Tootmise juhtimine muutub aasta-aastalt üha keerulisemaks. Informatsiooni hulk, millega tootmisjuhid oma igapäevases töös kokku puutuvad, muutub nii suureks, et raske selles orienteeruda. Kuidas leia siis väljapääs olukorrast ja kuidas lahendada juhtimisprobleemid? Tänasesse vestlusringi kogunesid meie vanad tuttavad Tallinna ekskavaatoritehasest Karl Gailit, Einar Vask Helmar lillema ja Valdur Krause ja majandusteadlane Valve Kirsipuu. Minu arvates olukord ütleme, 15 aastat tagasi ühel konkreetsel tsehhi plaarid Aitval allüksusel oli lihtsam täita, sest ta ei olnud niivõrd pingeline ega ei nõudnud sellist täpsust nagu ta nagu tänapäeval. 15 aastat tagasi ütleme, 10 aastat tagasi oli meil tehase plaan selline mida me võiksime nii-öelda ilma igasuguste raskusteta nii materjali kui tööjõu osas täita. Ja need probleemid selle tõttu ei kerkinud üles. Tähendab kogu see rütm kuidagi pingelisemaks läinud täpselt üksusi, töö on pingelisemaks läinud, plaani täitmine on raskem, tööjõudu on vähem, materjalidega varustamine mõnevõrra halvem ja see kõik kokku annab selle, et on nüüd antud tingimustes vaja leida see kõige nõnda. Praktilisem tee juhtimise probleem kahtlemata kerkib eriti valusalt siis ülesse, kui meil on tegemist mingisuguse suurema kollektiiviga, Jaan, täitsa vaieldamatu, et 16 aastat tagasi kollektiiv oli võrdlemisi väike. Kui niisugune täiesti primitiivse näite tuua, siis oletame, et meil on kaks kingsepa ja nad teevad võrdselt tööd. Ma arvan, et juhtimine nende juures ei ole üldse mitte mingisugune probleem, nad teevad selle kingapaari valmis isi algusest kuni lõpuni, mitte mingisugust koopereerimist nendel kellegagi ei ole, ei ole vaja seal omavahel õiendada, saab, kumbki teeb oma tööd ja kumb nendest juhtum ei ole üldse probleem, ma arvan, et teie tehases võib olla muidugi see näide, maid kordan, on väga primitiivne võrreldes aga siiski teatud pidevalt, et võib-olla on olemas, et ta oli lihtsalt väike ja kusjuures ei olnud üldse mitte mingisuguseid kogemusi, kuidas teha ja mismoodi ja selge on see igast antakse ju meil kasvõi seesama üks üldisem näitlejatööviljakus. Kui nüüd te võrdleksite seda tööviljakust, mis oli 16 aastat tagasi ja praegust sisse protsendil ja see vahe on kindlasti väga suur, aga see juba eeldab, et kuskilt te peate ju saama selle tööviljakuse protsendil, tähendab, te peate hakkama oma tootmist organiseerima kuidagi teisiti, tekib teil terve rida struktuurseid alaüksuseid. Ma mõtlen tsehhide ja osakondade laval. Aga selleks, et lõpptoode ekskavaator valmis saaks, selleks on vaja mingisuguseid plaane, mingisuguseid pabereid, et kõik see asi hakkaks jooksma kuidagi normaalsemalt. Ja vaat sellest siin tekibki varajalisugune tänu tootmise küllalt suurele spetsialiseerumisele, üksikutes tsehhides tekib niisugune aparatuur, antud juhul siis tsehhide juhtkond ja terve tehase juhtkond ja see muidugi suureneb seda rohkem. Mida suuremaks läheb teie tootmine, mida rohkem tuleb teil inimesi juurde. No aga ma siiski ütleks nii palju, et kui me võtame praegu tehase see on sama suur, kui meie tehas oli 16 aasta eest. Selle tehase juhtimine on ka praegu tunduvalt keerulisem kui meil 16 aastat tagasi, aga see oleneb juba tervist meie juhtimisstruktuurist, mitte sellest tehasest kõrgemates instantsides. Kõigepealt võtame siin tehase kasvu küsimuse, loomulikult. Mida suuremaks kasvab tehase tootmisprogramm, seda enam keerulisemaks muutub tehase seadmetepark. 