Tere hommikust, kell on liikunud viis minutit üle 10 ja nagu ikka teisipäeviti Jan huvitaja saates teemaks tervist. Täna on saates kaks teadlast, kes uurivad moel või teisel tervist, aga tõesti väga erinevate nurkade alt. Esimesena räägime peagi algavast uuringust, mida juhib Tallinna Ülikooli spordibioloogia professor Kristjan Port ja tema hakkab mõõtma inimeste tegelikku aktiivsust aktiivsusmonitoridega. Ja saate teises pooles on meil külas hoopis Tallinnas tehnikaülikooli teadlane Mart Min kes töötab välja lahendusi, mis on sõna otseses mõttes eluliselt vajalikud siis, kui meie tervis on juba käest ära läinud. Uurimegi, kuidas täpsemalt, saame tema uuringut abil kasu siis, kui näiteks vajame südamestimulaatorit või operatsioonitehnikat. Mina olen Eesti rahvusringhäälingu teadustoimetaja Marju Himma. Ja nüüd ongi meil stuudios Tallinna Ülikooli spordibioloogia professor Kristjan Port, tere hommikust. Tere hommikust. Nad ei hakata lähiajal uurima inimeste tegelikku aktiivsust aktiivsusmonitoridega, ma saan aru, et monitorid on juba siia jõudnud ja lähevad varsti töösse, aga alustuseks räägime sellest projektiks, mis ta on, miks on üldse vaja uurida inimesi nende tehnikavidinate abil, miks ei või küsida, et noh, sporti tegid? Ja seal on mitu probleemi, et ta on teistsuguse näite, et munad on USA-s, oli pidi statistilised tabelid ümber vaadata, tama, kui inimeste kaalu arvestatakse rinate erinevates nähtustes temaatikates ja kui hakati seda kalu täpsemalt mõõtma, siis tuli välja, et naisterahvad olid tüüpilised raporterentama kaalu kergemaks mehed natuke kõrgemaks. Et, et see, kuidas me subjektiivselt enda kohta mingeid andmeid anname, küsitlustesse ankeetidesse kirjutame. See on alati midagi, mida inimene sinna juurde paneb ja see ei ole väga objektiivne. Nüüd, kui meil on olemas aktiivsuse objektiivse mõõtmise jaoks natuke paremad seadmed, nad ka ei ole midagi ideaalset siis hakkame nägema seda seda lahkeli soovunelmate ja tegelikkuse vahel ja just äsja tuli ka Soome riiklik raport, mis viitab samamoodi, et et kuigi meie joondume siin Eestis soomlaste järgi, et vaadake, kui aktiivsed seal on populatsioon, üldised küsitlustes tulebki esile, et, et seal peal kolmveerand populatsioonist on kehaliselt aktiivsed ja meil võivad kolmandik siis täpselt seda ära mõõtes tuleb välja, et soomlased on suhteliselt suures hädas, nad hindavad seda hinnaktiivsuse kahjusid kolmest kuni seitsme miljardi euroni aastas, nii et objektiivse mõõtmise eesmärk on see miks peaks seadmeid kandma ja, ja andmeid koguma. Nüüd ma tulen tagasi selle juurde, et kas ma saan õigesti aru, et soomlased, kuigi nad kõiksuguste tulemuste järgi peaksid olema sportlikud siiski sellest just vähesest liikumisest kolm kuni seitse miljardit eurot, see on päris suur summa. Seal on suht konservatiivselt hetkel hinnatud, see on erinevad põhjused, kust ta tuleb. Aga pelgast liikumisaktiiv, selge see, et kui populatsioon on üldiselt inaktiivne, siis ka väikesest liikumisaktiivsuse lisandumisest on kasu. Nagu hakata vaatama seda igapäevast tegevusstruktuur, et kuused trenni jutumärkides kaheksa-üheksa tundi istudes näed, et see on ju vägevam treeninguised, kui see tund aega selle peale kuskil kepikõndi korraldajad, mis võib olla Ta on tugiliikumisaparaadile tähendab koormus isegi et see peaks tegema mingisuguseid muid harjutusi, mis oleks kompenseeriksid seda, seda halba mõju istumist ise peetakse täiesti iseseisvaks riskiteguriks. Ei ole niimoodi, et päeval istun õhtul teen trenni, regult, olen ära nullinud selle või kuidagi, et sama süsteemi erinevad kaalukausid. Et istumine enam-vähem võrrelt võib võrrelda suitsetamisega, et et isegi kui sa oled endine suitsetaja, siis ankeetküsitluse sa kirjutad, et ma olen endine suitsetaja, see ei ole see, et ma viimased viis aastat ei ole suitsetanud, seal on mingisugused tagajärjed. Ja selles suhtes tõesti me peaksime nägema selle lihtsalt liikumiseks aktiivsuse taha natuke rohkem, et milline selle struktuur on. Nii et see tähendab seda, et kui ma nüüd tööpäeva lõpus lähen siin spordiklubisse, jooksen oma 10000 sammu kohe joonelt seal lindi