Vikkerraadio. Tere hommikust, kell on liikunud viis minutit üle 10 ning huvitaja saade on eetris hariduse teemadega. Täna räägime esimesse klassi minemisest, sest just neil päevil saavad lapsevanemad oma postkastidesse kirja selle kohta, millisesse kooli nende laps on määratud. Sellest, kas esimesse klassi minev laps peaks olema määratud koolielukoha järgi või peaksime tegema katseid või peaks olema hoopis lapsevanemal õigus öelda, millisesse kooli tema laps peaks minema. Sellest täna juttu teemegi. Praegu saavad esimestesse klassidesse minevate lapsed, et siis neid kirju ja väga paljudes on ta tekitanud rahulolematust, kui vaadata, mis toimub sotsiaalmeedias ja kuidas lapsevanemad oma rahulolematust väljendavad. Kuidas oleks healast kooli saada, sellest räägime Tallinna Ülikooli avaliku poliitika dotsendi Triin Tauliga. Ja saate teises pooles kuuleme ka ERR menu vastutava toimetaja Kerttu Kaldoja käest, milliseid kultuurisündmusi tasuks lähiajal külastada. Mina olen saatejuht Marju Himma. Õhtul on tegemata jäänud laata tuua. Ta ja mujale. Kõige. Basseinud sulgub. Ja nüüd hakkamegi rääkima koolikohtade määramisest sellel samal teemal oli käsitlus ka möödunud nädala pühapäeval aktuaalses kaameras kus päris teravas vormis lapsevanemad rääkisid sellest, kuidas nad kirjutavad oma lapsi sisse nende koolide lähedale, millesse nad tahaksid, nende laps läheks. Ja seda siis põhjusel, et Tallinnas vähemalt ja tegelikult mujal Eestis määratakse lapsed kooli just nendesse koolidesse, kuhu nende siis ametlik elukoht on määratud või kus nad siis registri järgi elavad. Ja nii tekivadki fiktiivsed sissekirjutused selle jaoks saada sobivat kooli kohta. Mis see tegelik põhjus on, miks vanemad eelistavad teatud kooli teisele ja kas tegelikult oleks võimalik kuidagi muud moodi ka neid lapsi sinna kooli saada? Sellest räägimegi, Tallinna Ülikooli avaliku poliitika dotsent Triin Tauliga, kes on neid meiega stuudios, tere hommikust. Tere. Triin Teie doktoritöö käsitles ka sedasama koolikohtade määramist. Räägime natukene sellest, mida te uurisite. Aitäh ja ma arvan, et, et võiks nii öelda, et mu töö jagunes kolmeks kolmeks suuremaks osaks. Et mul oli üks osa selle kohta, et vaadata, kuidas erinevates riikides koolikohtade jagamise poliitika on korraldatud. Et see oli noh, laias laastus siis üles ehitatud sellest lähtuvalt, et et kas ja kui palju valikut soositakse, kui palju siis riigid soosivad seda pered ise otsustavad, milline kool neil on kõige parem ja kui nii on otsustatud, et kuidas, kuidas seda poliitikat nii ellu viia, et ta kuidagi ühiskonda ei polariseeriks lõhestaks. Teine suurem osa oli siis Tallinna konkreetsete katsekoolide või niinimetatud sellektiivsete koolide kohta ja me uurisime s 2012. aastal läbiviidud küsitluse andmete pealt seda, et millised pered siis suudavad selle katsetega seotud koolidesse pääsemise protsessi edukamalt läbi käia. Ja kolmas osa oli siis meil selline teoreetilisem mis küsis seda küsimust, et, et okei, et kui selline väga ülevalt alla jäik määramine, koolikohtade määramine ei ole väga hea lahendus, samal ajal selline vaba, täiesti vaba valik, et kõik pered võiksid, et valida täpselt sellise kooli nagu nemad soovivad, seega ei tööta ja toob kaasa ebavõrdsust. Et kas on siis nagu mingisugune kolmas tee ja ma püüdsingi siis riigiteaduslikult vaadata seda, et kuidas ikkagi jätta nagu peredele alles selline valikuvabadus, aga samal ajal hoida siis samal ajal silmas ka seda, et, et selline vaba valik ei tooks kaasa väga suurt ebavõrdsust. Ma tulen tagasi selle doktid esimese osa juurde, meile meeldib näha asju hästi väikeselt, et enda riigi sees, aga nagu kaasa kaamera pühapäevases saates ka Johannes Tralla oli väga vahva loo teinud Belgiast, kus lapsevanemad tulevad elavas järjekorras oma lapsi kooli panema, mis tundus võib-olla mõne meie lapsevanema jaoks täiesti absurdne. Triin, kuidas sellega on, kuidas mujal maailmas need lapsed kooli lõpuks siis endale leiavad või kuidas vanemad neile seda kooli leiavad? Minule ka tundus, kui ma seda teemat hakkasin uurima, et Eestis on midagi väga eripärale eripärast, midagi unikaalselt, et see meie niinimetatud eliit koolindus