See vana, mis kannab lihtsalt pealkirja meloodia, annan don ruubinsteni loomingust vähemalt üks tuntumaid, kui mitte kõige tuntum seega igati sobiv alustama saadet pealkirjaga meloodiameister Anton Rubensteini. Ent Pealkiri meloodiameister on selle mehe laiahaardelise tegevuse jaoks kitsas. Helilooja roll oli vaid üks ja ajaloolisest tagasivaates mitte tähtsaim Rubensteini osadest 19. sajandi teise poole Vene kultuuriareenil. Sinna kuuluvad veel tohutu organisatsiooniline tegevus, pedagoogiline ja propagandistlik töö ning maailmakuulsa pianisti esinemislooming 65 eluaastat millest 55 möödusid avaliku muusikalise tegevuse tähe all. Fantandrugine Stein sündis 28. novembril 1829, kes Araabias mõisarentniku perekonnas. Ta polnud aga veel viieaastanegi, kui pere kolis Moskvasse, kus isa ostis väikese pliiatsivabriku ning asus käkk kaupmehena tegevusse. Suurt varandust ei olnud vanemail oma lastele pärandada küll aga mitmeid häid omadusi. Isalt sai poeg ja südame ja külalislahke meeleemalt energia, elujulguse ja puhtad eetilised ideaalid. Ema oli ka tulevase maailmakuulsuse esimene klaveriõpetaja kusjuures õpetus oli süstemaatiline ja range. Iga väikese kirja puhul võeti appi joonlaud. Suuremate apsude parandajaks oli juba vits. See oli tol ajal üldiselt kombeks, nii et ei maksa teha järeldust, nagu olnuks ema poja suhtes ülearu karm. Nii kestis see kaks aastat. Siis hakkas Antoni õpetama üks parimaid tolleaegse Moskva muusikaõpetajaid Aleksander viivaan. Ka tema oli range ja nõudlik, kuid mitte pedantne tehniliste harjutuste tampia. Peatähelepanu pööras ta sisulistele väärtustele, õigele fraseerimisele, karakteersusele, heli kõlavusele ja mahlakusele õpilase maitse kujundamisele. Tehnilised võtted omandati kui vahendit nende eesmärkide saavutamiseks mitte kui eesmärk omaette. Temale ja mitte kellelegi teisele võlgnen ma oma muusika kindla alusmüüri, kirjutas Anton Rubin Stein oma autobiograafias Vivani kohta. Noore pianisti esimene avalik kontsert toimus 1839. aasta suvel. Kuulutused teatasid kaheksa aastasest imelapsest, ehkki poiss oli juba peaaegu kümnene. Niisugused väiksed mahaarvamised olid imelaste puhul kombeks. Aga aasta siia või sinnapoole pole nii oluline kui see, et noor esineja tuli oma raskekavaga hiilgavalt toime. Arvustused märkisid tema tõelise kunstniku hinge. Venemaal puudusid tol ajal muusikaõppeasutused ja ema otsustas saata poisi Pariisi konservatooriumi. Diivan läks oma andeka õpilasega kaasa kas eluaastate nappuse või millegi muu tõttu. Poiss konservatooriumi küll ei pääsenud, kuid kolm välismaal veedetud aastat andsid talle palju kasulikku võimaluse külastada häid kontserte, kohtuda suurte muusikutega, pidevalt ise töötada ja esineda publiku ees Prantsusmaal, Inglismaal, Saksamaal, Austrias, Hollandis ja mujal. Imelapsi oli Euroopa lavadel palju, kuid Rubensteini märgati teistest enam. Tema mäng oli lapse kohta erakordselt mõtestatud ja siiski oli ta võluvalt lapselik. Ignasmushiles ütles, sellel vene poisil on käed kerged nagu udusuled aga sealjuures on tal täiskasvanu. Jõulisus prantsuse ajalehes kirjutati väike Rubin, Stein ei sarnane teiste imelastega, kes mõjuvad oma pilli juures nagu mingid ohvrid. Vastupidi, see laps on väga targa ja arenenud ilmega. Kui talle aplodeeritakse, hakkab ta naerma. Mingit tehnilist raskust ületades teeb ta lõbusalt naljaka grimassi. Listiga lap infernaali mängib ta niisuguse kelmikoolipoisi näoga, kellele tehniliste ebamugavuste ületamine ei ole suurem kunst kui üle kraavi hüppamine. Läti mööda ronimine või puu otsas kõõlumine. Selles vallatus ja elurõõmsas poisikesest elasid kõrvuti laps ja kunstnik, kes oskas jälgida ja talletada kõike, mida pidas kasulikuks. 