15 aastat on küllaldane ajavahemik selleks, et ilmuksid hoopis uued pingid. Need on keerulisemad, ilmuvad igasugused poolautomaadid ja automaadid. See toob endaga kaasa tunduvalt suurema remondi ja ekspluatatsiooni ja korrashoiukulude suurenemise peab suurenema remont. Mehaanikateenistus peab suurenema instrumentaaltsehhi võimsus selleks, et tagada kõik need seadmed vajalike abinõudega ja hoida need seadmed korras. Umbes 10 12 aastat tagasi, kui me hakkasime valmistama ekskavaatoreid sellest ajast peale. Me oleme sattunud järjest halvemasse olukorda selles mõttes, et me valmistume väga töömahukat toodet, milles on üksikuid detaile, tohutu suur hulk. Kahjuks ei vabane nendest detailidest siis, kui me läheme üle uue ekskavaatori margitootmisele vaid need jäävad meile tagavaraosadena kirja veel vähemalt 10-ks aastaks. See kutsub esile nomenklatuuri järsu suurenemise, see omakorda killustab meil tootmist ja muudab selle niivõrd keeruliseks, et ülevaate saamine tootmise olukorrast, täpne plaanimine hakkab juba üksikutele inimestele siin üle jõu käima ja meil paratamatult selleks tuleb järjest rohkem mehhaniseerida, nii hästi tootmise juhtimist ja arvestust, eelkõige ainuke tee siin on küllaltki võimsate elektronarvutite kasutamisele võtmine. Kas te ei arva, et ennem kui jõuda nende võimsate elektronarvutite, nii? Võib-olla peaks siiski natuke vaatama peale juhtimise otseselt seda juhti, kes tegeleb juhtimisega? Ma mõtlen nimelt esitada niisuguse natukene provotseeriva küsimuse. Kas te arvate, et see juhtimine teie tehases, mis on neid väga keeruliseks muutunud ja mis ilmselt tekitab tilga suuri sisemisi raskusi ja võib-olla ka segadusi oleks likvideeritav teatud juhtide ümbervahetamisega? Ma mõtlen, et kas te arvate, et teil on niisuguseid juhte, ma ei mõtle, et see peaks olema direktor või peainsener, aga võtame isegi meistreid. Ja kas tsehhi juhatajaid, kes oma isiklike võimete poolest võib-olla ei küündi üldse selle kohani, kus nad praegu tegelikult küsimus on muidugi põhjendatud, aga ma kardan seda, et informatsioonitulv mis tungib peale ja millega peab opereerima juba kasvõi vahetuse meister, see läheb niivõrd suureks, et hakkab varsti inimese võimete piire ületama, lihtsalt tal ei ole võimalik kõikidele küsimustele vajalikku tähelepanu pöörata. Muide, siin on selle kohta, et vaadata, kas mõni inimene oma kohale kõlbab või ei kõlba. Siis selles suhtes me peale tingimuse, ma usun, oleme päris hästi ära täitnud, võib ütelda niimoodi, et me osakonna juhataja tsehhijuhataja tasemel, kui ei võta, siis vist üks viimase viie aasta jooksul on 90 protsenti neid asendatud. Me ei saa eitada, et meil selle õige tulemuse saavutamiseks tihtipeale puudub vajalik kaader. Vot sellele küsimusest meistritest näiteks ei ole saladus. Meie meistritest on umbes 35 protsenti algharidusega. Ja samal ajal, nii paradoksaalne kui see ka ei ole. Reeglina juustud, algharidusega, meistrit, kõige paremal meistrit meeste puhul võib olla olukord on veidikene teistsugune ka, sest ütleme, kui nüüd üks nii spetsiaalharidusele kõrge kvalifikatsiooniga inimene satub meistriks võrdlemisi rahulolematusega avastada veidi paremat kohta, ma ütleks, aga ootaks momendil, aga samal ajal kui see meister areneb just välja sealtsamast tšehhist, ütleme, et algul olid üks töömees, hiljem ta kogu aeg niimoodi arenevad, siis ta tunneb sellest tööst nagu rohkem nii rahuldust ja on rohkem kursis kõigi nende asjadega, kui keegi need, kes välja poolt tõstetakse selle koha peale peale mõne kooli lõpetamist. Ja see on asja üks külg. Asja teine külg on ka see, et näiteks meistri juures kogemused näitavad seda, et umbes kuus kuni 70 protsenti lahendatavastest küsimustest ei nõua mittevastavat