Hea meel on stuudios tervitada teatrikriitikute kultuuri poliitikut Jaak Allikut, tere. Jaak Allik, te pälvisite äsja Reet Neymari nimelise kriitikaauhinna, ehk te olete möödunud aasta Eesti parim teatrikriitik. Palju õnne teile selle eest. Aitäh, aga mis nüüd parim selle auhinnaga haruldast, aga kõik kirjutavad teatrikriitikud, see anti need välja ju vist kümnendat korda või tähendab, ma mäletan, noh, kriitikaauhind oli kogu aeg ju teiste haudade seas, aga siis peale Reeda surmas oli minu meelest aastal 2008. See oli minu idee anda, see nimi tähendab anda kriitikaauhinnale rep Neymari nimi ja jäädvustada tema sellised siis nagu Eesti teatriajalukuga nimelise auhinnaga, nii et selles mõttes on muidugi südamlik seda auhinda saada. Just nimelt sellel hetkel, kui teie nimi ka välja hõigati oli näha siirast üllatus, tuli see auhind üllatusena. Noh, ma olen kaks korda nominent olnud, juba 33 on kohtu seadus Räägime natukene möödunud aasta teatrist ka, te olete teatrit muidugi jälginud juba üle 40 aasta, aga kas eelmisest aastast midagi teile ka kuidagi säravat silma jäi, kuidas saak tundub? Ma olen teatrit helgemad kui õige alates 52.-st aastast vist üle 50 või, või siis üle 60 Parst. Aga möödunud teatriaasta oli suhteliselt ühtlane, selliseid, noh väga teistest esile, ma räägin sõnateatest ainult sõnal Austria žüriis tegutsedes tuli, meie suri, vaatluse all oli 128 lavastust ja mina nägemist ost ära 103, nii et selle kõrvaldamisega muusikateatrile aega jätkunud kui jumala General mõlemad Estonia uued ooperid, Rasmus Puuri oma, kui ka selle nimi või mis ta nimi on. Aga, aga selliseid väga esileküündiv hoidmist nüüd oleks kohe ilma vaidlusteta või selgelt olnud, et seal nüüd midagi väga-väga suurt teatrilukku jäävad peaaegu et ei olnudki ja noh, see on natukene naljaga pooleks, et kaks kõige huvitavamat lavastust minu jaoks olid Priit Pedajase Beckett ehk jumala au ja ja siis kalmeti ja Võigemasti Aadama õunad naissaarel, aga need olid üle-eelmisest aastast ana nägime lõppenud aastal alles. Aga ei noh, nii hull see asi nüüd ka ei olnud ja näiteks kõik need õis lavastust, mida žürii lavastajapreemia nominendiks kulutas, olid kindlasti väga head lavastused, pluss veel väga mitmed ühel või teisel põhjusel nominatsioonini jõudnud, näiteks kui me nüüd vaatame statistikat, siis võib öelda, et nii draamažürii kui ka Salme Reegi seal lasteteatri žürii etenduskunstide vaheline etenduskunstide ühisauhinna žürii leidis nii-öelda 128 lavastuse seast 35-st lavastusest midagi esiletõstmist väärivat. Kas siis näitleja, lavastaja, kujundaja, muusikaline kujundaja, nii et noh ja need on kindlasti plusspoole pähku, midagi leiab. Ja auhindade juures, kui ma ei eksi, 15-st lavastusest midagi 10-st trupist, nii et eesti teatripilt on tegelikult väga ühtlane. Me ei saa öelda, et nad on üks teatanud see siis nüüd mõni Tallinna teater, mis teistest esileküündiv, sest väga palju huvitavat sünnib kani Ugalas kui Pärnus, kui Rakveres ja neis ühekordseks või kauemaks loodud projekti kooslustes. No ja loomulikult ka tunnustatud väike teatrites, Theatrumis Von Krahlis ja Tartu uues teatris ja VAT teatris. Nii et kui teatrisse minna, siis öelda mäelt sinna teatrisse lähen ja maja ära ei lähe, siis tegelik teatrihuviline ei ole. Te ütlesite, et aasta oli ühtlane üks sõna veel, mis möödunud aastat iseloomustab. Anna kvantiteet. Teatrit tehakse hästi palju. Võib ju arvata, et seda nõnda palju, sest me elame nagu räägitakse, vähemalt majanduslikus mõttes väga heal ajal. Kas hea aeg tähendab ka head kunsti ja head teatrit? No tingimata mitte ei ole see korrelatsioonis. Ma isegi julgeksin