Tere, Käbi saate kuulajatele. Tänasele päevale sobivalt on stuudios kaks sümpaatset naist, mõlemad emad. Kogu elu, koorilaulu ja kultuurivaldkonnaga laiemalt seotud. Maarika Pokinen on abikaasaga üles kasvatanud kolm tütart. Avalikkusele tuntuim neist on vanim tütar Mari näitleja ja laulja, kes kannab abikaasa järgi perekonnanime Jürjens. Kui Marion kasvanud õdedega, siis tema jaamiku peres sirgub omakorda kolm poega. Nii et olukord on mitmes mõttes uus. Emadepäeva puhul tulebki emaks olemisest juttu mõnevõrra rohkem. Aga muidugi uurime ka lapsepõlve ning kasvamise ja kasvatamise kohta. Niisiis kutsun teid kaasa elama Maarika ja mari loole. Mina olen saatejuht Sten Teppan. Marika tere tulemast vikerraadiosse. Tere. Ja Marika on kaasas mari Rõõm näha. Tere mari ei ole teie ainus laps. Ei, mul on kolm tütart, Mari, kõige vanem Liis ja meie pesamuna Paula mari on eluaeg olnud hästi emotsionaalne, see, see nute naer on käinud kogu aeg niimoodi käsikäes. Liis seal kõrval on selline rahulik alati olnud, noh, võib olla mari kõrval oligi keeruline emotsioneerida, et ta nägi, ta lihtsalt ei jäänud muud üle, sest et liisuga me oleme hästi lähedased siiani, et mulle tundubki, et, et tegelikult sisimas me oleme võib-olla hästi sarnased, aga lihtsalt mingi selline väljendus. Ta ei ole saanud seda niimoodi välja, nagu mina tegin. Paula Paul on ka hästi emotsionaalne, aga tema on selline heas mõttes nagu meeletu, et et kõik, kõik, mis ta teeb, kõike, ta tahab teha niimoodi suurelt ja, ja noh, ma imetlen kogu aeg teda, kuidas, kuidas ta võitleb oma asjadest näiteks just kaks päeva tagasi. Meil oli kodus vesilik päästeoperatsioon milles siis mind ka haaratud, sest me kodus teeme natuke väikeseid ümberkorraldusi seal ja meil oli selline pisikene noh, nagu puri, tiik või ja mille, mille me tahame täis ajada siis gruusia sinna laste mänguväljaku peale teha ja siis Paula emotsioneeris ja mina ei teadnudki üldse seal. Sellised loomad elavad aga tema, kuna ta seda kõike jälgida, seda loodust hästi vaatab, siis selgus, et seal elavad esilikud. Siis oli isegi mingisuguse väikese kaitse all olevad loomad. Mis tähendab siis seda, et mina tõstsin siis seda Jambriga veest tühjaks ja emasel pori seest või selles muda seest siis võttis neid loomakesi välja ja siis me asustasime nad nüüd ümber teise sellisesse poritiiki, mis siis ei ole, mida loodetavasti inimesed ei hakka siis asustama tulevikus, nii et selles mõttes ka ta on ikkagi jälle totaalselt hoopis teistmoodi samasse mingisugune selline empaatia ja see on ju kõikidel teil kolmelik hästi nagu sarnane. See on ka üks huvitav moment elu juures, kuidas asjad võivad minna, eks ma jäin praegu mõtlema, et kui sa ise oled mari üles kasvanud perekonnas, kus on ainult õed kokku kolm tüdrukut ja siis ühel hetkel emana oled sa olukorras, kus sul on kolm poissi kodus. Huvitav ja äge, eks. Väga põnev ja kuigi ma teadsin, et mul tulevad poisid seda kuidagi, teadsin sest et minu siis abikaasa liini pidi on ainult mehed ja ma olin üsna veendunud, et see nii läheb, aga ikkagi oli see nii, see on mingis mõttes nagu ootama ütles, et kuidas me siis nüüd, et kui ma olen suhelnud elus ikkagi rohkem nagu naisterahvastega tüdrukutega, siis et siiamaani õpin seda ja vaatan, mis ma ütlen, et poisid siis nendega nagu läbi saada. See saade räägib kasvamisest ja kasvatamisest ja et aru saada, kuidas me sellesse punkti jõudnud oleme. Siis tuleb ajas tagasi minna ja läheme, Marika, kõigepealt sinu lapsepõlve missugusena, sina oma lapsepõlvekodu, mäletad, kuskohas see oli ja mis esimesed mälupildid silme eest läbi jooksevad. No mina olen täitsa põline Tartu tüdrukud, tüdruk linnast täiesti linnatüdruk. Sündinud Toomemäel ja kasvanud Tartu linnas Jaama tänavas, ma kasvasin põhiliselt, et vanaisa vanaemaga, see tähendab seda, et ma olin hästi hoitud ja kaitstud, aga, aga minu vanaema oli, nad olid sellised hästi kaitsvad, ehk siis kahjuks lapsepõlves nad väga palju mulle ei õpetanud, nii et kui ma mehele läksin, ega ma väga ei oskanud isegi süüa teha, kõik olen ise õppinud. Aga see, et ma olen nagu muusika sees kasvanud, see on tulnud päris väiksest peale, et me noh, nagu vanasti oli muidugi pika lauapeod ja kus kus lauldi ja sugulased oskasid akordionid, kitarrid kõik olid. Et seda, seda laulmist ja muusikat on minu ümber hästi palju olnud. Ja oma lapsepõlve ma põhiliselt mäletangi ikkagi esinedes. Mul on terve albumitäis pilte, kus ma üksinda laulan, esinen, ma olin lasteaias esilaulja. Ja ma olin algkoolis esilaulja, nii et Vanemuise kontserdilavadel olen laval, olen mina esinenud üksinda ja duetis väga palju soove ennast muusikas väljendada on kindlasti tulnud, et mingil määral minust, kui