eriharidust. Aga nõuab teatud kogemusi inimestega suhtlemises. On teatud oskust inimestega ümberkäimises mida tavaliselt nii-öelda kooli ütleme, tehnikumi või instituudi lõpetanud inimestel ei ole lihtsalt. Aga samal ajal-ist on kuidagi viimasel ajal tulnud siiski sellisele järeldusele, et ega me liialt usaldada sellises juhtimissfääris ütleme kasvõi elektronarvutitunnid süsteeme, ka isa ei olnud ikka inimene peamiseks inimene, eks igasuguste minu arvates mehhanismide juures nii ütleme, tootmises kui ka arvestuses oli ka äärmiselt oluliseks faktoriks lähteandmed. Juhtimise puhul tuleb väga nii oluliselt arvestataval seda, et nad võivad olla ka õiged, kuid nad võib-olla ei ole oskuslikult valitud. Nojah, üks asi, nad võivad anda nii-öelda ebareaalseid tingimusi, luua meile ja täitjatele. Asja teine külg on selline. Et kui nüüd pöörduda tagasi vana tuntud Parkinsoni seaduse juure, siis võib-olla vastu öelda seda, et tõepoolest tekib selline olukord näiteks maalsetesse mõni päev tagasi meie peatehnoloogiate, sellise konkreetse küsimuse. Temal on praegu ütleme 60 töötajat et anda talle 260, kas kõigil oleks tööd kahtlemata ja ülearu. Tähendab küsimus oli juba selles, et inimesed ise omavahel üksteisele annavad nii palju tööd. Et tööl kõigil, aga efekti ei ole, ütleme, kõikvõimalikke osakondade ja allüksuste töötajate arvu suurendamisega praktiliselt veel mitte midagi. Nii, aga millega mõõta, mis, mis näitajaid? Elo põhimõtteliselt rubla näitaja, aga no ei saa, rublad kanname Kayla Narva Ugala aednikule seal rubla peale panna. No kas õige lihtsam varustusosakonna töötaja, mismoodi tema seda rubla tehase NATO? Ma arvan, et varustaja rubla selliseta tagab niisuguse varastas alase töö, et tehas kõik silma ja selge, see on tema ülesanne, aga kuskohast me näeme siin loba ja me saame just nii hinnangu aluseks võtta? Üks hetk, katkestame, saate ja anname sõna seltsimees kirsipuule. Siin vaielda selle üle, kuidas hinnata ettevõttes näiteks varustajate tööd. On selge, et insenertehniliste töötajate ja teenistujate tööd ei ole võimalik mõõta rubladega vähemalt otseselt mitte. Samal ajal aga peaks siiski olema mingi kaudne näitaja, mille abil oleks võimalik hinnata ka nende tegevust. Muuseas, selle küsimusega on tegeletud juba aastaid ka meil vabariigis ja on isegi välja töötatud üks valem selle kohta, kui mitu töötajat peaks olema ühes või teises ministeeriumi osakonnas. Kuidas aga siiski ettevõttes mõõta insenertehniliste töötajate ja teenistujate tööd? Tõenäoliselt on kõige õigem siin tugineda ettevõtete osakondade põhimäärustele milliseid kahjuks momendil on meil veel väga vähestes kohtades. Põhimäärusega kinnitatakse osakondade ja isegi üksikute töötajate kohustused ja õigused kusjuures lõppeesmärgiks on ettevõtte normaalse töö kindlustamine. Kui töötaja oma tegevusega garanteerib häireteta tööettevõttes, siis tähendab tema tegevus on ettevõttele vajalik. Teiste sõnadega, selle töötaja töö tulemus peegeldub otseselt ettevõtte töö tulemustes. Et aga jõuda niisuguse objektiivse hinnangu nii iga üksiku töötaja kohta on vaja fikseerida kõigi töötajate kohustused. See on määrata kindlaks see töölõik, mille eest töötaja peab täielikult ja ilma erandite vastutama. Kahjuks niisugust vastutuste süsteemi meil käesoleval ajal ettevõtetes veel ei ole. Toome teise näite. Põgusalt tutvunud meie tehase lõpliku mehhaniseerimisprojektiga, kerkib siin kohe üks selline küsimus. Selleks, et seda projekti ellu viia. Meil on tarvis leida ja panna pidevalt tööle küllaltki tunduv hulk inimesi vajalikke lähteandmeid maastikult üles lugema ja