Vana muusik käis alati Puškini mälestussamba juures viiulit mängimas. Se mälestussammas on Moskvas tiveeri bulvari alguses. Tema külgedel on luuleread ja kõigist neljast küljest viivad ta juurde marmorastmed. Vana muusik läks neist astmetest üles pjedestaali ligi, keeras näo puiestiku Nikita kloostri kauge värava poole ja puudutas poognaga. Viiulikeeli. Koe hakkas mälestussamba juurde kogunema lapsi, möödakäijaid ja siinse kioski ajalehemüüjaid. Ning kõik jäid muusika uutel way. Sest muusika lohutab inimesi tõotab neile õnne ja toredat elu. Oma viiulikasti jättis muusik mälestussamba kõrvale maha. Kast oli kinni, seal sees oli tükk leiba ja üks õun, et oleks midagi hamba alla panna. Kui kõht tühjaks läheb. Harilikult käis vanamees mängimas õhtu eel videviku hakul. Tema muusikale oli parem, kui maailmas oli juba vaiksem ja pimedam. Puudustama vanaduspäevil ei kannatanud, sest ta sai riigi käest pensioni ning tal oli süüa küllalt. Kuid vanamehe meel oli haige mõttest, et ta ei too inimestele mingit kasu. Ja seepärast käis ta vabatahtlikult puies tikkus mängimas. Tema viiulihelid kajasid seal läbi õhu ja videviku ja jõudsid vähemalt arvagi sügavale mõne inimese südamesse ja liigutasid seda õrna ja mehise väega. Mõni muusika kuulaja võttis siis taskust raha ja tahtis seda vanamehele anda, kuid ei osanud seda kuhugi panna. Viiulikast tuli kinni ja mängija seisis kõrgel mälestussamba alusel peaaegu Puškini kõrval. Koju läks muusika harilikult hilja mõnikord isegi südaöösi, kui rahvast oli juba hõredalt ja ainult mõni juhuslik üksildane inimene veel ta mängu kuulas. Vanamees oli küll valmis mängima ka ühele inimesele ja ta mängis teose lõpuni, kuni kuulaja viimaks lahkus, puhkenud pimedas endamisenud. Tema. Võib-olla oli tal oma mure, mille kunstihelin olid nüüd üles äratanud. Niisama hästi võis tal olla järsku häbi, et ta ei ela õiget elu. Või oli ta lihtsalt veidi piinab. Kord hilissügisel märkas vanamees, et viiulikastile, mis oli eemal maas nagu harilikult lendas üks varblane. Muusik imestasid, see linnuke veel ei maga ja on isegi õhtupimedas ametis etendust toita. Varblane revideeris kogu viiulikasti kaane üle ega leidnud sealt midagi, mis talle oleks kõlvanud. Siiski eksasta korraks jalgadel ja lendas ära, teadmata kuhu. Teisel õhtul jättis vana viiuldaja kasti kaane lahti, et kui eilne varblane täna jälle peaks tulema, siis saaks ta kasti põhjast leiva sisu süüa. Aga varblane ei tulnud. Küllap oli kõhu kuskil mujal täis saanud. Vanamees ootas varblast siiski kannatlikult. Ja neljandal päeval nägi ta teda uuesti. Laskmata end häirida, istus varblane viiulikasti jäetud leivatükile ja hakkas valmistoitu asjalikult nokkima. Muusik tuli mälestussamba juurest alla, astus viiulikastile lähemale ja jälgis vaikselt väikest lindu. Varblane oli sasitud ja suure peaga. Tal oli palju halle sulgi. Aeg-ajalt vaatas ta valvsalt kahele poole, et silmapilk näha nii vaenlast kui sõpra. Ja muusik imestas tema rahulikke, tarku silmi. See varblane võis küll olla väga vana või õnnetu, sest ta oli jõudnud endale kokku korjata targa