Seal maal, kus Jeesus elas, pühitseti igal kevadel paasapüha. Iga aasta läks selleks ajaks palju rahvast Jeruusalemma. Jeesus oli esimest korda seal olnud 12 aastasena. Ja sest ajast, kui ta jumala sõna kuulutas ja haigeid parandas, käis ta ühes oma jüngritega iga aasta Jeruusalemmas. Teda tunti ja austati väga rahva seas. Aga rahva ülemad ei armastanud teda mitte. Nad kartsid, et rahvas tema pärast neid vähem austab. Sellepärast läksid nad tema vastu ikka vaenulisemaks. Jeesus pani seda tähele ja aimas ette, et nad tema vastu paha nõu kehavad. Kui ta viimast korda Jeruusalemma poole hakkas minema, oli tal enesel selge, et ta sealt enam tagasi ei tule. Ühes Jeesuse ja tema jüngritega liikus suur rahvahulk Jeruusalemma poole paasapühi pidama. Vanad pühad kirjad kuulutasid, et kord tuleb sinna suur prohvet ja juutide kuningas. Ja väga paljud inimesed ootasid tema tulekut. Nad lootsid, et siis saab Rooma riigivõim nende pühal maal otsa ja nende oma kuningas hakkab nende üle valitsema. Minge sinna alevisse, ütles Jeesus jüngritele. Seal leiate eesli, kes kinniseotuna seisab võõrastemaja ees. Päästke ja tooge minu juurde. Kui keegi peaks teilt midagi küsima, siis öelge, et Issandal on seda tarvis. Jüngrid tegid nagu Jeesus oli öelnud. Ning eesli peremees ei keelanud neid tõesti mitte. Jeesus istus eesli selga, kaks jüngrit hoidsid eeslit teineteiselt poolt, suu kõrvast. Rahva hulgast kostsid hüüded. Rõõmusta ja hõiska, Iisraeli rahvas. Sinu kuningas tuleb. Ta on õige ja võidukas, täis alandlikkust ja tuleb ratsa eesli seljas. Inimesed murdsid oksi palmipuudelt, puistasid neid tee peale ja lehvitasid nendega ning hüüdsid hosianna Taaveti pojale. See on meie kuningas. Kiidetud olgu, kes tuleb issanda nimel. Au, olgu jumalale kõrges. Nõnda kestis see hõiskamine seni kuni Jeruusalemma paistma hakkas. Rahvast tuli aina juurde. Paljud inimesed langesid põlvili ja palvetasid püha linnamüüride ja templi kuldkatuste poole. Jeesusega vaatas kurvalt eemalt paistvat linna ja ta silmis olid pisarad, kui ta ütles. Jeruusalemm Jeruusalemm, kuidas ma olen tahtnud sinu lapsi ühte liita. Aga sina ei ole seda mõistnud. Kui sa nüüdki ometi teaksid, mida su rahule tarvis läheb. Seejärel liikus rahvas edasi. Jälle kostis laulja hõiskamine. Kogu Jeruusalemm teadis peagi Jeesuse tulekust. See oli esimene palmipuudepüha. Suure rahva hulgas oli ka neid, kes teistega kaasa ei hõisanud ega lehvitanud Jeesusele palmioksi. Vihaselt seisid nad tee ääres ja vaatlesid piduliku rongkäiku. Käed olid neil rusikais. Need olid Jeesuse vastased preestrid ja rahvajuhid. Juba ammukkadestasid nad Jeesust rahva suure poolehoiu pärast. Kui nad aga nägid Jeesust palmipuudepühal rahva Murr keskel ja kuulsid rahva tervitusi siis süttis neis viha. Ühiselt pidasid nad nõu, kuidas Jeesus hukata. Järgnevail päevil õpetas Jeesus templis rahvast. Tal oli palju kuulajaid. Tema vastasedki olid seal meeleldi, oleksid nad tema kohe kinni võtnud. Kuid nad kartsid rahvast. Siis aga läks üks Jeesuse 12-st jõngrist, juudas tema vastaste juurde ja ütles, et tahab neid aidata. Jeesuse kinnivõtmisel. Tasuks selle äraandmise eest lubati talle 30 hõbetükki