öelda, kui vaatame teatriajalugu ja mitte ainult Eesti oma, siis siis teatud surve all teatud konfrontatsioon Is ehk ajaga ja võimuga siin nii palju head kunsti, kas või tänavu Venemaalgi kostma. Alles eile saabusin teatrit vaatamast, aga kvantiteet tõesti on üsna rabav ja 128 nimetasin, aga, aga kui nüüd süveneda sellesse arvu, siis sealt tagant tulevad veel Ravo omad arvud välja. Nimelt sa seal 128 nii-öelda sõnalavastust või sõnateatri näitlejatega tehtud lavastustest sinna kuuluvad Renate Gerdi lavastused näiteks, kus see sõna ei kasuta. Et neid lavastust lavastas 93 inimest, rabas mind juba väga tublisti. Kusjuures üks neist jõudis neljalavastuseni seal Helen Rekkor ja kuusk kolmeni. Aga 68, lavastajad pisut, see tähendab kas piirdusid või pidid piirduma ainult ühe lavastuse, tähendab see kvantiteet rabab. Ja teine asi, et ütleme, kui Eesti lavastajate liidu liikmeid on kuskil sadakond siis oma lavastuseni jõudis möödunud aastal neist umbes pooled. Ja sinna ämmaga Eesti teate tegelikult kõige suuremat probleeme just nimelt selles, et, et meil on häid lavastajaid. Aga mitte 128 lavastuse jaoks ja ja kui ma mõni aasta tagasi vestlesin oma kolleegiga Leedust, aga nord Leedus on väga mitmeid ju rahvusvaheliselt tuntud lavastajad, olgu need krossus või tuminas või või karbovskis, kahte Moskva suurimat teatrit Majakovski nimeliste tangonäoliste juhivad leedulased peanete juhtidena muide. Ja, ja Kurfonovas, ja siis me hakkasime nagu vestlema, et huvitav, miks siis Leedus on kuidagi nii palju tugevaid lavastajaid, aga aga Eestis ja siis selgus, et et Leedu sõnalavastusteatrites tuleb aastas välja kuskil 40 lavastust ja vot selle 40 jaoks leedus, lavastajaid jätku ja meil võib-olla ka, kui oleks 40, siis me ei räägiks lavastajate buvastaga. Aga sellise hulga lavastuste jaoks on kahtlemata Eestis probleemne see, et meil on väga head näitlejad, sest sedasama Panso poolt rajatud Tallinna kool, mille noh, teatud mõttes ju lapsena võib käsitleda ka Viljandi kultuuriakadeemiat, kus siis toimub juba ka näitlejate ettevalmistamine aastakümneid. Seal on kindlasti sellise näitlejate tase, et kõik külalised, lavastajad, kes tulevad olgu idast ja läänest, on hämmastunud, tahavad tagasi tulla, ütlevad noh, imepärased, näitlejad valdavad kõiki vahendeid, valdavad kõiki teatri laade agaaga, lavastajatega on meil see probleem, et lavastajad on siin ka kohapeal kasvatatud nii Tallinnas kui kui Viljandis ja, ja ma olen olnud viimastel aastatel olevat kriitiline selles suhtes, sest et lavastatum saab kasvatada ühelt poolt aga väga suur loostaja muru teatel Lasnamäe seda, aga teine asi on see, et lavastatakse palju mujal vaatamas käima stažööri ma olen isegi tsaariajal. Me teame, käisid eesti lavastajad mööda maailma. Esimese Eesti vabariigi ajal käisid aga praegu noor inimene. Noh, see koormus on nii suur, nii palju laastakse ta, kui ta teatas, et tööle läheb, tal ei ole aega teha, tapab oma, hakkaks com lavastust tegema ja aga vist on ka huvi väike, et sellist residentuuri võistažueerimist ükskõik noh, lähedal on tugevad teated, Poola Saksa-Vene eriti ei minda ja see on minu meelest praegu kõige nõrgem koht Eesti teatris ja, ja ma olen täiesti nõus teose Martnäose intervjuu seostama 50. juubeliga oli möödunud nädalal ajalehes. Et peaks olema mingi fond, mille abil saata, sest see on kallis, ütleme kooli minna tuleb maksta ja välismaalasel ikkagi õppemaksuga stažeerima. Tähendab elamist. Seda meil ei ole ja selle üle peaks minu meelest nii teatriliit kui kultuuriministeerium kultuurkapital tõsiselt mõtlema. Tegelikult see lavastajat just noorte lavastajate põud või selline