mõistuse. Varblane ei ilmunud puiestikumit. Ühel päeval selle ajaga 100. juba lumi maha ja külmetas veidi. Iga päev enne puiestikuminekut murendas vana mees viiulikasti pehmet sooja leiba. Seistes ülal mälestussamba alusel ja mängides õrna meloodiat jälgis vana mees pidevalt oma lahtist viiuli, kassi, lähemaid, teeradu ja surnud lillede puhmi suviselt Klumbil. Muusik ootas varblast ja igatses teda taga kus istub ja soojendab ta end praegu. Mida sööb ta külma lume sees? Vaikselt ja heledasti põlesid laternad ümber Puškini mälestussamba. Ilusad puhtad inimesed, valgustatud elektritulede ja lumekumast, läksid pehmel astel mälestussambast mööda ja kaugenesid oma tähtsat teleõnnekatele käikudele. Vanamees mängis edasi, varjates oma haledat kurbust väikese usina linnukese pärast, kes elas ja kuhtus praegu kuskil mujal. Läks veel viis päeva. Aga varblane ei tulnud ikka Puškini mälestussamba juurde võõrusele. Vana viiuldaja jättis viiulikasti, kus sees oli murendatud leib endiselt tema jaoks lahti. Kuid oodates rauges muusiku kurbus viimaks. Ja ta hakkas Varblas unustama. Vanamees oli oma elupäevade sees pidanud palju asju tagasipöördumatult unustama. Ja nüüd jättis ta leiva murendamise. Nüüd oli leivatükk tervelt viiulikastis. Ainult kasti kaane jättis muusik Bel endiselt lahti. Ükskord südatalvel algas ligi keskööd pinnatuisk. Vanamees mängis viimast pala Schuberti talvist teed ja pidi seejärel hakkama öö korterisse minema. Sel tunnil ilmus tuule ja lumesüdamest tuttav hall varblane. Ta laskus oma peenikeste varba kribudel külmal kahus lumele. Siis jalutas ta veidi ümber viiulikasti kogu keha tuule hiilides, Asida aga ise nende vastu ükskõikne ja julge. Ning lendas kasti sisse. Seal hakkas varblane leiba nokkima, uuristada peaaegu üleni selle pehmesse sisusse. Tasu iga haua arvata oma pool tundi aega. Tuisk puistas viiulikasti juba peaaegu lund täis, aga varblane ukerdas ikka veel lumes töötades oma toidu kallal. Tähendab taoskas oma kõhtu pikaks ajaks täis süüa. Vanamees läks viiulia, poogen käes kasti juurde ja ootas kaua keset uisukeerist, millal varblane selle vabastab. Lõpuks tuli varblane välja, pühkis väikeses lumehanges nokka häälitses lühidalt ja jooksis jalgsi minema oma öökorterisse, kuna tal polnud tahtmist külma tuulega lennata ja ilmaaegu jõudu kulutada. Järgmisel õhtul tuli seesama varblane jälle Puškini mälestussamba juurde. Ta laskus kohe viiulikasti ja hakkas valmis leiba nokkima. Vanamees vaatas teda ülevalt mälestussamba aluselt, mängis seal oma viiulit ja tajus südames headust. Sel õhtul oli ilm vaikne, otsekui väsinud. Pärast eilset kõrvetavad pinnatuisku. Kui varblane oli söönud, lendas ta viiulikastist kõrgele üles ja sädistas õhus ühe väikese loo. Hommikul ei läinud kaua valgeks. Oma toas ärgates kuulis pensionärist muusik tuisu laulu akna taga. Külma kahus, terav lumi kihutas läbi põiktänava ja varjas päevavalguse. Aknaklaas oli juba öösi pimedas kattunud tundmatu võluriigi jäiste puude ja lilledega. Vana mees silmitses heal meelel seda looduse hingestatud mängu. Justnagu oleks loodus