raha. Saabus neljapäev. See oli tähtsaim päev paasa pühas, siis söödi paasatalle. Jeesus teadis, et ta järgmisel päeval sureb. Viimse õhtu tahtis ta veeta oma jüngrite keskel. Ma olen südamest igatsenud seda paasatalle teiega süüa, enne kui ma kannatama pean, ütles Jeesus. Jüngrid muutusid kurvaks, ehkki nad ei saanud päriselt aru, mis Jeesust ees ootas. Ma viibin täna viimast korda teie keskel, ütles Jeesus. Üks teie seast annab mind ära. Jüngrid ei tahtnud seda uskuda, kes võiks nende hulgast olla äraandja? Jeesus võttis leivatüki kastist selle veinisse ja ulatas Juudale öeldes, mida sa teed, tee kähku. Seda Jeesuse jüngrite viimast õhtusööki nimetatakse pühaks õhtusöömaajaks. Jeesus õnnistas leiba ja veini ning andis seda oma jüngritele. Armastage 11, ütles ta siis nõnda nagu mina teid olen armastanud. Ja tõe vaim jääb teie juurde. Ma jätan teile oma rahu, Teie süda ärgu ehmugu ning ärgu mingu araks. Nõnda nagu mind on taga kiusatud ning kiusatakse ka teid maailmas. On teil ahastust, aga olge julged, sest mina olen maailma ära võitnud. Pärast õhtusööki läks Jeesus jüngritega linnast välja õlimäele, Getsemani aeda. Siin palvetas ta kaua aega. Ta soovis, et ka jüngrid temaga valvaksid, paluksid, aga nemad uinusid magama. Jeesus kõneles jumalaga oma isaga. Kui see võimalik on, siis võta see karikas minult ära, ütles Jeesus. Karika all mõtles ta oma eelolevaid kannatusi. Ometi ärgu sündigu mitte minu, vaid sinu tahtmine, ütles Jeesus. Siis nägi ta taevas üht inglit, kes hoidis käes karikat. Selle järgi mõistis ta, et jumala tahtmine oli lasta tal ometi juua sellest kibedest karikast. Ja ta tundis, et ta oli sellest märgist uut jõudu saanud. Juudas teadis, kus Jeesus viibis. Teiste hulgast lahkudes tuli ta ülemate preestrite juurde ja ütles, et on saabunud paras aeg Jeesuse kinnivõtmiseks. Talle anti kaasa sõdureid, mõõkade ja piikidega. Palju uudishimulikke käis nende kannul. Tõrvikute valgusel sammusid kinnivõtjad läbi uinova linna. Jeesus lõpetas palvetamise. Ta tuli jüngrite juurde ja äratas nad. Tund on tulnud, ütles ta. Äraandja on ligi ja tõesti aia väravate juurde oli jõudnud, juudas ühes saatjatega. Ta läks Jeesuse juurde ja ütles tere õpetaja ning suudles Jeesust. Ta oli nimelt kinnivõtjatega kokku leppinud, et nad selle, keda ta suudleb, kinni võtaksid ja ära viiksid. Suudlusega andis ta oma õpetaja vaenlastele ära. Jüngrid tahtsid Jeesust kaitsta, aga Jeesus ei lubanud. Ta viidi ära ja jüngrid põgenesid hirmunult laiali. Kinnivõtjad viisid Jeesuse kohtukotta. Öösel oli kokku kutsutud juutide suur kohus. Mitmed valetunnistajad astusid ette. Nende tunnistused ei läinud aga ühte. Ja kohus ei saanud Jeesust surma mõista. Jeesus ise aga vaikis. Mina vallutan sind elava jumala nimel, ütles ülempreester. Ütle meile, kas sina oled Kristus, jumala poeg? Jah, olen, vastas Jeesus. Tema jumalat teotanud kõikas ülempreester. Tema on surma väärt, hõikasid teised. Aga juutide kohus ei tohtinud kedagi surmaga karistada. Sellepärast viidi Jeesus maavanema Pilatuse juurde. Aga Pilaatus ei leidnud temal olevat mingit süüd. Ta sai aru, et juudid tahtsid Jeesust kadedusest hukata aga ta ei