me räägime marist ja, ja tõenäoliselt kaliisist koolis ma ikkagi lõpuks jõudsin koorilaulu nii ja mul ei ole muusikalist haridust. Ma küll käisin, kunagi õppisin akordionit natukene, aga see jäi pooleli. Ja see on ka vist tuleneb ikkagi sellest, et lastele natukene peab seda sundlust või sellist taganttorkimist olema, et et ikkagi mingisuguste selliste asjadega tegeleda, mis, milleks neile võib-olla natuke annet või. Aga ma julgen öelda, et mul on ikkagi koorilaulu haridus, sellepärast et ma 25 aastat laulsin ikkagi ühes Eesti tippkooris Tartu Ülikooli naiskooris Vaike Uibopuu käe all. Siin saates on küllalt sageli räägitud sellest, kuidas on kasvatud just vanavanemate hoole all. Kuidas see sinuga Kas noh, eks need ajad olid sellised keerulised ema oli küll küll kuskil olemas ja, ja tegelikult noh, ta oli ka mingil määral minu jaoks olemas, aga see on natukene selline keeruline keeruline küsimus. Nüüd ei ole enam ka, ei ole võimalust seda küsida, sest ta on juba juba 16 aastat ära siit ilmast. Et kuidas see niimoodi läks ja miks see niimoodi läks, aga ma ise muidugi ka väga väga hoidsin oma vanaema vanaisa poole, et nemad, nemad olid minu sammas ja tugi ja, ja on, on tõenäoliselt mind selliseks teinud, nagu ma praegu olen. Kui sa püüad kuidagi analüüsida või, või nagu lahti mõtestada, mida seal lapsepõlv sulle sellisel kujul tähendas, et kas sa märkasid seda, siis ka oli seal sinu jaoks toona küsimusi, et miks see nii on või? Ei, no eks ma ikka ikka mõtlesin, et miks see niimoodi on, aga, aga ma mäletan ka seda, et hästi palju tänapäeval räägitakse ka nendest mustritest perekonnamustrites, kuidas jälle jälle need mustrid korduvad ja nii edasi. Et mina ju lapsepõlve sellele küll ei mõelnud, aga ma alati teadsin või alati ma mõtlesin, et kui minul saab kunagi olema perekond siis ma nagu väga hoian seda või kui ma väga tegin kõik selleks, et see perekond oleks, et kõik oleksid õnnelikud ja, ja keegi ei tunneks ennast kuidagi üksi ja mahajäetuna. Ehk siis pakkuda seda, millest, Ilma jäin just et, et see on olnud nagu, nagu minu eesmärk ja, ja ega see ju kerge ei ole olnud, ega ma ei ole ka mingisugune lillekene, et et kui siin istuks praegu Margus, minu mees ega ta igal hetkel ei ütleks ja, ja noh, ma arvan, et ega see ei olegi mingisugune suur katastroof, et ma tänapäeval või noh, vaatan ja hästi palju räägitakse ja me muidugi loeme ka väga palju nendest lahutustest alati kui ma kuulen mõnest, et mõni perekond on lahku läinud, siis mul on nii kurb, et ükskõik, kui hästi neil nagu elud edasi lähevad, tulevad uued armastused ja nii edasi siis mingisugusel hetkel mingil mõttel on mõttes on see ikkagi nii kurb. Vanavanemad olid ema või isapoolsed. Emapoolsed emapoolsed ja oma isa tähendab kah, isa elas Tartu lähedal, aga ma isaga praktiliselt üldse kokku ei puutunud, et ma tean, et mul on kuskil, kas kasuõde ja mul on väga kahju, et ma neid ei tunne, et kui nad mind peaksid praegu kuulma siis ja teavad, kes ma olen, et ma hea meelega saaksin nendega tuttavaks nende peredega, et. Aga kuidas vanaema ja vanaisa selle olukorraga toime tulid, tema justkui on vahelt ära ja, ja ta oli ju nende laps, et kas ta kunagi seda omavahel mingil moel klaarsete arutasite ka võib, peresid väga ei räägitud. Ei, me ei rääkinud ja, ja mis need sellised igapäevaelu mured olid, need, millega ju nemad pidid ka saama, et hakkama saama minu kasvamisega ja ega ma ka teismelisena mingi lilleke ei olnud, et et see kindlasti oli neile ka keeruline, aga, aga kuna ma olin ainus lapselaps neile, siis nad muidugi noh, pühendasid kõik oma tegemised ja olid ikkagi pühendatud nad mulle. Kuidas end mäletad sealt kõige esimestest aastatest? Mina elasin Jaama tänavas ja, ja minu lapsepõlvemaad on kõik sealkandis, nii et ma aeg-ajalt praegugi muideks käin, panen auto, pargin sinna Jaama tänava, vanasti oli seal mingisugune õudne õllekas. Ma mäletan seda seal selle õllega ümber, kõndis igasuguseid koledaid inimesi, aga pargin sinna oma auto ja kõnnin seal, noh, nüüd on need, need mänguväljakud ja need kohad, kõik on ju nii väiksed, eks ole, et ma mäletan oma lapsepõlvest ikkagi, et et need olid suured ja seal oli palju ruumi ja, ja seal oli hästi palju lapsi, sest noh, siis oli ju see, et ainus võimalus üldse midagi põnevat teha oli ju kohaga õues olla. Aga ma käisin, õppisin hoopis Tartu viiendas keskkoolis, ehk siis praeguses Tamme koolis. Ja ma sõitsin kahe kahe liinibussiga siis olid sellised, kus bussid sõitsid, üks linn oli nagu kaheks jaotatud, sõitsid kesklinna, seal oli bussijaam ja siis sealt istusid järgmise bussi peale. Nii et mina alati hommikul ikkagi hakkasin liikuma tund aega varem, tõenäoliselt kui teised, kes seal