12 aastasena tegi Rubin Stein esimese kompositsiooni katsetuse, mis ilmus isegi trükis, kuigi autor ise hiljem seda kuigivõrd tõsiselt ei võtnud. Interpretatsioonikunstis oli tal kaks suurt eeskuju ferentselist, keda ta püüdis tol perioodil väliselt igapidi jäljendada ja itaalia laulja rubiini, kelle laulust ja braseerimis oskust ta püüdis klaveril saavutada. Pärast lühiajalist kodumaal viibimist asus Anton Rubin Stein uuesti välismaale, seekord koos ema ja noorema venna Nikolai ka, kellest hiljem sai samuti silmapaistev pianist, dirigent ja pedagoog. Seekord ei tegelenud nooruk kontsertide andmisega, vaid õppis Berliinis siig friteeni juures muusikateooriat. Siis aga suri isa, ema ja vend pidid tagasi Moskvasse minema. Jaantan jäi üksi ilma lootuseta kodust erilist rahalist abi saada. Tauskused, muusikalinn, viin pakub enam võimalusi ja asus sinna elama. Kuid endine imelaps, kes oli juba lühikestest pükstest välja kasvanud, ei pakkunud enam kellelegi huvi. Esinemisvõimalusi ei leidunud, sidemeid tähtsate isikutega, ei olnud. Juhuslikest tunniandmistest oli siiski nii palju abi, et sai pidada väikest ärklituba ja elada seal kehva pohimlase kombel. Lisaks muusikaõpinguile tegeles noormees nüüd usinasti ka kirjanduse ja filosoofiaga, tehes tasa oma üldhariduse puudujääke. 1848. aasta lõpul tuli Rubin Stein taas Venemaale, seekord Peterburi tahakas juhatama üliõpilastest asjaarmastajate sümfooniaorkestrit, mille kontsertidele oli tung väga suur. Tihedad sidemed progressiivsete üliõpilasringkondadega, kes olid Hertzeni Belinski ideedest haaratud, mõjutasid Rubensteini vaateid, nakatasid teda rahva valgustuslike ideedega. Venemaa vajas kõrgemat muusikaõppeasutust. Et oma muusikuid ette valmistada, vajas korralikult funktsioneerivad kontsertorganisatsiooni ET kutselistele muusikutele tööd kindlustada. Seda kõike ei olnud, muusik sõltus vaid metseenidest. Rubensteini hea muusikaline haridus ja tema kui kunstniku kasvav populaarsus äratasid suurvürstinna Jelena Pavlovi tähelepanu, kes kutsus ta oma õue pianistiks. Seda ametit pidas Rubin Stein kaks aastat. Tema kohustuste hulka kuulusid nii tõsised sisukad, kontserdid kui ka mängimine tantsu saateks ning elavate piltide illustreerimine. Viimased ülesanded muidugi tõsiste huvidega muusikut ei rahuldanud. Kuid suurvürstinna oli tark, laia silmaringiga naine ning kunstide suur austaja ja tundja. Ja mis peamine, temagi tunnetas teravalt vajadust vene konservatooriumi järele ja toetas hiljem, kui aeg küpseks sai, igati Rubensteini ettevõtmisi selles suunas. Kuid veel ei olnud aeg küps. Ja järgmised neli aastat veetis ruuginsten jälle Lääne-Euroopas. Tema kontserdid läksid tohutu menuga. Peeti aru, kumb on siis momendil maailma esipianist kas Rubin Stein või list. Seda