peal ära, siis see tegelikult ei ole hea, kui ma enne seda olen kaheksa või üheksa tundi üsna järjepidevalt istunud. See ei ole jah, selles mõttes head istumise tulemusel meil peamiselt kere nimetamis korsetilihased, kere ümbritsevad lihased on lõõgastunud. Kus see kaheksa üheksa tundi lihastele pinget ei anna, siis nad muutuvad nõrgemaks. Jooksmise ajal sõltub ka, kuidas jooksed, loomulikult, aga jooksmise ajal tüüpiliselt käib kogu sellisest tugipunktist, kuhu see jala maha paned, kuni kaelani välja selline pidurdav jõnksatus ka jooksutehnikat, muudes saab seda mõjutada. Aga see annab sellele lülisambale veel täiendava koormuse, pulss, mõju, jõudusid, mille tõttu inimesed hakkavadki kurtmata, et ma ei saa joosta, et selg valutab, küll Alt, küll ülevalt, küll põlved ja küll puusad. Ja see kõik viitab sellele, et et see treening ei ole mitte treening, vaid täiendav kahjustus. Kuigi treeningu eesmärk on kontrollitud kahjustuste kaudu stimuleerida arengut siis me peaksime arvestama seda terviklikku päeva terve tsüklit, mis te, nii et sportimine on kuidagi nagu kompvek, mille võtad paberist välja, see päästab kõik hüved valla, et seal on ikkagi kombineeritud stressar kogu kehale. Aga kuidas me peaksime päeva jooksul siis jaotama seda ütleme, et kui töö ongi istuv ega seal midagi teha ei ole ja tööandjale andnud seisulaudasid või, või mingisugust muud võimalust, mis on see asi, mis teeks siis ka päeva jooksul hajutaks seda aktiivsust natukene rohkemale perioodil, kui ainult siukest Reinhold. Mida sa ise ütled ka, et ei saagi midagi teha, saab küll teha, esiteks on see, et kui sa teadvustad, et see istumine ei ole kasulik ja kui seda teadvustab ka tööandjad lõppude lõpuks tööandja on see, kes üritab ja seest saada võimalikult palju seda töövõimet kätte. Et praegu on tööandjad aru saanud, et kui nad ostavad töökohale kalli kohviaparaadi et see ei ole mitte kaunis žest, Vaithansust küüniline programm, et tänasele kohvialtarile inimesed lihtsalt on kauem tööl ja teevad rohkem tööd. Ja kui tööandja saab aru ja väga paljud tööandjad on sellest aru saanud, et kui töötaja kehaline võimekus, sest aju verevarustus sõltub vägagi palju sellest, kuidas lihased tööd teevad ja ja see süda on suhteliselt väike pump vaja lihastega tsüklis töötajasse kõndimine, jooksmine ja treppi pidi käimine ja nii edasi. Et see stimuleerib verevarustust ja ka näha, et stimuleerib aju tööd. Me teame terve hulk teadlasi, kunstnikke. Loomeinimesi on selle hea mõtte peale tulnud just kõndides näiteks et tööandjal on, on nagu üks osapool ja töövõtja, teine osapool mõlemad mustad kultuuri, et kultuurväärtuste süsteem, mis kujundab meie käitumisi. Ja, ja kui mõlemad osapooled on huvitatud sellest siis on saavutatav ja sul on võimalusteks töö korraldada niimoodi, et et sind ei mõisteta hukka juhul, kui sa töökohalt püsti tõused ja ringi liigud või lähed välja kolleegidega tänavale, et tööprobleeme arutlema ele mitte kauplustesse, vaid sa tõesti päriselt jalutadki ja tulete mingite mingite heade mõtete peale. Ja ka töökeskkonda muudetakse selles mõttes rikkamaks, et sul on rohkem kui üks istumise koht vähemalt ühest punktist teise punkti jõudmiseks liigut märkad kedagi teist, märgad, signaale, mis selles keskkonnas on, mis stimuleerivad seda leidlikkust. Tänapäevatöö ei ole ju niivõrd palju sellise rutiini jälgimine, vaid ta on ikkagi ootamatuste lahendamine, kratiivsused, selle jaoks on seda liikumist ja, ja töökeskkonda võimalus kujundada küll. Mul on sellega seoses seda juttu kuulates tekkis mõte, et aga mis siis, kui üks tööandja tulekski võtaks, ütleme, et tal on seal kolm 400 töötajat. Et paneksin kõigile aktiivsusmonitorid peale ja vaataks, kui palju sa liigud ja vaataksin võrdleks sealjuures ka sedasama tööviljakust. Kas sa ikkagi oled ka vaimselt viljakas, kui sa liigud vähe või vastupidi, liigud rohkem, kas seal on mingisugune vahe? Mis sellisest mõttest arvate, kas seda võiks teha? Ei, see on hea mõte, seda enam, et see esimene mõte, et, et seda on ka piisavalt hästi tõestatud. Stanfordi ülikoolis on sihuke tore uuring, mis, mis? Analüüsis, et kas inimesele mõjub