Ja nüüd, nagu varem lubatud, on mul suur rõõm öelda tere hommikust Tartu stuudiosse, kus on looduslike pühapaikade ja rahvapärimuse uurija Ahto Kaasik, tere hommikust. Tere hommikust. Suur rõõm, et meiega täna hommikul ühinesite. Me kuulasime sinust vendade Urbide imekaunist pala imeline laas. Ja mis te arvate, Ahto, et kas on nii nagu laulusõnad ütlevad? Et meie ümber on nüüd ainult kivist Linda asja, lilled õitsevad vaid meis endis või, või on need imelised Laanet endiselt veel Eestimaal alles ja me oskame neid au sees hoida. Aga meil on nii kivilinnasid kui ka imelisi Laasi aga nende Laantega, eks ole, on omajagu murret ka, et kas nad, kas nad säilivad järgmistel põlvkondadel ka on võimalik käia vanades loodusmetsades nagu, nagu meil või meie esivanematele. Et teema on oluline ja sellest peab rääkima. No kirjanik ja semiootik Valdur Mikita just avaldas hiljuti muret, et tema arvates inimeste isiklik suhe puudega hakkab hääbuma. Et eestlastel on läbi aegade olnud komme selliseid oma elu märgilisi sündmusi tähistada just puu istutamisega. Ja meie vanematel põlvkondadel on au sees olnud oma hingepuud või õuepuud ja kas teie näete selle traditsiooni kadumist või on teil näiteks endal olemas mõniver, kas perepuu, mida hinnata? Ja minu lapsepõlvekodus on minu vanaema ja vanaisa, istutatud puud. Ja, ja nime puusid on istutatud ajast aega. Laste sünni puhul näiteks või, või talu saamise puhul. Me oleme kolinud rahvana suures osas maalt linna aga ka siis uuemat eramajade juures istutatakse õunatuid, need siis või viljapuid ka lasteõnne peale või, või nime peale. Et ka minu lapsepõlves sisust. Mäletan, et meile vendadega istutati õunapuud. Ja see see tava on mõnevõrra teiseneb, aga ei kao praegu ju käivad ka üleriigilised puude istutamise talgud, istuta oma puu. Istuta oma oma tammik Eesti vabariigi 100. aastapäeva puhul. Et ongi oluline. Et mitte siis kaotada oma traditsioone, mitte kaotada endale omaseid käitumisharjumusi ka linnakeskkonnas. Et hea küll, et me elame veidi teistmoodi, sööme veidi teistsugust toitu, aga aga puid ja loodus saab ju ka linnas armastada ja neid saab ka seal hoida ja mõnedki loodushoiuvõtted on hädavajalikud meeles pidada, aga paneelmajas. Aga kas see tähendab, et kui meil igalühel võib-olla see oma puu oma perepuu hingepuu, kas siis see võib olla ka siinsamas neil keset linna kui me paneme paneelmaja hoovi ühe õunapuu, kas, kas see võib olla meie isiklik pühapaik või me vajame selleks ikkagi mõnda sellist märgilise tähendusega kohta sügavamas looduses? Ja meil on olemas ju põlised ajaloolised looduslikud pühapaigad, mida on põlvest põlve hoitud teatud armastatud, austatud, aga lisaks sellele igal verel igal inimesel võib ju olla ka oma isiklik puu. On see siis metsas, niidul, mere ääres, soos või, või linnas pargi servas tee veeres, et inimene ei pruugi isegi selle puu juures käia, aga näiteks igapäevaselt mööda sõites aeg-ajalt mööda möödudes sellest inimene harjub teatud mõttes kasvab kokku selle puuga ja see siis sisustab ja muudab turvalisemaks ka linna eluruumi. Et inimese oluline isiklik tähtis, kas nimetame teda pühapuuks või, või lihtsalt tähtsaks puuks, polegi nii oluline. Et see võib linnas olla ja ma