega laulsid. Kes tõi sulle sõna, et üks muusikaverst kord maailmas elas, kes kõik need hääled, need kutsuvised, mis sa metsa ja järve kohinas maru mühinas ja Marduse kirjatuses kuulsid? Üheksainsaks muusika tükiks kokku valas taevaga hõiskas põrguga mässas kus ainult hing hingega kõneleb. Seal selgub nüüd, mis sa igatsed, mis saab tühjad? Vahel võib olla hetki, mis tumestavad loominguks vajalikku valguskiirgust. Esitame väikese lõigu ühest Mozartist jutustavast novellist, mille on kirjutanud saksa demokraatliku vabariigi luuletaja, helilooja Louis köronberg. Autor kujutab ilukirjanduslikus vormis enam kui 150 aasta eest aset leidnud sündmust Mozarti ooperit Don Giovanni esmalavastuse peaproovi eelõhtut Prahas. Mozart on kulutanud terve õhtu juba rauga jääs itaalia seikleja Casanovaga vaieldes ja oma kunstilisi tõekspidamisi kaitstes. Tühised seltskondlikud kohustused röövivad kunstnikult nii vajaliku tööaja nagu seekord. Ooperi avamäng oli veel kirjutamata. Unine teener avas võõrastemaja kolm lõvi ukse ja valgustas talle teed toani. Trepi nagin äratas konstantse. Enne magama heitmist oli ta veel küünla süüdanud. Nüüd oli see lõpuni põlenud ja vilkusel vaid tohmilt. Mozart astus naise voodi juurde ja suudles teda. Seiklesid jälle kogu öö ringi kurtest konstantse poorumiselt. Mozart lausus midagi õrna, aga konstantse oli silmad sulgenud ja sõnad enam temani jõudnud. Mozart ise oli samuti väsinud. Liivu seisis ta kõheldes. Siis tõi ta uue küünla, süütas selle lõpuni põlenust, asetas lauale ja pani veel kaks küünalt sinna kõrvale. Laualt leidis ta eest kruusi kohvi, mis oli mähitud villasesse rätikusse. Ta soe seisaks. Konstantse tähelepanelikkus liigutas teda. Ta võttis reisikohvrist pakki noodipaberit ja uue suleahi oli ammu kustunud ja toas oli päris külm. Tema ei tahtnud aga tuld üles teha, konstantset mitte äratada ja tõmbas kuue peale vooderdatud ööjakki. Ta istus laua taha, rüüpas lonksu kohvi. Sõrmed olid kanged. Ta puhus neile hingeõhku peale, asetas kella enda ette küünal suitses. Ta pidi tahti nuuskama. Seinal liikus hiigelsuurena, tema vari. Frederik šopääni iseloomustavad ilmekalt read ukraina luuletaja maks Simon relski luuletusest. Tõlkinud Harald Rajamets. Šopäenivalis kes poleks mänginud seda, kes poleks kuulnud kelle huultele kapriisne naeratusi oleks ilmunud ja kelle silmis põleksid tint, säde pool Lembivalt pool kurvalt särama neist helidest koketselt, ise meelseist ning nukraist nagu kuldse päeva õhtu ja palavaist, kuid katkestatud suudlus. Mis hõbedasi kaugusi, see avas mulle raugele õhtutunnil kui otsib õrnu, rahunenud süda, vaid mahenenud jooni, pehmeid värve. Ent kuskil peidus on tal janu, kirg ja unistus ja jõudki. Nagu mullas on peidus hävimatud rohuvõrsed. Ja õhtu Lõõnskav aknais tundmatuid ja sinav pilv on süttinud, tule löömaks ja sinist metsa läbi tulekiirgus ja oksi painutades laulab tuul. Rõõm ja vaimustus naabritööst kunstiradadel võib avalduda mitme viisilistes inimsuhetes. Siin ei tunta mitte üksi sõna, seadjate ja muusikute vahelist tuge ning abi vaid ka muusikute endi käsikäes käimist. Vene heliloojatest Rimski korsakovist Jamussarskist jutustab nende sõpruskonna kolmas liige Aleksander paradin järgmist, tarvitades sealjuures sõprade kohta käibel olnud hüüdja meelitus nimesid. Moodinka Jegor sinkaan sellest peale, mil nad ühes toas elavad, kumbki tugevasti oma muusikalist joont arendanud. Üks nagu täiendab teist mõju teineteisele, on osutunud ääretult kasulikuks. Modestan sisendanud Korsinkale oskust retsitatiivi ja deklaratsiooni kasutada. Teine omakorda tasandab modesti krõbedat originaali tsemist, sirukunarlikust ja vigurdusi orkestreerimisel. Ühesõnaga teeb modesti töid võrratult muusikalisemaks. Kõigis neis suhetes pole põrmugi kadedust ja ühe väikseimgi kordaminek rõõmustab teist. Märkigem sedagi, et tarvitati ühist klaverit. Rimski korsakov kasutad seda ennelõunal ja ametisse minnes jättis klaveri pärastlõunatundideks muussarskile. Need olid päevad ja kuud, millal Rimski korsakov kirjutas ooperit Pihkvalanna. Ka helilooja kõrvu töötletud päevadest jutustab ka nõukogude muusikateadlane Galina Lewašova. Nagu näärivana, kel kingid kotiga kaasas, ilmus sõprade söandeemiaski korsakovi