hästi sel vaimsele tööle mõjub hästi park kõndimine pargis. Või siis kõndimine on ise iseseisvalt oluline või siis istumine, selleks viidi siis inimesed, et parki jalutama anti neile terve hulk teste teha kognitiivse võimekuse teiste. Siis pandi nad ratastoolipargis, et sõidutati pargis ratastoolis, et järsku see keskkondaaliga stimuleerib ajutegevust, siis viidi sellisesse igavesse betoon keldrisse, pandi kõnnilindi peale ja anti ülesandeid lahendada siis lihtsalt piss istutati laua taha. Ja nende testide tulemusel sellega veerus välja kõndimine ise kõnniks aktise on see, mis aitas kaasa selle sellele vaimse töö efektiivsusele ja seal on isegi kreatiivselt ülesannete lahendamine keskmiselt paranes üle 60 protsendi. Et, et sellest suhteliselt vähe on tegelikult vaja selleks, et seda vaimset töövõimet parandada. Aga see on suuresti kinni sellest töökeskkonnavõimalustes, et ja ausalt öeldes kontorist väljaspool neid võimalusi palju rohkem kontori sees. Tuleme tagasi selle uuringu juurde, mida sealt uuringust on Sist plaanist teada saada või mis sealt välja võiks tulla. No meie Eesti spordi arengukava näeb ette, et ühiskonna liikmed muutuksid kehaliselt aktiivsemaks ja ja seda on seni hinnatud ankeetküsitluste teel. Ja üheks selleks juhtimisvahendiks on adekvaatne tagasiside, et kui palju liigutakse, kas see kasulik on ja see Soome näide, mis ma alguses tõin, see kirjeldabki seda tegelikult, et peaks seda tagasisidet parandama nüüd, kui aktiivsusmonitoride hinnad ja kättesaadavus on oluliselt madaldanud, et et juhtida lihtsalt seda protsessi adekvaatse tagasisidega, on peamine eesmärk. Aga kes seal uuringus osaleda saavad, kas ma saaksin ka? Ja seda on veel vara öelda, et kõigepealt pean ütlema, et me saime polarilt Soome tuntud aktiivsusmonitori kolmistajalt mitu kastitäit, aktiivsusmonitore, et aidata sellel tegevusel kaasa ja me kavandame, meil on paar mõtlemiseks taktikaliste eesmärke, et kas me õpetame terve hulga üliõpilasi tööd teostama aktiivsusmonitoride kaudu või siis jagame aktiivsusmonitore kuidagi otse sihtgruppidele, aga analoogi kogusaid sotsiaalne spekter on niivõrd omapäraste sihtgruppidega, et sihukest esinduslikku valimit saadasin, peab päris palju inimesi olema, nii et see kõik tuleb veel läbi mõelda, aga see on kindlasti üks eesmärk, et et saada paremini aru, et mis siis tegelikult inimeste kehas toimub, kui suur räägib ühtejutti kehadega, midagi muud? Sotsiaalne spekter, see tähendab tegelikult seda, et inimesed töötavad erinevatel töökohtadel, neil on erinev haridustase, neil on erinev sissetulek ja neil on erinevad ka võib-olla kultuuriliselt maailmavaateliselt, et see mõnes mõttes kõik mõjutab aktiivsust. Kas me teame ka, et mingisugustes ühiskonnagruppides on see füüsiline aktiivsus kuidagi teistsugune kui teistes, mida varasemad uuringud selle kohta? Varasemad uuringud üldiselt toovad esile selle, et inimesed, kellel on parem sissetulek ja haridus kipuvad olema teadlikumad oma kehalise keha rollist heaolus. Samas väiksema sissetulekuga demograafilise rühmades tihtipeale on seda manuaalselt või kehalist tööd rohkem mäletamatu intrigeerivad, et uuringud USA-s, kus hotelli koristajad kaebasid, et neil on raske ja ebameeldiv madal palk ja vererõhk kõrge ja nii edasi. Ja kui neile siis selgitati, aga kui me vaatame teie tegevuse struktuuri, et teete päris palju sirutusharjutusi, teete, teete väga palju ülakehaga roteeruvad arvutusi, teie käite mööda trepp, et tegelikult see on päris tervistav ja selle tulemusel selles vaatlusgrupis vererõhk hakkas langema, inimesed hakkasid rohkem käsitlemagi oma oma, seda igavalt ebameeldivaks peetud tööd. Kuidagi kasulikumalt. Et ühest küljest on ka suhtumine töösse oma oma sellise igapäevasesse tegevusse, et kui me nimetame kehalist aktiivsust ainult spordiks, siis me tihtipeale ei teadvusta üldse. Kehaline aktiivsus tähendab lihtsalt seda oma kehas olevaid võimalusi rakendan, kuna ilma selleta need võimalused kaovad ära. Ja see on osaliselt haridusega seotud nii et võivad, küllaltki odav on, on lihtsalt informeerida neid sihtrühmasid. Et mida nad sellest kehalist aktiivsust