Kahe nädala eest rääkisin siin raadioeetris avalikust arvamusest Eesti-Vene piirilepingu küsimustes. Mai algul läbi viidud küsitluses olid ligi pooled eestlastest seda meelt, et piirilepet ei tohiks veel allkirjastada vaid tuleks jätkata läbirääkimisi Venemaaga. Eelkõige selleks, et tagasi saada enne teist maailmasõda Eestile kuulunud Petserimaa-alad. Seda eesmärki pidas oluliseks tervelt 71 protsenti eestlastest. Nüüd neil piirileping sõlmitud, näitab avalik arvamus üles leebemat suhtumist. Eelmisel nädalal läbi viidud küsitluses oli küll viiendik eestlastest endiselt piirileppe vastu ja selle sõlmimist toetas vaid 15 protsenti. Kuid 57 protsenti eestlastest suhtus piirileppesse mõistvalt. Arusaadavalt ei peeta lepingu sõlmimist Eesti jaoks mingiks hiilgavaks diplomaatilisteks võiduks. 57 protsenti eestlastest oli ka seda meelt, et piirilepingutingimuste üle oleks võinud veel Venemaaga kaubelda. Teatud suhtumine toimunust peegeldub ka vastustest küsimusele, kelle jaoks oli lepingu allkirjastamine kõige olulisem. Eestlaste hinnangutest tuleb välja, et lepingus nähakse rohkem Euroopa Liidu ja Venemaa vahelist asja kui tähtsündmust Eesti jaoks. Erilist optimismi näit avalikus üles ka Eesti ja Venemaa suhete paranemise osas pärast piirileppe sõlmimist. Seda usuvad pooled mitte-eestlastest, kuid ainult veidi üle neljandiku eestlastest. Samas oleks suhete paranemine Venemaaga väga oodatud. 90 protsenti nii eesti kui ka venekeelsetest vastajatest peaks vajalikuks Eesti tihedamaid majandussidemeid Venemaaga. Häid suhteid idanaabriga hinnatakse ka Eesti jaoks oluliseks turvalisuse garantiiks. Olgu aga arvab üle poole kõigist küsitletutest ja 61 protsenti eestlastest, et piirileppe kahe naaberriigi suhteid ei mõjuta. Ilmselt on Eesti-Vene suhete kvaliteet kinni hoopis muude probleemide taga kui fikseeritud piirijoon. Eelkõige takistab kahe riigi vastastikust mõistmist erinev arusaam ajaloost. Ühel oma hiljutistest esinemistest kinnitas Vene president ähvardavalt, et tal on teada need isikud ja ringkonnad, kes püüavad hoida üleval pingeid Venemaa ja Balti riikide suhetes. Ma usun, et ka enamikule Eesti elanikkonnast on vähemalt üks selline isik teada. Selleks on Vladimir Putin isiklikult koos oma surnud eesli, kõrvade ja teiste solvate väljaütlemistega naabrite aadressil. Sellest hetkest alates, kui Venemaa taasalgatas piirileppe sõlmimise protseduuri, on ta püüdnud oma partnereid pidevalt asetada ebasoodsasse ja alavääristava seisundisse. Ometi oleks just Putinil pingete maandamiseks ja kahe riigi vaheliste heanaaberlike suhete arendamiseks soovi korral võimalik väga palju ära teha. 60 protsenti küsitletud eestlastest arvas, et Putin teoks balti riikide ees Venemaa nimel vabandama. Ent samal ajal leiab 44 protsenti eestivenelastest, et vabandamiseks pole mingit põhjust. Tänases Eesti Päevalehes toob sotsioloog Ivi Proos välja andmed, mille kohaselt isegi iseseisvas Eestis koolis käinud vene noortest on enam kui pooled seisukohal, et NSV Liit ei okupeerinud Eestit, vaid Eesti astus sinna vabatahtlikult. Seda viimast fakti ei saa enam küll Putini süüks panna. Teises küsitluses käsitletud teemaks oli Euroopa Liidu põhiseadusleping ja võimalik rahvahääletus selle vastuvõtmiseks. Pühapäeval hakkavad Euroopa Liidu põhiseaduse üle hääletama prantslased. Küsitlus näitas, et enam kui pooled Eesti elanikest sooviksid prantslastelt kuulda jah-sõna vaid see looks eeldused sellele, et euroliidu põhiseadus kunagi tegelikkuses jõustuks. Põhiseaduse vastu on Eestis praegu vaid kümnendik küsitletutest. Ülejäänud on ükskõik see, kui ei oska seisukohta võtta. Sellise suure toetuse puhul võib pidada mõnevõrra ootamatukski, et kaks kolmandikku Eesti elanikest sooviks põhiseaduse vastuvõtmiseks rahvahääletuse läbiviimist. Kui põhiseadusevastaste soov rahvahääletuse korraldamiseks on ootuspärane, siis pooldajad võiksid ju vabalt nõustuda ka selle ratifitseerimisega Riigikogus. Ent imestada pole siin tegelikult midagi. On lugu ka presidendivalimistega. Kuigi kehtiv presidendivalimiste kord on andnud Eestile juba kolmel korral populaarse ja usaldusväärse riigipea, sooviks enamik kodanikest siiski ise presidenti valida. See fakt annab selgelt märku, et avalikkus soovib endale senisest enam mõjutamisvahendeid poliitiliste otsustusprotsesside üle. Osalemine ja otsustamine omakorda ka eeldavad informeeritust mis vähemasti Euroopa Liidu põhiseadusleppe osas on üsna madal. Praegu peab vaid viiendik küsitletutest end hästi informeerituks. Seda on oluliselt vähem, kui oli Euroopa liidust informeerituid enne liitumisreferendumit. Ilmselt loobuti pärast rahvalt jah-sõna kättesaamist liiga kergekäeliselt toonasest teavitussüsteemist. Kui me iga päev räägime teadmistepõhise ühiskonna vajalikkusest siis ei tohiks Euroopa liidu teemalisele teavitustööle kulutatud raha külmutatuks kuluks pidada. Kui kokkuvõtvalt vaadata avalikku arvamust neil kahel olulisel välispoliitilisel suunal Venemaa ja Euroopa Liidu suhetes võib Eesti inimeste hoiakuid iseloomustada eelkõige kui elutervelt tragmaatilisi. Samas ei saa mööda vaadata ka päris suure grupi 20 kuni 30 protsendi olemasolust, kes eelistaksid avatusele ja koostööle suletust. Arvesse võttes avaliku arvamuse praegust seisundit, tundub, et Eesti peaks kindlasti vältima omalt poolt täiendavate pingete loomist Vene-Eesti piirileppe ümber. Targem on lugeda see peatükk lõppenuks ning keskenduda edaspidi senisest enam oma huvide realiseerimisel Euroopa liidus ja Euroopa liidu kaudu. Kõige parem oleks, kui riigikogu piirilepe kiiresti ratifitseeriks mis võimaldaks selle teema enne kohalikke valimisi päevakorrast maha võtta ja Eesti elu arendamisega konstruktiivselt edasi minna. Täna tutvustatud arvamusuuring viidi läbi avatud Eesti fondi poolt finantseeritava projekti. Demokraatia ja rahvuslikud huvid raames.