tammelinnas elasid. Ja seal oli siis muusikaklass, et mina esimesest klassist peale käisin muusikaklassis. Kas sa mäletad end oma kodus mingites kindlates rollides kas tööle pandi, oli seal linnas üldse mingeid töid ära teha? Ei, meil oli hästi väike väike elamine ja mina olin selles mõttes niisugune hellitatud laps, nagu ma enne ka ütlesin, et male läksin ikkagi kodust ära, et ega ma väga palju midagi teinud, olgugi et minu vanaema oli väga palju tegi käsitööd ja aga et kõik need õmblemised kudunud, ududa ma ei oska kahjuks siiamaani. Kõik need läksid kuidagi minust niimoodi mööda, aga kõik ma olen nagu hiljem ära õppinud. Et mind nagu ikkagi hellitati. Et ma olin natukene selline hellik, aga mida sa tegid? Lugesin Ma lugesin täiesti, ma julgen isegi öelda kilode viisi raamatuid, ma mul mul oli, poodi oli kapid, aga meil oli selline pisikene ruumide nimetatud siis tuba köögiks või et et oma, oma tuba mul ei olnud ja ma käisin ainult raamatukogu vahet ja võtsin ja lugesin raamatuid. Et ja muidugi õues sai ka hästi palju ikkagi viibitud, et ma ütlen, et meil oli sealkandis oli palju palju lapsi ja. Linnas mängud ikkagi samamoodi nagu, nagu nad maal on olnud. Ja aga, aga ma ei ole päris päris ka niimoodi, et ma nüüd 100 protsenti oleksin linnale sest kõik suved ma veetsin maal, meil olid kauged sugulased. Ma isegi ei oska seda suguluse nagu astet öelda. Aga nemad kuidagi võtsid mind oma oma lapseks, need iga igal suvel, kui olid suvevaheajad, ma ikkagi olin seal kuu või isegi rohkem. Mõnikord selles peres oli kolm last, noh, seal muidugi pandi tööle ka, et me ikka kõplasime, olen karjas käinud, sest siis olid veel sellised, kus lapsed käisid kolhoosi karja karjatama. Et mäletan seda, kus me ehitasime mingit tonni ja unustasime lehmad ära, need olid muidugi kadunud noh, see niisugune tüüpiline, mida võis paljud karjalapsed võivad rääkida, et kuidas me siis metsast neid taga otsisime ja, ja see pere ja ema isa ja neid enam ei ole, aga, aga need lapsed on siiamaani jäänud, et noh, ma isegi julgen öelda, selline õed-vennad tähendab sellele kaks poissi ja üks tüdruk, tüdruk. Et ma olen ikkagi seda maaelu ka, aga muidugi noh, seal oli ka ikkagi, et mina olin ikka linnatüdruk ja ja kui ma, kui ma ikka ütlesin, et ma praegu ei viitsi teha, siis, siis ega mind nagu väga tagant ei sunnitud. Aga ma mäletan seda, et ega, ega mul oli nagu piinlik ei viitsinud küll, aga ma ikkagi tegin, et et mul oli piinlik, et kui teised lapsed peavad midagi mingit tööd tegema või midagi, mina siis kõrvale jään, et, et see, see oli mul kuskilt ikkagi antud, et ma püüdsin nendega sammu pidada. Jah. Võttes kinni sinu eelpool pillatud lausest, et ega sa mingi lillekene ei olnud seal teismelise eas, siis siis ma küsin Marika niimoodi, et kui sa praegu mõtled ja meelde tuletad sündmusi või olukordi, kuhu sa sattusid ja ja mida korraldasid siis üksi või koos sõpradega. Kas juhtus midagi niisugust, mille pärast sul on kurb meel ka, või kahju, et su vanavanemad, kes sind väga hellitasite pidid selle üle elama või, või toime tulema kuidagi? Mingit sorti jamadega? No ma, ma ei olnud vast vast selline, et ma nüüd väga suuri jamasid tegin, aga ma olen tagantjärgi mõelnud, või nüüd kui ma ise ema olen ja kui ma olen isegi praegu, kui, kui mul on tütred suured ja, ja kui nad, et on kodus ja mõnikord, et natuke kauemaks välja jäävad, ega ma hästi magada ei saa, et ma ikka mõtlen sellele, et kui nad on kaugel, siis, siis see kuidagi on nagu teistmoodi. Kui nad on kodus siis mood? Ta on, ma olen ikkagi üleval ja ma ootan neid koju ja vot seda ma küll tagantjärgi mõtlen, et et mingisugustel hetkedel jäid need äraolekud, et noh, ikkagi ma jõudsin öösel ja ja olen oma vanaema ja vanaisa peale mõelnud, et kuidas nad pidid ikkagi muretsema, et kus ma siis olen ja siis ei olnud ju telefone ega ega mitte midagi. Ma ei olnud mingisugune selles mõttes nagu pidutseja või ma arvan, et, et see oli võib-olla kooli viimases klassis, kus ma üldse esimest korda alkoholi proovisid ja see on täiesti siiralt öeldud, et eks hiljem ole igasuguseid pidusid ja kõiki olnud, ma olen ju malevas käinud ja see, et nad muretsevad minu pärast, et äkki see kuskil ikkagi minu alateadvuses oli olemas. Kui mul endal ju lapsed sündisid, siis siis see kõik kuskilt tuli ju minu seest välja, et et ma olen ikka väga suur muretseja. Ma ei tea, kas, kas seda on ka aru saada, et ma püüan ennast nagu tagasi hoida, mitte, sest ma kardan, et see suur muretsemine ja selline kinnihoidmine ikkagi paneb nagu mingid piirangud peale, et nagu mari enne ütles, et et ma olen hästi vähe püüdnud piiranguid panna oma lastele ja minu sõnum on alati olnud see, et et me, me lubame kõike teha