Viimasel nädalal on Euroopa Liidu kaks riiki pälvinud teiste riikidega võrreldes suuremat tähelepanu kui teised. Põhjus lihtne ehitus referendumil. Nendel ja mõnel tulevasel referendumil, kus samuti saabub eitus, omavad kindlasti sügavat välispoliitilist, sisepoliitilist tähtsust. Aga tollest ei tahaks kõnelda, vaid hoopis sellest, millest. Teemaks on usaldus Eestis mitmegi küsimuse puhul arutletud, kas korraldada või mitte korraldada teatud küsimuses referendum. Viimase kümnendi jooksul on poliitikud otsustanud üheselt mitte korraldada. Sellistel juhtumitel räägitakse suurest rahakulust, mõttetusest ja muust sarnasest. Mitte kuidagi ei mahu juhtidele pähe mõte sellest, et referendum tähendab dialoogi rahva ja poliitikute vahel. See on üks neid vorme, kus demokraatia töötab väga hästi. Poliitikud peavad selgitama oma seisukohti ja mitte lihtsalt niisama, vaid sisuliselt vaieldes, arutades alla neelates rumalaid ning äärmiselt pahatahtlikke küsimusi kuid samas, tundes toetust oma arvamustele ja mõtetele. Mitte midagi sellist ei juhtu tavaliselt ei enne kohalikke ega riigikogu valimisi. Miks? Aga sellepärast, et siis panustavad erakonnad ainult oma seisukohtade tutvustamisele ning pole õieti mille üle vaielda. Ega siis muidu nimetata selliseid kohtumisi kihutuskoosolekuteks. Referendum kujutab endast demokraatia ülimat vormi, kus rahvas tehakse teatud probleemide puhul kaasotsustajaks ja seeläbi kaasvastutajaks. Tavaliste valimiste puu sellist tunnet ei teki, sest meie kohalikus demokraatia praktikas peaaegu puudub valitavate voore vastutus. Ja ega valijad kah ei tunne end kaasvastutavana selle eest, miks võimule sai üks või teine erakondade koalitsioon. Referendumi puhul aga me sööme ühest katlast ja päris pikka aega. Valimiste tulemustega on aga nii, et kaasotsustamise tunnet valijal ei teki, sest oma hääle anduna lõpeb valija roll. Kogu võimutäius on antud erakondadele ning nemad siis teevad, kuidas asju paremaks või halvemaks peavad. Viimane kord, kui eesti valijal oli võimalus osaleda referendumil, oli Euroopa Liiduga ühinemise küsimus. See oli senistest referendumitest kõige pikema eellooga. Eesti poliitiline eliit pidi välissunni mõjul referendumi korraldama. Referendumil oli ju vaja saavutada jah, tulemus. Selleks rakendati käiku nii eurorahad ning kogemused, aga ka kohalik initsiatiiv. Tekkis mingi arutelu alge, poliitikute ning valijate vahel. Kohtumised, kohtumised, meedia, lõputult infot, kuigi vähe sisulist, aga ikkagi siiski oli võimalus midagigi teada saada. Mäletan ime selgelt möödunust aastast üht seika, mida juhtusin kõrvalt nägema. Üks poliitik istus peale, ootas väliskõnet teada saamaks, milline seisukoht võetakse ühes küsimuses aluseks Euroopa Liidu põhiseaduses. Seda oli Eesti jaoks üks väga oodatud ja väga oluline küsimus. Kahe tuli, poliitik läks uudist kuuldes kahvatuks ning ütles kõik, kõik, kõik on läbi, seal läbikukkumine, mida ma homme ütlen saabuski homne päev ja me kuulsime, et kõik on suurepärane mituks sekkunud probleemist. Nüüd on käsil Euroopa Liidu põhiseaduse leping. Ausalt öeldes, ega see teemaks tegelikult ei olegi, räägitakse kõigest muust, aga lepingu sisust pigem mitte. Riikides, kus korraldatakse referendumeid, käivad karmid vaidlused, inimesed teavad, millest käib, jutt teavad põhiseaduse lepingu põhipostulaate, arutatakse nende üle selle üle, mis on antud riigile kasulik, mis kahjulik, miks, mis saab edasi, kas neil tingimustel nõustuda lepinguga või mitte. Iga inimene vaeb küsimust nii enese kui riigi vaatenurgast ning teeb siis oma otsuse. Poliitikud on sunnitud rahvaga rääkima. Mis aga meil toimub? Ma olen päris kindel, et Eestimaal jagub vast ainult viie protsendi jagu neid inimesi, kes midagigi sisulist, kuhu need põhiseaduse lepingust, neid, kes teavad, mis on Nizza kokkuleppega võrreldes muutunud, nende inimeste arv on kindlasti veelgi väiksem. Selliste inimeste arv, kes aga oma peaga oskaksid otsustada, kas Eesti huvid kattuvad Euroopa Liidu huvidega kus matkata, vaat kus mitte. Neid inimesi tuleks aga lausa tikutulega otsida. Selline on siis Eestis Euroopa Liidu põhiseaduse lepinguga. Riigikogu ratifitseerib kindlasti selle lepingu noore skautluse reipusega alati valmis, selles ei ole kahtlustki ja kahtlust pole selleski diskussiooni Riigikogus sellel teemal ei teki. Mida sina ka Eesti elanikele tähendab? Referendumi mitte korraldamine tähendab seda, et Euroopa Liidu põhiseaduse leping jääbki eestlastele ja teistele Eestis elavatele rahvustele täiesti võõraks. Tegu on nagu mingi salapaktiga, mida võib küll iga kas teoreetiliselt lugeda raamatukogus ja mõnes infopunktis on see kindlasti saadaval. Formaalselt on asi korras, tegu ei ole salapaktiga, kuid tugev sõnum ja arusaam puudub. Kui arutatakse selle üle, miks poliitikud ei soovinud Euroopa Liidu põhiseaduse lepingut panna referendumile, siis arvatakse tihtipeale, et poliitikud kardavad oma rahvast ja referendumi tulemus võib olla ettearvamatu. See, et ilma referendumit korraldamata, muutub Euroopa Liit Eesti elanikele võõraks asjaks. Kellele see korda läheb. Selline võõrandatuse tunne tähendab seda, et inimesed võtavad tulevikus Euroopa liidus tulevatest uudistest vastu valdavalt negatiivsed, see tähendab, et nii-öelda oma meie-tunnet ei tekigi. Tegu on justkui võõra asjaga, millel meiega ei ole mingit pistmist. Kuigi me kuuleme ka sellesse ruumi. Referendumi mitte korraldamine, võib lühiajalises perspektiivis olla poliitikutele väga mugavaks lahenduseks. Pikaajalist perspektiivi silmas pidades on aga tegu väga lühinägeliku sammuga. Ma ei mõista, miks ei taheta rahvast Ta kaasvastutajaks kaasotsustajaks. Otsustaja tunneb alati vastutust. Vastutus annab inimestele tiivad, vastasel korral tunneme end nagu loomaaiakotkas, kellel on tiivad, kuid lennata ei saa. Kotkas teab, kes tegi ta lennuvõimetuks. Kas Eestimaa rahvas aga teab seda?