Vabandage kas lehete ka rajoonikomitee sekretäri juurde ja siis ma olen teie järel. Jaa. Jaa, olid ajad, olid ajad, kui ma käisin siin kui võitja. Inimesed istuvad järjekorras, aga mina palun väga, astuge sisse, Uudo udu ilma igasuguse järjekorrata. Rajoonikomitee sekretär tuleb mulle alati isiklikult vastu surub kätt, paneb tugitooli istuma. Või veel rajooni parimas ütled elekter, vaat kes maaline. Rändpunane, preemiad kõikidel pidulikel koosolekutel. Presiidiumis, vägi, jõud, triumf ja mitt, peaasi, et see kõik oli ära teenitud. Mina, kui niiviisi taid väljendada, muutsin tavalise toidu allaneelamise akti loominguliseks protsessiks. Jah, ja minu sööklas võtsid külastajate ainuüksi õõd lõhnast kaalu juurde voolanud tõstsite siis tehti ja, ja, ja tead kinkisin ühele melanhoolikule elu tagasi. Ausõna, no vot, eks tema juurest läks naine minema, hakkas siis teine kurvastama, kaks nädalat jäi ainult paljast keefiri. Polnud isu, oli peas nagu segane ja toodi siis mees minu juurde. Kutsun välja kõige parema ettekandja, annan käsutoodangu talle portsjon kapsaid munarebu ja pähkli kastmes, mis oli valmistatud isiklikult minu retsepti järgi. Kuulge, kas te olete lugenud raamatute kuningat ja kapsas kirjaniku Ooeinri teost? Natuke oleneb, perekonnanime ei mäleta? Ei ole jõe olevat vaat-vaat, need kuningad pole minu kapsast isegi nuusutada saanud. Üks välismaalane roomas mu jalg ees, palus jumalakeeli retsept. Hea tõsi, tõsi, aga mina ei andnud. Soovitasin tal pöörduda meie valitsuse poole, et kui valitsus lubab, siis siis annan. Ega ma ei mõtlegi kokakunsti saladusi igale vastutulijale avaldama hakata. Homo. Heakene küll, pandi sisemelanhooliku nina, et need kuulsad kapsad. Ta torkas korraks kahvliga jää, pööras näo ära. Hästi-hästi mõtlen. Küll ma sulle elu sisse ajada. Annan käsu, et talle toodaks kilud. Üllatus, tõde. Selle nime mõtlesin ma ise välja. Spetsiaalne soolamis viis salajasel meetodil. Nende kilude pärast sõidetakse meile 40 kilomeetri tagant. Mõistmistestis vaatan, võttis ühe kilu kahvli otsa. Neelas alla kõik, kõik, kõik mõtlen, et vot nüüd on asi kombes. Annan uue käsu. Toodago talle meie firma supi art sood ja minu nimelised Pitkid. Oih, vabandust. Saagem tuttavaks. Udo udu. Melanhooliat vaatab staar, George ja ei reageeri. Pole viga, mõtlen, pole viga. Pavlovi refleks le paremini välja. Minu hartšo vastu ei saa ka Egiptuse püramiidide, eks nii kukkuski välja. Võttis lusika, teie ise muutus elavaks, hakkas pead pöörama. Alustas siis Pitki tega, neelas neid, kas ta, kui tablett amps ja Pitki, Lelle amps ja Pitki läinud, muutus üleni rõõmsaks roosaks? Kuu aja pärast saan teada naine, millal vooliku juurde tagasi tulnud pärast lõunatasid terve perekonnaga minu sööklas. Ja olid ajad, olid ajad aina au ja kuulsus kuulsuse haua muutnud. Kes ma praegu olen? Tavaline külastaja nagu lauluski, lauldakse? Kessaa, oo nyyd ja kell, eks, ei tähenda. Aga kes selles süüdi on? Vabandage. Kas te lähete rajoonikomitee sekretäri juurde esimest korda, tähendab, vanem pole käinud? Ei ole. Siis ma hoiatan teid, olge ettevaatlik. On see alles kaval rebane, psühholoog ja veel, missugune psühholoog, nagu röntgeniga Vardorsust läbi soovite, ma jutustan teile, kuidas ta minu kaela kahekorra tänas. Laske tulla, nii. Asi oli nii. Mind kutsutakse üks kord rajoonikomiteesse sekretäri enda juurde. Tulen kohale, ta võtab mu lahkelt vastu, paneb tugitooli istuma ja alustame juttu. Kas teil on teada lugupeetud udu, udu, et nädala pärast lastakse meil linnaskäik uus betoondetailide tehas? On küll. Aga ma ei suuda kuidagi taibata, mis on uuel tehasel asja minu poolt juhitava rajooni kõige