ja me toetame absoluutselt kõiges. Aga esimeste, selliste suuremate eksimusteni ja ausalt öeldes pean ma tunnistama, et ei ole ühtegi sellist olnud. Noh, ma ei tea, mis asjad on need, mis, mis viivad ühe noore inimese mingisuguste halbade asjadeni, et kas see, kas, kas ikkagi see vabadus või see mingisugune kontroll, mida, mida ma praegu tagantjärgi võin öelda, et ikkagi vanaisa ja vanaema poolt oli olemas. Siin saates ei olegi kunagi malev niimoodi otseselt läbi jooksnud, vähemalt mul ei ole meeles niisugust olukorda, aga kuivõrd sa seda mainid siis siis ma kasutan juhust ja, ja küsin, kas kuidagi kujundas sind inimesena ka, et mida see aeg koht toona sulle isiklikult tähendas? Minu jaoks oli see muidugi suure, sest mina sain seal oma Margusega tuttavaks. Marisa Marisa olid mõlemast malevast leitud just. Me olime saarebeedil malevas. Mina õnneks leidsin sellise inimese, kellega ma olen siiamaani meil seal 30 aastat Margusega koos noh, abielus oldud, nii et. Mari, kas sa oled kunagi huvi tundnud, kas sulle on räägitud sellest päevast, mil sa sündisid ja kuidas see kõik läks? Ja ma tean, et Saarepeedi oli see oluline koht. Jah, seal, kus tegelikult alguse sain. Mida see päev 27 Mai 30 aastat tagasi endast kujutas? Ma mäletan absoluutselt hästi seda hetke, kus öeldi, et nii, nüüd on aeg aeg minna sinna teise ruumi, et kohe laps sünnib, aknast paistis sisse päikest, väljas oli 30 kraadi, kuuma, nari sündis ära ja ma mäletan, et ma vaatasin kuidagi, ma pidin veel niimoodi selja taha nagu vaatamata pandi sinna kuskile lava peale ja ta ta üldse ei nutnud ja ta oli sihukese uhke näoga, kuidagi tegi selliseid hästi uhked, nagu et nüüd ma siin olen. Ja siis kostis teisest toast telefonihelin, keegi võttis telefoni vastu, ütles ja no nüüd ta lõpuks sündinud, ehk siis pärast selgus, et Margus oli siis terve selle hommik, kui ta viis öösel mind juba haiglasse. Terve hommik oli ta muudkui helistanud siis sinna. Et kas nüüd on sündinud ja kas ta on. Ja ta kirjeldab tagantjärgi ka sedasama moodi, et kui siis mari sündis siis ta lihtsalt mu toomemäelt noh, niimoodi nagu lennates alla läinud, et nagu jalad olid maast lahti olnud ja nüüd ta on rääkinud, et ta peas kordas ainult mul tütar, tütar. Jah, see oli aeg, kui isaseid juurde ei lasknud, väga. Kas mari sinu praktikast teie peres teie kodus on teistmoodi olnud, et Mikk on olnud laste sünni juures? Nojah, nüüd on ju kõik hoopis teistmoodi ja loomulikult on olnud on olnud olemas ja. Läheme sinu lapsepõlve, kus kohast sinu mälupildid algavad, need, mida sa päriselt isiklikuks pead ja arvad end mäletavad. Mina mäletan Põlvat seda Tartu korterit, kus ma esimesed vist siis elukuud või võib-olla ka aasta, ma ei mäleta, seda ma üldse ei mäleta, aga aga Põlva korterit, kui me siis isi suunati Põlvasse tööle. Ja kui me seal elasime ja õde sündis ka sinna, see oli hästi suur korter, tohutu suure sellise koridoriga ja minu mälus asi tohutus kõik hästi suur männimets oli kohe maja ees, kus olite kiiged ja seda ma mäletan, kuidas seal õega loopisime mingit pannaknast alla ja siis ühel hetkel, kui, kui hakati ehitama, siis Tartu lähedal Ülenurmes korterit remontima esisel remontis põlvega kortermaja oli minu arust kolmekorruseline? Jah, et nüüd see viiekorruseline maja tundus nii suur ja see kõik see ümbrus tundus et siis me siis me kolisime jah, Ülenurmes. Ma olen olnud terve elu hästi memmekas ja igasugused sellised muutused või võõrasse keskkonnaminekud on olnud mulle rasked. Ma mäletan, et ikkagi, kui ma lasteaeda läksin, siis, siis ma nutsin, ma Põlva lasteaed ei mäleta, aga et kas, kuidas meil seal see läks, aga Ülenurme lasteaeda minek mäletan ikka üks, kolm päeva ma lihtsalt nutsin ja siis seal oli selline tüdruk nagu Eeva Talsi tänab tänane Eeva Talsi siis tollel Eeva Lindal, kes mind võttis niimoodi, kellega ma sain siis sõbrannakse, kes mind võttis niimoodi kohe omaks, siis siis mul läks üle, aga ma mäletan, et üldse elus, kui me oleme õega käinud kuskil suvel laagrites või siis siis mul tuleb ikkagi alguses tohutu koduigatsus alati, et ma vahetan seda, kus siis Liisonati istunud minu voodi peal ja teinud mina nutan tema ära muretsed. Et mina, kuigi ma olen suur õde, siis mina olen, on see, keda me pidanud nagu talutama, kuidagi poputame nendel hetkedel. Ma olen alati olnud ja selline selline kodu igatseja, et ka isegi suviti, kui me olime vanaema juures pikad suved, siis kui kui see läks juba võib-olla kuu pikkuseks olemiseks, siis ja kui ma emme mulle helistas, siis ma alati nutsin. Tekkis selline oma padi, pidi olemas oma lõhn ja kõik sellised asjad olid mulle hästi olulised. Missugused sa mäletad kodust olukorda noh, nimetame siis seda kasvatamiseks