julgenud teda vabastada. Sest väljas seisis suur hulk rahvast, kes kõik karjusid, löö risti, löö risti. Pilaatus tahtis rahvale meeldida. Ta mõistis Jeesuse surma ja andis ta sõdurite kätte. Ristilöömiseks. Sõdurid viisid Jeesuse linnast välja kolgata mäele, kus harilikult hukati kurjategijaid rasket ristipidi kandma Jeesus ise. Jeesusega koos viidi hukkamisele ka kaks kurjategijat. Need löödi ka risti üks paremale, teine paremale poole Jeesust. Jeesuse risti peale pandi Pilatuse käsu peale kiri. Jeesus Naatsaretist, Juuda rahva kuningas. Palju inimesi oli tulnud hukkamispaigale. Nad seisid risti all ja pilkasid Jeesust. Teisi oled sa aidanud? Aita nüüd iseennast. Astu ristilt maha, kui oled jumala poeg. Jeesus aga palus isa. Anna neile andeks. Nad ei tea, mis nad teevad. Ka üks kurjategijatest pilkas teda, aga teine ütles karda ameti jumalat, neid mõistetakse hukka meie kuritegude eest. Aga tema ei ole midagi halba teinud. Ja ta ütles Jeesusele. Issand, mõtle minu peale, kui sa oma kuningriiki tuled. Ning Jeesus vastas talle. Tõesti, mina ütlen sulle, täna pead sa minuga paradiisis olema. Lõuna ajal läks maailm korraga pimedaks. See kestis kolm tundi. Jeesuse kannatused pidid olema suured. Sest ta hüüdis mu jumal, mu jumal. Miks oled sa mind maha jätnud? Varsti pärast seda heitis ta hinge öeldes isa sinu kätte, annan ma oma vaimu. Sellel samal ajal kärises templi eesriie pooleks. Maa värises, kaljud lõhkesid. Sõdurite pealik ehmus väga ja ütles oma meestele tõesti. See oli jumala poeg. Õhtul tulid mõned Jeesuse sõbrad ja võtsid ta keha ristilt alla. Ta mässiti surilinasse ja asetati kaljukoopasse. Suurkivi veeretati haua ette ja valvurid seati hauda valvama. See oli suur reede. Selle järel tuli laupäev, mida pühitseti hingamispäevana. Ja see oli vaikne laupäev. Räägitakse, et sel päeval isegi rohi ei kasvanud. Esimesel nädalapäeval see oli siis kolmas päev pärast ristilöömist oli varahommikul suur maavärisemine. Issanda ingel tuli taevast maha ja veeretas kivi haua ukse eest ära. Ta silmad olid kui välk ja riided valged, kui lumi. Hauavalvurid kohkusid ning põgenesid. Maarja-Magdaleena naine, keda Jeesus oli aidanud ning kes oli sellest peale koos jüngritega Jeesuse järel käinud läks koos teiste naistega Jeesuse hauale. Neil olid kaasas kallid salvid, millega nad tahtsid Jeesuse surnukeha kombe kohaselt võida. Aga sinna jõudes nägid nad, et kivi oli haua eest ära veeretatud. Ja haud oli tühi. Siis nägid ka nemad inglit, kes neile ütles. Miks te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin. Ta on ülestõusnud. Jeesus oli tõepoolest üles tõusnud. Ta tuli veel mitmel korral oma jüngrite keskele, õpetas neid ja kõneles nendega. Ja 40 päeva pärast seda läks ta üles taevasse. Oma isa jumala juurde. Kristuse üles nuusutanudki jumalale koolema on võimaldanud, ehkki ta suu peale ongi hetkel meened jumala hääl vaid peetu oleva kiilas lausuda, kui omal ajal olema on, voivad. Veerel kooniga. Mägi neelas. Häälena. See lõpp nautida. Kas Hiiumaale olema on, loevad olnudki Hiiumaale ära käes, kelle me nüüd jumala vaid veel olema üles lausuda omale koolema on, loevad orki jumala käest, kelle.