taseme, noh võib siis öelda nõrkus, see paneb küsimuse alla ka ju meie repertuaariteatrite tuleviku mõnes mõttes just see kunstiliste juhtide ja peanäitejuhtide küsimus. Nüüd muidugi möödunud nädalal tuli uudis, kuidas Hendrik toompere juunior astub draamateatri kunstilise juhi amet siis kas see tähendab, et olukord ikkagi natukene on paranemas või tuleks, kuhu see süsteem ka võib-olla üle vaadata? Nowgume Hendrik toompere juunior just räägime, kelle esimene lavastus suurel laval väljaheitmine pälvis ülemöödunud aastal parima lavastuse preemia. Siis kahtlemata on tegemist võimeka inimesega, aga saada rahvusteatri peanäitejuhiks, olles teinud seal lavale ühe lavastus on muidugi suur risk. Soovime talle kahtlemata meie edu ja muide, tema oli üks neist, kes kes Märt Meos vahendusel joosta õppis Peterburis. Suurepärase lavastaja Lev Erenburgi juures oli tema oli prints, oli Kristo Viiding ja kõigile neile kolmele on saasta seal tulnud kasuks pumper, seepärast seal aastaauhinna. Kristo Viiding teeb praegu Ugalas oma esimest lavastajatööd, valinud selleks Leo Tolstoi elava laiba. Jaak Prints sai parima näitleja auhinna ülemöödunud aastal ja näete, nüüd mängib puhtas vene keeles Richard, kolmandad Vene teatris. Et nemad on saanud natuke nuusutada mujalt, aga see on nüüd üldse ise probleemiks, on lavastada hea lavastaja, teine asi on teatrijuht ja teatri kunstiline juht kes ei pruugi sugugi olla lavastamine, on olnud 12 aastat kolmel korral teatri kunstiline juht. Ma lavastasin ka, aga mitte sellepärast mind sinna ei valitud või määratud. See on väga suur vastutus, väga keeruline töö ja ja noh, näiteks Saksamaal, mis on praegu Euroopa juhtivaid teatrimaid, on ju ammust asse intendantide süsteem on üks intendantkes, noh siis on teatrijuht, ta on siis administratiivne juht ja ta ei pruugi olla lavastajaga ta viis aastat, tema määrab teatri repertuaari, tema kutsub lavastajad ja kahtlemata ta peab olema loominguline inimene, sest aisa oled painutatud statiiv, peab olema teatud kalduvusega raha lugemiseks. Neid inimesi on väga harva juhtub ja Eesti teatriajaloos, noh, ütleme Kaarel Irdi malet. No ja ja praegu me tegime vene teatri ja vene teatri nõukogu esimees selle eksperimendi sees, et vene teatri senine uus kunstiline juht sai valitud ka teatrijuhiks, ühendades need kaks ametit. No aga siit ka põhjus on selles, et pluss on olnud 20 aastat just teatri direktorina või asedirektorina tegev juhtivates Moskva teatrites, nii et seda töötu tunneb võib-olla rohkemgi, kui lavastajatööd oleks. Näeme, kuidas see läheb. Nii et jah, nagu inimene teie küsimusele vastates, inimene võib olla väga andekas lavastaja, noor keskealine, see ei tähenda, et ta teatri juhtimisega tegelnud. Teeme siia vahelepõike ka, te mainisite just, et tulite Moskvast eile õhtul, mida te seal tegite? Moskvas on selline süsteem, tähendab, seal on ülevenemaaline iga-aastane teatriauhind, no selline, mida meile antakse siis 27, märts. See kanala nimel kuldne mask, lineaarsüsteem on selline, et eksperdid üle kogu Venemaa käivad lavastusi vaatamas ja kuldne maski festival kestab siis Moskvas kuskil kaks, kolm kuud, paremad lavastused tooks Moskvasse ja auhinnad antakse välja aprillis eelmise hooaja eest siis ja ja see festival juba 20 aastat korraldad ürituse, mille nimi on siis selline show köis, Rashancation, tema nimi, välismaa teatrihuvilistele kriitikutele, produtsentidele, kus viie päeva jooksul näidatakse siis selle hetke või selle festivali muskude teatri hooaja huvitavamaid lavastusi ja ma olen seal peaaegu kõigil aastatel käinud ja, ja väga rõõmustavat seal suurt huvi leidnud ka Eesti teatrijuhtide