arupidamist oleks muidugi olnud vaja. Mõlemad olid väga suured kunstnikud, kuid täiesti erinevad natuurid. Neil aastail kirjutas Rubin Steniga palju muusikat. Ilmusid lavale neli ooperit, Kulikova lahing, lollike Fonka, Hadži, Abreek ja Siberi kütid. Ühelgi neist ei olnud erilist menu ja teatrite repertuaari püsima nad ei jäänud. Rohkesti kirjutas ta klaverile ja kammeransamblitele. Tema kaks sümfooniat olid üldse esimesi vene heliloojate pöördumisi selle suurvormi poole. Teine sümfoonia kannab pealkirja ookean ja on esimene katse vene muusikas kujutada vägevat looduses tihiat, mille poole hiljem korduvalt pöördusid Rimski, kortsakov, Tšaikovski ja teised. Selle loominguperioodi vokaalteostest on ajaproovile kõige kindlamalt vastu pidanud tsükkel pärsia laulud milles esmakordselt ilmneb tema huvi idamaise koloriidi vastu ja meisterlikkus selle edasiandmisel. Vana ja. Mu Tree Kaasa. Pärast Krimmi sõja lõppu haaras Venemaad ühiskondliku tõusulaine valitsus oli sunnitud tegema rea reforme. Nüüd oli aeg hakata tegutsema aktiivselt ka muusikarindel. Anton Rog, Einstein kogu Euroopas tunnustatud pianist ja helilooja hakkas Peterburis korraldama igal laupäeval muusikaõhtuid, kus arutati ka võimalusi Venemaa muusikaelu korraldamiseks. Et valmistada ette pinda tulevasele konservatooriumi-le. Loodi vene muusikaühing, mille peamise ülesandena oli kirjas muusikalise hariduse ja muusikalise maitse arendamine Venemaal ning kodumaiste talentide ergutamine. Ühingu direktsioon valiti viieliikmeline, kuid suurema osa kogu tööst tegi ära Anton ruuginsteid. Tema juhatas koori. Tema juhtimisel toimusid kaheksal esimesel hooajal kõik sümfooniakontserdid. Tal oli sageli sooloõhtuid. Tema oli ka peamine liisingurahaga varustaja, andes selleks suure osa oma kontsertide sissetuleku-ist ja käies ise korjanduslehtedega varakate inimeste juures. Vene muusikaühingu esimene kontsert toimus 23. novembril 1859 väga suure menuga, kui ühingu tegevuse vastu oli elav ja kõik läks edaspidi tõusujoones. Juba samal aastal avas ühing tasuta laulukursused, järgmisel aastal aga muusikaklassid, kus parimad Peterburi muusikud andsid õpetust paljudel aladel. See oli juba otsene konservatooriumi eelkäija. Ent õppeasutuse loomisele oli ka vastaseid ja õigegi nimekate muusikategelaste hulgas Serov Stazov. Pala kire ehitasid selle vajadust, väites, et konservatoorium hävitab õpilastest nende individuaalsuse. Ruuginsten kaitses oma ideid tuliselt ajakirjanduses, veenis ja võitis. Konservatoorium avati 1862. aastal. See oli väga demokraatlike õppeasutus, kuhu võeti vastu nii mees- kui naissoost õpilasi igast seisusest, rahvusest ja usutunnistusest. Esimeste üliõpilaste õigegi kirjus peres oli ka justiitsministeeriumi departemangu laua ülem Pjotr Tšaikovski. Kogu selle ettevõtte hindia direktor Anton Rubin. Stein oli tol ajal alles vaevalt 30 kolmeaastane. Hilisem muusika kriitiklaros kirjutab. Direktori võimas isiksus sisendas meile otsatut, armastust, mis oli segamini hirmuga. Tegelikult pole olemas leebemat ja heasüdamlikumad tulemust, aga tema sünge ilme keevalisuses ja tormatus lisaks veel üleeuroopalise kuulsusega nime võlu. Kõik see mõjus ülimalt aukartust äratavalt. Vaatamata oma noorusele oli ta õpilastele