Küll oli hea ja ilusaid kellraadiost ju ka teised saated tulemas ja jah, näiteks ei saada ja mida me ise praegu teine ja muide, sul on muinasjutuline nimi assol sil nimi tuletab mulle meelde merd, ammuseid aegu ja igavest teemat, mis kunagi ei kao. Ma tean, seda jutt ei saa teada oma juttu, aga sa ei tea seda juttu. See jutt, mille mina täna jutustel, ei ole mitte ossulist, vaid aaloe tarist. Sa ütlesid, et merest ja armastusest ongi. See on merekuningas Ahti tütre Alotari ja metsakuningast abi poja metsa loolima. Printsi Kanerbo lugu. Kas oled kunagi näinud viirgusid mereliivas seal rannal kõrge metsamäe all. Kui valge on see liiv ja virud jooksevad lainetaoliselt ning kaarduvad lugematuis nägusais kurdudes üles kuni veepiirini. Kui olen näinud suuri valgeid vahu harjalisi laineid vihaselt seest vastu kallast on mulle tihti paistnud kummalisena see, et nad ei ole neid hiilgusid liivalt täiesti minema pühkinud. Aga seda ei ole merelained tahtnudki. Nad lasevad veergudel liivas põimude nagu ennegi, tormavad kohisedes Meerades ülestiku ja heidavad sügavamal jälle puhkama. Sest need peened viirud on väikeste lainete jäljed. Ja väikesed lained on merekäharpäised, lapsed, kes helkides mängivad peene liivaga. Aga iga kord, kui torm müriseb, ütleb merekuningas Ahti oma murdlainetele. Lööge vastu kalju, lööge vastu kaljut. Seal liivas mängivad minu väikesed lapsed, keegi ei tohi puutuda nende teid ja radu. Keegi ei tohi kinni pühkida nende jälgija rannal. Väga sügaval meres on Ahti loss. Selle seinad on kristallist, aknad, pärlmutri-ist ja lagi kõige ilusama ist konnakarpidest. Siin elavad merekuningapojad ja tütred sinilained ja siin elab ka noorim ja sädeleva hindama lastest. Väike sinise ilmaline hõbeLockiline Aalotar. Kui Aalotar läheb rannale mängima, siis joonistada varbaotsaga liiva põrandale, noid peeni laine viirgusid. Ja ühelgi murdlainel ei ole luba neid hävitada. Tuhanded ja tuhanded tema pisikesed õed jooksevad seal temaga võidu joonistades samasuguseid jälgi liivale. Aga ükski neist ei ole nii nobe nii selge, nii pimestavalt kaunis kui alutar. Kui kalad tulevad soojal suvepäeval Liivikule suplema ja helevalged kajakad lendlevad, kui tähed nende kohal, siis tantsib Alotar naljatades nende ümber, tiirleb purjetaja paadi ees ja hüpleb poisi ümber, kes päikesepaistel ujub. Aga kui varahommikul tõuseb mere rüpest või õhtuti puhkama, laskub päike. Siis õõtsub Haalotar päris vaikselt randa, lauldes pikatika ühe toonilist laulu möödunud aegadest. Sõpradest, kes aastate jooksul on läinud meie juurest igavesse vaid kusse. Altaril oli ka sõber, metsanoorim, prints, väike musteri kiharetega kale Järvu, kelle roheline kuub oli alati rikkalikult roosidega ehitud ja taskud täis pähkleid. Kotkasulgpruunil kübaral kane logis tihti rannal, kus altaril viisiks oli mängida. Ja peagi said neist väga head sõbrad. Tihti nad riidlesidki. Galerovo pildus Haalotoli kivide ja okstega, Aalotar omakorda pritsis vett galermosaled kingadele. Siis naeris galervu nii nagu mets naerab, kui tuul puid hällitad. Ja haalator naeris ka, nii nagu lained higistavad, kui Tuulsasid nende kähareid lokke. Aga muidu olid nad õhtuvaikuses nagu peigmees, Jamars ja galer, mõistus kaldamurul ja Aalotarna jäätus küünarnukkidega rannaliivale ning mõlemad jutustasid korda nõela teineteisele muinasjutte. Galermo teadis jutustada nii hästi süngeid Kuiga rõõmsaid muinasjutte. Metshaldjatest, kes kõrgete kuuskede taga nutta, nuuksuvad lõugu vera jooksus, tuhmil, kuuvalgel läänetuule, vallatustest, nelki, Gide ja kurerehadega kaugetel niitudel. Alotar jutustas möödunud aastasadadest, millal veel merelained üle suure maa kohasid ralla mägedesse uuristatud hiiu Keernudest ja suurest valaskalast, kes vedas tema isa vankrit korallmetsades penikoorma sügavusel ookeanis. Nii leidsid nad üheskoos igal õhtul mererannal pikki aegu. Nad olid alles väikesed lapsed, sest metsapojad ja meretütred ei kasva nii nagu inimlapsed vaid nad elavad