neid edasi andma masinasse. Meil tekib kohe probleem, kust me need inimesed võtame, selleks ajaks peaksime saama just nagu lisainimesed. Sest me ei saa ometi jooksvat tööd seisma panna ja mõelda ainult masina lähteandmete kogumisele awasniiravalt see küsimus ei ole õige püstitada. Nimelt ei anna meile keegi õigust panna toodangu valmistamine seisma ja hakata tegelema Tseeveedeklarude juurutamisega või niisuguse automatiseeritud juhtimissüsteemi juurutamisega. Aga siin paratamatult tarvis minna ikkagi samm-sammult üle. Kui me sees mingi oma sisemised reserve kasutades hakkame järk-järgult juurutama süsteemi siis nendes osades, kus ta on juba juurutatud, need töötajaga tegelikult vabanevad järgmise töö peal edasi. Ei, ma ei ole sellega päri, me ei saa seda süsteemi tehase ulatuses hakata üksikute lülidehaaval sisse viima, siis ei anna meile midagi, me saame lõpperfekti alles siis, kui me viime terve tehase korraga ülev lõppefekti küll juurde siis probleeme ei ole selline, et me võiksime võtta nüüd need lammutada vanad juhtimissüsteemid, kõik hakatava täiesti uuega otsast pihta, sel puhul paratamatult tekiks kaos kogu juhtimise Bratuuris ja meil paratamatult tootmine hoopis toppama kuhugi ei, see ei ole õige ja see ei ole õige, me võtame ühe tsehhi ja hakkame seal seda uut süsteemi juurutama. Me saame kätte ainult need seosed, mis puudutavad segatsi, olgu see näiteks kas või Mõisaküla. Aga need põhjused, mis takistavad selle tsehhi tööd sõltuvalt näiteks Paide tšehhist või Tallinna metallkonstruktsioonid seal siis need jäävad Masina käsitlusest välja. Ja me ei saa neid põhjusi ennem oma masinast kah kätte, kui me oleme need vastavad tsehhid kah viinud sellesama arvestusega. Ma ei taha mitte kuidagi uskuda, ainult teie see tehase projekt näeb ette üleminekut juhtimistööde mehhaniseerimise, struktuurset allüksust järgiaga mittefunktsionaalsete järgi, see tähendab kõigepealt palgad pärast panustamine pärast ütleme, tootmisoperatiivne juhtimine üksikutes tsehhides ja see läheb juba ülevalt kuni Allani välja. Ei, ma pean siin silmas ainult tootmise operatiivset juhtimist, minu arvates antud perioodil tõsiselt takistavat kaks tegurit. Esimene tegur on see, et niipea kui hakkab lonkama varustus, lendab kõik see planeerimine üle pea ja hakka valgusest peale jälle kogemuslik planeerimine kombineerida ja ei see, see, vaat seda kombinatsioonid jääks ka masina abil. Vot see oleks tore küll, aga ma pole siiani näinud. Ja ongi, ongi niimoodi, et kui me räägime planeerimist, siis me peame paratamatult rääkima. Reguleerimise reguleerimise osa ongi kombineerimine. Teine asi, mis pidevalt takistab, ütleme, ühe ettenähtud plaani korrapärast täitmist. Olemasolevate kaadrite küsimus, kui minu erite praegu asetada küsimused, et teetsehh töötab halvasti mis on vaja teha, et nii-öelda töötaks paremini siis mina esimeses järjekorras ei asetaks mitte küsimust tootmise mehhaniseeritud planeerimise osas. Aga asetatakse just küsimuse eeskätt lahendada varustus ja lahendada tööjõu küsimus. Ja siis juba saaksin ma ise tükk maad paremini töötada. Ja siis alles minu arvates võiks mehhaaniline arvestus, mehhaaniline planeerimine anda tunduva efekti. Eks vist need probleemid mingil määral korduvad ka tehase nivool vaadates umbes samad asjad, Casandid põhilisteks jäävad aga igatahes kindlasti nende probleemide hulka kuuluvad ka seal. Ilmselt ma kujutan seda asja ette, et ega need probleemid nüüd täitsa lahendatavad ei ole, nad võib-olla jäävad väga kauaks ajaks. Verni. No kitsaskoht on, võiks öelda elektronarvuti rakendamine, kas see parandaks