Ma tean küll, et minu pinnast sa mõõdad oma mägede kõrgust ja samast mu pinnast, sa mõõdad ka minu sügavust. Aga võta oma mägede mõõt minu kõige sügavamates sügavustes ja sa saad palju kõrgemad mäed minu sügavuste mõõt võtta mägede tippudest ja ta saab palju sügavama mere. Ei noh, meri on meri ja mäed on mäed ja mõõt, see on ainult mõõt. Aga su silmade ilmest ma näen, et ta saab minust aru ja seda on hea teada. Sest kuidas me oleksime siin teineteise juures tuimalt kummat kui võhivõõrad. Ka mina ei oska igavust tunda selle poolest, Me oleme teineteisega sarnased. Sina ja mina, vanamees ja meri. Igavust ei olegi kusagil mujal kui ainult meis enestes, kes teda tunnevad. Sest näe, igal päeval on oma valgus, omad pilved ja oma tuul, tähed, taevas on ainult tänase öö tähed. Ja kõik minu lained tulevad randa esimest ja viimset korda. Ükski rändlind ei lenda juba lennatud teed ja kuidas kalad saaksid käia tallatud rada, kui nad ei jäta jälgegi. Meres ei ole jälgi rannas, ajuti on aga ka sealt minu lained pühivad ära kõik varbad, kannad ja tallad. Et ka mereäärne liiv ei oleks tallatud rannakaljude jalamitest, Mamurrestan oma lainete murdlemises vähehaaval midagi lahti. Aga harva, kes märkab, et meri teeb liiva segades seda oma põhjapõrandaga teks tigude ja muude molluskid kiltkuubedes lahti ligunenud lubja ollustega? Teisal korjan ma kokku tohutul hulgal väikesi varbajälje suurusi kive et neid oma põlise Uhtmise Upris lihvida siledaks nagu lindude munad. Keegi ei märg ka, kuidas nad väiksemaks jäävad ja ainult mina ise kuulen nende tasast kõlisemist oma lainete all. Alati on, mida näha ning peegeldada. Alati on, kuhu paista ning härra kosta teha ning tunda. Ja aega merel küll rohkem kui teda ennast ja liivade ääres. Kõigeks on aega mul kõigeks, ainult selleks, et igavust tunda ei leia ma ainustki hetke. Ja magama heitnud on tuuled. Täna olen ma lõpmata vaikne, nagu sa isegi kuuled ja näed. Olen vaikne kui pilvede vaip. Vaikne kui lumised mäed. Kauaks nõnda jää, süda, talvised päevad on praegu kõvade tormide aeg. Sinu kodumerd katab nüüd jää, jutusta minule sellest jääajast saadik ei tunnemad, jääd ainult harva, mõned haprad kirme, killud kivide vahelt lainega murda ja kaldale pilduda. Vaikin ja kuulan räägimu kohina kuulaja. Jää, seon, pakaste sild üle vete kõva kui tahutud baas. Kalk nagu kaljude küljed. Raskete koormate voorid tulevad mööda merd saartele, rannast ja saartelt, randa. Raskete koormate voorib rattackettide kõlinal regede riginal kabjaraudade tagudes nagu kirvesilmaga kivisse. Käiakse jalgsegi saarte ja randade kalurid, kasukad rihmade all, karvased kõrvikud peas, kõnnivad mööda merd nagu vastsed Kristused Mimbuseks pea kohal, piibuving. Jää ainult jäämerele sadanud lumi jääb valgeks ning kuivaks, kui tukk, tuul seda kihutab ringi leidmata hangele aset. Jää ainult jää ääretu valge lagendik, mille liikumatust ja vaikust võib murdavaid jäämurdja jäämurru mürin tõmmates laiaks külmunud lumme v jume, viirulist laevade teed. Merd aga ennast ei nähta ega kuulda. Jää ainult ja öiste kui päevaste, taevaste ärasalgamine mere, elava vee, tema lainete kohinat külm ning halastamatu, surnuks vaikimine. Jää ainult jää, aga iganes jäädavalt. Tuiskude taga on kevadetormid, pilvedel põues on päikese naer, meri isend vabastab jää alt tagasi tuulde ja taevaste alla. Täna sa kõnni mu kaldateest kaugemal, sest näe, kuidas virutan vahtu ja vett. Vohh. Imelik ladvad ei liigugi küpressid, kui küünlad on sirged, aga laine mul vaatamisteebpingid ja paari poole pargini märjaks ja soolaseks virutab. Vohh. Öö oli vaikne, taevas sirasid tähed rannikunõlvadel linna tulede tuld, aga Kürgimaal turtsus tuul ja sealt nüüd tuleti vohh. Öösel ma mõtlesin siin sinu kodumaa külmunud merrest veed nagu vangis, ei ta ei tuld ja ainult ja ükski laine ei liigu ooh. Koidikul kohinat tõstes. Ma mõtlesin, Torre on vabadus vabaduslainete kihutust kanda, jõudu ja avarust tunda. Wow. Tervitada Ta on siin