niisamuti igatsenud ikka ilusamat õnne. Täna ei olnud enam tiveeribulvarile mängima minekut, täna laulis torm ja viiulihääl oleks olnud liiga nõrk. Ometi pani vanamees õhtul palitu selga, mässis salli ümber pea ja kaela murendas taskusse leiba ja läks välja. Suure vaevaga hing jäi sest külmast ja tuulest kinni, läks muusik mööda oma põiktänavat Dwyeri bulvarile. Inimtühjalt kiiksusid jäätunud puuoksalt puies tikkus ja mälestus sammaski kahises nukralt keset lendavat lund, mis vihises tema vastu. Vanamees tahtis leivaraasu mälestussamba astmele panna, kuid nägi, et see on mõtetu. Tuisk viiks leiva silmapilk minema ja ma tahaks lume alla. Ometi jättis muusikuma leival trepiastmetele ja nägi, kuidas see kadus tormi hämusse. Õhtul istus muusik üksi kodus. Ta mängis oma viiulit, kuid kedagi polnud teda kuulamas ja meloodia oli tühjas toas vilets kõla. Ta liigutas ainult viiuldaja südant üksi kuid seda oli vähe. Või oli ta süda aastate koorma all kehvaks jäänud. Ta jättis mängimise. Uulitsa liikus tormivoog varblast, seal oli nüüd vist küll kitsas käes. Vanamees läks akna juurde ja kuulas tormi vägi teisel pooljäätunud klaasi. Kas oli hallil Varblasel tõesti ka praegu vaprust lennata Puškini mälestussamba juurde, et viiulikastist leiba süüa? Elukogenud hall varblane ei löönud lumetormis, haaraks ainult detail ennanutiveeri pulbarile, vaidleks sinna jalgsi sest all oli natuke vaiksem ja kohalike lumehangede ning kõiksugu teeäärsete asjade tagant võis varju leida. Varblane uuris kogu Puškini mälestussamba ümbruse hoolega läbi ja sibliis oma pisikeste jalgadega isegi lund seal, kus harilikult oli olnud viiulikast leib sees. Mitmel korral katsus ta tuulealuses küljes üles mälestussamba astmetele lennata, et vaadata järele, kas ei ole torm sinna mingeid rahasid kesi vanud eri toonud. Ta oleks need siis kinni püüdnud ja alla neelanud. Kuid torm võttis varblase kohe kinni, niipea kui ta jalad lumest lahti sai, viis ta minema nii et ta lõi end viimaks vastu puutüve või trammiliini bossi ära. Siis kukkus varblane ruttu maha ja puges lumme, ent natukeseks soojendama ja puhkama. Peagi kaotas varblane toidulootuse Tasiblis lumme hästi sügava augu. Tõmbus seal kerra, jätukastas kui ta ainult ära ei külmuks ega sureks. Küll torm ükskord üle läheb. Ometi magas varblane ettevaatlikult erksalt, jälgides läbi uni, mis torm, seep. Keset und ja ööd pani varblane tähele, kuidas lumehang, milles ta magas, hakkas ühes temaga liikuma. Seejärel varises kõik lumi ta ümbert maha ja hajus tuulde ning varblane jäi üksi tormi kätte. Varblast aeti nüüd kaugele läbi suure tühja kõrguse. Siin ei olnud isegi lund oli vaid paljas puhas tuul, diski oma kokkusurutud jõus. Varblane mõtles järele, tõmbas ennast hästi tihedasti kokku ja uinus selle raju süles magama. Maganud end välja, järglaste üles, kuid torm kandis teda endiselt edasi. Varblane kodune juba natuke tormihoos üles elamisega. Tal oli nüüd isegi kergem olla, sest ta ei tunduda oma keharaskust ja tal polnud vaja ei käia ega lennata ega millegi eest muretseda. Varblane vaatas tormi, hämus