asja, ühesõnaga me hakkame neid seal mõningaid sidemeid, mida võib-olla praeguse taseme juures on lihtsalt raske tabada masina poole kiiremini välja, seal toodab efekti, kahtlemata annab ma mõtlen otsest tootmist, samal ajal. Niikaua kui need probleemid jäävad, on see efekt tihtipeale poolik või isegi veel vähem. Oletame isegi, et arvutid planeerivad mulle täpselt vahetusele. Aga oletame, et mul üks mees või mitu meest pärast palgapäeva on pea talviti teles tuli sellelt mis on paraku nii-öelda kurb tõsiasi, eks ole. Samal momendil tekkib jälle otsekohe vajadus nõnda kombineerimiseks ja ümberplaneerimiseks. Ei ongi ja eks see. Eriplaneering näeb ette standard ostamise ja sellel järgneval reguleerimisel reguleerimine just vat need pohmellis Päivi ja üldse neid hälbeid siis tekivad, ütelda planeeritust, võtab arvesse, annab uue ülesande juba nende taustal või nendega arvestatud. Ja see antakse juba järgmiseks vahetus, et ei ja isegi veel üks päev, et teda oleks kaheks päevaks. Ja, ja võttes arvesse saavutatud tulemused ikka ja jälle korduste tsükkel päevast päeva pidevalt üles täienduseks ütelda sellele, kas elektro Ta kasutamisega kaob ära tööliste vahetamise probleemi kätte. Mul on niisugune tunne, et see probleem muutub teravamaks, kui ta praegu on. Ja seda eriti tehase juhtimise osakondades. Sest vaadake, praegu on lugu niisugune, et meil on terve rida ökonomist ökonomisti ja isegi võib-olla osakonnajuhatajad, kes teevad oma igapäevased rutiinsed tööd ja nendele ei ole üldse aega jäänud ega võib-olla ka tahtmistega võimeid läheneda oma tööle loovalt. Nüüd ei maksa kunagi arvata, et elektronarvutil rakendamine laseb vabaks terve reatöötajaid, ühesõnaga et masin hakkab inimesed välja tõrjuma. See ei ole üldse nii mõeldud, vaid mõte on selles, et tõesti selles päratu suures informatsiooni hulgas õigesti orienteeruda, et teha neid õigeid variante, mis üldse tootmisest või välja pigistada, kuni võiks ütelda, selleks pannakse töölisem asi, aga see tähendab seda, et niisuguseid puht mehaanilised tööd ja nad on juba masina kanda ja inimene, kes seda kogu aeg teeb, ühesõnaga feeriksiga praegu see jääb ju praktiliselt vabaks, jääb vabaks, selleks, et hakata analüüsima majanduse tegelikku olukorda, tähendab, on vaja need reatöötajad, kes praegu on võimelised tegema ainult mingisugust standardse töö välja, vahetada võimekate inimestega, kes seal suutelised analüüsima ja prognoosima sõna, mis meie majandusele praegu enam-vähem võõras on, aga ilma milleta minu arvates meil ei ole üldse võimalik rääkida rahvamajanduse arendamisest. Töö teadusliku organiseerimise osakonna seisukohast olemasolev ja struktuur on küllaldane kõnelda osakondade ja töötajate arvu poolest või mitte. Ma lisaksin siia juured, näiteks tsehhides on välja kujunenud arvamine et see on mingil määral ülespuhutud või liialdada, dünaamika on uurimata enne dünaamika uurimise lõpetamist ei saa midagi ütelda, kas on neid vähe või palju. Küsimus on nimelt selles, et ma olen söögiks töötanud nüüd juba peaaegu 10 aastat ja kui nüüd võrrelda ütleme, jaoskonna või tsehhijuhataja koormust ütleme aastat kaheksa tagasi ja praegu siis on kujunenud välja selline olukord. Tsehhi juhatajal jääb otseste tootmisprobleemide lahendamiseks praegu kaugelt vähem aega, kui selleks ei ütleme, kaheksa aastat tagasi on niivõrd palju lahendada kõikvõimalikku kirjavahetus, tähendab ühesõnaga anda väga palju informatsiooni. Ja võib-olla ka vastu võtta rohkem informatsiooni kui kaheksa aastat tagasi. Et juba see, ainuüksi see, see ütleme kirjaliku ja Telefonilise, eriti mõlemat