Teatrite suvelavastuste esietenduste aeg on käes. Linnateatris esietendub täna dramatiseerinud George Orwelli romaanist loomade farm ja homme õhtul esietendub Eesti Draamateatris naine mustas väidetavalt kummituslugu Kristiina garantsis Eesti draamateatrist. Me mäletame ju niisugust suvelugu teie repertuaarist nagu naine valges. Jah. Tegelikult inspireerituna valiski lavastaja Priit Pedajas selle suvetüki, mis esietendub siis homme Eesti Draamateatris ja nimelt sisetingimustes. Ja ma sain ka aru, et see on selles mõttes õige otsus, kui vaadata hetkel Eestimaa jahedat suve. Et suures saalis, siis tuleb välja laupäeval naine mustas, seal siusame Hilli kirjutatud raamatu põhjal Omaani põhjal Steven mallalt dramatiseerinud tegelikult ja kiusanud Hill on olnud mõjutatud autorist, kes kirjutas aasta aega tagasi Eesti Draamateatris suvaprojektina välja tulnud naine valges nimelt selline kriminaalromaan, et on, on teda kõvasti mõjutanud ja kuidas kirjutada põnevuslugusid ja Steven mallatrat, kes on siis dramatiseeringu autor on selle dramatiseeringu kokku kirjutanud, tegelikult suvel oma lapsega lõunamaal soojal maal puhates luges siis sellist inglise kohvik story stiilis romaani raamatud ja, ja isegi suvel, kui ta seda kirjutas, päike paistis, meri, kuum liiv, ütles ta, et need olid päris õudusvärinad. Vista peale tulid, kui ta seda dramatiseerinud tegi, et see oli niivõrd haarav lugu. Ja kes on siis natukene tav, tegelikult kirjandusmaailm on ka teab, et see on niisugune omaette hingamisega ja atmosfääriga žanrze, inglise kohvik story, kus need kummituslood ja salapärased võib-olla natukene niuksed, Basker villide. Niisuguseid Nõmmi meenutavad paigad, et kus on kauged lossid kuskil Nõmmede serval ja udu ja salapärased hääled ja mingisugused ringi jooksevad siis kummitused või, või siis sellised kummalised traagilised inimeste saatus, tuse lood. Ent see kõik on toodud draamateatrilavale. Ja kummaline on see, et tegelikult sellest suure saali tükist teevad kaasa põhiliselt ainult kaks näitlejat, sellest väga-väga head näitlejad Ain Lutsepp ja Tiit Sukk. Ja kummitus, kes siis aeg-ajalt ilmub, jälle kaob, on Mirtel Pohla. Tahan selles mõttes, et ka eelmisel aastal laine valges mängis ta sellist kummitusliku naist, see on nagu mingisugune tema firmamärk siis kuidagi. Ja tegelikult on ka paralleel siin tuua rõõmustav see, et, et sedasama laine mustas mängitakse Londonis täpselt samamoodi praegu paralleelselt. Ja see tükk on tegelikult seal jooksnud juba 16 aastat, nii et läheb seitsmeteistkümnes aasta Foodžem teatris ja selgub, et see on siis niivõrd hästi kirjutatud raamatiseeringed, publikut on jätkunud 16-ks seitsmeteistkümneks aastaks ja tegelikult pea tegelasi vahetatakse välja iga poole aasta jooksul tuleb uus seltskond, et inimesed lihtsalt ei väsiks. Et noh, loodame, et see inglise ja Londoni Foodžim teatri mängimis õnn topsis ka draamateatrile midagi juurde. Aga nii palju, kui mina olen proove vaadanud, on see tegelikult päris põnev protsess, sellepärast et kuna all suhteliselt tühi lava, siis näitlejad peavad niivõrd palju mängima oma fantaasiaga ja asju välja mõtlema, et see, ma arvan, täiesti huvitav tegelikult publikule, et kuidas näiteks Tiit Sukk, kes mõtleb välja hobuse ja paneb selle laval tööle, et kuidas on võimalik sõita hobusega, kuulata hobuse kabjaplagin alt ja siis veel lisaks sellele ratsutada sellise natukene kõikuva hobuse või hoburakendi või kaariku peal. Need on niuksed nagu kahele näitlejale on see tegelikult seadnud väga suured, nauditavad mänguvõimalused. Selline suhteliselt napi seltskonnaga. Aga see kummituslugu seal ennast lahti kerima hakkab ja loodetavasti saab ta olema hästi põnev tükk aga kindlasti psühholoogiliselt väga tugevate näitlejatöödega, et kes tahab tulla vaatama lutsepa või sukka täies hiilguses, et see võimalus on olemas. Ja lisaks on veel selline põnev asi, et kuna see on selline inglise stiilis õhtu, siis saab olema seal teatris. Et siis oleme me avanud ka inglise stiilis tee salongi, mis on siis Eesti Draamateatri fuajees, saab olema, avatakse ta tund aega enne etenduse algust, ehk siis kell kuus juba ja suletakse siis kuskil tund aega peale etenduse lõpus puu ja noh, vaheajal ja kogu aeg on, ta on ta tööl. Ja selle inglise stiilis seal ongi kõik need maitsvad koogid, trühvlid siis selline pidi Foa valik neljale, kus niuksed nagu koogi ja küpsisevahepealsed, sellised minimaiustused, vahuveinid, siidrid, soojad ja külmad teed. Kogu selle ilu on sinna toonud kohvik Polampart. Et selles mõttes on see inglise stiil läbiv, et nii söögi poole pealt kui ka siis nagu silmale kõrvale pakutava naudingu kunsti poole pealt. Teater ei tahtnud alustada etenduste kummituslugu igal õhtul kell 12, kui on ju vaimude tund. Tegelikult oleme me teinud läbi aastate selliseid põnevaid suveprojekte, et kes veel mäletab siin kadunud Evald Hermaküla aega, et siis Krahv Dracula sügis oli üks tükkamile, Hermaküla lavastas väikses saalis ja mida me mängisime vist täiesti kohe südaööl ja terve teater oranzi sisustatud igasuguste kummaliste kirstuda ja sarkadega ja kogu selle sellise esteetikaga, mis sinna juurde käib. Et selliseid asju me oleme küll teinud ja katsetanud, aga need saab teha nagu rohkem eksperimendi korras ja noh, niimoodi võib-olla natuke nooremale publikule, et kuidas need inimesed seal öösel kell kaks või kell kolm koju saavad, et see on natukene problemaatiline ja siis noh, kuna see on suure saali lugu ja tahtsime pakkuda seda võimalikult paljudele vaatajatele, siis on ikkagi see algusega kell seitse, aga Omar, võin mürki selle peale võtta, et tegelikult seda põnevust seal jätkub. Kõiki töötundide eest ka, et, et kui nad selle nüüd nii hästi ära mängivad nagu praegu, proovides.