ringi. Ta oleks tahtnud teada, mis aeg see siis nüüd on, kas päev või öö. Kuid tal ei läinud kordlase lese muus valgust või pimedust näha ja ta tõmbus taas kerra ning uinus püüdes vähemalt iseenda sisemuses soojust säilitada jahtu kui suled ja nahk pealegi ära. Kui varblane teist korda ärkas, kandis torm teda ikka veel edasi. Ta hakkas sellega juba harjuma. Ainult et nüüd vaevas teda toidumure. Külma varblane praegu ei tundnud, aga sees ei olnud ka sooja. Ta värises vaid selles hämaruses ja tühja õhuvoolus. Varblane tõmbus uuesti kerra, katsudes olla midagi tundmata, kuni raju pole üle läinud. Varblane ärkas maa peal keset puhast ja sooja vaikust. Ta lamas suure rohelise rohulehtedel. Tundmatut nähtamatut linnud laulsid pikki meloodilisi laule, nii et varblane imestas ja jäi neid natukeseks kuulama. Seejärel korrastas ja puhastas ta tuisu järel oma sulgi ning läks toitu otsima. Siin oli arvatavasti igavene suvi ja sellepärast ka palju toitu. Peaaegu igal rohttaimel olid viljad kõrte otsas, lehtede vahel rippusid eri täis viljapead või pehmed pisikeste vängete Ivadega kaunad. Või kasvas lahtiselt suuri jämedaid marju. Maganud öö ühel taime varrel hakkas varblane hommikul jälle sööma. Ainult et nüüdse Ida Vähi. Eile ei olnud ta suure näljaga toidu maitset tähele pannud kuid täna tundis ta, et kõigi rohtude ja põõsaste viljad olid liiga magusad või vastupidi, liiga mõrud. Seest jälle olid nyyd viljad oma paksu, peaaegu uimastavalt mõjuva rasva tõttu väga doi tulevad. Ja juba teisel päeval läks varblane paksemaks ning ta sulestik lõi väitlema. Kuid öösi hakkasid teda vaevama kõrvetised. Ja siis tundis varblane igatsust igapäevase leiva hapuka maitse järele. Mälestussooja tumeda leivasisust muusiku viiulikastis Puškini ausamba juures pani ta peenikesed sooled ja pugu igatsust tunduma. Varsti jäi varblane sellel suvemaal üsna kurvaks. Magus ja külluslik toit, valgus ja õhk ning taimede hurmav lõhn ei võlunud teda. Tehnikute varjus ringi käies ei kohanud varblane kuskile tuttavaid ega sugulasi. Siin varblasi ei elanud. Mõne aja pärast leidis varblane endale alalise elupaiga. See oli üks oja kallas, mis oli kaetud väikeste kividega. Ükskord nägi varblane ojas allavoolu üht üsna kõrget helesinist, kaljut. Ta lendas selle otsa ja võttis nõuks, et hakkab iga öösi siin kõrge kivi otsas magama. Varblane lootis, et ükskord tuleb jälle torm ja võtab ta magamise pealt kivi otsast kaasa ning viib tagasi koju Twiri bulvarile. Esimesel ööl oli jaheda kalju peal paha magada, aga teisel ööl oli varblane juba harjunud ning magas kivil nagu pesas. Soojendades end lootusega tormi peale. Vana muusik sai aru, et, Niisugustel päevadel istus muusik kodus ja ta ainsaks lohutuseks oli vaadata jäätunud aknaklaasi kus keset vaikust sündis ja hävis lopsaka võluriigi pilt, mille asukateks pidid olema küll ainult laululinnud. Vanamees ei osanud oletada, et tema varblane elab praegu õitsval soojal maal ja magab öösiti kõrge kivi otsas seadnud ennast tuule Teele valmis. Veebruarikuus ostis muusikarbatisoloogia kauplusest väikese kilpkonna. Ta