tõeliseks isaks. Perekondlikud suhted teadagi ei välista lahkarvamusi, arusaamatusi ega tormilisi stseene. Kõike seda tuli küllalt etega Rubensteini ja õpilaste vahel. Tormilisi stseene oli tänu tema kergesti süttivale karakterile isegi rohkem kui vaja. Kui Euroopa tunneb Anton Grigorjev Vici erakordset heldekäelisuse tema kirge heategevuseks. Kuid vaevalt on samavõrd tuntud see, kui nii võib öelda südame heldus, mille tõttu ta unustab kõik halva ei nori puuduste pärast ei meenuta arusaamatusi, vaid otse vastupidi, kasutab igat võimalust, et kaasa tunda ja toetada. Meie õpilased olime talle nii kallid, sellepärast et Anton tri korjevitsile oli kallis. Kogu inimkond jäit, inimkonna kõige kõrgemad ja ideaalsemad püüdlused leidsid temast sügavalt ustava austaja, niisama nagu need leidsid temas endas võimsa ja innuka esindaja. Rubin Stein ise õpetas konservatooriumis õige mitmeid aineid, klaverit, dirigeerimist, muusikalisi vorme ja instrumenteerimist, ansamblimängu ja koorilaulu. Nii oli kõigil õpilastel temaga otseseid kokkupuuteid. Tšaikovski on tema kohta öelnud. Õpetajana oli ta võrratu. Tasus asja juurde ilma kõlavate fraaside ja pikkade kõnedeta, kuid suhtus töösse alati väga tõsiselt. Ta suhtus suure lugupidamisega, iga õpilase individuaalsuse esse ei surunud kellelegi peale oma isikut. Kõige andekamate le pianistidel ei mänginud ta kunagi tunnis ise midagi ette, et neid sellega mitte mõjutada. Teose mõistmiseni õige võtme leidmiseni jõuti ühiste arutluste teel. Ta ergutas igati fantaasiat, loomingulist kujutlusvõimet ja seda kõikide õpilaste puhul. Samuti nõudis ta ranget kinnipidamist helilooja enda kirjapandust ega lubanud näiteks Bachi puhul kasutada teisterdatsioone. Tema juhtmõte oli teos on seadus, selle esitaja, täidesaatev võim. Konservatooriumi ümber koondas Rubin Stein kõik parimad interpreedid ja heliloojad et tagada õppetöö kõrge tase. Muide, esimese vabakunstniku diplomi sai Peterburi konservad tooriumist Anton Rubensteini. See ei olnud ju temalgi mingite ametlikult lõpetatud kursust. Diplomi saamiseks sooritas ta professorite komisjoni ees 1863. aasta algul eksami. Vene muusikaühingu ja Peterburi konservatooriumi asutamine andsid tõuke sama laadseteks üritusteks ka teistes suurtes linnades. Moskvas, Kiievis, Harkovis ja mujal. Moskvas oli muusikaelu keskseks kujuks Anton Rubensteini vend Nikolai. Suurepärane dirigent ja väga hea pianist, energiline ja ennastsalgav organisaator, iseloomult vanemast, vennast tasakaalukam ja vähem äkiline. 1867. aastal loobus Anton ruubilistein tööst konservatooriumis sest osa õppejõududega tekkisid tal tõsised lahkarvamused eksaminõuetes ja mitmesugustes muudes praktilise tööküsimustes KGB-le seda aktiivse kontserttegevuse ja heliloomingu järele, milleks konservatooriumi algaastail aega ei jäänud. Rubin Steni nimi esines nyyd pidevalt afiššidel nii Venemaal kui Lääne-Euroopas. 1872. 73. hooajal oli ta Ameerikas, kus andis kaheksa kuu jooksul 215 kontserti. Uskumatu arv, aga andmed kinnitavad seda. Mõnel päeval oli koguni kolm kontserti. Kaks ühel päeval polnud tema puhul mingi haruldus. Grandioosne ettevõtmine oli ajalooliste kontsertide sari, seitse suurt programmi alates inglise Vilsinalistidest ja lõpetades Revski korsakovi Ljadov, viiet, Saikovskiga ja selleks kõigeks kulus üksainus hooaeg. 