peaks saama, et nad ei pea kallist varustust ostma ega, ega ennast sportlaseks kuulutama. Aga siinkohal just seesama teadlikkus, teadlikkus sellest, et kui minu nutiseade näitab, et ma rohkem liigun, et siis ma saan seda ka enda kasuks pöörata. Sa mainisid varemete Aasias, on kindlustusfirmad, vaatavad inimeste, nii-öelda aktiivsusmonitoride ja äppide infot ja selle põhjal teevad oma kindlustuskalkulatsioone ja ühtlasi nutikamad inimesed oskavad seda ka ära kasutada, et äkki sa tootlane. Kuivõrd nutikad nad on, aga, aga jah, et Hiinas võib märgata restoranides sellist mobiiltelefonihoidjat, mis kiigub laua peal. Kui lähemalt uurida, et miks see mobiiltelefonihoidla peaks kiikuma, siis tuleb välja, et inimene sellel ajal, kui sööb, siis see seadeldis registreerib tarnet vajalikke samme, mis tal on lepingus kirjas, mida ta peaks päeva jooksul tegema. W ühe korraga saab kõhu täis, saab kehalise aktiivsusega registreeritud aga suures pildis on ju tegemist enesepettusega, inimesed on vägagi sügavalt ennast Petvad indiviidid, sest elu peab olema ilusam, kui ta tegelikult on. Muidu me ei jaksaks midagi teha, arvatavasti, aga aga aeg-ajalt me läheme üle selle piiri ja siin on vaja ikkagi natuke mõistus appi võtta. Kuulajatele ütlen siinkohal vahele, et Errnovaatoris ilmus täna meil ka Christian pordiga, eks huvitav intervjuu just sellel samal teemal, et kas usaldada rohkem oma keha ja enesetunnet võisid aktiivsusmonitori ja seda just sportimise ajal. Ja vihkan lihtne soovitus, et aktiivsusmonitor aitab kindlasti sealt diivanilt üles saade natukene koputab võib-olla südametunnistusele. Aga ainult aktiivsusmonitori või pulsikella vegan oma nutirakenduse juurde ei tasu kinni jääda, sest et sellest võib saada asi iseeneses ja eesmärk omaette. Ehk et usaldage oma keha ja enesetunnet. Aga selle enesetundega seoses on mul küsimus ja ma arvan, et väga paljud raadiokuulajad teavad ka seda, et päevas tuleks liikuda 10000 sammu. Ja, ja kui me lülitame sisse aktiivsusmonitori või ka mõne oma nutirakenduse telefonis, siis seal on ka pandud limiidiks sama 10000 sammu. Kristjan, kuskohast tuleb see 10000 sammu ja mida see tegelikult tähendab ja kas see minu vanaemale tähendab sama palju kui minule, miks meil erinevat mõõtu ei ole, selles osas? Ja et kui sa jooksed sellega mööda sama või siis hästi aeglaselt kõnnid, et paistab, et nagu ühe ja sama kriteeriumi täitmine, et 10000 sammu tegelikult, kui ajalooliselt otsida, siis õnneks aastate aastatetagune turundusnäide, millel mitte ühtegi sellist algupärast tõenduspõhisust ei ole, aga ta sobib meie narratiivi päris hästi. Seal on atraktiivsed suur number numbrid avaldavad mõju ja kui nad on suured ja ta on teostatav ka ja selles mõttes ta on töötanud, tal ei olegi olnud seda argumentatsiooni, et kas on kasulik või või kui kasulik ta on, aga aga selle täitmine on päris paljusid inimesi motiveerinud natukenegi kehaliselt aktiivsemaks muutuma ja sellise lihtsa arusaama kaudu, et ta ei pea muutuma teadlaseks selleks, et mõista, milles aktiivsus, tori informatsioon tähendab aga samas, tõsi on ka see, et et et kehad on erinevad, nende vajadused on erinevad haigusest aastaid, terve hulk kehalist aktiivsust rakendatakse tänasel päeval mõne haiguse ravi kontekstis üht ravi eesmärgil. Ja mõnda harjutust tehakse heaolu nimel, aga haigusest mõjutatuna. Ja seal peaks tõsiselt mõtlema, millised harjutused on mulle kasulikud, et kui sul on tugiliikumisaparaadis nendeks puusa põlveliigesed viga saanud, siis lihtsalt nutesse 10000 sammu täis teeseid, midagi kasu võivad tasuks ujuda, rattaga sõita. Ülekaalu puhul kindlasti tasuks mõelda, et kuidas seda kaalu võrdsemalt jagada, et ujumine on siin hea näide ratast, rattasõit samamoodi. Lihtsalt tuleks valida ja, ja neid mõõdikuid on ka teisi, et 150 minutit nädalas mõõdukat tööd, see on enam-vähem 30 minutit seal ka see ei ole mingi selline imeretsept, et siin on eelmisel-üle-eelmisel aastal on paar sellist hästi suurt uuringut toonud näiteid, et ka inimesed, kes teavad hästi intensiivset tööd, et see ei ole mitte kurjast, vaid et hakatakse nägema, et see on seal, lisab