oli kunagi lugenud, et kilpkonnad elavad kaua. Ja vanamees ei tahtnud, et see olend, kellega ta süda harjub sureks enne teda. Vanaduses ei kasva haavatud süda enam kinni ja vaevleb kaua mälestustes. Elagu siis parem kilpkonn kauem kui tema. Elades koos kilpkonnaga käis muusi kõige harva Puškini mälestussamba juures. Nüüd mängis ta igal õhtul kodus viiulit ja kilpkonn tuli pikkamisi toa keskele ajas oma pika kõhna kaela õieli ning kuulas muusikat. Ta kallutas pea inimesest veidike kõrvale, otsekui selleks, et oleks parem kuulata. Ja üks usk silm vaatas malbelt vanale muusikule otsa. Arvatavasti kartis kilpkonn, et vanamees lõpetab mängimise ja temal hakkab uuesti igav elada üksi paljal põrandal. Kuid muusik mängis kilpkonnale hilisõhtuni, kuni kilpkonn oma väikese peaväsimuses ja unes põrandale pani. Oodanud ära, millal kilpkonnasilmad laukortsude alla kaovad, asetas vana mees viiulikasti ja heitis ka ise puhkama. Kuid muusik magas halvasti, kord vaevasid ta kehaluuvalud. Kord tundis ta südames Dust kord kloppimist järkas sageli järsku üles täis hirmu, et sureb. Harilikult leidis ta siis, et on alles elus ja akna taga. Moskva põiktänavas kestab rahulik öö. Märtsikuus ärgates kord jälle südame tardumisest kuulis vana mees kanget tuult. Jää aknaklaasil oli üles sulanud, nagu näha, puhus tuul lõunast kevade poolt. Ja vanamees mõtles varblase peale ning kahetses, et varblane oli surnud. Varsti pidi tulema suvi, puut, veeri bulvaril pidid uuesti ellu ärkama. Ja varblane oleks võinud veel ilmas elada. Ning talveks oleks muusik võtnud ta enda juurde. Pappvarblane oleks kilpkonnaga sõbraks saanud ja elanud talve rahulikult soojas ülinagu pensionil. Vanamees uinus taas ise rahul, et tal on elus kilpkonn ja sellest piisab talle. Ka varblane magas sel ööl ehkida lõunatormis üles lennus oli. Ta ärkas vaid üheks silma pilguks siis, kui tormihoog ta kõrge kivi otsast kaasa rebis. Ja saanud rõõmsaks uinus silmapilk uuesti tõmmanud oma keha soojemalt kokku. Varblane ärkas alles valges tuuluma, võimsa jõuga kandis teda kaugele maale. Varblane ei kartnud lenduga kõrgust. Ta liigutas end tormi süles nagu raskes nätske taignas säutsus endale midagi habemesse ja tundis, et tahaks süüa. Varblane vaatas ettevaatlikult ringi ja märkasin ta ümber omaette asju. Ta vaatas hoolega ja tundis need ära. Siin oli üksikuid jämedaid, Marju soojalt lõunamaalt teri kaunu ja täis viljapäid. Kuna varblasest natuke eemal lendasid isegi terved põõsad ja puuoksad. Järelikult ei olnud tema ainuke, kelle tuul oli kaasa võtnud. Väike tera tuiskas edasi üsna varblase kõrval kuid selle kinnipüüdmine oli vaevarikas. Varblane sirutas mitu korda noka välja, kuid ei saanud tera kätte, sest puutus vastu õhku nagu vastu kivi. Siis hakkas varblane iseenda ümber pöörlema. Ta keeras jalad ülespidi ja laskis ühe tiiva sirgu ning tuul kandis teda kohe küljeli algus tema ligidal lendava tera poole. Ning varblane napsas selle nokka. Pärastaga jõudis Valblanega kaugemate marjade ja vilja peadeni. Ta sai isu täis ja õppis pealekauba selgeks, kuidas peaaegu risti