1885 86. Kontserdid toimusid Peterburis, Moskvas, Viinis, Berliinis, Londonis, Pariisis, Leipzigis, igas linnas, iga kavaga kaks kontserti, teine neist muusika õpilastele. Kolme kontserdilised tsükleid andis Rubin Stein veel Dresdenis siia Brüsselisse. Lõputud sõidud ja kontserdid ei väsitanud pianisti vaid vastupidi, pakkusid talle endale sügavat loomingulist rahuldust. Rubensteini esinemiskunstist on palju kirjutatud. Saate algul tsiteerisime üht kirjeldust imelapse mängust. Umbes 40 aastat, hilisemast ajast pärinevad inglise pianisti Lilian nitsija lapsepõlve muljed. See oli esimene kord, kus tütarlaps võeti kaasa täiskasvanute kontserdile. Valmistusin kontserdiks palavikuliselt erutuses. Olin vaimustuses. Ma näen seda heliloojat, kelle teostest mõned kuuluvad ka minu väiksesse repertuaari. Lõpuks oleme saalis, istume oma kohtadel, kohe algab kontsert. Ja tulebki üks mees lavale. Lähed klaveri juurde? Olen pettunud. Kas tõesti see ongi Anton Rubin Stein, imelise nõidusliku muusika autor, mis on mu lapselikku kujutlust nii köitnud. Meest läheb klaveri juurde, tõstab kiirustamata kaane üles ja lahkub. Ohkem kergendust tundes. See polnud tema. Ent uks avaneb uuesti ja nähtavale ilmub suursugune lõvi, lakkalise peada. Kuju. Tugev kandiline lõug, poeedi ja mõtleja, kõrge laup. Karm mulle tundub, et isegi saatanlik näoilme poolsuletud silmad, pisut pinguldatud, huuled otsekui sfinks. Selle inimese hüpnootiline jõud vallutas otsekohe saali. Publik tervitas teda avatsiooniga. Tema kummardus ükskõikselt vastuseks ja tehes kätega kannatamatu liigutuse, võttis istet. Ta võttis mõned akordid ja saalis valitses vaikus. See, kes on kas või üks kordki kuulnud Anton Rubensteini mängu ei suuda unustada seda hetke, kui ta käed esmakordselt puudutasid klahvi. Ta oskas pillist välja võluda kogu hinge kogu kõrge poeesia, kogu inimtunnete ja elamuste keeruka Tamma. Olen praegugi veendunud, et ma pole oma elus kuulnud parimat pianisti. Eneseunustus, kurbus, rõõm, vihkamine, meeleheite Hoie, armastuse ekstaas, kõik see väljendus tema mängus. Kriitikud on märkinud Rubensteini tooni, erilist laulvust, mängu lihtsust ja loomulikkust, erakordset terviku tunnetust, treesteni kriitit. Hartman kirjutas. Võib mängida Virtooslikumalt hoopis korralikumalt puhtamalt ühtlasemalt. Kuid ei ole võimalik mängida muusikaalsemalt geniaalsemalt võluvamalt, kui Anton ruubinsteid. Anton Rubin stiilist rääkides tuleb ühtelugu korrata esimesena. Ka tema klaverikontserdid olid esimesed vene heliloomingus. Eriti õnnestunud oli neljas kontsert-d-moll, mis kuulub tänini väga mängitavate teoste hulka. 1868.-st aastast pärineb muusikalis karakteerne pilt Ivan Groznõi esimene katse luua vene intonatsioonidel ja vene seel üheosalist sümfoonilisi pilti, nagu neid kohta nelistil. Järgmisel aastal lõpetas ta monumentaalseid kooriteose Paabeli torni ehitamine. Rubin Stein oli suur realist, kes väitis, et teda häirib, kui oratooriumi kannavad ette frakkides härrad ja õhtutualettide staamid. Ta pidas tõetruu maks, esitad auratooriume lavastatult kostüümide ja deklaratsioonidega, mis vastaksid sisule. Kui Paabeli tornis olid vaid üksikud