telefonile, see informatsiooni hulk on veelgi suurenenud. Just praktiliselt, ega sa harva saad mõne lause ära lõpetada, ilma et vahepeal telefoni eeliseks on niivõrd suurenenud, et ei jää selleks nagu selleks õigeks tööks olevaid saada. Ja see, see ka, ja see on meie, ütleme tsehhi töötajate arvates suurel määral tingitud sellest et osakondade arv on suur ja et nad peaaegu kõik, et töötada, pead saama informatsiooni tsehhidest, no et kas see on õige ja kas nendel rongidel üldse vaja konkreetne asi? Kui me näiteks 60. aastal, kui me koos töötasime, saime nädalas kaks käskkiri, praegu saab neid iga päev kolm, kaks vähemalt. Aga see omakorda nõuab, tähendab selle käskkirja läbi lugemist käskivas ette nähtud vastava nii-öelda materjali edasiandmist, abinõud tarvitusele võtmist ja nii edasi, nii edasi. See on ainult üks, üks nii-öelda liikumisele otseselt töö direktori käskkirja või, või peaaseri korraldusega. Nojah, aga seda, seda informatsiooni tuleb veel väga mitmesugust, teist just täpselt ja me püüame praegu meil ei ole nii null ja mõttes käänet. See tulv on nii suur, et meil pole lihtsalt oma küsimusele, mispärast on suur Nixon kas ainult sellepärast, et tootmine on suurenenud või siis sellepärast, et meil on lihtsalt viiksid osakondasid, kes hakkavad, nagu öeldakse üksteisele leiab juba üksteisele tööd. Sisemise, kusjuures kannatajaks pooleks on siis hetkel nagunii teed küllalt. Ei miks, miks üksikannetajad olid, kõik need elemendid kannatavad selle juures? Ei tea, kui need osakondades on niivõrd palju, et nad üksteisele parasjagu tööd annavad, siis on normaalne olu. Tegi tegelikult seal ei ole õiged. No nii ta ei ole, kui sa teed siin kõigil teed, lõpuks jõuate selliseid sekrekkab osakonda. Et Peeter ütles, et õnneks on see niikuinii selleks osakonnad olemas on. Aga ei, informatsiooni on minu meelest ka liiga palju ja mingi tehasesisest, kui seda tehase väliska, siis kui vaadata, jääkirjasid, mis me saame täitsa mõttetuid kirju igale kirja tuleb vastata ja seal majas ja kirjavahetuse täitmine on niivõrd suur töö igal pool. Et täiesti oleks tarvis igas osakonnas luua oma ettebürookirjade koostamiseks ja astmeliseks ja ma vist ei eksi, kui väidan seda, et kui me täna tunnetame, et võib-olla, et osakonnas on liigselt inflatsioonil võib-olla et see on kõik need teed, kuidas me nii-ütelda ühe või teise töökäsu või operatsiooni tegevusi seal läbi viime nende oma struktuure levildide vahel, et see olid Masite veetud, pole õiged. Aga kas sellist küsimust on lihtsalt ministeeriumite tasemel, kas nende inflatsiooninõuded on kaalutud läbi, on see küllalt täpne või, või on see ka ülearune? Kui meie tehase ulatuses püüame endal korda sisse v, aga väljaspool tehast korda ei ole, siis meile ei anna mingit efekti. Aga mis puutub ministeeriumites ja ma võin siin lausa küsimusele vastata, vaadake ministeerium ei ole hakatud uurima. Jah, ja seda tehakse nii üleliiduliselt kui ka meil vabariigis. Kusjuures ei maksa arvata, ministeeriumid hakkavad ennast uurima sellepärast, et tehastele töö tähenduseks. Ainult uurimise mõte on selles, et ministeeriumid peavad minema üle kaisi majandamisele. Esimeseks ministeeriumiks muidugi neid samme hakanud astuma on meil praegu vabariigis kergetööstuse ministeerium. Kergetööstuse ministeeriumi kohta tehakse praegu täpselt samasugust tööd, nagu ma kuulen, et on teie tehases tehtud nimelt kõigi osakondade funktsioonid. Sidemed, osakondade vahel on välja töötatud terve rida väga huvitavaid andmeid. Seal näiteks oli juttu, et kirjavahetuse arv seoses uue naisreformiga kasvas ja tõesti