Üheksandal novembril hukkus autoõnnetusel rootsi pianisti ja helilooja Jan Johanson üks omapärasemaid andekamaid isiksusi Euroopas jazzmuusikas. Kahel viimasel Tallinna džässifestivalil õppis teda tundma ja hindama ka Nõukogude kuulajaskond. Paljude siinsete muusikutega sidustada. Soe sõprussurm on alati ebaõiglane ja julm. Eriti valusad. Protesti kutsub ta esile siis, kui mingi rumala juhuse tõttu kustub jõuliselt leegitsev inimvaim. Jäävad elutuks meistri käed. Nii oli see ka nüüd. Septembris sai Jan Johanson 37 aastaseks. Oma viimastes kirjades kirjutas ta lõpetatud ja ees seisvatest töödest. Valmis sai heliplaat mustlasmuusikast koostani viiuldaja Sven Asmusseniga, keda ta vaimustusega kirjeldas kui fantastilist muusikameest, lisades lause lõppu, mitu hüüumärki ees seisis suure orkestri juhatamine Euroopa džässmuusikute koondkontserdil tuleval aastal Stockholmis. Kavatsus oli tulla ka järgmisele Tallinna džässifestivalile kutsuda, kaasa kaasneks seni kavatsused, jäid kavatsusteks tehtud töödest on aga põhjust rääkida mäletades neid kui värvikaid lehekülgi Euroopa džässi ajaloos. Jan Johanson sündis 16. septembril 1931. aastal söödarhamnis. Ta isa oli kahekümnendatel aastatel juhatanud puhkpilliorkestrit, nii oli perekond muusikale lähedal, kuid klaveriõpinguid alustas Jannales 11 aastaselt. Mäletan, kuidas ta möödunud aastal arutas, et vaja oleks vanem poeg klaverit õppima panna. Poiss oli siis viieaastane. Johanson ise sai kutseliseks klaverimängijaks juba nelja aasta jooksul, nii et 15 aastaselt sõitis ta tantsuorkestrite ringi. Siiski polnud ta kindel, et muusika on tema ala ja sellepärast õppis ta vahepeal elektrotehnikat, loobus sellest, aga hiljem jälle muusika kasuks. 1956.-st 59. aastani mängis ta põhiliselt Gunnar Johnsoni kvintetti tehes vahepeal 1958. aasta teisel poolel ringreise koos tenorsaksofonist distangetsiga. 1959. aasta suvest alates mängis ta mõnda aega Kopenhaagenis Mount Maatri kohvikus koos kontrabassist Oskar petifordiga saates nimekaid külalissoliste jällegi stan ketsi don aiast ja teisi. Kuuekümnendatel aastatel algas koostöö Rootsi juhtivate džässmuusikute Annedomeeruse, Georg riideli ja teistega. Samuti sai hoogu loominguline töö, mis põimub lahutamatult stiililiste otsingutega klaveril oma eripäraste pianisti joonte leidmisega. Tänu hoolikale Rootsi rahvamuusika uurimisele. Selle rahuliku Minoorse veetluse tunnetamisele leidis Jan Johanson oma muusiku isiksuse kõige olulisemad jooned muutus kordumatuks nähtuseks Euroopa džässmuusika üldpildis. Kogu oma kiindumuse juures džässmuusikasse ei arvanud ta, et kõik muusika peab olema džäss. Küll aga oli ta veendunud, et džäss peab ikka ja alati olema. Muusika peab suutma väljendada midagi olulist. Sellest veendumusest sündisid 1962.-st kuni 1964. aastani heliülesvõtted koos Georg redeliga, mis hiljem ilmusid kauamängiva heliplaadil. Džäss Rootsi moodi. Siin oli jäädvustatud rida Rootsi rahvaviise, mis kunstniku käe all säilitasid oma originaalse ilu. Improvisatsioonilised momendid on sisse lülitatud peene stiilitajuga. Kuulake näiteks 1963. aastal mängitud pruudimarssi, mida kunagi mängis kuulus Jämtlandi rahvapillimees Lars söga Jonge. Möödunud aastal ilmus Jaan Johansoni heliplaat džäss vene moodi, milleks ta ainet sai Tallinna festivalidel Nõukogude muusikutega kokku puutudes. Plaadi tagaküljel on annutatsioonid rootsi, inglise ja vene keeles. Fotode hulgas näeme üht, millel Jan Johansson sõrmitseb palalaikat. See pole muide reklaami vigur. Johanson mängis hästi kitarri ja sai hakkama kabala laikaga. Vene rahvaviiside tõlgitsemisel näitab ta end jällegi peenetundelise rahvamuusika omapära sügavalt tajuva muusikuna, mida näiteks kuuleme tuntud laulus põllul kasekene kasvas. Siin mängisid koos Jani Johansoniga, Georg riidel, kontrabassil Eigil, Johansen trummidel ja Annedoneerus klaarnetil. Nagu veendusite polnud sihiks teha džässi iga hinna eest vaid midagi enamat anda osakest vene rahvalaulu lihtsast ilust ka niisugusele kuulajale, kes muidu vahest ehk sellest märkamatult mööda läheks. Märkisin enne, et Jan Johanson oli ka hea kitarrist. Seda võite kogeda heliplaadi kaudu, mille ta tegi koos oma hea sõbra Runekustaktsioniga. Ka sellelt plaadilt leiame rahvaviisi, mille Johanson oli avastanud ühes Aafrika rahvalaulude kogumikus. Kuna pealkirja ei osatud tõlkida, siis on see ana toodud originaalis ja nii püüan minagi teda edasi anda. Nii muuse tug Veera veere. 