paat neli-viis aastat elu elulemusele, aastaid juurde isegi. Aga jällegi, kui sa oled nõrga ettevalmistusega, et siis üks intensiivne pingutus, võtke kogu selle elu ära lõpetada, et siin peab kõike seda natuke. Nagu suurem mõte on selles, et kultuuris peab olema rohkem väärtuseid seletamaks, kuidas liikuda, et väärtused peaks rajanema siis selle nähtuse tundmisele. Ehk et eesmärk on liikuda ja oma tervise heaks ja mitte selle tehnika video jaoks, aga see tehnikavidin võib mõnikord olla siiski toetavaks abistavaks ja andmaks meelega adekvaatset pilti meist. Enn vaieldamatult see aitab kaasa, kui sa näed, palju sa teinud oled ja kui hakkab ära vajuma, siis sa teed natukene juurde. Et andmete kogumine öeldaksegi, et tehakse seda, mida mõõdetakse, et 10000 sammul ilmus kuskilt välja, siis hakatised ära tegema. Ja see aitab kaasa selle. Sellel on omad halvad küljed on see, et inimesed hakkavadki treenima exceli tabelit mitte iseennast, kaotavad endast täiesti tunnet, tuse mul on väga kehva olla, aga pagan, ma pean täis saama need mingisugused pulsid, vatid, kilometraažid, Tondaažid meetrid ja nii edasi, unustades ära, mis kehaga juhtub, aga tegelikult aktiivsusmonitori mõistlik kasutamine on see, et samal ajal jälgida, mis kehaga toimub ja kui sul lõpuks patarei mitte sina sinust energia otsa ei saa, vaid sellest aktiivsusmonitorist saab energia otsa, siis sul ei olegi, seda on vaja vaid siis sa jälgidki. Mis kehaga toimub, kehas on päris palju huvitavaid rütme, et aeg-ajalt on kehv, aeg-ajalt on hea, aga sa pead oskama juhtida seda rasket tööd puhkustega. Jah, nagu raadiokuulajad, kes teisipäeviti meid kuulavad ja on ka kuulnud minusuguselt mitu korda seda mõtet, et talupojatarkus aitab nii palju kui vaja. Mõõdukalt ja enesetunde järgi. Aitäh selle intervjuu eest Tallinna Ülikooli spordibioloogia professor Kristjan Port. Ja nüüd mõne aja pärast, pärast muusikalist vahepala on stuudiosse oodata hoopis Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessorit Mart Minni. Ja temaga teeme jutuga bioimpedantsi, seda võib olla keeruline sõna, aga selle taga peitub terve rida meile olulisi tehnika rakendusi, mis meie tervisele kaasa aitavad. Ja nüüd ongi meil stuudios Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor Mart Finn. Tere hommikust. Hommikust. Hiljuti tuli teade. Teie uurimisrühm kuulub maailmas kolme parema ülikooli uurimisrühma hulka, kes uurib bioimpedantsi. Ma proovin alustuseks võtan välja sellise vastu väljakutse vastu, mis bioimpedants, annet, pea, impedants on siis võimalus mõõta meie kehas organite elektritakistust. On õige, tuleb õigeks pidada. Aga kas, aga miks ta üldse vaja mõõta, rakendada saab? Jah, ja see on natuke keerulisem jah, elektritakistust nagu mõõta, aga meie organid koosnevad rakkudest ja ja siis seal tuleb tõsiselt arvesse seda, et rakud veel koguvad elektrilaengut, sealjuures kui nad on ilusasti töötavad, siis nad Me teame, mismoodi nad koguvad ja kõike. Meil on tugi, pilt olemas, aga siis kui nad jäävad haigeks näiteks põletik toimub seal või siis nad kogunisti hakkavad lagunema või tõesti päris ära lagunema, siis nad enam nende võime elektrit salvestada kaob üldse ära, jääb ainult see ilus puhas takistus, mis on hea, lihtne ja vot kuna seal toimuvad ikka keerukad protsessid, siis impedants võrdlemisi keeruka iseloomuga. Ja kui me nüüd targad oleme, siis me oskame selle impedantsi iseloomu järgi a kindlaks, mis meie kudedes toimub, kas nad töötavad hästi just nii nagu peab, või on seal mõned vead sees või on seal kohalikud paistetused, niisugused mured ja me saame selle impedantsi analüüsi kaudu teada. Seal, eks me mõõdamegi. See mõõtmiseks aga ma tean seda, et sedasama impedantsi kasutatakse ka südamestimulaatoritesse, südame rütmi olites, ilusa sõnaga. Tõepoolest, tõepoolest, me olime päris tublid. Elektrilise bioimpedantsi rakendamisel standardit mardi juures, kõigepealt oli vaja see, et südamerütm oli ju peaks töötama noh, peaaegu nagu meie päris süda. Ta peaks andma nii ilusa rütmi ja me teame, et südamerütm ei ole kunagi kindlaks määratud, ta sõltub meie töö meis, meie füüsilisest tööst, meie