usun, et me linnas samamoodi vajame selliseid puid. Aga kui me nägime ka vanadest eestlastest praegu kes hoidsid, et au sees just neid tunnustatud pühapaikasid kus nad siis käisid palvetamas Softrandia viimas tähistamas olulisi sündmusi, et kas eestlased hoidsid enda jaoks olulisel kohal aineid, pühasid paikasid või eestlane hoidis loodust ka selle kõige suuremas mõttes tuli ju ka näiteks enamik meie toidulaual olevast merest ja metsast ja, ja kõik muu eluks vajalik. Hea meie esivanematel oli olemas. Ka võiks öelda, tänapäevase looduskaitsesüsteemiga võrreldav kaitsealade võrgustik olid hiiepaigad, pühad, lätted, pühad jõed ja kivid ja mäed, metsad. Ja 2008 rahvusvaheline looduskaitseliit oma maailmakongressil võttis vastu otsuse, millega tunnistati just nimelt sellised põliste rahvaste põlised looduslikud pühapaigad. Inimkonna kõige vanemateks looduskaitsealadeks. Meie rahas siis oma hiites ja vähematest pühapaikades on, on hoidnud loodust ajast aega. Ja see on jah, selline need on religioossed paigad, nendega on seotud meie vaimne kultuuripärand kohapärimused, kohanimed, teadmised looduse omaduste kohta. Aga seal on kahtlemata ka siis keskkonnakaitseline aspekt. Aga nüüd siis selliste maastikul asuvate kaitstavate alade kõrval. Meil on olnud ka ajamaastikul, võiks öelda meie rahvakultuuri ajamaastikul kaitstavad ajad ja päevad siin hiljaaegu oli meil jüripäev ehk karjalaskepäev, 23. aprill, mahlagu põlise nimega ja sellel päeval on olnud meie esivanemate jaoks kogu looduspüha ja puutumatu. Ei ole lubatud puid raiuda, oksagi murda, maatööd teha. Ja isegi sedavõrd on hoitud looduse puutumatust, et kui sellel päeval siis karjan juhtunud metsa minema, siis karjasena on antud kaasa punane lõng, et kui mõni oksake käin ära murtakse, siis ta sõlmiks selle taas kokku. Aga tulemas on peagi ju järgmisel nädalal 10. lehe kui päev, suur ristipäev maaema sünnipäev meie vanema nimetusega selle püha kohta on öeldud, et see on nii suur ja tähtis, et lind ei tee pesa ja rohi ka ei kasva mitte mingisugust maaga ja metsaga seotud tööd ei ole sellel päeval lubatud teha siis põliselt meie maal ja see tähendab, et kogu kogu maa ja loodussellel päeval on üks suur looduskaitseala. Ja selliseid rahvakalendri tähtpäevi, kus metsaga seotud tööd või üldse igasugune looduse muutmine on keelatud, on meie rahvakalendris mitmeid. Ja no siin võiks veel eraldi mainida ka jahirahu, mis on siis põlises talvises päeva pesas, põliste jõulude ajal, 21.-st detsembrist alates kuni uue aastani välja, tänapäeval meil on ka jahirahu olemas, aga see on kahjuks ainult kolm päeva. Või, või siis ka keeld linnupesi lõhkuda. Keeld raiuda suvisel kevadisel ajal puid. Meil hakkas nüüd RMK metsades ainult siis riigimetsades hetkel kehtima kevadine raierahu kuid rasvakultuurile omane põline raierahu on Urve päevast tänav oli see 25. märts kuni kasupäevani miski päevani 29. septembril Kuimetsatöid ei ole tehtud ja põliselt siis meie laanemetsade salud on olnud puutumatult mitte ainult hiites, mitte ainult pühade kivide allikate ümber, vaid igal pool. Selliseid näiteid võiks tuua palju, palju looduse hoidmine on andnud meile sama omane kui kui maa kasutamine, maaharimine ja majandamine ja