kuidagi midagi väga unikaalset, aga, aga asja uurima hakates selgus loomulikult, et selline koolikohtade jagamine või riigi teaduslikutest koolivalikupoliitika on tegelikult väga-väga populaarne uurimisteema ja miks ta nii populaarne on, ongi see, et ta on väga oluline eluline, riigi teaduslik probleem. Ja, ja mis selgus? Võime öelda nii, et, et tegelikult loomulikult ei ole Euroopa riikides selliseid äärmuseid, ei ole sellist täiesti vaba valikut ja ei ole ka sellist, täiesti täiesti rangete elukoha määramist, pigem on siis kõik riigid kuskil seal keskel või, või siis pigem natukene määramise poole kaldu või siis natukene rohkem valiku poole kaldu. Võib olla puhul riigid eristuvad, eelkõige on see, et kui valikut soositakse ehk siis, kui soositakse seda, et peredel peaks olema õigus ise otsustada siis sellised riigid nad teevad seda. Esiteks on selline selge väga selgelt välja öeldud poliitiline valik ja seda soodustatakse mitmeti. Kasvõi juba sellega, et kui lapsevanematele on antud selline õigus valida, siis peab olema, mille vahel valida ja see, mille vahel valida tähendab ikkagi seda, et koolisüsteem peab olema mitmekesine, et sul peab olema eriviisilisi, eri eri tahulisi koole ja lapsevanemad saavad sellest lähtuda, et milline tema lapsele võiks olla kõige sobivam ja, ja, ja see ei tohiks olla selline niinimetatud heade ja halbade koolide vahel valimine. Ja võib-olla teine väga oluline asi, mis, mis, mis need riigid teevad, kes, kes sellist valikut väga tugevalt soosivad, on see, et nad Ta on, pigem jagavad koolikohti niinimetatud kontrollitud valiku poliitika alusel ja mida see kontrollitud seal tähendab, ongi siis see, et et tegelikult on need printsiibid, mille alusel kool selle otsuse teeb, keda vastu võtta, keda mitte vastu võtta olukorras, kus soovijaid on rohkem, neid ei tohiks olla koolispetsiifilised, vaid need peavad olema keskselt kas siis mingi piirkonna kesksed või, või, või mingite koolide võrgustiku kesksed või siis kogu kogu kogu kohaliku omavalitsuse kesksed kooli spetsiifiline siin tähendab, et mingi erikallak või jah, et, et, et üldiselt püütakse piirata seda, et kool otsustab, keda meie tahame vastavat ja seda just nimelt sellepärast, et, et see, selline kesksete printsiipide rakendamine, et see aitab ära hoida selle, et koolil tekib selline ajend või kalduvus koort riisuda, kui tohib sellist väljendit kasutada, aga selles kirjanduses on see väga levinud väljend ehk siis selline kooreriisumise ärahoidmise viis on see, et sa annad koolidele pigem kesksed kesksed põhimõtted, kuidas, kuidas peaks lapsi või peresid vastu võtma ja need ei ole sellised. Iga kool ise otsustab tüüpi et miks seda loomulikult tehakse, on see, et nii tagatakse see, et, et et see, kes kooli siis tulevad või keskkooli vastu võetakse, et see on rohkem selline läbilõige sellest ühiskonnast, kes, kes, kes selles piirkonnas elab. Siin sai mainitud seda, et mõnes riigis ongi siis avalikult välja öeldud, et me anname lapsevanematele võimaluse valida see haridus, on see siis eraharidus, on see mingisugune väga spetsiifilise kallaku kool või kuhu, kuhu lapsevanemad soovivad oma lapse tulevikku siis suunas, et kas me Eestis oleme ka öelnud, me ütleme, et meil on väga tugev ja väga nii-öelda võrdsust tagavüldharidus. Kas Eestis me oleme ka selgelt või on poliitika tasandil välja öeldud, kuidas see siis peaks olema, et mida meie haridussüsteem pakub? Oi ei ole, ma isegi väidaks, et Eestis on see, et me mõned koolid ei määravaid, lasevad peredel valida seal pigem nagu hästi maha salatud, minu arvates. Et, et ma tõesti absoluutselt seda debatti tegelikult ei näe. Ja arvestades seda, et noh, linnalistes piirkondades nagu Tallinn tegelikult ikkagi väga-väga suur osakaal, ütleme mõnede andmete kohaselt, isegi 40 protsenti peredest püüab pürgida kuskile mujale, kui, kui, kui see kool, mis on määratud siis seda enam ma nagu imestan, et seda debatti ei ole ja selle koha pealt võiks vast seda koolijuhti, kes kes siin otsustas loobuda katsetest, võiks isegi nagu tänada, et, et see on nagu selline päästik debatile, et ma loodan, et see tekitab debatti. Aga jah, mina, mina oma oma vaatlustes uuringutes olen küll