koormusest, meie erutusest ja väga paljudest asjadest. Ja eks see peabki nii olema. Ja vot nüüd on lugu, et kuidas masin, mis meie rinna sisse pannakse ja südant ringi ajab, kuidas tema teab siis mismoodi ta peab just käituma kui kõrget rütmi välja andma. Kui kuidas reageerida, kui me magame ja üles tõuseme ja nii edasi ja nii edasi. Terve rida asju ta käituks, et me nagu päris süda, et, et me ei saakski aru, et meil see, see plekitükk seal, millel on elektroonika sees. Et see, see on meil rinnas, mis südant ringi ajab. Ja vot kui me nüüd mõõdame kõigepealt me mõõtsime ära kopsu impedantsi. Ja vot, kui me teeme füüsilist tööd, siis me hingame ja kui me teeme kõvasti tööd ja jookseme ja siis me hingame sügavamalt ja sagedamini. Ja vot näe, mõõtsime ära kopsu impedantsi ja selle järgi saime teada, kuidas meie kops töötab ja öeldakse, et see, mida keha nõuab, siis me saime teada, kui palju keha nõuab verd. Kui me teeme palju tööd, siis siis eks ole, verd on palju vaja, südambrütt tuleb kõrgele tõsta. Ja kui me magame, siis meil rütmi alla, muidu ta häirib meie und ja meil kehva olla. Ja vot just kopsude järgi saime, kasutasime kopsusid ära, indikaatorina mõõtsime kopsu, bioimpedantsi, kopsude, takistuste elektrile. Ja niimodi reguleerisime siis südamerütmi. Aga peale selle veel mõni inimene võib ju olla oma haige südamega päris kangelane, ma jooksen kiiresti, ma tõstan veel rohkem asju, kui mul see südamestimulaator, mu süda, viletsa stimulaatori aitab mind see rütmor ja, ja siis meie mõõtsime ära ka südamelihase impedantsi ja saime teada, et kus on see piir, et nüüd hoia kinni, ära enam edasi lase, olgugi et see inimene on kangelane, ta tahab veel teha rohkemat ja ta näitab, et on treenitud ja ja tubli, aga siis me oskasime panna ilusasti piiri peale sellele. Ja vot see oligi niisugune. Võib-olla üks niisugune tore saavutus, et me lasime südame rütmi liikuda üsna vabalt ilma jää jäiga piiramised, aga siiski kui oht oli, siis me avastasime seal ohu ja pidasime kinni niisugune balansseerimine niisugusel piiril, et inimene tunneks ennast hästi, aga samal ajal ta endale ei teeks liiga. Raadiokuulajatele on äkki huvitav teada, et maailmas kannab neid südame rütmi reid et enam kui 10 miljonit inimest ja ka igal aastal Eestis paigaldatakse inimestele ligikaudu 1000 Rütmarit. Ja, ja samas see tehnoloogia iseenesest on juba poolsada aastat vana ja teie olete seda siis nüüd. Teie uurimisrühm on teinud seda järjest paremaks aga südamestimulaatorit või südame rütmurid ei ole sugugi ainsad, millega te tegelete. Ja hiljaaegu koostöös siin ka Eliko takja teiste nutikate ettevõtetega olete hoopis uue asjaga valmis saanud ja see on nõel jällegi raadiokuulajatele teadmiseks, et näiteks kui teie kehas on kuskil kasvaja või mingisugune kude, millest on vaja võtta proovi näiteks maksastavate proovi siis sinna minnakse üsna suure ja koleda süstlaga ja see kahjustab omakorda neid teisi kudesid läbi, milles nõel läheb. Aga Mart, teie uurimisrühmas on hoopis teistsugune nõel välja töötatud, rääkige sellest nõelast. Ja tõepoolest, nõel jällegi bioimpedants. See on üks pikk ja paindlik nõel, mis peaks jõudma siis meie kehas olevasse murekohta või, või mis meid huvitab diagnoosi kohta. Ja täpselt. Ja kuna tal on bioimpedantsi elektroodid on seal nõela otsas, siis me saame seda päris täpselt teha. Me saame teada, et nüüd läks, näed nahast läbi ja siis tuleb seal raskude ja lihased, oi, ära sinna mine seal suur veresoon, tõmba kõrvale. Arst ikkagi käega juhib seda, aga ta saab kogu aeg teada, kus ta asub. Nii kui nii, kui jõuab välja, siis selle huvitava kohani. Ja mis seal huvitav koht on, jah, üks on biopsia, üks elektroonne biopsia, meil pole vaja seda lihatükikest välja võtta, Ta vaid mõõdamisele, tükikese seal ära seal organi sees, et mis, mis, kas tal on kõrvalekaldumisi või on ta normaalne, vähemalt lokaliseerimisele paha koha, mida me tahame teada saada. Ma tulen korraks tagasi selle juurde, mida te kirjeldasite, et tarst küll käega juhib, aga samal ajal selle impedantsi kaudu saab teada, mis, mis kude on, on veresoone, ära sinna mine. Kas see natukene