lavalised teenid, siis edaspidi arendas ta oma oratooriumilaadsed teosed juba vaimulikeks ooperiteks. Et aga neid ei lubatud ooperilavale, siis tekkis tal idee asutada eraldi teater vaimulike ooperite jaoks. Selline teater jäi siiski sündimata. Hoopis teistsugune saatus kui kõigile teistele ruuginsteni lavateostele sai osaks ooperile deemon. Ookean püsinud lavadel üle sajandi ja teda lavastatakse ikka jälle. Üks põhjusi on muidugi Lermontovi põimis, mis andis hea süzee. Teine põhjus on aga vaieldamatult ere muusikaline kangas. Võluv on idamaine koloriit massistseenides koorides ja tantsudes ka kõrvaltegelasi iseloomustavaid Spartiides. Ilma idamaise elemendid ta on peategelased, deemon, mis lokaalset kaloriiti võikski temal olla. Ja Tamara. Viimase puhul on helilooja ilmselt tahtnud rõhutada enam üldinimlikke jooni. Ereda väljapaistva isiksuse nurjunud katse armastuse läbi õnne ja uueks saamist leida. See teema läbis kogu 19. sajandi vene kunsti ja see väljendub selgesti ka ooperis deemon. Nii Lermontovi kui Rubensteini deemoni sügavuse ja mehisuse tõi annessaljaapinud tõeliselt välja, leides tegelaskujus palju nüansse, mida varasemad osatäitjad polnud osanud märgata. Tema rolli käsitlus Rubin Steni ooperis oli niisama uudne ja samal ajal ometi autori mõttele nii lähedane nagu pianist, Rubensteini lähenemine paljude teiste heliloojate klaveriteostele. 1887. aastal asus Rubin Stein teistkordselt Peterburi konservatooriumi direktori kohale. Klaveriliteratuuri kursuse 32-st loengus andis ta põhjaliku ülevaate kogu sellele instrumendile kirjutatud muusikast ja esitas ise 1032 teost 79-lt autorilt varustades need tabavate ja sageli väga vaimukate seletustega. Tänu mitmete üliõpilaste hoolikale konspekteerimisele on need ka säilinud. Ka igapäevases töös. Oma klaveriõpilastega olid tal omapärased võtted, kuidas panna õpilast teost õigesti tunnetama. Mängides tuleb kujutleda süžeed, mis sobib teose karakteriga. On vaja anda palale mõtte valada sellesse tuttav tunne, kõneles maestro. Listid on suani kohta kõneles ta nii. Kas te teate, mida see introduktsioon kujutab? See on Komodori tulek ja see peab olema mängitud marmori või pronksi tooniga, aga mitte kriidiga. Ärge hoidke pidevalt pedaali, tehke nii, et kivi oleks kuulda. Ja edasi dueti kohta teilanserliina dramaatiline olend, aga tema on ju naiivne. Nii nagu teie mängite, hakkab laulma toonianna. Ta mängis, nii on silmad üles pööratud, aga nii mängist teisiti, imeliselt, võluvalt, nii on pilk maas nagu tserliina vastab. Ei, see on teil suur ilma daam, aga teie andke valgete sukkadega talupiiga. Klaveriga võib kõike väljendada. Siin Repsutab noormeest talutüdrukuga tiiba ekste, siis Ripsutagegi. Viimaseks suureks ja enneolematuks ettevõtteks, millega Rubin Stein on pälvinud esimese au mitte ainult Venemaal vaid kogu maailmas oli esimene rahvusvaheline muusikaalane kurss mis Rubensteini ettevõttel viidi läbi Peterburis 1890. aastal. See kordus iga viie aasta järel kuni 1910. aastani. Ruubinstin elas kogu oma elu põhimõtte järgi, mille ta ise on sõnastanud. Nii. Andmine valmistab mulle palju suurimat naudingut kui millegi omamine. Ja kui ma veel midagi tahan omada, siis ainult selleks, et nautida selle äraandmise rõõmu.