võib-olla see on ka üks põhjusi, miks me oleme praegu siin, räägime oma emakeeles. Kindlasti on see üks nendest põhjustest. Aga kui me räägime tänapäeva Tänapäeva kommetest, kas te tunnete, et hoolimata sellest, et me kuulutame ka praegu välja seda kevadist raierahu, näiteks et kas meil on ka tänapäeval kui see loodus sama püha ja puutumatu, kui ta oli kunagi seepärast, et praegu paratamatult me käime metsal ringis vahel pahatihti näeb välja pigem prügimäe, noh, seal vanad rehvid, seal on piknik pikniku, sest alles jäänud kraam veekogudesse ammu enam ei poeta ohvriannina raha, vaid poetame sinna plastpudeleid, kilekotid. Et kas te tunnete, et see seesama looduse kummardamise traditsioon on hääbumas? Me kummardame ainult pigem tarbimist viimasel ajal. No meie aeg on väga vastuoluline, et see, mida me iga päev kahjuks ka meediast kuuleme, on siis jutud majanduskasvust, majanduse arendamisest, looduse intensiivsemast majandamisest, aga selle kõrval on ju alati alati olnud ja on ka praegu inimesi, kes peavad looduse säilimist, looduse puutumatust, väga tähtsaks. Ja on neid, kes poetavad veekogudesse plasti ja mürgitavad neid. Aga on ka inimesi, kes käivad pühade allikate juures ja miks mitte ka panevad sinna ohvrimente sajad põlised looduslikud pühapaigad on hetkel veel elavas kasutuses. Et mis on nüüd muutunud, on see, et need inimesed, kes loodust ei hoia, et küllap neid on olnud ka minevikus, et nende käes on praegu võimsad masinad ja, ja pahatihti masin mõtleb inimese eest, et kui meil nüüd on juba see kopp, siis ta peab töötama päevast päevast päeva ja 24 tundi ööpäevas või kui meil on see metsalõikamise masin, siis ta peab ennast tasa teenima ja, ja kasumit tooma ja töötataksegi ööd ja päevad, mida mitte iialgi meie maal ei ole enne tehtud. Või kui on muruniiduk soetatud, siis sõidame sellega nii kaua, kuni viimne kui lible oma haljasalalt on kõrvaldatud. Jaan Kaplinski, kirjanik ja filosoof on, on korduvalt kirjutanud ja kutsunud üles inimesi jätma oma aedades oma Tarkides lapikese niitmata või, või ka jätma metsikuks, nii nagu tehakse juba lääneriikide suurlinnadest Torontost ma olen ise näinud siis miljonilinna keskpargis on mitmed-mitmed hektarid jäetud puutumatuks alaks, nii nagu meie hiiepaigad, kus ei niideta kusi, raiuta, ei pügada, ei veeta ära mahalangenud puid. Ja need on siis kohaks, kus loodusel inimese intensiivse tegevuse kõrval on ka ruumi ja võimalust olla ja edasi kesta. Et meie, meie tänapäevane elu siin Eestis ja ja maailmas ja looduse kasutamisel looduse hoidmisel on on väga vastuoluline ja et kas me suudame siin leida vajaliku tasakaalu, sellest sõltub kindlasti see, et kas meie järeltulevatel põlvedel on tervet elukeskkonda. No te olete tegelikult terve uurimustöö kirjutanud just nende samade pühapaikade rüüstamisest. Kas te oskate öelda ka, et kas me, kas me rikume seda loodust ja neid pühapaiku puhtast teadmatusest või on see pigem juba hoolimatus, millega me need kopad sinna maasse lööme prügi maha, pillame taimekaitsevahendeid, mis iganes variandid on veel. Pühapaigad on mõnevõrra erijuhtum, et nad on seotud traditsioonilise kultuuriga meie vaimse pärandiga ja kui inimene tõesti ei tea, et noh, siis ta ei oska neid