selles mõttes, kuidas sa seda tunnetasid, see võib aja jooksul väga muutuda. Tol hetkel saadi lapsed ju palju varem, onju mina sain 20 kuueaastaselt oma esimesed lapsed ja mina olin 60 26, siis siis on ju nii palju asju endal veel, mida teha ja tahaks, et ma nagu täna mõistan seda, kui et minu vanem te olite ikkagi hästi liikuvad. Käid käidi palju ringi, et, et kindlasti kui sellised lapsed, kes nõuavad, palju tähelepanu, on sel hetkel on palju keerulisem kõikide asjadega korraga tegeleda, onju. Mäletan teismeiga küll, kui ma isaga meil oli palju konflikte, sel hetkel ma seda ei mõistnud, et miks see nii on ja sest ka tema on olnud hästi keerukas lapsepõlv. Et täna ma saan sellest hoopis teistmoodi aru ja mõistan teda palju paremini, et miks ta võib-olla oli vahel range või kinnine või selline, et ma ei saanud nagu aru miks. Aga samas meid hoiti nii palju ja kuidagi see sellist oleks kuidagi midagi keelatud või? Pidin midagi tagasi hoidma, ma ei nagu ei mäleta, oli küll, oli küll hetki, kus, noh, ütlesin pahasti, sest ma tundsin, et midagi mingi selline raev on sees, et et mul ei lubatud ja ma ei mäleta isegi, milles asi oli, aga ma pidin nagu välja saama tohutu sisse süü tunneb häbi, miks me niimoodi pidid ütlema või? Aga ma ei mäleta selliseid asju üldse ja see käib vist asja juurde teismiga nagu selline aeg nagunii. Et issi oli kinnine, seda ma mäletan, ema ja nii väga, püüdsin saada temaga kontakt ja kuidagi olla ja samas samas me käisime igal pool, meid aeti, võeti igale poole kaasiga, iga suvi, meil oli kindlasti tere reisija ja temaga me saime nagu palju rohkem rääkida ja sina käisid alati meil nagu kõikidel kontserditel, mis muusikakooli kontserdid, kus meil mingid arvestused kaasas ja ma mäletan seda vaheliselt, te tunnete, et ma nii väga tahtsin issiga kaasneda tuleks ja et aga nüüd ma tunnen kuidagi selle aja jooksul, kui ma ise olen nüüd saamas 30, et kui tugev side mul tegelikult on issiga. Et mis see on kuidagi aja jooksul niimoodi tekkinud, nagu et ma olen õppinud teda mõistma ja, ja ma arvan, et me oleme saanud sellest ka nüüd rääkida, et. Mis võis toona sinus emotsioone tekitada, mis sulle toona korda läks, kas nad olid sündmused koolis, mis sind siis mööda laineharju sõidutasid üles, teinekord alla, kuskohast need tekkisid, on sul selliseid momente meeles konkreetselt näiteid? Kui ma praegu mõtlen, et kuidas üldse üks noor inimene saab sellisest kooli ja sõprade ja kogu selle ja pere ja kogu sellest suhte suhete ja kohustuste rägastikus nagu läbi tulla, see tundub mulle praegu täitsa võimatu, aga seal juhtus nii palju, iga päev olid, oli vaja ennast kehtestada siis omavanuste seas, kes on sinu sõbrad siis siis vastassugupoole on ju leida see koht, see oli nagu hästi keeruline, mõni niisugune väike, kõike hästi sassis peaga, alati sihukene tume ja mind kutsuti siukseid. Nukitsameheks on meil selline, et mul ei olnud võib-olla siukseid, umbes teismelised, kõigil teistel olid seal mingid peikad ja ma olin niisugune, et ma kehtestasime ennast rohkem niimoodi. Tegin nagu rohkem nalja. Et siis ma sain selle huumoriga kuidagi, et aga see oligi nii, et mul oli alati need inimesed olemas ja alati olete sõbrad olemas, aga nüüd ma alles hiljuti tõin Tartust ära oma päevikut, hakkasin vist kolmandas klassis päevikut pidama, niisugune suur hunnik neid märkmeid mingist ühest eluhetkest peale hakkab. Hästi palju, seda juttu ma üldse ei mäletanud seda. Aga et, et kogu aeg, et nagu ma oleks kogest üksi olnud, et ma tunnen ennast ikka nii üksi ja. Ma ei tea, miks see on, kas see ongi siis käib selle perioodiga või teisme eaga või selle siukse noorus, see hirm, kogu aeg jääda üksi kaasas, aga et hirm, et ma teen midagi valesti, mind ei, siis ei taheta kuidagi mingi veider. Siis pidi kogu aeg ennast kehtestama, olla, olema hästi tubli ja tahtma nagu keeruline. Mina mäletan ka oma nooruspõlvest seda üksiolemise mõtet ometi noh, nagu ma ütlen, et see kooliaegne kooli sõbrad või need inimesed on siiamaani minuga nagu kaasa tulnud Et see on selline eneseotsimisaeg, võib-olla ma olen nüüd tagantjärgi lihtsalt analüüsinud et kes ma siis olen, sa juba hakkad tegelema sellega, et mis minust saab ja kõik alati mõistagi sind, et sul on nii palju asju sees, millest tahaks nagu rääkida, väljendada ka kõik alati ei suuda ju, sest kõigil teistel on sama palju asju, et ja siis ongi võib-olla see tunne, et ma ei suudagi neid välja elada ja keegi ei saagi kunagi aru. Aga tegelikult nagu tagantjärgi ma tean, et tegelikult oli väga hästi kõik Sedasama nukitsamehe asi, see ei ole koolikiusamine, vaid selline nali. See oli, see oli nali lihtsalt. Ja ma arvan, eks mari mingis mõttes isegi nautis seda