jõudnud seisukohale, et Eesti pigem viljeleb sellist peidetud valikut, et meil on, meil on selgesõnaliselt välja öeldud, et meil on elukohajärgne kool. Ja meil on väga rõhutatud seda, et meil on ühtluskool, meil on ühtlane, meil ei ole erinevaid harusid koolisüsteemis, me tahame, et kõik lapsed õpiksid koos aga samal ajal teatud piirkondades, piirkondades nagu me just rääkisime, eks siis see nii ei ole. Ja, ja, ja kui ma isegi uurijana lapsevanemana saan täiesti hästi aru, kust see tekib ja kust see nõudlus tekib või miks on tekkinud selline fenomen, siis ma ikkagi väga-väga tahaksin näha ka seda debatti ja seda ütleme riigi või siis kohaliku omavalitsusepoolset seisukohta, et mis nendes koolides siis ikkagi täpselt toimub, kus ei ole elukohajärgne määramine ja mille alusel seal siis tegelikult lapsi välja valitakse ja miks, et millist hariduslikku eesmärki täidab? Ka need lapsevanemad, kes oma laste kohta said nüüd e-kooli vahendusel kirja ja ega edasised juhtnöörid, et kuidas ja mida nii mõneski koolis on sealjuures kohe, et te peate ära otsustama, millise suunavaliku teie laps teeb, et meie koolis näiteks kaks või kolm suunda sate õppida prantsuse keelt. Ta hoopis arendada robootika matemaatikaoskusi. Kuidas sellesse suhtuda, et seitsmeaastase lapse puhul, kes on tegelikult just äsja võib-olla saanud seitsmeaastaseks, peaks juba hakkama otsustama ja tegema? Valikut, kas sulle meeldib prantsuse keel või kas sulle meeldib hoopis robootika, kuidas seda valikut teha ja kes tegelikult selle valiku ikkagi teeb? Jah, vot, et ei ole päris minu valdkond, aga, aga ma arvan küll, et tegelikult teeme selle valiku pere. Ja nii juhtubki see, et, et tegelikult, kui me kui me jagame koolikohti selle alusel Mida, millisesse koolipere soovib oma last panna siis sellistes olukordades ütleme väga spetsiifilistes olukordades, nagu näiteks Tallinna kesklinna sellekteerivate koolide puhul on juhtunud, et on selline käputäiskoole, kuhu tahab tegelikult ligi 10 korda rohkem lapsi või peresid sisse pääseda siis paratamatult see, keda tegelikult sellistes katsetamistes välja valitakse, on perede ambitsioonikus. Ma ütleks, et see on selline perede Ettekoolitamise edukus ja võib-olla ka perede sotsiaalnoh, mis tihtilugu tähendabki perede sotsiaalmajanduslikku tausta. Ja siis tegelikult mulle tundub ja seda ka uuringud kinnitavad, me väga selgelt valime välja need pered, kellel on olnud ambitsiooni, tahtmist ja võimalusi tegeleda sellega, et nende lapsed käivad eelkoolides. Nendel on olnud aega, võimalust ja ambitsiooni selle selleks, et tegeleda ette õpetamisega ja nii edasi. Ehk tegelikult valitakse välja tugevamad pered. Ma siia juurde mainet, mida tähendab sotsiaalmajanduslik taust, see tähendab seda, milline on näiteks vanemad, et haridustase, kus nad töötavad, ka see, milline nende sissetulek, ehk et see majanduslik osa sellest ja see sõna otseses, otse otseses mõttes määrab ära selle, kas lapsevanemal on võimalus maksta näiteks sedasama eelkooli eest, mis ei ole sugugi odav lõbu. Aga ma küsisin ka haridusametist, et kui palju siis on neid perekondi, kelle lapsed just proovivad sinna kesklinna koolidesse või ütleme siis nüüd sellekteerivad ehk katsetega koolidesse saada ja haridusametist öeldi, et 800 900 peletan need, kelle lapsed on siis just nendesse koolidesse pered, kes on siis esitanud need taotlused ja kes soovivad, et see tegelikult ongi natukene üleveerandil, võib-olla siis nendest, kes tahavad oma lapsi teatud kooli saada, aga tulengi korraks selle sama sotsiaalmajandusliku tausta juurde, mis puudutab seda, mis teeb erinevaks üksteisest viga rühmiti mille kohta kasutatakse sõna segregatsioon ehk et ka see koolivalik või koolidesse määramine toetab segregatsiooni. Kuidas? Jah, ma arvan, et mõistlik on nüüd ära märkida ka see, et ega selline väga range või väga jäik määramine ei ole sellest segregatsiooni probleemist kuidagi puhas. Et, et kuivõrd selline elukohajärgne määramine noh, mis kaua aega tegelikult ju Euroopa haridusruumis on olnud selline keskne põhimõte see on samamoodi üsna tugevalt selliste ebavõrdsust taastoota ka see probleem on seda suurem, mida ebavõrdsem tegelikult linnaruum