tormi hooga edasi liikuda. Kui varblane oli söönud, võttis ta nõuks magama jääda. Tal oli nüdi ja olla rikkalik, toit lendas tema kõrval. Kuid külma või suu ja ta raju südames ei tundnud. Kevadeõhtutel käis vana viiuldaja peaaegu iga päev Puškini mälestussamba juures mängimas. Ta võttis kilpkonna kaasa ja pani enda juurde jalgele maha. Kogu viiulimänguaja kuulas kilpkonn peaaegu liikumatult muusikat, et mänguvaheaegadel aga ootas kannatlikult järge. Viiulikast tuli nagu vanastigi mälestussamba kõrval maas, kuid kasti kaasseisis nüüd alati kinni, sest vanamees ei oodanud enam halli varblast endale külla. Ükskord ilusal õhtul tõusis tuul, mis tõi lund. Muusik toppis kilpkonna põue, pani viiulikasti ning läks koju. Koju jõudes andis ta juba harjunud moel kilpkonnale süüa ja pani ta vatiga vooderdatud kasti puhkama. Pärast seda tahtis vanamees endale teed keeta, et kõhtu sooja saada ja õhtut edasi venitada. Aga priimuses ei olnud enam petrooleumi ja ka pudel oli tühi. Muusik läks bronna ja uulitsasse sealsest poest petrooleumi tooma. Tuul oli juba möödas, nüüd langes kerget niisket lund. Ostnud petrooleumi seadis viiuldaja sammud mööda värsket sulalund koju tagasi. Ühe vana elumaja väravas seisid kaks poissi ja üks neist ütles muusikule. Onu. Osta meeldiks linde ära, meil on kinoraha puudu. Viiuldaja peatus. Olgu, ütles ta. Aga kust ta saite? Kukkusid taevast alla kivide peale, vastas poiss ja andis linnu kahe kokku pandud peo vahel. Muusikule. Linud paistis olevat surnud. Vanamees pani ta taskusse, maksis poisile 20 kopikat ja läks edasi. Kodus võttis muusik linnutaskust väljavalgusega. Ta peos lamas hall varblane. Varblase silmad olid kinni, jalad abitult krõnksus ja üks tiib jõuetult sorakil. Polnud selge, kas varblane oli kangestunud ajutiselt või alatiseks. Igaks juhuks panin vana mees varblase põue öösärgi alla taga, soojeneb hommikuks üles või ei ärka enam kunagi. Joonud teed, heitis muusik ettevaatlikult külje peale magama, soovimata Varblasele viga teha. Peagi jäi vanamees kuma, kuid ärkas kohe jälle üles. Varblane liigutas särgi all ja lõi talle nokaga vastu keha. Elus, mõtles vanamees, tähendab ta, süda sai surmast lahti. Ja vanamees võttis varblase oma särgi põue soojusest välja. Muusik pani ellu ärganud linnukilpkonna juurde öökorterisse. Kilpkonn magas, kastis oli vatiga vooderdatud. Seal pidi varblase liha pehme olema. Koidikul ärkas vana mees lõplikult üles, läks vaatama, mida varblane kilpkonna juures teeb. Varblane lamas vati peal, peenikesed jalad taeva poole. Ja kilpkonn vahtis varblast, kael õieli, oma leebete kannatlike silmadega. Varblane oli surnud ja alatiseks unustanud, et ta oli ilmas elanud. Õhtul ei läinud vana muusiktiveeri bulvalile. Ta võttis kastist viiuli ning hakkas mängima õrna õnneküllast meloodiat. Kilpkonn tuli toa keskele, jäi teda üksi malbelt kuulama. Kuid vanamehe leinama südame täielikuks lohutamiseks oli muusikas midagi puudu. Siis pani vanamees viiuli käest ja puhkes nutma sest muusika ei suuda kõike väljendada ning elu ja kannatuse viimaseks asjaks jääb inimene ise.