osta, nojah, ma sulle nagu ja ei, mul ei olnud selle vastu midagi, et lihtsalt jällegi Eevaga seoses oligi see, et Eeva käisin hästi tihti tal külas ja me olime hästi väiksest peale koos, et perekonniti käimisest kalev. Eva isa on minu klassivend. Nii et sealt on ka veel. Kasvasime sealsamas Ülenurmes ja ja siis evad, käis üks kunstnik maalimas ja siis ta tegi selle, mõistsin kõrval, vaatasin, kuidas ta maaliti tuli. Hästi ilus selline lokkis peaga tüdruk oli maali peale, onju siis kunstnik ütleski, näe, tinglik, et saime, saime valmis nukitsameest üles. Sinust kahe pildi. Mäletan seda naljakas head ütlema ei tulnud kuidagi ennast taheti, et ma lihtsalt olingi niisugune hästi tihti aeti mingi poisiga segamini, mul ei olnud ju pikad juuksed, lühikesed juuksed ja sihuksed kräsu sed. Aga seda ma mäletan küll, et et mari väiksena tahab väga. Kartis esineda. Absoluutselt ei olnud nõus ju? Et oli üks üks situatsioonidega, Sa ise mäletad, olid need Matiiseni päevadel Jõgeval ja sina pidid selle Ursel oja stuudio solistidega koos pidid saatma neid viiulil. Jancis hommikuse pidime Jõgevale minema, seal oli veel mitu päeva oleks saanud mari täiesti, keeldus tema teiseks päevaks ei jää. Ja hommikul ärkame ülesse maril jookseb ninast verd. Tema ei saa minna, tal on nüüd täiesti lina veri. Et ta ei saa. Kas saaksid öelda, et seal on haigeks jäänud ja mina ütlesin, aga sa ei saa sellest enam loobuda, sellepärast et sa oled ainus, kes neid saadab ja nende esinemine läheb untsu, kui sa ei lähe sinna, sõitsime kohale, see sai muidugi suurepärane. Olid Marist vaimustuses, kui hästi ta mängis ja kuidas ta esines ja kuidas ta seda tegi ja ma mäletan, et sul oli pärast veel väga kahju, et see teistega sinna ööseks ei jäänud, et seal olid juba otsustanud, et sa ei jää. Et ühesõnaga ta sellepärast ei läinud sinna laulustuudiosse, et sa kogu aeg ütles, et ei, ma ei lähe sinna sellepärast, et, et mind pannakse siis esinema, et ma pean üksinda laulma hakkama. Kas see kõik? Ja, ja siis, kui, kui mari lõpetas kooli ja ta ütles, et kuule, et või, või ma ei mäleta, sa ikkagi ütlesid, et sa lähed sinna Viljandisse katsetele, siis ausalt öeldes sellel hetkel oli, mina tegin ikka küll. Ah näitlejaks lähed katsetele? Et minu jaoks oli see küllaltki ootamatu, ootamatu see, et sa muusikaga hakkad tegelema seal selles mul nagu ei olnud kahtlustki, aga aga sa veel nagu näitlejaks lähed ja, ja see, see oli minu jaoks üllatus. Sa mäletad ise ka neid sisemisi võitlusi? Jah, ma mäletan küll jah, et ma pidin selle seda, seda ikkagi nagu ületama, et kui, kui ma juba salaja tegin kodus ka ise laule, siis, siis ma julgesin neid sõpradele laulda, aga kui mul esmakordselt kästi või paluti siis koolis mingile aktusele esitada oma laule, siis siis see oli ikkagi väga suur eneseületus. Ja samas ma mäletan seda, et ma tahtsin seda ka, et mul on üks mälupilt, kuidas ma seisan kodus peegli ees, laulan niimoodi mikrofoniga. Et ma olin just käinud kontserdil kuskil mingilgi, mingis kitarrilaagris, kus ma imetlesin seal mingit bändi laval ja kusjuures see oli mari kalkunibänd, tol ajal oli Marrelisele bändi nimi, kuidas nad siis olid seal ja ja siis ma kodus tantsisin ja kujutasin ette, et ma ka kunagi niimoodi laulan. Samasse tundus selline unist selline kauge unistus, mida minuga ei saanud juhtuda, sest ma polnud kunagi laulmist õppinud tol hetkel tunduski, et laulja, sa oled käinud, need, kes on, tulevad kuskilt laulustuudiost ja et mingi selline soov sisemine oli, aga see ebakindluse seda ületada, see võttis tükk aega ja, ja kui ma ühel hetkel avastasin, et mäletan, kuidas ma tegin ka selles projektis meie külalaulud siis mul oli tegelikult juba esimene plaat välja antud, aga andsin sellega välja lihtsalt nagu sõprade heaks, kuna nemad olid soovinud, et need laulud, mis ma olin neile laule saaks kuidagi nagu salvestatud, siis kui ma selles projektis kaasa tegin, ühel hetkel kuulasin kodus seda plaati, seda mingit miksi või sellist esimest ja avastasin, et üks laul, mida ma seal plaadil koos teistega esitan, on see sama laul, mida ansambel Marr siis see mari kalkuniansambel sel esitas, mängis seal sellel õhtul, siis mul ma hakkasin nutma, mõtlesin, et kas see on päriselt nüüd, et ma ongi niimoodi, et ma laulan sedasama laul ja olen julgenud seda teha või kuidagi. Räägime koolist õppimise mõttes. Ma sain juba su ema jutust aru, et et see kõik tuli justkui iseenesest või vähemalt tajusid seda algusest peale, et et sa saad omadega ise hakkama ja sul ei olnud tarvis mitte kunagi kedagi kõrvale matemaatikat tegema, näiteks. Jah, matemaatikaga ma olin vahel aeg-ajalt jännis, aga ma olin, ma olen olnud jah, terve elu selline tubliks olemise asi