on. Jaa, jaa, ja paljuski võiks öelda, et tegelikult sellise kooli valiku või vaba valiku või perede valiku soosimise algatused paljuski sellest tõukusidki Inglismaal näiteks, et, et anname teistele peredele ka võimaluse, et selline elukohajärgne määramine, et see on väga selline suletud jäik süsteem, ta ei ole adekvaatne, anname peredele võimaluse ja mõnetise esialgu selline poliitika tegelikult kandiski sellist haridus, õigluse püüdlust, ma ütleks, et, et püüame tekitada sellise vaba valikuga sellise olukorra, et, et saavad ka Need lapsed, kes juhuslikult ei ela seal selles võib-olla priviligeeritud piirkonnas anname neile võimaluse minna sellesse kool ja tihtilugu sellised poliitikad tegelikult käisid käsikäes sellise noh, positiivse erikohtlemisega ehk siis need olid sellised suunatud kas haridusosakud või suunatud vautšerid, millega siis mõned lapsed suunati teistesse koolidesse. Nii samal ajal kui me räägime sellisest vabast valikust, siis see tegelikult on selline turu turusituatsiooni tekitamine haridussüsteemi sisse, et meil ühest küljest on siis pered, kellel on omad soovid, ehk siis niinimetatud nõudlus ja meil on koolid, kellel on, Ma ei tea, kas neil on omad soovid, millel ei ole omad soovid, aga vähemasti neil on mingid põhimõtted, mille alusel nad siis vastu võtavad, ehk siis pakkumine. Ja, ja kui on sellist selline täiesti reguleerimata turg või täiesti reguleerimata valik, siis tekib selline turulaadne situatsioon, noh, kaheksakümnendatel üheksakümnendatel selline tätšerlik turg paneb kõik asjad paika kõige ehedamal kujul. Aga juba üsna ammuilma on aru saadud, et see tegelikult ei ole eriti mõistlik viis ühiskondlikke asju ajada. Ja miks mitte just nimelt sellepärast, et turg kipub sellist headust nagu kontsentreerima, et koolide juurde tagasi tulles siis näiteks, et kui on selline vaba valiku situatsioon näiteks nagu Tallinna kesklinnas siis kipub nii olema, et, et see esiteks, nagu me juba rääkisime, see niinimetatud tugevam pere, tema tavaliselt läbib selle protsessi katseprotsessi edukamalt nii selle läbi tehes selle kooli mõnes mõttes paremaks, sellepärast et need lapsed on juba ette koolitatud. Loomulikult, kui see koolum parem, kui ta näitab paremaid tulemusi, siis on ka õpetajad huvitatud sinna tööle minema. Sellise koolijuht on olla väga uhke. Siis saavad need lapsed kaasa mõnes mõttes ka sellise kaaslase efekti, ehk siis nad õpivad koos selliste väga motiveeritud, väga etteõpetatud lastega ja siis kõik sellised paremused nagu kontsentreeruvad või kumuleeruvad ühte kohta kokku. Ja tekib tõesti selline. Ja, ja, ja meile tihti tihtilugu öeldakse ka oma uuringu tulemusi tutvustanud, et miks te tegelete heade koolidega, te peate tegelema nende halbade koolidega, siis me iga kord ütleme aga me tegelemegi sellega sellepärast et see selline paremust kontsentreerumine tegelikult toimubki teiste koolide arvelt. Et see paratamatult, et nagu taastoodab sellist ebavõrdsust või pigem siis nagu loob seda ebavõrdsust, mida tänases koolisüsteemis võib-olla Eestis eriti isegi ei ole. Aga, aga kui sellega tegeleb ja kui sellest ei räägi, kui selle üle ei debateeri, siis, siis, siis see ebavõrdsus oht tegelikult suureneb, mitte ei vähene. Nüüd need lapsevanemal, kes leiavad, et tema laps on täiesti ainulaadne, absoluutselt andeks, kas ja meil ju ka teaduskoolid rõhutavad, et andekatele lastele tuleb eraldi tähelepanu pöörata, miks ei võiks siis olla niimoodi, et, et ongi need nii-öelda väga andekate laste koolid on natuke vähem andekate lastekooride siis need ülejäänud, et need lapsevanemad, et nende lapsed on just kõige kõige andekamad, kas äkki ongi, paneme kõige tugevamalt kõige kuku? Nii palju ka ei ole, miks ei võiks nii teha? No nüüd me lähme jah, natuke libedale teele, et proovime selle andekusele kuidagi defineerida, jällegi, et ei ole minu valdkonda, et et võib-olla võiks ju seda mõttemängu isegi edasi mängida, mis me siin praegu laual panime, aga, aga loomulikult ma esimese asjana küsiks, et kas need kuue seitsme aastaste etteütluse kirjutamised ja nuputamised seal, kas esiteks need suudavad välja selekteerida andekuse ja meil on üsna palju kasvatusteadlaste ja psühholoogide