on nii. Minu teadaolevatel andmetel näiteks nendel oli sissetulevate kirjade hulk 1966. aastal 24000 kirja aga praegu on üle 40000 kirja aastas, tähendab 1009. Ja neid küsimusi muidugi uuritakse, kusjuures ma tean, et Moskvas on olemas kingiehituse ministeerium ja seal tehakse ka täpselt samasugust tööd. Koostatakse informatsiooni mudeleid just nende informatsiooni voogude uurimiseks, et kuidagi vähendada, sest on teada, et meil on väga palju dubleerivaid paralleelselt informatsiooni olemas, et need ära kaotada. Aga ma pean ära märkima, et see töö takerdub just nimelt statistikavormidega. Praegu ei lihas midagi teha, sest me anname ikka ministeeriumile kui mingisuguse kirja sammas. Me peame härral ostma, muide siledale taha ei maksnud ka pugeda. No saateministeeriumile ja ei saa mitte midagi teha, sest ma olen täiesti veendunud, et igas ettevõttes on ka seda dubleerivat informatsiooni, vaid needsamad osakondade jutud, mis siin oli, seda ei ole absoluutselt analüüsitud ja oli. Kas ettevõtte struktuur jääb samaks automatiseeritud juhtimissüsteemi kaudu või mitte, minu arvates niisugust võimalust üldse ei ole olemaski, tehase struktuur jääks samaks, sest tehasestruktuur on praegu kuidagi lihtsalt välja kujunenud aegade jooksul, keegi ei ole teda uurinud, ta ei ole mitte mingisugustel teaduslikudel alustel, vaid ta lihtsalt olnud elu käigus välja kujunenud. Nii kuidas ta on, ja selge on see, et terve rida osakondi kaob ära, selles ei ole ka kahtlast üldse kui hakatakse kasutama elektronarvuteid. Mina muide, selles veidikene kahtlen, sellepärast et on olemas siiski sellised osakonnad, mis on tehastes olnud aastakümneid, kui mitte sajandeid. Ja mingisugune teaduslik uurimistöö suudab seda asja niimoodi seada, et saab hakkama ilma nende osakondades kusjuures välistingimused jäävad samaks. Seda ma ei usu ja mida ütlete selle kohta teie, seltsimees Kirsipuu oli juttu sellest, et viimasel ajal on ettevõtetes informatsioonitulv muutunud väga suureks. Ei saa jätta ära märkimata asjaolu, et majandusreform tõi endaga kaasa informatsiooni suurenemise juhtimise kõigis lülides, see kehtib nii tsehhide kohta kui ettevõte osakondade kohta, ministeeriumite kohta ja nii edasi. Millega on siis seletatav? Kõigepealt tekkis rida uusi aruandevorme ja et neid täita muidugi, lähteandmed tulid juba alates tsehhides jaoskondades ja see suurendas tsehhide ja osakondade tööd edasi. Kuivõrd rida ettevõtted kuulusid uute ministeeriumite alla, siis ministeeriumid nõudsid tervet rida tehnoloogilisi ja majanduslikke näitajaid, mida neil olemas ei olnud ja igasuguseid muid täpsustusi. See muidugi tõi kaasa kirjade suurenemise ministeeriumi ja ettevõtte vahel ja omakorda ettevõtte ja tema allosakondade vahel. Nüüd väga suures osas suurendab informatsiooni hulka tehaste üleviimine isemajandamisele ja ainukese lahutusena võib siin märkida seda asjaolu, et see on mööduv nähtus ja ilmselt juba käesoleval aastal on informatsioonitulv väiksem kui mitte väiksem, siis vähemalt mitte progresseeruv võrreldes eelmiste aastatega. Siin tekkis vaidlus, kas ettevõttes olemasolev struktuur jääb kehtima üleminekul juhtimise mehhaniseerimisele või mitte. Ja siinses mees Krause ei olnud sellega nõus, et osakondi võib-olla hakatakse likvideerima või ümber organiseerima. Tuleb kindlasti silmas pidada asjaolu et me peame ära kasutama kõik võimalused juhtimisaparatuuri lihtsustamiseks. Eesmärgiks peabki olema äärmiselt lihtne juhtimine, sest on ju teada, et lihtsate objektide või süsteemide juures on vigade tekkimise võimalus palju väiksem kui keeruliste juures.