võrreldav justkui sellega, kui meil autod tänapäeval tagurdavad ja neile annavad need lokaatori teadet, et, et siin on sein vastas või siin on teine auto. Kas see käib umbes samamoodi? Piiksuka piiksub ka, kui natuke ohtlik tohter võiks olla, arst võib ka seal natuke ohtlikult liigutada, et mõnele asjale liigal lähedale jah, piiksutab küll. Ja, ja siis aga ütleb ka või näitab pilti. Auto näitab ka pilti. Üsna päris õige jutt üsna samamoodi. Täpselt. Aga aga, jõudes nüüd selle kohani, mida tahetakse uurida näiteks ongiselt, et naistel väga tavaline rinnas on väike tükikene ja, ja sageli võetakse välja, tuleb välja, et on hoopis healoomuline kasvaja ei olekski pidanud välja võtma. Aga kõiksugune operatsioon on invasiivne, ta sekkub meie kehasse ja see ei ole meie kehale üleüldse hea. Aga kas sellest infost nüüd piisab, kui selle nutika nõelaga sinna sisse minna? Kas arstile tõesti piisab sellest infost, mida sa mida sa impedants talle ütleb? Impedants jah, iseloomustab seda kudet. Ja meil on harilikult sees kunst, mõistuse või artifyssolinud häälissons, mis ta on? Jah, mismoodi ta eesti keeles täpselt oli tehisintellekt tehisintellekti komponendid on sees, tal on teadmised seal sees ja siis tal on otsustusvõime. Tal on üsna palju teadmisi kudede kohta, on selle masina sees ja siis ta ütleb, et see on see, aga ta ütleb, et see, see ei ole ohtlik, et see on midagi muud. Aisson täiesti ohtlik. Aga ta ei tee lõplikku järeldust. Aga ta annab niukse suunise, kuhu nüüd arst peaks edasi liikuma. Ja vaat kus kohal see veel nüüd saab. Hästi, võib-olla niuksed väga tähtsa rakenduse on vastsündinute ja väikeste tittekeste seljaaju uuringust tuli välja, eks ole, vahetevahel on seal närvivead ja mured seal sees ja kuidas, ja siis selle nõelaga otsitakse need asjad sealt välja, missugused muudatused, missugused niuksed, vigastused või kaasasündinud mured on seal seljaajus ja siis saab ta selle värgiga, saab siis selle nõelaga muidugi alati pannakse ju nõel inimesele selg, seljaajju, kui sealt uuritakse asju, aga, aga väikelastel ja vastsündinutel ei ole välja kujunenud seal õiget struktuur ja, ja tohtrid ei tea kunagi täpselt, mis muud, mis moodi see asi seal on. Ja siis vot see nõelal on suur abi. Need inimesed, kes on pidanud seda nii-öelda seljaajuvedeliku proovi andma, see on väga valus ja see on äärmiselt ebameeldiv nii võtmise ajal kui ka hiljem. Kuidas selle nõelaga on, kas sellega oleks kuidagi vähem valus, kuidas ta inimesele tunneb, tunda annab? Vaat mina ei oskagi ütelda. Ausõna nüüd ma ei oska ütelda, aga tohtrid arvavad, et see on, see on väärtuslik. Ja praegusele aparaadi seeriatootmine algab sügisel. Kõik meditsiinilised katsed on läbi tehtud, tehnilised katsed on läbitud ja nüüd siis läheb, tootmine peaks minema siis selle aasta teise poole peal sügise sügise paiku, siis peaks saama seeriatootmise kätte. Aga seda teevad soomlased, mitte-eestlased. Küsimus just oligi, et, et Eesti teadlaste välja arendatud ja tänapäeval muidugi teades harva on ainult ühe riigi keskne küllap ka teil oli rahvusvahelist tuge ja abi ja just seesama, et aga ei tooda eestlased, miks eestlased jooda? Eestlased ei, meil ei ole selliseid tarku tootmisvahendid, ei suuda seda teha. Tõepoolest, kahju küll, aga me ei saa sellega hakkama. Ja ongi nii, aga mul on väga hea meel, et näiteks südamestimulaatorid võtsid üle ameeriklased. Ja nüüd selle targa nõela võtsid üle soomlased, meie naabrid. Ja me töötame väga hästi, Tampere ja Helsingi ikka ja mudel muude linnadega. Ülikoolide firmadega. Kui te nüüd lähiajal juba tegelikult on valmis tootena läheb turule, kas ta jõuab ka meie haiglatesse? Ja kindlasti jõuab, sellepärast südamerütm olid. Eesti ostab just sellelt firmalt südamerütm, kellega meie tegime koostööd. See on väga tore, teab jah, ja kindlasti jõuab see Eesti turul, see on päris kindel. Seda on väga rõõm kuulda, eriti selles valguses, et tavapäraselt teisipäeviti, sellel samal ajal, kui ma käin siin rääkimas teadusuudistest ja väga mitmete selliste tehnoloogialahenduste puhul tuleb öelda, et kunagi tulevikus on võimalus selle põhjal välja töötada