uuringuid, mis tegelikult heidavad sellele kahtlust, et see ei ole andekate välja valimine, mis meie sellekteerivate koolide puhul toimub. Et ehk siis siit võiks olla võib-olla see poliitika soovitus see, et kui vähegi võimalik, siis tuleks sellised andekate välja valimised lükata nii-öelda edasi või teha seda tollel hetkel nende meetoditega, mis võimaldab andekuse välja selgitada. Et ma mitte kuidagi täna ei usu, et elukohajärgsetes koolides andekaid lapsi ei ole. Pigem ma näen seda ohtu, et nende andekus võib-olla jääb välja arendamata ja vot see on kulukas ühiskonnale, ma arvan. Aga aga, et mis puudutab seda, et iga lapsevanem leiab, et tema laps on eriline, andekas noh, ma arvan, see on ikka ikka tore ka. Et, et ongi iga laps väga eriline ja väga andekas. Aga et, et nüüd jah, läheb natuke minu valdkonnast välja, et kuidas seda, selle andekuse. Kuidas ma ütlen kastmisega või selle selle võimendamisega, kuidas sellega kõige paremini tegeleda, et kas see andekust saab kõige paremini tulla välja sellises väga võistlevas olukorras, kus me küünarnukkidega trügime, teed oma andekusele, ütleme Miina rusikat või lipud festi, eks mina, mina, mina või andekus, pigem noh tuleb välja sellistes rahulikemas situatsioonides ja lõppude lõpuks need andekad inimesed ju elavad pärast ühiskonnas koos ka teiste, võib-olla mitte nii andekate inimestega. Et mu sõnum võiks olla see, jah, andekusega tuleb tegeleda, seda tuleb arendada, aga ma ei usu, et neid andekate kuidagi isoleerima. Ja, ja endiselt ma ei tea, kuidas neid välja valida, aga ma usun, et Eestis on sellel vallas juba tööd, tehakse ja on, on haridusteadlased, kes, kes selle probleemiga tegelevad, aga see, mis see, mis selle Aktiivsete koolide katsetamisel toimub, see ei ole andekuse välja valimine, ma pakun. Ta ongi paras hetk pakkuda teile mõtteainet muusikapala kõrvale, kas see, mida mõõdetakse andekus või on see etteõpitud teadmine. Ka on. Ja olemegi tagasi ikka selle küsimuse juures, aga et kuidas siis ikkagi võiks valida seda kooli või kuidas valida lapsele sobivat kooli või kas peaks selle valiku tegema kool, haridusamet, lapsevanem ja siin ma küsisite. Me teame, et määramine ei ole nagu mõnus, tekitab päris ebameeldivaid emotsioone. Katsed ei ole ka mõnus, aga mis siis võiks olla see, mis võiks olla lahendus? Jah, et tõepoolest, et väga põnev on mõelda nii, et kuidas siis ikkagi koolikohti jagada, et kui me ütleme, et selline elukohajärgne määramine ei ole mõistlik ja ta ei ole ka adekvaatne täna et keegi kuskil kõrgel teab kõige paremini, et see kuidagi deebeega passiivseks, need pered et kuidas siis säilitada ühest küljest selline kogukondlikus või nagu riigi vaade ja samal ajal lubada peredel ikkagi teha valikuid ise täpselt nii, nagu nendele tundub kõige kohasem? Jaa jaa üks huvitav lahendus või rakendus, millest viimasel ajal päris palju räägitakse, sellepärast et see rakendus või lahendus on saanud väga palju auhindu nobelist alustades ja madalamates madalamatega jätkates on selline sobitusmehhanism. Et see on selline majandusteadusest tulenev lahendus, mis laias laastus paneb selle haridusturu, kui nii tohib öelda kaks osapoolt kokku algoalgoritmipõhiselt. Et ja püüab, mida see sõnast sobitus seal tähendab, ongi see, ta püüab leida sellise viisi või sellise loogika kokkupanemisloogika. Et mõlema poole nii perede soovid kui ka tegelikult selline riigi huvi on võimalikult hästi silmas peetud ja võimalikult hästi, noh, kuidas seda mõõta, eks, et võimalikult hästi siis tavapäraselt see sobitus algoritm mõõdab seda nii et võimalikult paljude perede kõige kõrgemad eelistused on, on saavutatud. Ja sisuliselt see siis tähendabki seda. Ja see ei ole päris minu valdkonda, aga me oleme ühes teadusprojektis olnud koos informatsiooni majandusteadlastega. Kaire Põder, Andre Veski, kes on seda oma uuringutes lähemalt uurinud ja Andre Veski on ka selle kohta doktorigi doktoritöö kirjutanud. Ja vot selle sobitus mehhanismil või sobitus. Lahenduse põhimõte ongi see, et meil on ühest küljest vaja teada, mida pered tahavad, ehk siis see on väga oluline, et pered suudavad järjestada oma koolieelistused, minu koolieelistus number üks, minu kooli