Paikuga hoida, isegi kui seal kõrval on muinsuskaitsesilk mis ütleb, et sa nüüd hiie hiiepuu, arheoloog, Eesti vabariigikaitsealune arheoloogiamälestis. Aga kui talle koolis õpetatud, kui ta vanemad ei ole kõnelenud. Kui ka meedia ei tuleta meelde, et hiiepaigad on puutumatud, siis ta kahjuks lihtsalt teadmatuse tõttu ei pruugi osata hoida ja selliseid pilt on küll, kus muinsuskaitsealused pühapaigad on, on lagastatud ära, kus on virtsaaugud hiiepuu kõrval küntakse mürgitatakse, kaevandatakse. Et see on hariduse küsimus ja see haridus on seotud siis mitte ainult meie maa ja looduse hoidmisega, vaid ka meie kultuuri meie juurde ja identiteedihoidmisega, et me ei taha ju jääda lihtsalt kestma siin inimesena sellel maal, vaid tahame jääda kestma eestlastena või miks mitega värakestena seto täna mulkidena, kellel on juured just selles väikeses maa lappis, kes tunneb ja armastab eriliselt just nimelt seda maakonda kihelkonda küla või talu. Et me oleme lõppude lõpuks ikkagi ju siin põline rahvas, et kes, kelle seosed oma kodu loodusega on ulatuvad aastasadade ja aastatuhandete taha. Ja jällegi, et looduslikke pühapaiku uurides tutvustades on sageli küsitud, et noh, me elame nüüd linnas ja, ja paneelmaja ja kus sa lähimad hiired ja kuidas me saame neid hoida. Aga Eestimaa lõppude lõpuks on ju nii väike vaid ka Tallinnast kõige kaugemasse maasopi sõitmiseks ei kulu üle mõne tunni. Et meie, meil põlised maastikud, meiega põlised pühapaigad on meil käeulatuses põhimõtteliselt ja et me saame ka praegu tänapäeval neid, et hoida, näha, kasutada ja, ja nagu siin ka avaliku arvamuse uuringud on näidanud igal aastal kolm ligi 30 protsenti inimestest Eesti elanikest külastab mõnda looduslikku pühapaika. Kaja 70 protsenti sooviks külastada sagedamini, kui nende kohta teavet leiduks. Rohkem. Aga mis te arvate, kui inimesed külastavadki neid pühapaiku? Me ju me tunneme neid esiteks nimede järgi. Meil on ju Pühalepa Pühajärv, need ütlevad suhteliselt otsesõnu ära, millega on tegemist ja neil on, nad on juba suured turismiatraktsioonid nagu Panga pank või taevaskoja. Kas inimesed lähevad teie arvates külastama neid paiku sellepärast et nad on pühad paigad või nad lähevadki neid vaatama pigem kui mingisuguseid turismiatraktsioone. Ja need on, on nagu ka turismiatraktsioonid, kuid selle atraktsiooni loonud loodus mitte inimene, inimene kasutab seda ära, püüab sealt siis saada kas meeldivat kogemust või teenida tulu. Ja neisse paikadesse minnakse looduse pärast ja see loodus ongi looduslik pühapaik. See pinnavorm, see, see õhk, näiteks seal panga pangal see tuuleliik pakkumine, see merevaade, see miljonite, sadade miljonite aastate vanune paekivipank. Et see ongi looduslik pühapaik, mida inimene näeb, mida kogeb, mille pärast ka turistina läheb, on, on sellesama looduslikud pühapaiga vägi või pühadus, kui me kasutame seda põlist mõistet Aga kas see on õige teenida kasumit selle püha väe pealt? See on keeruline teema sama moodi, et kas looduse pealt on õigus teenida kasumit. Selge on see, et looduslik pühapaik, ta on mõeldud põhiliselt ikkagi oma inimestele selliseks toetuseks. Pidude pidamise koht, palvetamise koht, ravimise koht, nõupidamise ja nõu saamise