küljes, et ma olen tahtnud alati kõigest aru saada ja püüdnud, nii kaua, kui ma lõpuks saan aru, et ja ma olin nagu selles mõttes hästi iseseisev ju esimeses klassis käia, siis ma käisin ise liisul mu õel lasteaias järel, iga päev tõin ta koju, tegin süüa ja selles mõttes ma sain, sain suureks päris varakult või pidin, pidin vastutama tema eest ka ja viima ta muusikakooli ja võib-olla sealt on ka saanud alguse sihuke tohutu idealism enda suhtes või selline kriitikameel ja vajadus olla alati õige teha õigesti ja see, mis vahel on hästi koormav, aga, aga jah, ma sain alati hakkama, koolis läks mul hästi ja kui ma mäletan seda tunnet kui mul, kas ma äkki teises klassis, kui mul oli kehaline kasvatus neli, muidu oli viied, siis ma seisin akna peal kodus ja mõtlesin, et päriselt, hüppan alla, sest siis ei ole võimalik. Noh, see oli maailma lõppu ja siis ma sain nelja esimese, neljas oli kohutav. Hiljem muidugi tuli igast Insleid ka. Ma ei tea, kas, kas kuidagi vot see, see meie see nali, millest peab rääkima ka see see, et kas kuidagi see surve oli, vaat mina olen nagu mõelnud lihtsalt seda, et kui sa näed, et lapsel on võimeid, siis sa peadki teda natukene nagu tagant tõukama, selleks et ta ikkagi noh, et ta nagu alla alla oma võimete ei õpiks, ei teeks. Ja siis on see üks nali, meil on, kus mari vanemaks sai see, et mis sa said indeks? Kaheti küsitlus jah, kui oli see, mis sa indeks, jäidet, kui ma sain näiteks kolmeonju, aga mis kadri sain juba fini? Näe, mis Kadri sai, Katri sai viie, aga kuidas tema siis sai, samamoodi käib ju. Sest ma tean, et Paul Allen seal meil on nagu ma ei teagi, kas, kas on õige või vale, aga aga see kuidagi, noh. Ma lihtsalt tunnen, et, et kui, kui sa näed, et ta teeb nagu alla allapoole oma võimeid, siis selles nagu torgib tagant, et sa pead, sa saad ju paremini ka. Kas niisugune sõna nagu reeglid? On sul on lapsepõlvest tuttav, on ikka selles mõttes, et see ei olnud päris ka selline vabadused, ma võisin minna ja tulla millal tahes, et nüüd ma täna lapsevanem, ma tean, et reeglid on olulised. Ma ei mäleta küll seda, et oleks mingi üks kindel asi, mida, mis meile kogu aeg räägiti, me tõenäoliselt ei rääkinud nagu kellaaegadest või, või noh, et nüüd raudselt see kell. Aga see kuidagi nagu kujunes ikkagi ikkagi meie peres nagu, nagu iseenesest. Ta oli alati seal, kui sa kuskile lähed, sa pead ütlema, kus sa oled, sa pead endast nagu märku andmas ei tohi, ei tohi ära kaduda, mõtlen, kuna ma olin ikka ikkagi selline selline muretseja või selline, siis siis tõenäoliselt alateadlikult te saite ka sellest aru. Vaata, üks siis kui kolisime Ülenurme, siis oli selline situatsioon, kus noh, see oli nagu võõras paika veel lastele ja ühel päeval äkki Marja-Liis mõlemad olid kadunud, juba hakkas hämaraks minema, sõitsime autoga seal ringi ja noh, mina muidugi kujutasin ette juba, ma ei tea, mida kõike, eks ole, et kuidas lapsed on ära viidud ja ja täiesti selline, siis noh, selgus, et te olite mingisuguse uue poisiga seal tuttavaks saanud, kes viis kuskile teid näitas mingisuguseid, et tema lapsepõlvemaid seal te unustasite selle täiesti ära, et ja mina olin muidugi täiesti endast väljas juba siis, kui ta ükskord lõpuks koju jõudsite, siis. Me oleme just alles hiljuti Liisuga, meenutasime seda, et see oligi jah, me läksime ära ja ja siis üks hetk hakkas juba väljas pimedaks minema, nii et see uus sõber ütles, et kuulge, nüüd ei ole mõtet enam koju minna, täiusate õiendada, kui te praegu hakata kujunema, maksime heintes tegema sinna mingit aset kuskile põllu peale, et me magame, siin Liisu ikka rääkisid. Ei saa, lähme ikka koju ja sihuksed, Okid, lähme siis tagasi koju. Ja siis muidugi oli juba, mäletan oma isa, kes oli minust issi nuttis ma mäletan seda, et ma polnud kunagi näinud, et ta oli nii endast väljas ja täitsa nagu hirmul, et kus me olime, ja siis ma sain aru. Ma mäletan seda, et isegi nagu ei, ei pahad või noh ja ei mäleta, et oleksin, pigem see emotsioon vist, ma sain nagu lastest aru, et kui nad nagu meid nägid, milline see emotsioon meil oli. Et ma taipasin ka seda, et see on võib-olla suurem õppetund neile kui see, et ma nende peale karjuma hakata, et see, et, et nad saavad aru, kuidas me nende pärast muretsema või, või noh, see et ja, ja kõik need sellised reeglid ikkagi, ega need olid vist sellised kirjutamata, aga noh, ikka ikka ikka vahetevahel tuli sõna ikka olid mustad nõud vahetevahel kraanikausis tuli, tuli selliseid ütlemisi, aga ma ei mäleta, et sellest oleks mingid suured tülid olnud või kuidagi kui kõik meil kujunes, sest ega ma ise ka ei ole, mingi selles mõttes on ma ei teagi, kust mari on nagu tunda ka tema on nagu hästi korralikuma kolme poisi