lihtsalt number kaks ja nii edasi, aga mis need olla võiksid, et kas on siis pere märgib ära, et vaat ma tahan, et laps õpiks rohkem matemaatikat pärast hea lähedal ja ma tahan, et see on minu töökoha lähedal. Ma tahan, et ta läheb sõbrannaga ühte kooli, ma tahan, et õpib rohkem matemaatikat, võib-olla sellised millised iganes, aga tore on, kuidas suudab reastada neid koolieelistusi, et ei ole ainult üks kool, sest muidu sa algoritmid. Et oleks vaja, et peredel on rohkem eelistusi, aga ta suudab järjestada neid eelistusi üks, kaks, kolm, neli, viis. Ja teisest küljest meil on siis nii-öelda riiklikud või kohaliku omavalitsuse põhimõtted, mille alusel neid eelistusi tuleb siis kaaluda. Aga millised need põhimõtteliselt täpselt on, vot ma ütleks, et see on debati küsimus, et see on noh, maailmavaate küsimus, et millist, millist koolisüsteemi me tahame. Aga tavapäraselt, kui me vaatame ringi, mis muu maailm teeb ja muide seda algoritmi kasutatakse nii New Yorgis kui bostonis, kui ka Hollandis mitmes piirkonnas siis siis tavapäraselt need põhimõtted, mida kohaldab arvesse võtma, on meilegi väga tuttavad. See on kodulähedus. See on õed-vennad samas koolis. See võib olla midagi ka sellist sotsiaalset näiteks, et me eelis kohtleme mõnda nõrgema taustaga last võime Eilis, kohtleme mõnda teise teisekeelsest tulevad tulevast last, mis iganes, aga tavapäraselt need on need põhimõtted, kodulähedus, õed-vennad, samas koolis võib-olla veel mõni selle piirkonna jaoks väga oluline kriteerium ja siis pannakse algoritmipõhiselt need kaks poolt kokku koolieelistused, perede, koolieelistused ja, ja kogukonna nägemus sellest, kuidas lapsi peaks koolidesse jagama. Ja, ja noh, tuleb kohe ära öelda, et loomulikult selline sobitus, algoritmi sobituspoliitika ei suuda ära lahendada seda olukorda, kui kõik pered või väga suur osa peredest tahab 50-l ma ei tea kahest neljast koolist just nendesse konkreetsesse nelja. Et seda olukorda ta seda kuidagi seda koolikohti, eks ole, juurde ei teki küll, aga ta võtab ära. Küll, aga ta võtab ära sellise vajaduse ühest küljest sellise arutu katsetamise järele, sellepärast et, et lihtsalt ei ole vaja enam sellist etteütluse ja nuputamise põhist. Valikut teha pere ja ta võtab ära teiseks ja väga oluliselt võtab ära sellise Perede vajaduse kuidagi seda süsteemi püüda, manipuleerida. Noh muidugi, eks teatud mõttes manipuleerimise oht jääb alles, sõltuvalt sellest, kui oluline see elukohajärgses seal teisel pool on. Ehk siis ehk siis me ju teame siin Eestiski on küllaltki küllaltki küllaltki levinud või, või ma kardan, et see on levinud on selline elukohaga vassimine või, või mingi muu süsteemi manipuleerimine. Ja, ja ütleme, selline sobitus poliitika võtaks selle vajaduse ära ja noh, ma arvan, et see on väga-väga oluline poliitikad muudavad inimesi mõnes mõttes paremaks, mitte ei kihuta Ta inimesi petmisele Vassimisele ja manipuleerib seal. Muidugi lapsevanem ütleb, et aga ega ma ei näe, mis seal algoritmi sees on ja lõpuks ei saa miski garanteerida, et keegi teine lapsevanem ei pakkunud altkäemaksu. Ma muidugi küsisin kooli direktorilt ka, et kuidas on, kas praegu tuleb palju kõnesid, tuleb palju kõnesid küll, et kuidas ikka oma last sinna kooli saada ja nii edasi, kuigi Tallinna puhul Teebi otsese haridusamet ja lapsevanemad ikkagi on see küsimus, et aga keda ma usaldan, kas ma usaldan Amedikas, saadan kooli, kas ma usaldan algoalgoritmi, sellest me üldse ei näe misele. Oi-oi, ikka näeb aga vastupidi, algoritm on väga läbipaistev, ehk siis need põhimõtted ja põhimõtted, mille alusel algoritm töötab, ega algoritm töötab ainult nende põhimõtete alusel, mida me talle sisestame või mida me talle ütleme. Et selles mõttes algoritm on väga, väga läbipaistev ja ma arvan, et selles osas lapsevanemad võiksid olla üsna muretud ja noh, tegelikult ega see ei ole, kuidas ma ütlen, see ei ole selline digitaalne utoopia, mis ma siin räägin, sest tegelikult meil Eestis on häid näiteid lasteaiakohtade jagamise osas, näiteks kus säärast algoritmi juba rakendatakse. Ja loomulikult see võib alguses peredes tekitada võõristust. Et kuidas, nii, et ma ennem oli ikkagi asi kuidagi selge. Ma justkui