seas seal terve grupp ja juba mitmendat aastat. Teatridirektoreid oli Ugala Ast Kristiina Alliksaar ja linnateatrist Raivo Põldma vanemisest Toomas Peterson ja Märt Meos ja sidemed Vene teatris Tri ka ja veneljate lavastada väga hästi, saan üsna praegu muutunud tänu teatrijuhtidele tugevaks ja ega siis see, et, et näha võrdluses meie teatritasemega Vene teatri paremaid lavastusi kord aastas annab nagu teise pilguga teise mastaabiga siinsete lavastajatööde hindamiseks. Kui rääkida maailmateatrist veel ja kui mõelda näiteks saksa ja poola teatri peale, mis on eelmisest sajandist alates Euroopas uuenduslikkuse mõttes ikkagi esirinnas siis meie teatritest rääkides on kõige rohkem selles mõttes esile kerkinud, eks ole, teater NO99 et aga sinna esiotsa või sära alla jääda, selleks on vaja järjepidevust, teatud koolkonna teket, kas ta seda ka laiemas plaanis Eesti teatri olukorda hinnates kuidagi näete? No mul oli võimalus olla ka detsembris roomas, kui oli see Euroopa teatriauhindade kätteandmise üle, on see festival, kus siis no 99 ja auhinna ja teiste seast, et keda me seal nägime, no tõusis esile päris kindlasti, aga, aga noh, salongi nagu kalduvus rohkem sellele per forman sea ja no mitte psühholoogilisega crazy loole meil auhindadele jah, postmodernismi eile. Nii et ma lisaks noole, ütleme väga hindaksin ka seda tööd, mida teeb teatriühenduse raam Mart Mäos, kes on käinud ju pooleteise kahe aasta jooksul seitsmel kaheksal rahvusvahelisel festivalil lavastusega libahunt, mitmed Venemaa linnad, peaauhind, Serbiast, kriitikaauhind, Peterburist, nad käisid siis ka ju praegu Tšiilis, eks kui ma ei eksi ja, ja lähevad veel libahundiga reisima nii Euroopasse kui ka kui ka minu meelest mujalegi. Ja varem käis antiigonna ringi Iraanil aastaja tehtud lavastus. Ja samal ajal vaadates üldist teatri taset, ega siis Tallinna Linnateater, mis on teise noh, strateegia olnud Tallinna linnateatrit välja viia on üpris raske olnud, sest et nad ei ole ise olnud mitmetel põhjustel huvitatud sõitmast, aga kui nad sõidavad, on ka neile edu ja ma tean, et nemad sõidavad nad Budapesti selle igatsusega Nüganeni lavastusega. See tase, mis on linnateatri Nüganeni lavastuses, on kindlasti Euroopa tippnäitlejate, kui ta Nüganeni lavastatud Mis on teie silmis üldse kriteeriumid ühele heale lavastusele, mida te esimesena vaatate, seda esteetilist poolt näitleja mängu sõnumit? No vot, siin on kõigil, nii igal vaatajal kui kal kriitikul need kriteeriumid on väga-väga individuaalsed, need kui mägra žüriis, kus on, ütleme seitse inimest ja, ja seekordses žüriis ja teatriliidu juhatus on alati soovinud žüriis oleks mitte ainult kriitikud, vaid oleks ka praktikud, lavastajad, näitlejad, kunstnikud ja siis hakkame loost rääkima ja, ja valima neid nominente, siis selgub tõesti, et see pilt on väga erinev ja teisteni lausa üllatuslikat. Nonii, meie Eesti žürii töös munud ka Aja jooksul mitmetes maailma teatrifestivalide riides, küll Poolas, küll Venemaal, Kanadas, sky. Teate, hea tunneb ära ja väga halva tunneb ära, vot selle hea ja halva vahel on vaidlused, aga mis seal ikka, algson, halb, ükskõik kus see žürii liige tulnud või mis eriala ta esindab, sama on ikkagi ka väga ka väga hea, aga aga kui nüüd, mis te küsisite minu kohta minu jaoks on jah kõige olulisem sõnum. Noh, see, mille kohta vist Stanislavski just ütles venelase raaditseeoo, tähendab, mille nimel see tehtud on, mida lavastaja tahab minul öelda just nimelt lavastada, sest noh Olesinud kümneid Hamletit, kirsiaedu onu Vanjasid siis ma ei tule, oleme seda, mida seal näidendis juhtubki autori teksti järgi ja võid seda, miks