näiteks prototüüp siis täna on esimest korda see võimalus, et öelda, et näete hästi, teades, et tegelikult ka töötasid välja ühe sellise arenduse, mis nüüd kohe ongi turul ja tegelikult head raadiokuulajate hulgas. Võib-olla on ka mõni nendest inimestest, kes on üks nendest patsientidest, kes saab seda tarka nõela üsna pea kasutada. Aitäh, Mart Min selle intervjuu eest ja ma loodan, et, et järgmine kord, kui me siin stuudios kohtume, on juba mingi uus asi, mis te praegu muidu töös on. Melu kolm projekti uut. Nii et ongi, millest võimalik rääkida ei jõua, kavarstilisest. Ja soomlastega siis on üks on meil Euroopa Liidu oma, mida juhivad šveitslased. Ja siis on meil veel see küll ei ole impedantsi või see ei ole elus kudedega rakendus, aga see on meie, Norma, autoli, Norma, need ohutusauto ohutusrihmad, nende ohutusrihmade metalldetailid. Me püüame rakendada sama meetodit ka nende detailide. Me tahame vaadata nende detailide sisse, kas seal ei ole defekte, sellepärast seal päris tõsine lugu, kui seal efekt juhtub olema ja mingi õnnetus. Me püüame selle impedantsi meetodiga sinna sisse vaadata ja teha kindlaks need ohtlikud detailid, kui nad juhtuvad olema, viska viskame lindist välja. Ja, ja siis muidugi seal sama tehnoloogia, mis me kunagi kasutasime euromüntide kindlakstegemisel. Kuidas nende euromüntidega see lugu oli, mis, mismoodi seda sai teha? Noh, see oli lugu oli nii, et Euroopas on Brüsselis on Euroopa võltsingute vastane bürood ja ta kuulutas riigihanke välja. Et kas leiduks tehnoloogia, mis eristaks väga täpselt euromündid ja kõik muud mündid mis muud müüdid, mis tähendab Eestil, Lätil, Leedul olid oma mündid, Balkanimaadel oli viis, kuus, seitse kaheksa, 10 maad olid, kes tegid oma uued mündid ja mõned neist klappisid päris hästi igasugustesse Euroopa Liidu automaatidesse. Rahaautomaatidesse part esimene ja sealt sai osta automatused. Ostuletid on olemas. Tõelise probleemi Soomes mäletan, pandi Eesti ühekroonist kas isegi ühe eurose asemel. Täiesti võimalik ja ma mäletan ka Saksamaal sai kasutada ühe kroonist ja sealt, mis tuli välja, ta oli välja, mõni töötas mõne selle saksa marga asemel ja aga tekitada tekkis kohutav segadus. Ja nüüd jah, ja, ja siis jah, me proovisime impedants rakendada seal üleeuroopaline hange ja võitsime ja siis see üsnagi, mis sa siis tuli meil veel üks Euroopa projekt ja, ja siis rakenduste peale, et masinavärk valmis teha ja, ja jällegi ja kes sai selle edu kätte? Tootmise Slovakkia ja Inglismaa? Mitte Eesti. Vaat siin on üks kahju koht. Me pole Eestile väga midagi erilist teinud ikka välja. Sest meie ettevõtluses lihtsalt ei ole neid ettevõtteid, kes suudaksid alandada, vist on nii. Ikka on jah, ja eks nad nõuavad suuri kulutusi, alguses, mida õudsem asi, seda rohkem kulutusi läheb tarvis. Aga vähemalt meil on teadlased, kes aitavad selliseid asju välja töötada ja kateldesse jõuda. Ikka muidu jääks kõik sahtlisse, no mis ma ütlen küll, mul on toredad asjad sahtlis oi-oi kui toredad küll, ma olen tark ja küll meie oleme teinud ja vaata kui palju. Me publitseerisime kohe 10 15 20 100 artiklit tegime. Vaat kus on tarkus, aga tarkus sahtlis on natuke kehvem kui tarkus rahva seas. Ja just impedants on aidanud tarkuse sinna rahva hulka rahva sekka viia ja täiesti erinevatel viisidel, nagu me just kuulsime. Tänaseks võtab huvitaja saate oma otsad kokku. Kuigi tavaliselt sellel ajal räägin ma teile ERR novaatori teadusuudistest, siis ma tänagi ütlen, minge vaadake, meil on seal väga palju huvitavat ja ma kindlasti soovitan täna pärastlõunal ja ka homme vaadata innovaatorit kui ka saadet suud puhtaks, kus tuleb juttu Eesti laste ülekaalulisusest, mis on järjest kasvav probleem. Ja selle kokkuvõttega ütleksin seda, et täna on ilus ilm, minge inimesed õue, liikuge tehke 10000 sammu, tehke rohkem või vähem, tehke nii, et tal oleks hea olla. See ühelt poolt aitab kaasa teie tervisele, aga aitab eemale hoida ka südame rütm olid ja need loodetavasti ka need nutikad nõelad, sest need on juba siis, kui tervis on käest ära läinud. Saadet juhtis Marju Himma ning heli põlisaitas Marika Leetme. Aega. Millal kõik?