parema punalipule sööklaga kohe taipate. Asi on selles, et me peame uues tehases avama uue söökla. Te kavatsete avada uue söökla minu limiidil, minu koosseisude ja inventari. Kas nii täpselt nii, küll hea asja ajada taibukaid juhiga, kes saab juba poolelt sõnalt asjast aru? Ma tänan komplimendi eest. Aga kuna ma pole abiellumisealine noor neiu, siis mind komplimendid ei huvita. Ja kes hakkab seda uut sööklat juhtima, kellele ma pean inventari ja inimesed üle andma omase täitjale seltsimees tühistele. Jõugagi temaga koosseisude inventar, nii et endale liiga ei tee ja ka uut sööklad ei kahjusta. Ühesõnaga tegutsege riiklikult printsipiaalselt ilma ametkondliku huvitatu seto. Tulen siis sööklasse tagasi, kutsun tünnist enda juurde ja alustan. Tähendab, Lõhmust ma sulle ei anna? Tema on minu parim peakokk. Sulle soovitan seda. Lubage, seltsimees udunu, mis Kakse Lokud teha tuli meile velskrikoolist, sest ei jõudnud oma sõprade pinget välja kannatada. Nüüd kutsusid teda õekeseks ja saatsin talle armastuskirju ja sünnipäevaks kinkis talle koguni kapron. Kas see pole tähtis? Me oleme kõik kunagi õpilased olnud. Nii, vaatame edasi. Ettekandjatest annan sulle. Liia vedamikkuja õiksid, käbid, sudune, olge ometi inimene. Liia vedamiskäbid on ju peamised nõudelõhkujad, nad peaksid töötama kivi purustamisel, aga mitte ettekandja seltsimees tünniste. Meie ette seatud ülesande riikliku ja objektiivse lahendamise asemel asute teie ametkondlikust Hikerdamise teele. Tee maha jäänud teadvuses, seltsimees tünniste kajastuvad igandid neetud minevikust, millest ma soovitan lõplikult lahti saada. Pärast minu sellist teravat poliitilist hinnangut jäi, tunnistan loomulikult vaid. Ja siis ma sokutasin talle kaks hingusele minevat katelt kraesse. Kirjutasin tema arvele kõik lõhutud toidunõud ja lisasin tema töötajate hulka koristaja tädituus ja kes oli pensionile minemas. Päev hiljem tuleme tunnistega rajoonikomitee sekretäri juurde. Seltsimees udu, jagasite varanduse pooleks. Just nii. Lahkun oma parematest inimestest. Ise jään peaaegu inventarita. Neilaga varvustasin kõigega. Siis on hästi, seltsimees, tunnistan ja kas Teil on pretensioone udu udule? Mina? Vastasin Salakesi tunnistele jalale, et ärgu ta mõttel, kui piiksatada tünnistitegi juba suu lahti, tundis minu jala survet ja ja ei öelnud midagi. Kui pretensioone pole, siis on kõik korras. Siis Teie Uudo udu asub uues sööklas tööle jääme tõstate ta vajalikule tasemele. Lubage seltsimeessekretär, ilmselt exit, uue söökla juhtimise võtab enda peale tünnisti, aga, aga mina nagu kokku leppisime, jään oma sööklas edasi. Kus töösti? Kes teile seda ütles, teie ise, kui mu enda juurde kutsusite, mis te räägite? Siis ma olen küll teie süüdi, ei, eksisin, esineb udutehase uude sööklasse, tuleb minna ikka, teil, teil on suured kogemused, teadmised ja mõtelge, et see on ikkagi uus sissetöötamata asutus. Ega teil seal raskeks õile ise rääkisite, et valisite uue söökla jaoks paremad töötajad ja varustasite korraliku investoriga. Asuge tööle ja kavandage ta niisama, käed meie õlale ja saatis meid ukseni. Endal silmad ikka plat kavalad. Viime siis lahkusimegi rajoonikomiteest tünniste uhkelt ees ja mina saba jalge vahel järel ja heina kirun endamisi neid neetud gigandid oma mahajäänud teadvuses. Ootan praegu vastuvõttu, võib-olla õnnestub tünnistelt peakoka üle lüüa, muidu tuleb mul endal Katlevurs seista. Lokutajaga mõni kokk, vaat eile panin supi keema, aga võttis pliidilt pudru noh, kõik sõnad. Ja nii on lood, kallis seltsimees, kui teeme sekretäri juurde, esimest korda lähete, olge hästi ettevaatlik. On see alles üks kaval rebane? Psühholoog?