Ja nüüd on telefoniliinil Eri Klas, kellega tahame samuti täna Rootsi muusikast rääkida, aga enne seda ikka tuleb väike juubel jõud ka teha, sellepärast et sel nädalal oli ju eesti muusikas üks väga tähelepanu väärne sündmus. Uno Loop sai 75 ja Eri Klas juba enne, kui leppisin selle intervjuu kokku, ütles. No temast võin küll rääkida, et temaga on ikka mitu puud puuda, soola koos ära söödud. Tere päevast eri. Ja mida siis võib ikka öelda, et hea sõber Uno ka mitte lihtsalt. Tol ajal, kui mina alustasin oma oma muusikuteed oli Uno Loop üks niisugune väga väljapaistev või seal eeskujule tõmbav ehk mingil moel noh, kõikide poiste eeskuju, sest ta mängis kitarri, oli poksija ja laulis ja mina sain temaga tuttavaks esimest korda sel ajal, kui ma käisin tantsimas tollases Tombi klubisid praeguses Mustpeade majas. Sel ajal tema mängis seal, kus ta praegu on mingisugune restoran raekoja platsist minna trepist alla. Tollest ajast peale oleme siis tuttavad ja sõbrad. Nii et noh, ma ütleksin, ma tunnen siis kuulnud kui 50 aastat, kui isegi rohkem. Ja selle aja jooksul on meid kokku viinud muidugi esimeses järjekorras muusika. Sest et on mängitud koos väga mitmetes ansamblites Riikides esindamas meie kerget muusikat, nii et ma tahaksin ainult südamest õnne soovida ja ja näidata öelda, et kas see on üks eeskujulik mees, kes, Ja see sellise, sest ta on väga mehelik, sportlik ja reibas, alati heas tujus ja minutisse pole suurt midagi vananenud. No neist aegadest, kui meil olid sellised ansamblid nagu nagu. Koos Uno Naissoo ja Hillar Kareva, aga kus me mängisime pidudel küll koolipidudel, küll küll klubide pidudel, siis on on tõesti paljust, mida rääkida temaga koos veedetud ajast. Mäletan selliseid hetki, kui kui tol ajal lindistasime, lindistused käisid väga tihti öösel ja väga hiljagi hommikuni välja kui, kui ta laulis Valgre tol ajal vähe esitatavaid lugusid. Muidugi sinilindu, aga eriti mul on jäänud meelde pühapäev Kadriorus, mis tol ajal oli minule täiesti üllatavalt uus. Uno Naissoo mängis klaverit ja, ja seesama karjuja, mina saatsime. Ma arvan, et siin on õige koht see lugu ka ära kuulata ja siis jätkame juttu Eri Klasiga juba rootsi teemadel. Nii kaunis, et KV meis ma istuda, sest. Ethan vaid-le, kus viibin nüüd ma ja järgneda. Vints kaunil pühapäeval see kindlasti võib, ei ta Kadriorus köide seal, kus paarid jalutamas käivad ringi, mis on rohelus. Argipäeva skeldusedki reelt meelest näevad ühapäeval looduses, ma oli. Kata mind. Ja päeval seegi tõesti võimle ta kaadri. Ma leepingileistus kordne nii armas, kui puu. See siin. Millal näen jälle ma ei või jaa. Da Vinci. Püha seegi lasti, võib ta ka rõõmus kui müüdud mitte seal, kus paarid jalutamas käivad vaid keeld, mis on rohelus. Argipäeva askeldus hetki kiirelt meelest läevad. Pühapäeval looduses. Et. Pühapäeval seegi kindlasti võib ta kaadri. Nädal tagasi oli Rootsil muusikapäev ja no minul kahjuks sel päeval ei olnud Eesti raadios vikerraadiost saadet, aga ma arvan, et ei ole midagi hullu, kui nüüd nädal hiljem, siis selles muusikumis mängida veidi rohkem rootsi muusikat ja sellest ka rääkida. Ja eriklass on minu arvates selle koha pealt ka väga suur spetsialist, sellepärast et sa oled ju nagu sa ütlesid, suisa kuus aastat Rootsis elanud. Nojah mõni ütleks, et mis elu teod eriti selles, et selles mõttes oli see põnev aeg, sest ma olin Rootsi ooperi peadirigent, Rootsi kuningliku ooperi peadirigent ja olin nagu