1965. aastal tuli Jan Johanson koos Georg redeli Pentaaneva liini ja peenholbergiga esikohale Monte Carlo raadio traditsioonilisel ajaviiteprogrammide võistlusel niinimetatud triumf varietee teel. Tulemus ilmus heliplaadil, mis kandis pealkirja seiklused džässis. Folklooris rootsi muusikud olid arranžeerinud reapalu sobitades kokku originaalseid rahvalaulikuid. Kaasaegsete džässansamblite ja orkestrite ka Jan Johansonile oli kõrva jäänud ühe vana, 80 üheaastase rahvalauliku Moonsuulsoni haruldaselt rütmikas laulmismaneer. Niimoodi lauldi muide Rootsi kaugemates Kolgastest tantsupidudel, kui puudus pill ja pillimees. Rahvalauliku poolt. 14 aastat tagasi lauldud helilint pandi stuudios käima ja Jan Johansoni kvintett mängis nii-öelda temaga koos, püüdes tabada tema muusikalist väljenduslaadi. Teise kaasaegse džässivaatenurga all. Joan Johansoni sulest on pärit muusika kahele kunstilisele filmile öömäng ja lapsevanem. Viimati mainitud filmist on pärit muusikaline episood, mida mängivad Annedoneerus altsaksofon-il, pianneneri tenorsaksofon-il, Väine Ren liiden trumpetil Chimmi puude kontrabassil heegel Johansen trummidel ja Johanson ise. Koos Georg redeliga kirjutas Jan Johanson 1963. aastal muusikaliia Schuberti džäss, balletile liikumised. See on omamoodi ekspressiivne moodsa muusika vaimus loodud partituur milles rohkesti ruumi on antud sooloinstrumentide improvisatsioonidel. Esitajate hulgas on mõlema autori kõrval jällegi anne domineerus jäigil Johansen kui Johansoni riidele viimaste aastate alalised partnerid. Peale nende veel Jaan Allen ja Bengt tarneval liin trompetitel Grüne Falk baritonsaksofon-il, Georg Vernon ja Andreas should tromboonidel ja Chimmi uut kontrabassil. Kuulete episoodi kolm liikumist. Jan Johanssoni viimaste suuremate tööde hulka kuuluvat süüt džässorkestrile, mis kannab nimetust mobiil ja orkestriteos Silentsioon. Mõlemad nimetatud tööd on helilooja otsingud moodsa muusikatehnikate ja džässiimprovisatsiooniviitmise valdkonnas. Ühtlasi kõnelevad need teosed Jan Johanssoni kui helilooja kasvust tema tungist arendate oma vormi poole. Kuulake orkestri Palacilentsium, mida esitab Annedoneeruse septet ja Taani raadio orkester. Raske on harjuda mõttega, et Jan Johanssoni pole enam. Veel on nii selgesti meeles tema inimlikult soe suhtumine kõigisse, kellega ta kokku puutus, tema tagasihoidlikkus ja otsekohesus, mis tegi temaga suhtlemise kergeks ja meeldivaks. 1966. aasta festivali ajal olles äsja tuttavaks saanud, püüdsime meie mõnede orgkomitee liikmetega esialgu teda kui välismaalt külla sõitnud ansamblijuhti kohelda ettevaatliku tähelepanuga et jätta meie ürituse organisatsioonilisest küljest võimalikult head muljet. Õige varsti leida meil need relvad käest, öeldes teate, mis, Öelge meile lihtsalt, millal ja kuhu on vaja minna ja me teeme kõik, mis vaja. Me ei tulnud siia magama. Meid huvitab kõik, mida te meile näha ja kuulda pakute. Ja kui me saame millegagi kasulikud olla, siis öelge vaid. Nii toimusid kohtumised džässiklubis, lindistamise, traadi ja televisiooni jaoks, teoreetilised diskussioonid ja ajakirjanduskonverentsid. Ning on kahju, teades, et edaspidi toimub see kõik ilma Jan Johanssoni, ta, kes tegelikult seisis veel pikka ja hoogsa lennu alguses. Ja siiski on temast jäänud palju head muusikat nii noodipaberil kui ka heliülesvõtetena, mis lubab meil teda ikka ja jälle meenutada ka siis, kui džässmuusikasse on tulnud kümneid ja sadu uusi talente.