minu kohina kuulaja, kodumaa, randade meri. Jõudu sulle su heitlustes võitlustes sügistormide aegu. Aga kui jälle jää alla jääd ooh ära siis unusta kevadet, kes sulle tagasi annab taeva ja tuulised, rannad, lained ja laevad. Ning ma mõtlesin ja et kes teab, mis toredam ongi kas vabadus ise või tema saamise lugu aprillis kiirgav ning kohiseb tormide ootus ja jäärüümurdmise tung. Wow. Minu enda kuuldes on mõned luuletajad nur rahva rikkamatel randadel kuulutanud vihaks minu tormised, päevad ja ööd. Kui mu Murdlainet järskudelt kallastelt kihutavat vahtu ja pihu vett Plataanide latva merre viha. Ei ole see õige luuletus, vaid häbiväärt läbi väärkuulutus. Vihane meri. Need on tõe küljest lahti varisenud sõnad vihane meri. Ehk tohin ma küsida oma Koginaga, keda või mida minul vihata. Kas maad, omaenda venda, kes on minu oma saared minu rannad ja minu põhi või taevast, kust tulevad kõik varjundid muvaiksetele, virvendustele kui ka kõrget lainetuste vahustele harjadele. Kas taevast, kes kingib mulle kõik oma pilvede pildid, tähtede sir, külluse, välkude, vikerkaarte ja virmaliste alati uued ilmutused? Või peaksin mina vihkama tuute suur tuba, mis on mu kajakatel lennata, nagu mu vesi on kaladel ujuda õhku, mis oma rõhkude all võib mõnikord muutuda marruks, et minuga koos alustada ürgjõulist mängu. Aga jõud ei ole ju vihalaevad, mis on hukkunud karridel ja varisenud kaid lihtsalt ei pidanud vastu tormise merre mehisele mängule. Ei ole vihaneid murdnud merre, see ei ole viha ega maas ega taevas ega tuultes. Viha on inimeste ise keskine asi. Merelahinguid vihaseid veriseid olen ma näinud rohkem kui ükski muu meriaegade tuultes. Aga ei, meri ole see, kes merelahinguid peab. Merelahinguis mürisevad inimest. Rael, mis merele tuleb sõjalaevade tulega. Merd merre lahingud ei kohuta. Merel ei ole neis hirmu ega ohtu. Terras, laevad ei suuda merd puruks tallata ega tuli põlema panna. Aga ometi ahastus, ohked on kostnud mu Canonaadi kumas punastuvates lainetes sügavuste põhjani olnud mind vapustanud põhja vajuvate laevade tuliste küttekollete plahvatused. Maavärisemiste taolist merre värisemist olen tundnud ma endas, kui need, kelle laule ma olen kuulnud, tarduvad tummaks mu soolases vees ning ma enam ei tunne, et nende näod ja käed oleksid soojemad minu jahedatest põhjahoovustest ütlemu kohina, kuula ja milleks on seda vaja? Merre ei tungi merede kallale. Miks rahvad ei püsi oma kallastes? Aga kunagi ürgürgammu, kui aeg veel hoopiski ei olnud ajalugu vaid ainult aeg, ainult aed. Kas ka siis ei olnud meredel maal jagamist maavärisemiste ja tormiste tulvade raius. Kas ka siis ei olnud kallaste purustamist kokku põrkamist taganemist edasi surumist ja uutesse sügavustesse vajumist üles tühjusesse tõusvate mägede ees? Inimeste elutõe otsimine on tohutult noorem kui maakoore ja jää ja veekuju ning koha võtmine päikese all. Ajale tuleb veel aega anda. Sa isegi kuuled ja näed, kui mitmeid on kanda lippe nii laevadel kui ka randadel. Nende taga on võitleva pleerid. Nende taga on veri ja lihased, mõtted ja näod, silmad ja unistused, käed lõpmatud, käed, südamed, südametunnistused, murdumine, varisemine, usk paremasse paremasse karjatused, suudlused, surma, surmvaikus, naeru ja laulude elu, julged õud. Ajale tuleb veel aega anda aega, ajale aega. Inimesed tulevad ja lähevad nagu väsimatu lainetus, rada vetel. Nad tulevad ja lähevad, mitte ainult selleks, et jõuda kaugemale ja kõrgemale oma maast ja oma maameredest kuulja kuu merede poole ning edasi lõpmatuse linnuteede poole. Ka selleks inimesed tulevad ja lähevad, et jõuda lähemale iseendale neis enestes elavale elavale tõele ja nende eneste unistuste suurele maailmale. Kas sina, meri, ise seda aimati, kuidas sa inimesi unistada aitad? Kuidas sinu igavese lähedane hingus selgust kohiseb, meisse ja enesekindlust? Olgu sulle, ma tunnistan, et ka mina ise kaldun vahel unistama ja kuna sa enam kauaks ei jää minu juurde laskma, siis sulle jutustan, näiteks