laenuks Rootsis, kuigi samaaegselt oli ka siin Estonias. Ja, ja muidugi see, see aeg oli väga põnev mitmes mõttes, et nad tutvusid väga, väga mitmete muusikutega ja väga erinevates žanrites. Ei olnud ainult Rootsi kuningas Cooper minu töökohast, vaid ma juhatasin Rootsi raadio, sümfooniaorkestrit ja malmoja, nord Šepingu ja Jötebori ja uksele ja kõikvõimalike linade orkestrit. Tegelikult me ikka muusikasse tean ühte ja teist ja, ja teeninud seda riiki nii hoolega, et, et kuningas Karl Gustav autasustas mind kõrgeima Rootsi autasuga võiminud rüütliks. See on kahtlemata tähelepanu väärne, muide kas sa oled nende kuulsate apa meestega kah kokku puutunud kunagi? Muide, ma segan korra vahele, me mõtleme ikkagi seda 67. aasta festivali või Charloydoni siin hiljemgi. Ei, ma seda 67. aastal. Ja siis, kui, kui veel siia tuli Jaan Juhanson koos Georg redeli ja õõne kustersoniga. Ja heegel Juhan sõnadega kaasas. Neid kõiki nimesid ma teadsin, sest minu lähedane sõber ja pianist Et kuule, sa kuuluta kõik need lood järjest ära, et ma ei taha, et et ja et see, et vahepeal oleks kogu aeg kõva aplaus ja nimelt oligi selles, et et Jan juhataja tõi meile tol hetkel võib-olla üldisema ja kõige kaunima meloodilise, džässi ja loomingulise džässialused, mida me olime kõik ikka rohkem selle peale, et olles kõva biit kõva draiv peal koguteoses, no ütleme, soomlased, olles Seppo rannikule sellised ürgmehed, siis need olid need kultuuri esindajad. Hiljem muidugi olnud palju koos nende nende muusikutega ja minu jaoks nagu Rootsi muusika. Džässprofessor oli pekt halberg, pianist, kelle ümber koondusid kõik Roosi parimad muusikud ja, ja Bells sidus mind pärast viidi isegi niisugune kontsert, kus ma juhatasin Jeevli linna orkestrites, ema oli pianist ja solist. Ja lisaks kõigele muule mängis palju oma teoseid, kuid ka oli üks klaverikontsert, mille ta komponeeris meilegi tutud Ameerika seriaali, Dallas Aenlistel Teema kolhoose klaverikontsert. Muide, minu käes on üks plaat praegu, kus on üks vent halveri töötlus ka Beethoveni, nii et tema ilmselt tunneb huvi kõikvõimaliku muusika vastu. Minu arvates, kui rääkida ja üldse skandinaavia muusikast, siis minu lemmikansambel oli, on selline ansambel, kus Vii teinud, see oli hallis paks Sven Rasmusseni Ulrik Norman põhjudes alis paps oli Rootsist Sven asemesse Ulf Montaanis, sealt nimigi viid teinud ja neid saatis siis peenis Alberi trio. Nii et nende kõikidega tema kokku saanud ja nendega koos ka muusikat teinud, nii et rõõm on olnud palju. Ja selles ansamblis mina nüüd mina praegu kohe varsti teile kuulata pakun, on sinu nimetatud nimedest rõhuv enamus su enda Rasmussen siis Bent halveri, Georg riidel eegil Johansen, aga siin osaleb Eric Ericssoni kammerkoor ja no vaatame, mida me siit mängime, aga tahaksin öelda veel enne jutu lõppu niipalju, et kindlasti mängime täna ka Jan Johanssoni muusikat, keda sa samuti nimetasid, sellepärast et see, mida tema tegi kuuekümnendatel paraku ju varakult surnud, eks ole, 68. juba noore mehena oli ju midagi sellist, mida alles 20 aastat hiljem hakati nimetama World Music selliste uhkete nimedega, see kõik oli temal olemas juba. Kusjuures see oli kõik, nagu ma nimetasin, targalt intelligentselt, aga samas väga rahvalikult väga looduspäraselt, sest ta kasutas väga palju rahvaviise nende töötlusega See ongi see öelnud Music, mida nüüd hiljem tituleeritakse väga uhkelt, aga mis siis muud, kui suur tänu, Eri Klas.