püüan nagu mõelda, kuidas tüüpiline lapsevanem mõtleb, eks, et et ennem oli kuidagi asi selge, et ma jooksin sünnitusmajast lasteaeda lasteaia järjekorda, lapsevanem. Ühesõnaga jooksin vallavalitsusse panna laps järjekorda ja siis oli kuidagi kindel tunne, et ma olen kõik teinud, ma olen hea lapsevanem ja nüüd ootan oma aega ja see on väga õiglane, et kuidagi. Me kippusime nii mõtlema. Aga noh, mulle tundub, see on ikkagi üsna arutu jälle, et kui me teeme sellise mõistliku sobituse, kus lapsevanem hetkel, kui tal tekib konkreetne reaalne vajadus lasteaia koha järele siis mingisuguse mõistliku etteteatamise et etteteatamisega ta annab vallale teada, et nüüd kolme kuu pärast mul oleks kohta vaja. Ja selle põhjal pannakse need kohad paika ja mulle tundub, et see on palju läbipaistvam, palju selgem ja palju vähem sellisele võimalikule korruptsioonile või, või manipulatsioonile aldis, sest see avalik Ikka on tegelikult üks päris tugev vundament kogu meie süsteemi all. Kui hästi see vundament praegu funktsioneerib ja kui palju sealt vundamendist kasvab, sinna ülespoole, reaalset praktikat kus saaks parandada avalikku poliitikat, ütleme just siis selle koolikohtade jagamise osas. Noh ennem juba korraks oli juttu, et ma arvan, et ei ole hea viis ajada asju, teha poliitikat nii, mis kuidagi vaikimisi eidetult kutsub üles manipuleerima, kutsub üles. Vassima näiteks nagu koolikohtadega võib võib-olla olukord Ma arvan, et et me oleme ikkagi täna valmis selliseks riigi valitsemiseks, et me usaldame inimest, me tahame, et inimesed on aktiivsed, me tahame, et inimesed ma ei tea, võtavad osa oma elujuhtimisest, võtavad osa oma elu olulistest otsustest, aga samal ajal me nagu riigi valitsejat täna peaksime endale aru andma, et inimeste võimekus neid otsuseid teha on tegelikult väga-väga erinev ja see ei, see ei ole ainult nende enda otsusest tulenev, vaid see on ka väga palju selline struktuur, nagu see tuleb väga palju sellest keskkonnast, kust ta tuleb ja kui me räägime lastest, siis on ju täielikult nende kasvukeskkonnast, tuleneb see, mida ta tahab või ei taha. Nii et, et ma arvan, hea valitsemine täna peaks suutma ühest küljest olla nutikas samal ajal olla dünaamiline selles mõttes, et ei ole kõikidele ühtemoodi enam kuigi adekvaatne. Ma arvan, avaliku poliitika korraldamise viis. Aga kuidas seda dünaamilisust ikkagi niimoodi niimoodi pakkuda? Dünaamilisustest selles mõttes, et me laseme inimestel otsustada, mis on neile hea, et kuidas seda nii pakkuda, et, et me kuidagi ühiskonda sellega ei lõhesta või ei polariseeri, et ma arvan, see on see, mida tänane valitsemine peaks eesmärgiks seadma ja noh, mulle tundub, et Eestil on siin väga head eeldused nii e-valitsemises, sest kui ka selles mõttes, et tegelikult kuigi kuigi me ikkagi üsna hästi usaldame oma riiki kui vaadata, kas või ma ei tea eurobaromeetri uuringuid, me me ikkagi selgelt eristume oma oma naabritest sellega, et me me usume ja usaldame, et, et ma arvan, et, et seda usaldust ei tohiks kuidagi selliste arutute või rumalate poliitikatega ära rikkuda. Võib-olla see ongi üks mõte, mida ka lapsevanemad saavad mõelda, nii need lapsevanemad, kelle lapsed pääsesid koolidesse, kuhu nad lootsid, kui ka need võib-olla kes, kelle laps sinna ei pääsenud, tegelikult ees on veel 12 kooliaastat, mille jooksul saab valikutele mõelda. Aga tasub mõelda ka selle peale, et millist haridust me tahame Eestisse ja alt üles mõjutused teinekord mõjutavad ka poliitikakujundajaid. Aitäh selle intervjuu eest, Tallinna Ülikooli avaliku poliitika dotsent Triin Lauri. Ja ma loodan, et teadlasi võetakse kuulda ja et lapsevanemate emotsionaalses tase kevaditi, kui lapsed kooli lähevad, on selle võrra võib-olla rahulikum, kui, kui need poliitikad rakendusse jõuavad. Aitäh kõige. Ei. Ta ei veel need vaid veel liikvel mõõtes jääb ja mis me elu? Trootseevee chill. Well I fell mõõteseade. Ja nüüd on meil stuudios Kerttu Kaldoja meenust. Tere hommikust. Tere hommikust. Ja sa oled meile välja valinud need kultuurisündmused, kuhu võiks eeloleval nädalavahetusel minna, kuhu minna? Ma olen täiesti välja valinud seekord sellised hästi juubelihõngulised ja pidulikud sündmused. Ja