koht, kogukonna ja perekonnasidemete tugevdamise koht. Ja ta algselt ei ole mõeldud selleks, et näidata ja teenida. See on nüüd tänapäeval meile tulnud. Et ma ei usu, et me sellest lahti saame. Aga seda turismi tuleks siis ohjata ja suunata ja anda siis väliskülalistele, olgu need siis Eesti sees või väljaspoolt tulnud anda teada, mis paigad need on, mis vägi seal kätkeb, millised on ajalooliselt tavad ja pärimused seal. Et ka siis külalised oskaksid neid paiku õieti näha ja vääriliselt hoida. Üks huvitav asjaolu ongi ju sealjuures ka see, et just nimelt see see vägi, mis nende paikade taga on, et vanad eestlased uskusid seda vägenud, uskusid loodusvaime, nad andsid hinge nii sellele metsale, veele, kividele, aga need vaimud ja haldjad, nende elavad tänapäeval edasi ainult muinasjuttudes legendides. Kaasaegne inimene ei lähe vee äärde, ei ajavetevanaga. Aga ometigi läheb kaasaegne inimene metsa otsima, rahu, ta istub puu alla, võib-olla haarab selle puu ümber kinni, ta ütleb, et ta saab sealt energiat. Et kas see kõik on tegelikult üks ja see sama. Me ei ütle praegu välja, et, et seal on mingi vägi või vaim. Aga, aga see side selle kunagise maailma, nende uskumustega on meil ka tänapäeval väga tugevalt olemas. Et võib-olla meie inimestel enam ei ole oskust kõiki näha ja kuulda. Juba tehismürareostus, mis meie ümber on, sunnib jooma, sunnib tähelepanuläve tõstma, et ellu jääda. Aga loodus kutsub meid endiselt. Me usaldame loodust, olgu allikavett või metsakohinat või soode vaikust. Me usaldame puid. Puude juurde minek, puude all olek, puude katsumine või kallistamine on meie meie kultuurile ja paljudele teistele kultuuridele omane. Et samamoodi kui ka osade puude kasutamine, tarbimine. Et millel meie selline põline loodushoidlik kultuur tugineb, on ju vast ikkagi see maailmavaade või arusaam sellest, et see ümbrus, ümbrus on eriline ümbrus, ümbruskond, loodus ei ole, sest ei ole mitte vähem tähtis kui inimene, vaid inimene on osa sellest. Ja meie esivanemad on teadnud, et loodus on hingestatud mõni puud, veekogud, et kivid ja muud loodusobjektid elus-eluta loodus, et et tal on, on hing, metsaisad, metsavaimud haldjad. Et see on meie rahvakultuuri teema ja huvitaval kombel see tegelikult ei ole kadunud. Siin nüüd mitmed, jällegi avaliku arvamuse uuringud on näidanud, et 65 protsenti Eesti inimestest usub, et puudel või taimedel on hing. Et seda ei ole õpetatud meile möödunud aegadel koolides või möödu või valitsused võimud, mis on Eestis oma oma ideoloogiat levitanud, ei ole seda teadmist tutvustanud, et see on ikkagi meie põlisrahvale omane teadmine looduse kohta. Ja see teadmine kahtlemata on aidanud meil paremini suhestuda oma keskkonnaga ja siin toime tulla. Et kahtlemata mina küll usun, et hingestatud keskkond on turvalisem. Et seal on parem elada, kergem elada, kui, kui hingetus keskkonnas, mida peetakse hingetuks tooraineks. Tegelikult korraldate praegu just sellesama maailmavaataja aru saama. Teema juures ka väga põnevat üritust, mis Hakubki sedasama esivanematelt pärandatud looduse kultuurimaastikuhoidmisega. Seal üritasime päritud väärtuste ööpäev, maastik loeb ja kõneleb, et rääkige, palun natuke sellest ka, et kellele te seda