on siis tänapäeval võetud see lavastus, miks lavastaja olnud järjekordselt klassika kallale, sest tal peab olema mingi sõnum, mis ta mulle ütelda tahab, mitte ainult võimalusena näitlejatele luua suurepäraseid rolle. Ja see lavastaja sõnumi kaasaegses, mis kunstielamuseks muutub siis loomulikult läbi näitlejatööd. Sest niisama tulevad laua äärele, räägid midagi oma sõnum ette, noh see ei ole teater. Ja kui see tal õnnestub leve näitlejad tööde viies siis minuni see, et oh no liiga lihtne, oi mina mõtlen Khani pigem isegi see tohi noh, kas tõesti üle. Ja ma saan millegi poolest rikkamaks ja ikkagi minu meelest mitte ainult mina, vaid ka paljud teatris, selleks, et et asetada ennast neisse oludesse, tähendab saada midagi enda kohta teada, asetada neisse olukordadesse, mida ju tavaliselt inimene igapäevaselt läbi nii konkreetselt läbi ela. Aga neid valikuid, mis on heades näidendite seades lavastades ühel või teisel kujul, peab inimene oma elus üsna tihti sooritama, sest see, mis laval, toimub, see miksteatri suremiks, kinokunst ega video, ka televisioon ja keegi ei suuda teatrit sel lihtsal põhjusel, et et teater on ainukene kunstus, mille jaoks puust ja punaseks toimub praegu hetkel elavalt mees. Filmis on see kõik lindis, Heda ta ka ei muutu. See, mis on purki pandud, nagu näod ütlevad väga tähtis, sünnib see kõik täna siin ja praegu. Ja see annab palju võimsama elamuse, kui ma näen, et teised inimesed praegu kolm meetrit 30 meetrit minust elavad seda läbi. Pluss veel see kõrvalpilk, kuidas see mõjub siis minu kõrval istuvale inimesele, kuidas tema seda vastu võtab, millal tema naerab, millal tema nutab, mulle on väga tihti nii, et kogu saal naerab, siis mina ei naera ja teinekord naeran jälle üksi. Rida läheb kuskilt mujalt taga, see ei olegi nii oluline, tähendab ma ei ütle, et parimad lavastused, aga väga paljud jäävad lavastused ongi ju nii tehtud, et ambivalents, et selles mõttes, et lavastaja ei taha suruda peale mingit kindlat valikut. See on kindlasti hea saanud, kindlasti halb ja see peab nii olema, sest see arusaamine läheb ka läbi inimese enda vota elukogemuse ja ta võivad väga erinevalt aru saada. Ja lavastaja, noh, kui see ei ole nüüd päris rumal, ma mõtlen see arusaam siis loast peab selle omaks võtma jant minu teost võidi ka nii mõista, järelikult peab selle üle mõtlema sammudega. Olulisemaid rolle on tal aastale tagasi siis, et ka selles osas just, kuidas sellest aru saada, sest et ma arvan, et enamik lavastajaid tahab siiski jõuda publikuni, kuigi on ka teistsuguseid, kellel on kogu teatritegemine puhas eneseväljendust, puhas rõõm ennast teostada ja tal on ükskõik, mis arvatakse. Aga mulle selline teater ei ole minu teat. Kirjanduses räägitakse praegu ülemineku ajast, öeldakse, et 20. sajandi teemad on ammendunud, otsitakse uusi teemasid. Kui rääkida aga üldiselt meie ajast, siis mainitakse tihti kriisiaega ülemineku aega samamoodi. Kas teatris võib ka rääkida mingisugusest murrangut praegu, kuidas te tunnetate seda olukorda? Mina ei oska sellistes kategooriates mõelda ja mina olen alati öelnud, et kultuurist rääkides mina ei, püüan mitte kasutada mõistet areng sest siis tuleb välja, et tänane teata, Tarmo on siin väga kõrge, rohkem kõrgemale astmele arenenud kui vanakreeka teater või või tänane näitekirjandust, palju kaugemale arenenud Košeczpirve. Või Eestist võttes siis kas Kitzberg kui Tammsaare, noh see ei ole ju nii. Seetõttu mina need arenguid murrangu küll väga ei usu, pigem ma usun, või näen seda, kuidas leiutatakse ikka jälle jalgrattaid, sammu, jalgrattaid, sammu jalgrattad ja see on paratamatult üleeile ma nägin Moskvas