toon ühe oma kangesti suure ja ühe väga väikese unistus, loo. See suur, see on see täiesti selge talvine täiskuu virvendab ülemu v. Aga tuledes särava ranna ja taevatähtede vahel on sakiline ööd, pilkaselt pimedat ööd. Ma tean, see on mägede ahelik. Ja ma mõtlen, ennäe pimedat mäed naevad kogumu kuupaistelist pinda. Kuid mind, nad ei lase vaadata mägedetagust maad sest minul on kõrguse asemel sügavus. Aga tänases kuupaistes ma tahan näha ja ära paista, nagu näevad ja paistavad mäed. Tahan ja nüüd oma tahtmist. Ma teen kogu oma raske soolase veerannani rannas lasen ma hoovata otse üles oma pinna alt. Nii saab minu sügavus kõrguseks. Mu enese süles mu enese rinnal, kogu mu määratu maht tardub, jääd seisma, kui jää, jää ainult jää. Ükski laine ei liigu, ainult mu toonaste tormide valge vaht helendab täiskuu paistel otsekui igavese lume kriibud. Minu kilk jää kõrgetel harjadel. Mõõtude võtt ja tule nüüd võrdlema kui võrra kõrgemal tai Peetris ja Roman koshist. Ma vaatan, jää Sarraste silmadega kauguste varjatud maailma. Niisugune oli minu suur unistus. Aga väike, see oli see. Suviselt palava päikese all, nagu praegu suur õitsemise aeg on alanud. Kuldvihma tuli kollased valangud glütseenia pillavalt kosed üle iidsete müüride väärlevatel võrradel. Juuda puude lõõmab nõrretus viirpuud ja kastanid vaheldumisi ja vastamisi säärase õitsemise Alt. Nemad tulid rannakaljude varjatud teed. Väikeste varbajälje suuruste kivide kõlin paljaste taldade all süles summamis, sulin, Nad jooksid rinnuni vette. Sina, mu merearm, ma kuulsin, sina mu merearm nagu kajama kuulsin. Aga siis minu laugjas, laine kattis nad hetkeks ja kuninat tõusid ujuma, tundsin ma enese sees nende suusuule surutud kuju. Ei, ei, ma ei raatsi seda ära anda. Las nad ise lähevad randa ja sealt edasi oma õite alusteed, aga mina tahan nende kuju eneses kanda. Ma ei taha, et vesi tagasi valguks nende kahe asemele. Tahan, et sinna jääks ainult lainetest, virvendab valgus. Tahan oma valgusest vallatut suudlejad viia ära kaugele avamerre tuulte alla ja neid hoida. Niikaua kui päevad mu üle koidavad hüvasti ütlema tulin, rutasin randa kätt sulle andma sõrmede, sulinal, kivide, kõlinal, kandade all. Tänan sind. Kiire hõbekelguga tõusen kõrgele üle su suure unistuse lume, viirulise jäämäe üle, su väikese unistuse kuldvihma, nõrretuse ja kastanisalude kummerate hangede. Lund ma ei näinud, su Rammul. Kogu tall ei ainustki valget päeva, ei ühelgi sammul Rudinat jalgade all. Aga seal, kuhu ruttan, on ööd praegu valged. Tuttavad tornid teretavad mind kesköise taeva heleda hülgamise taustal. Ja tuttav meri, see sinu kauge vend, keda sügis Marude raugedes kütkestab, jää ka tema lainetab praegu õitsemisaegsete tuulde ja lõhnadelebuses. Igal teel, igal teel, seal, kuhu ma lähen ja puhuma kuulum teretab mind minu kadunud ema, kadumatu geen mille varjatumatesti varjundites saan ma aru nagu kõige lähema kõige armsama inimese sõnatust silma vaatamisest. Aga varsti, kui valge ristik käib, õitseb, seisab murrahmas külg külje kõrval, suu juures, suvise mere laugel rannal ja kogu oma südamejõuga kaugele kuulda annab, et selle väikese murre mullase maa keel võib küll laulu elavas tuules tõusta igavest kõrguste poole ning kosta rahu ja vendluse vastu kajavatesse kaugustes. Kuula sinagi siin. Minu kodumaa Merry on kuule, Merry, kes laulu nii südamejõulist on kuulnud rohkem kui ükski muu Merry maailmatuultes. Kuula ja tead, need on inimesed, kes tulevad ja lähevad ja laulavad, kes elavad ja jäävad elama oma tuulemaa kivisel kamaral. Nii palju ma ütleksin veel, et see suur unistus on siiski ainult su kujutuse mäng, lumeviiruline jääsinine. Kuid see täines õige väike, ma arvan, suur oli ikkagi väiksem ja väike oli suurem kui suur, sest selles oli tõeline tuul, tõeline päike ja inimesed. Aga nüüd ma pean minema. Hüvasti. Kuule sa terve tuule ja päikese eest südamel rahu ja selguse eest, mis kovises minusse sinu kõrgetel kaljustel randadel.