ettevõtmist teete või mida see endast täpselt kujutab. Seda sündmust korraldab Eesti folkloorinõukogu ja tänavu juba kolmandat korda aasta teema siis maastik, loega kõneleb ja see on jah, pühendatud siis maastikuga seotud pärandile. Erilise tähelepanu all on just nimelt siis selle pärandi õpetamine tutvustamine nooremale põlvkonnale, et see teadmine, et see osa meie identiteedist kestaks edasi ja meie rahvas ka siis ei, ei kaotaks seda väärtuslikku osa oma kultuurist. Et seetõttu siis noh, mitte ainult pärimuse huvilised, aga eriti seda kohapärimust, maastikuga seotud pärimust, tarandit õpetavad õpetajad on sündmusele oodatud. Üheksas 10. juuni Mulgimaal Karksi-Nuia lähedal Mellini puhketalus. Siis sündmus toimub, kavas on erinevate loengud töötoad. Rein Maran, meie loodusfilmide vanameister kõneleb sellest, kuidas lapsed loodus näevad ja tajuvad ja näitab ka oma värsket filmi. Peetrike Laanetagusel. Arne Ader kõneleb looduse ja maastikunägemisest ja jäädvustamisest Saaremaalt. Valjala kooli õpetaja Ester Vaiksaar tutvustab seda, et kuidas on seal koolis aastakümneid kohalikku pärandit maastikud uuritud ja tutvustatud koos õpilastega erinevate loodusmatkad töötoad, seal on kavas. Ja me loodame, et see edendab siis meie maastikupärandi õpetamist, loob uusi tutvusi, uusi koostöö vorme õpetajate, loodusjuhtide, giidide ja kõigi selle teemahuviliste vahel. Sest lõppude lõpuks jah, et see meie maastik ei ole ju pelgalt tooraine, et ta on meie elukeskkonda, meie osa meie kultuurist ja me ei saa ühtegi teemat ühtegi valdkonda jätta kõrvale, kui me tahame tervelt ja edukalt edasi siin sellel maal toimida. Ehk loodame, et et inimesed, kes õpivad nendesamade õpetajate käe all, kes, kes nüüd ka teie üritusest osa võtavad et need inimesed ja nende lapsed, et me kõik oleksime rohkem seda hingestatud looduseusku. Ma, Ahto, ma küsin teilt lõpud lõpetuseks seda veel. Et Eesti on tegelikult kuulutatud maailma kõige ateistlikumad. Kas riigiks me ei tunnusta riigi ega rahva tasandil ühtegi sellist levinud religiooni. Kas te usute, et meie sisimas olemegi ikkagi sedasama looduse hingestatud looduseusku? No see pole tegelikult päris, et meil on jah, kõige vähem neid inimesi, kes tunnistavad mingit religiooni. Samas meil on üle 50 protsendi inimestest, kes tunnistavad muid vaimseid jõude. Küllap, eks ole, ka tajuvad tunnistavad taimede hingestatust. Et see ei ole ju ation, et see on, see on religioon, seal usklik, kus on vaimsus meie kombel eestlaste kombel. Ja me peame seda märkama ja väärtustama, et see ei kao, oks, hajuksin teistsuguste kultuuride segakatlas. Ja meie rasvakultuur, see ei ole ainult museaalne väärtus. Mina olen täiesti veendunud uurijana ja selle teadliku kandjana, et meie rahvakultuur on tarbekultuur esivanematest loodud selleks, et parandada oma elu luua inimestele heaolu, edenemist, tervist ja, ja ka tänapäevane peaks siis nägema oma esivanemate pärandit just sellise sellise pilguga, et see on kasutamiseks muidugi teadmiseks, aga ka kasutamiseks ja muutunud ajal muutunud oludes me peame seda uuesti mõtestama enda jaoks. Suur aitäh teile, Ahto Kaasik, täna saatesse tulemast ja oma mõtteid keskkonna ja vanade eestlaste uskumuste kohta jagamast.