tuhandeid aastaid nii nagu maagi. Ja seepärast nad püsivad nii kaua lastena ja neil on nii tore olla. Õhtuhämaras. Nad meeldisid nii väga teineteisele, et valge kalakajakas, kes nägi neid ühtelugu rannikul mängivat, ütles oma naabrile suurele mere Kotkale galerbost ja Lotaristab kindlasti paar. Ja siis saame ka meie toredaid pulmi. Joo vastaskotkas, siis küll, kui pulmad peetakse metsakuningas taabio lossis, aga kuin ööd peetakse sügaval merepõhjas Ahti palees, siis mina tänan kutse eest, aga ei saa pulmadest osa võtta. Vot selle peale ma ei mõelnudki, ütles kalakajakas. Mina võin häda korral siiski ka sukelduda ja mina lähen arvatavasti küll pulmapeole, sest kindlasti pakutakse seal väga mitut liiki kalu õhtusöögiks. Nii räägiti kõikjal Kanergust ja alutarist. Kuid ühel õhtul juhtus Ahti isee sõitma oma suure vaalas kalaga sinna randa, kus tema tütar, väike printsess Saaloter jutustas muinasjutte metsa printsile, kaaner voole. Aga metsa ja merenaabrisuhted ei olnud eriti head. Sest mõlemad kuningad tülitsesid piiride pärast ja süüdistasid teineteist lubamatus maa-alade alastamises. Seepärast akti vihastus lähes prints Kaner, vot nii sõbralikult vestlemas Haalotariga. Ja ta saatis randa suure murdlainemis, pritsis muda printsi peenele rohelisele sameti akile ja rebis kotkasule tema kübaralt. Allutav sukeldus oma mures merepõhja ja Kanerv oleks pahaselt metsa tagasi. Aga kui ta biokuulis, kuidas tema lemmikpoega oli häbistatud, sai ta väga vihaseks ja saatis parveid hirmsaid liiva veermeid, mis katsid koor ralla kruusaga, nii et see muutus kuivaks maaks. Ja Ahti kaotas seega suure osa omaaladest. Sellest läks Ahti süda vee enam täis ja ta saatis omakorda tohutu suuri murdlaineid, mis mürisedes sööstsid metsa, kiskusid puid juurtega maast, rebisid suured lahmaka maad mandrist lahti ja matsid need merre. Nii sõitis galervoia alotoni pärast suur ja väga pikaajaline sõda mere ja metsa vahel. Ja sõda peetakse veel tänapäevalgi, kui ainult kuningad jälle juhtuvad teineteisele vihastuma. Kuid vahetevahel saavad sõjariistad ka puhata. Siis loksuvad lained vaikselt rannale ja õhtuhämaruses võib näha Alotari jälgi. Peenil valgel kaldaliival. Kanelvojaalotor saavad nüüd väga harva. Ja päris salaja tulevad nad teineteisele noid vanu muinasjutte jutustama ja ühes, kus teiste väikeste lainetega tantsima alutan, ujub tihti ka üksi rannale ja kui päike tumeda pilvepraost piilub, siis välgub tüdruku valge õlg riis. Tihti võib siis kuulda, kuidas ta üksinduses laulab oma igatsusest õhtu vaikusest ja kes mõistab lainete keelt. See kuuleb, kuidas Saalotar kaebab taga oma kadunud sõpra. Kadunud on, ta laulab alatel ära, on ta mu rõõmus sõber. Ära on läinud rannarõõm ja vaikselt uinun mina siin pehmel liival. Mets ja meri ei ole enam sõbrad. Tumekuusk tõstab oma latva taeva poole ega saa kunagi laskuda mere tumedasse sügavusse. Aga mina näen tila siiski näen igal õhtul, kui ta vaatleb oma kõrgel ladva peegeldus minu silmade sinas ära leina mu süda, küllap kord leiavad teineteist need, kes on kaua lahus olnud. Ja kord peab jällegi koitma päev, mil aluta rõõmsalt tuleb randa ja Kaner voo otsib õhtuvaikuses tema jälgi hõbedasest liivast. Kas nad ei saa mitte kunagi kokku? Soho muidugi saavad. Mets ja meri võivad sõdida, aga metsa ja merelapsed on sõbrad ja kunagi kasvavad lapsed suureks, mets ja meri jäävad vanaks ja kuna lapsed on sõbrad, siis saavad nemadki sõpradeks ja siis tahavad allatariaga närva kakkuja. Haalotori kahe järve saavad niigi iga päev kokku salaja küll, aga ikkagi nemad omavahel ei olegi veel tülitsenudki, nagu sa mäletad, niisama naljapärast muidugi, aga tõsiselt ei olenud, tülitsenud ja seal, kus nad kokku saavad õhtuvaikuses metsa ja mere piiril. Seal on imeline olla. Me võiksime suvel sinna jalutama minna, õigus, lapsed, soojadel, suveõhtutel, võtke oma emad-isad kaasa, viige nad jalutama metsa ja merepiirile. Sellest tuleb teil väga ilus suveõhtu. Kohtumiseni rannas. Kohtumiseni.