sellist lavastust nagu onu Vanja Jüributušovi tehtud Lensoveti nimelises teatris Peterburist. Ja näitlejad, esimene vaatus eriti. No ühesõnaga, ma ei saanud nende füüsilisest lik tegevust, alustas, füüsiline tegevus on rajatud kõik mingitele kindlatele liigutused on onu vaeniale nagu tants tõveks kogu aeg ise tähendab kogu aeg tõmbles, kogu aeg vehkis kätega, hüppas ja harilik, vaata seal mingi haige või hullumeelne, siis mulle meenus Jaan Toominga omaaegne lavastus, väike Joffe ja meil on sümbol, sellest kirjutasin. See oli küll aastal 1900. Ma kardan, et 69. Ja siis ma sain aru, see on sama asi, tähendab, et lavastaja paneb näitleja mängima, nii et näite oma füüsisega väljendab seda, mis tal hinges toimub. Tähendab, kui hing näiteks üks daam seal kogu aeg tormas ühest lava äärest teise noh nagu nagu liblikas ja noh, see on siis tema hinges pulbitsemine, hingevalu ja nii on tehtud ja nüüd pool sajandit hiljem Teeduks Janele avasta, täpselt samuti, kui ma seda mõistsin, siis maks mõistma ka lavastust, aga muidu kui inimesel seda keelt Poluluma sattunud keegi elus nii käituda. Breen Heliigu. Nii et ühesõnaga, need kordused on, kordused on küll ja, ja noh, mis kriis, no kui enim on 30 aastat vana, siis talle võib tunduda 10 aastat tagasi parema. Nüüd on kriis, saabunud on 70 aastat vana, nagu minagi kriis nii palju olnud, et ja palju hullemaid olnud, nii et see no ma sind filmist rodeo, Ki hõimustajate nuuskkinos arustasin filmi rodeo, siis juhtisime tähelepanu, et noored näevad, mis toimus Eestis 90.-te aastatel, algul, mis probleemid siis olid siis need probleemid, mis on praegu poliitiliseks kriisiks puhutud, see on ikka sellest, mitte midagi tegemisest. Mõele mõtlevad ajakirjanikult kriise välja, kui millestki kirjutada ei ole praegu selles mõttes elu tunduvalt ikkagi tasakaalukam ja ette ennustatava, ütleme selle murrangu ajal, mis selle laulva revolutsiooni ajal pärasse Jaak Allik, nagu te ütlesite, 50 aastat teatri vaatlesi on selja taga palju, kriis on ka üle elatud, palju helgeid hetki ka, aga milline see teie köige esimene teatri mälestus oli, kuidas teil on mällu jäänud? No minu kõige esimene kaatri mass oli Draamateatris. Ma vaatasin pärast ärge, see võis olla aastal 52 vist kui ema võis mind vaatama, fon, viisiline näidendit, äbarik milles mängis seda metrolfanovskot Eino Baskin. Ja tema ema, Roobrostakovad mängis Linda Tubin. Ja siis Ma mäletan, kuidas Eino Baskin tohutu kolgeninguste tohtlus juustega vist oli seal blond parukas istus selle pisikese Linda Dovina süles ja huvitav, et selline järjelavastused ma mäletan ja sellest ma ei ole ise pärast vaadanud, nüüd ma, kui ma kirjutasin oma raamatut, kirjutan sellest. Sellepärast ma ei mäleta selle lavastuse lavastust, täna ma vaatasin järgi, Alfred Rebane oli sellel aastajaga. Teda muidugi mäletan, sest ega ma siis ei tähenda, ütles mis asja lavastaja on, aga näiteks teisi osalisi tulemus, ilmete Narno sur kui Rudolf Nuude. Ja mäletan veel seda, et, et seal esimese korruse nurga peal, kus nad praegugi treppkaarest Räpane esimese korruse fuajees muidugi kaua lehti ja ma olin siis õega koos nagu õde oli sisekaheteist kolmeteistaastane. Mina olin siis umbes no kuue aastane Jõelariku tuttavalt tähtis, kes mängib seda Sophiat ka selleni, tiiger Linda Rummo, sest nad Vettublandid, õde kangesti tahtsid, mängiks Linda Rummo lind Arumäe mängis. See olime teatrivaatamismälestusega, te olete ise ka lavastanud, miks on CB jäänud natukene katkendlikuks, miks te ei ole? Pigem lavastada tahtnud? No esiteks, ma olen tahtnud keegi pakkuda, ütleme nii ja, ja noh, kui ma haug alati ise juhtisin, siis ma natuke