muss olekski juurde vahel pikakasvuline juba hallis habemes staassov tuua oli tal ammu oodatud, kuid alles äsja välja kaevatud uudiseid Rimski korsakovile Ivan julma kohta ooperi Pihkvalanna jaoks. Mussowskile aga leitud tõend selle kohta, et tsaar Borissi ajal toodi-Venemaale küllap esimene papagoi. Modezdmužovski oli sellest kuskilt varem kuulnud ja mõelnud ooperis Boriss kodunov panna tsaari poja Fjodori naljakast linnust jutustama. Sellele oldud vastu pole ikka tõepärane. Nüüd oli tõend ometi käes. Mushowskile sai osaks aga teinegi veel olulisem kingitus. Asjata oli ta seni igatsenud ja otsinud järge laulule Kaasanis seks lahingusse juhtus. Millest Puškini näidendis Boriss kodu, noh, oli üksainus esimene rida. Ja nüüd ulatas taasov talle kogu teksti. Sõnal, mis ületatud, ooperi sisusse ja väljendusvormi on teatavasti igal juhul suur osatähtsus. Tihtipeale olen teatritegijail suund seda veelgi võimendada. Nii jutustab Ants Lauter oma tähelepanekutes Moskva Nemirovitš Tantženko nimelise muusikateatrieksperimentidest. 1928. aastal. Moodustati trupp ooperi häälelisi andeid omavates näitlejatest. See trupp sai kõige põhjalikuma draamakooli. Kõigepealt töötatakse läbi ooperi, tekst otsitakse, harjutatakse süvendatakse, kuni see valmib tunde ehtsaks. Alles siis, kui ansambel on küps teose ettekandeks kas või draamana. Alles siis valatakse sügavalt ehtsaks saanud tunnetesse muusika. Muudetakse veenvaks draamaks ooperi tekst. Kui vaja, paigutatakse ümber või kärbitakse ooperimuusikat. Milline võimas Karmen on saadud niiviisi ooperlikust liiglihast vabastatult, lisab autor. Muidugi on sellisegi lihvimise eesmärgiks haarav muusikateatri etendus ainult teisema rõhuasetusega harjutustel. Tänapäeva Carmen kõlab kunstilise jõuga muusika ja sõna tasakaalustatud sünteesis ka siis, kui tõlkes kõla sobituslike raskusi on tulnud ületada. Luuletus võib avaldada heliteose loomiseks oma mõju üle aegade ja väga erineval kombel. Paul Rummo jutustab ühe meile südamelähedase laulu sünniloost. Vabadust ootavale sünnimaale tagasipöördumisel ei unustatud lähedal kindluse saarel viimast und magavat Koidulat. Leningradi olid koondunud Eesti Nõukogude kirjanikud, heliloojad, kunstnikud, teatritegelased. Teistest veidi hiljem tuli sinna Moskvas viibinud Gustav Ernesaks. Asus suurde kuuekorruselise oktoobri hotelli mis sel ajal oli Leningradi võimude poolt tervenisti antud eestlaste kasutusse. Hotelli ühes avaras klaveriga numbris, kus Gustav Ernesaks Erunes tavatseti kunstiharrastajate ringis õhtuti istuda ja tutvuda sõprade kolleegide uute teostega. Ja siis ühel heledal õhtul oli algamas Leningradi valgete ööde aeg kuulsimegi esmakordselt lihtsat pühalikku südant kurku, tõstvat vapustavat meloodiat. Mu isamaa on minu arm. Kostis kaugeneb kanonaad ja me kujutasime selle kõminat ka Narva juures Eestimaa piiril. Kujutlesime, kuidas seal Eesti korpuse kahurid Ülejõe külvavad kättemaksu fašistlikul röövlile. Laulu motiiv kõlas klaverilt. Laul ise oli sündinud mõni kuu varem. Ühel kargel kevadtalvisel päeval, märtsist 1944 istus Gustav Ernesaks Moskvas sobinovi põiktänavas number viis Eesti NSV esinduse saalis klaveri taga. Sõja-aastate mured ja raskused olid 30 kuueaastase helikunstniku näkku kündnud sügavad jooned. Tema lopsakas lõvilakka olid ilmunud hallid viilud. Aeg aga oli erutav ja ülev. Fašismi kokkuvarisemine oli juba päeva selge. Äsja vabanes Leningrad blokaadi ängistusest ja vabastatud oli juba ka tükike Eestimaapinda Narva juures. Erutatud, helilooja sõrmed ekslesid klaveril. Ta silmad keskenduvad Koidula pildile sõjasarves tema luuletusele. Mu isamaa on minu arm. Mõistad, et sünnimaa vabastamine hitlerlikust roima reist nõuab veel palju ränki ohvreid. Mu isamaa on minu arm, ei teda jätava ja peaksin 100 surma, ma seepärast surema. Valmib laul, mida nüüd Eestis teab iga lapski ja mitte ainult Eestis. Ernesaksa tööelaulude komponeerimisele on iseloomulik loomine seeria viisi. Ikka on tal korraga käsil mitu teost. Nii ka seekord. Paralleelselt valmisid sel korral veel jää kestma kalevite kange rahvas ja puhtad pihud. Viimane samuti Koidula sõnadele. Mitte meie oma tasu ärgu sõlmi, kui meid nüüd Isamaa, kuid sinuga, su olgu meie elupüüd.