kõigepealt ma arvan, kõige suurem asi, mida kindlasti sel nädalavahetusel külastada. On järjekordne muuseumiöö, mis seekord tähistab oma kümnendat sünnipäeva ja tähistate siis enda sünnipäeva ja ühtlasi tähistab ka Eesti vabariigi sajandat sünnipäeva. Ja see tähendab seda, et sellel laupäeval, 19. mail siis avavad muuseumid ja tegelikult ka erinevad sellised mäluasutused oma uksed ja erakordselt hilisel ajal kella kuuest kella 11-ni õhtul võib neid külastada ja kõik need asutused on tasud külastamiseks. Ja seekord siis see muuseumiöö kannab sel aastal pealkirja öös on pidu, mis tähendabki, et kõik needsamad asutused, nad on kõik hästi pidulikus meeleolus, nad arutavad erinevatel pidulikel teemadel, saab teada, millised on kunagi olnud pulma, sünnipäevalõikuspeod. Kas loomad pidutsevad, kas taimed pidutsevad, millised on olnud suuremad spordipeod, kõike võimalikku ja ise nad ütlevad, et see muuseumiöö ongi sel aastal selline suur muuseumipidu. Ja saab siis osaleda erinevatel ekskursioonidel, võtta töötubasid kontserte, mälumänge ja üle Eesti on tänavu siis liitunud üle 200 Muuseumi selle projektiga lisaks teevad oma uksed lahti mitmed näitusepaigad, arhiivid, mõisad, kirikud, et külastamist üle kogu Eesti ja on hästi palju. Nii et soovitan kindlasti vaadata järele sellist lehekülge nagu programm, punkt, muuseumi oopium. D. Ja sealt saate siis välja valida ja kindlasti tuleb muidugi tähelepanu pöörata sellele, et kui lähete mõnda väiksemasse paika ja mõnda väiksemasse asutusse, siis vaadake kindlasti kodulehelt enne järele, et äkki peab ennast ka kirja panema, seepärast et mitmed pisikesed kohad on juba tegelikult täis, et igaks juhuks uurige see kõik välja. Ja ühesõnaga põnevat vaatamist on palju, aga et päeval oleks ka tegemist, siis päeval minge hoopis Tallinna kalamajja, mis samuti tähistab oma kümnendat sünnipäeva samamoodi ja tähistab seda samamoodi Eesti vabariigi 100. juubelirütmis. Ja see tähendab siis seda, et kalamaja on täis sellist mõnusat meeleolumuusikat, selline hea atmosfäär, kõik tänavad on jalakäijate päralt. Inimesed on kogunenud tänavalaatadele, on töötoad, pingsi, turniirid, kohvikud, peod, kõike kõike nagu ikka, kes ei ole varem käinud, siis minge ja nautige, ma loodan, et ilmad on endiselt ilusad. Ja laupäeva õhtul on traditsiooniline pika laua õhtusöök, mis tähendab siis seda, et erakordselt pikk laud mööda tänavat, eks see lahti, kõik saavad siin istuda ja, ja senise ühise piduliku sööma ja korraldada. Ja laupäeval saab lisaks nautida tänavalaata vana kalamaja väljakul muusikat kuuleb seal. Kalamaja põhikoolis on põneva programmiga spordihoov. Volta kvartalis on ametlik järelpiduõhtul ja pühapäev, see tähendab seda, et siis Avatvad kõik kalamaja hoovid oma väikesed hoovikohvikut, saate jalutada ringi mööda linnaosa, astuda siis erinevate väravate ustest siis ja vaadata, mida põnevat, et kohalikud teile valmis meisterdanud on ligi 100 huvi, kohvik võtan seekord paika pandud. Nii et selles mõttes tegemist on palju. Aga kes ei taha üldse välja minna, siis laupäeval suur pidu tegelikult on, toob meile kätega ETV seepärast, et britid tähistavad samuti suurt suurt pidu. Ja nendel siis prints Harry tõesti on abiellumas Ameerika näitlejatari megamantliga, mis tähendab seda, et on oodata suurt pulmapidu ja ETV kannab selle kõik otsepildis üle. Kommenteerivad Margit Kilumets ja Kai-Ines Nelson. Tegelikult terve ETV saatepäev pühendatud sellele, et näeb ka filme kuninglikust paarist siis ja et kes ei taha õue minna, siis vaadake, paneme pidutsegi kodus televiisori ees ja kindlasti saab ülevaate ka menu portaalist saab ülevaate, saab vaadata seda otse ja saab vaadata pilte, saab lugeda uudiseid, et kellel veel ei ole küllastumust, siis palun minge ja nautige ainult. Huvitaja saade ongi tänaseks läbi nendele lapsevanematele, kes meid võib-olla huviga kuulasid. Julgen anda soovituse, et suvi on veel ees, võtke oma lapsed, minge muuseumiööle, minge, käige nendel üritustel ja laske lastel olla lapsed. Laske neil mängida õues ja tunda rõõmu lihtsalt olemisest veel enne seda, kui nad päriselt kooli lähevad. Tänast saadet juhtis Marju Himma ning Heli põlisaitas Ingrid Roosipõld.