võtsin endale seda õigust väikestelt ei vaatagi Ugalas ka suures saalis muidugi vapustav on julgustükk, oli loostuda Ugala suurel laual. La grivoiade häda mõistuse pärast mis on suur, keeruline, raske komöödia ja suure massiga, siis ma sain aru, et ega see masside laval liigutama ütleme, mis on, stseenid on üks väga keeruline asi ja oleks sellega jänni jäänud. Viimasel hetkel taipasin, et tuleb abi kutsuda, kutsusin Tiiu Randviiru ja Viive Ernesaksa näevad tegelikult munaril liikumise muusikalise kujunduse, siis ma sain ja nii edasi minna. Aga noh, ma tegin Ugalas põhiliselt muidugi väikses saalis armas keldrisaal, seal oli kahe-kolme inimese lavastusi tegema mitmeid ja ja noh, kuidagi ma olen hästi Volvunud kahenemise loost. Jumala andnud mulle võimaluse teha koos Lindaga, Kaljo Kiisa mängu, Juhan Viidinguga kahasse ja Ines Aru ja karjun Raidiga. Jääme ellu. Mutikesed oli selle asja nimi vist põnev, aga noh, praegu on ju ikkagi nii, et noori on nii palju ja keegi ei kutsu, küll ma veel midagi lavastaksime, kui keegi kutsukesel, kellel meiesuguseid vaja on. Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis muidugi mul puudub üks oluline omadus, mis on lavastaja looja. Ühesõnaga minu kõige nõrgem omadus, kujundlik mõtlemine. Ma võin loost väga ratsionaalselt ja võin analüüsida. Ja ma olen siin mingeid näitejuhivõimelisest. Näitlejad, kellega ma töötanud olen, on, on selles mõttes mind isegi isegi kiitnud ja rahule jäänud, aga niukseid suuri kujundeid, mis tegelikult on teatrikunst aluseks, võtame kasvõi kasvõi Jaan Toominga või, või koosluse sedasama noor Hendrik Toompere juuniori väljaheitmise tähendab kogu see asi mõjuma ikkagi nõkse sümfooniana, ta ei saa olla ainult niisugune väike klaveripala või kuidas nüüd öelda, et seda annet mul eriti ei ole? Ma ei olegi mingi suur lavastaja, jumal tänatud, et ma olen sellest ise aru saanud. Aga soovida võib ikka veel, et äkki jõuab mõni selline näidend teieni, mis jõuab teie käe läbi lavale selleks ikkagi tore eesti teatrivaataja kindlasti rõõmustaks, aga mida teie eesti teatrile sooviksite, kui teil oleks selline kujuteldav kingikott, mida te sinna paneksid? Aitäh kõigepealt jah, seda, mis ma ütlesin, et mingi fond teha, et lavastajad saaksid välismaale viia. Norra ja meil on väga häid noori lavastajaid. Huvitavat noored daamid, mulle väga meeldis Kertu Moppeli väike venelased, nad on selle aastast juba draamateatri laval ja ja Kaili Viidas, kaks lavastust Pärnust, monomineerisime viie parima lavastuse hulgast säärase mulgi ja Kurgjal tehtud lavastuse. Lisaks veel Laura mets, nüüd on temal küll abielus marsruut, nimesid ei mäleta, see oli natuke keeruline, need on tekkinud huvitav naislavastajaid, lisaks ka nüüd kogu põlvkond, ütleme, Uku Uusberg ja ja Lauri lagre ja Hendrik Toompere juunior ja Viljandi peale mõeldes ka Vallo Kirs ja on päris noori, näiteks Ringo Rammul tegi väga huvitava diplomid kellavärgiga apelsini möödunud aastal. Et saadaks nad saadaks nad saadaks nad õppima, siis ehk tuleks tõesti väga tugev lavastaja põlvkondadest, kui nad siinses kohalikus lombis nagu kohtavad, palju peavad tööd tegema ja rahaigalt ostsime endale, kuna terve kooslus teatris ei ole selle selle Pasi rasv. See on nagu üks asi ja teine asi sealt sammassiski edasi. Muidugi võiks. Arvestades meie väga häid näitlejaid võiks olla palju rohkem külalislavastajaid, sest möödunud hooajal oligi need, ütleme ainult seitse kui me Vene teater ja selle vaba lava kuraator Broomi Well armuelult seitse ja riigid olid ka paar tükki vist Venemaalt ja, ja üks letist ja, ja vist kaks Soomest. Seega graafion kitsas, nii et meie näitlejad vääriksid muidugi tööd väga tugevate maailmalavastajatega. See, mis juhtus suvel Kolga mõisas, selle raami poolt siia toodud Salimis, Jaanoviga, kes lavastust praegu pole aeg armastamiseks, kus nomineeriti nii mees- kui naispeaosaline naiskõrvalosa au, Harriet toompere, aga anameeritud oli ka Kristo Viiding ja Mari-Liis Lill. Kus me nägime, et näitlejad on kõik noh, löönud natuke teistmoodi, särama ja lühikese, see oli midagi kuu-poolteist oli see koostöös oleme saanud, aga ta ei teadnud nende näitlejate Stampe, maneer, iha klapilises, panin ta kestnud mängimas, on kõige suurem rõõm. No näiteks, no sai nüüd auhinna Mirzo peo vaenlase Martin Reiman, keda me oleme näinud ja kümnete noh, alates 72.-st aastast korralik näitlejaga Anlatsioonil ei ole ka jõudnud kogunenud aastate oksile ja äkki 10 minutit, kui tähtis see on ainult minu, ma vestlesin pärast teiste žüriiliikmetega samuti 10 minutit vaadanunastasarabandi sõima, nägime äkki hoopis teistsugust Veinmanni seal tema koostöö Peeter Raudsepp on olnud muidugi aastatepikkuses, siis ei ole vist lavastada, ise ta leidis midagi muud enda sees ongi ütleme, kriitikule ja vaatajale kõige suurem rõõm. Minul on kiusanud, murran, kummal ei tunne näitlejat ära. Tähendab tõesti, kui ma lähen või pärast ütlen, tead ma siin pool tundi tulnud ära uskumatu näitlesindab, kas enamus on ikka see moondumine ja ümberkehastumine? No ma ei tea, kui veel aega on, ma räägin selle loo ära, mis on minule natuke näitlejana ka tegutsenud kooliteatris. Õige ammu, kõige suurem kiitus oli siis niimoodi mingisugune draamateatri laval Eesti koolitajate festivalil, Pisuhenda ja Ants Lauter oli žürii esimees, Jaan saavutleprastanalüüsise kiitis meid kõik, kes seal üks vaatus Sonda läksime draamateatri teise korruse fuajees näitlejate tagant läksime sinna fuajeesse ja seal olid siis need ülejäänud koolinoored, teiste omad teiste etenduste osalesid. Ma läksin koos pinginaabriga pinge, naaber mängis piibelehte ja kõik tormasid pingena pidurdaks, tema käest autogrammi küsima ja minu arust keegi siis pindamiseks meid tema käest ei küsi. Issand, kas tema mängis ka või sest mina olin kõhukese kaja parukas ja näpud risti õhe nagu pool pinnapetify jaluta, mina võtsin seda väga suure tunnustusele vastu, aga ka võib-olla mingi halvasti meelde. Ega seda ei tea. Aga ikkagi see oli niivõrd suudab moonduda ja see ei tähenda välist muutmist, ainult meil teame ju väga häid näitlejaid, kellel noh, näiteks mängivad enda pealt need kadunud Hermaküla, jaga Aarne Üksküla ja aga, aga siis sisemine moondumine hakkame ära unustama, et see on seesama mees. See kõigile väliselt ei muutugi, aga muidugi on ka neid näitlejateks muutvad väliselt, see on see teatrikunsti ime. Et selle jutu juurde tagasi tulles, et häid lavastajaid head lavastajad on kallid ja näiteks, kui kultuurkapital varem ikkagi maksis peale, tähendab, kui on tuntud välislavastaja, tuleb eesti teatrisse demonoralid, on teised, kui, kui eesti lavastajatel või koguni sama rea lavastan kuskil Soomest, Lätist, siis Kultuurkapital võttis selle, vahendab, anda, nüüd ma olen kuulnud, et nad enam seda teha ei taha, aga see on kindlasti minu arust olevat. Aga suur suur aitäh stuudiosse tulemast, Jaak Allik veel kord, palju õnne red Neymari nimelise kriitikaauhinna eest ja soovime teile häid teatrielamusi ja et need teie soovid, mis eesti teatrit puudutavad ka täituksid. Ja et ikkagi rahvas leiaks edasi ja kõige suurem ju ime, mida kõik imestavad, kus tähendab külastada televaatajad, on suveetendused, möks, Vella, mitmed ioneeris. Nüüd proovige ole tehtud, et see huvi säiluks sisse eluka hea teatri.