kõrval, tema korter on imetlusväärselt korras, on mänguasju nigga laiali aga kõik muud muude asjadega, nagu ta saab iga päev, ma imetlen seda, et ma ei tea minust küll küll ei ole mõelnud, ma ei tea, kus mul oli lapsepõlves ka see, et, et mul oli oma ruum siis kui ma sain selle oma toa ja kui ennem kui möllasime, siis selles ühes toas siis oli ka mul oli oma nurk, mis oli alati pidi olema, minu süsteem pidi olema paigas, seal kõik oli niimoodi nagu mina sinna panin kõik niimoodi üks asjad kõrvuti ja sirgelt ja kõik, mis väljaspoole tuba jäi, sellest ma sellest ei hoolinud minust. Aga nüüd, kui ma, kui ma siis elan nagu oma kodus on ju päris kodus, siis ma tajun, et see kõik on minu ruumi, ma pean hoolitsema kogu selle ja samamoodi, kuidas ma tegelikult nüüd ma tean, et see on ikkagi õudne. Kuidas ma pean, miks, miks mul on sees good, et ma pean kõik need asjad sättima niimoodi sirgeks, et see on ikkagi õudselt väsitav kolme lapse kõrvalt, aga ma ei saa seda kuidagi. Mõni päev on see nagu kuidagi suudan ennast nagu kontrollist vabastada, aga aga see on hästi. Kodus ma mäletan seda, et ta koristas oma tuba hästi korralikult ja siis kõik see asi mis oli, nagu tema arust üleliigne, tõsteti lihtsalt ukse taha. Ehk siis meie elutuppa. Mari, kas niisugune olukord on sulle tuttav minevikust, kus sa oled pidanud oma vanemate eest varjama sigarette või alkoholi, tarbida? Sigarette filmiti seda ma ei ole nendest hoolinud, aga. Ma mäletan ühte ühte pidu küll, kas me äkki saingi kaheksa testis, kui ma saatsin oma vanemad kodust ära, vihjamisi nad läksidki väga hea meelega ära, kuna meil ei olnud nagu põhjust. Sinnamaani ei olnud kunagi põhjust, nagu selle pärast muretseda. Ma olin tõesti juhtub. Et siis, siis ma mäletan seda, et see oli küll üks sihuke pidu kus ootamatult oli koos väga kirev seltskond inimesi, keda ma isegi ei olnud sinna kutsunud. Kuidagi vist oli. Küla peal ei ütle lend, et seal on mingi pidu ja seal oli küll alkohol ka ja isegi ma mäletan ennast. Et mul oli päris paha ja järgmisel hommikul ma teadsin, et tulevad vanemad tagasi ja siis ärkasin hästi varakult ja ma olin saanud 18, ma mäletan seda, et ma ei, see oli esimene hommik, kui mulle mind ei äratatud üles. Tohutu masendav majaks märkasin hommikul hästi, koledas mustas majas üles, kõik sõbrad olid ära läinud, olin üksi seal ja, ja siis ja mind ei aretatudki laulu küljes, kas see ongi nüüd see täiskasvanu elu, et ma olen 18 ja siis sa ei saa hakkama ja siis ma hakkasingi koristama ja see maja polnud kunagi vist nii korras. Kui sellest võib järeldada, saime kohe sisse astudes aru, et ahaa, et siin on toimunud mingi aga keegi küsinud emmesi küsinud nagu selle kohta midagi, et ma see kõik on nagu hiljem tulnud isegi isegi tollel hetkel naabrid ei rääkinud alles hiljem kunagi nad rääkisid, et et tõepoolest seal maja ümber toimus mingi ja noh, me leidsime muidugi sealt põõsastest küll pärast issi leidis viinapudeleid ja olgugi, et need vist need olidki, need külapoisid või noh, on aga ühesõnaga ikka möll see oli ja siis pärast seda oli kuidagi imelik tunne ja ma ütlen, et Eesti imelikel jälle Kui sa võtad endale emana ja oma emale, siis kas ta emadena sinu arvamuse järgi olete pigem sarnased või pigem erinevad? Tänapäeval, või kui ma vaatan mariga sõpru, kellel on praegu väikesed lapsed, kuidas nad neil on nagu kuidagi kõik nagu palju rohkem läbimõeldud noh, ma ei tea, alates toitumisest alates kõikides asjades meil sellist asja ei olnud, meil ei olnudki seda võimalust, meil oli pakk, eks ole. Ma mäletan seda, kuidas loomulikult ostsin marita, mõtlesin selle raamatu ja siis ma tegin lahti, seal oli sissejuhatus ja ma mäletan ühte lauset, et sinu ellu tulnud väga-väga suur muutus, mis, mis muudab su elu nagu noh, igaveseks. Aga ära kunagi unusta, et sa ise oled ja jääd inimeseks oma soovide ja tahtmiste ego, ma rohkem ei lugenudki seda raamatut. Et ma sain aru nagu selle sellest, et, et see muudatus on loomulikult tohutu suur, aga et ma ikkagi saan ja võin mõelda ja tunda ka nii nagu nagu ma Maricana tahan. Või soovin, et, et see ei pea olema totaalne muutus. Aga kui ma vaatan nagu mari, kui, kui süstemaatiline lihtsalt ta on oma olemuselt muidugi selline, aga Miku ka, et ja Liisi ja Kaspari, et oma väikese Liliianiga, et, et neil on nagu kuidagi võib-olla võimalusi ka rohkem, aga, aga nad nagu palju rohkem mõtlevad asju läbi või või töötavad mingisuguse nagu. Ja mulle tundub, et see ongi tänapäeva võib-olla lapsevanemate selline, selles on palju head, aga samas ka nagu on ka keerulisem olla lapsevanem seetõttu, et sul on nii palju infot. Ma mäletan seda, et mul oli alguses sellega hästi raske, et ma olin lugenud mingisuguseid raamatuid, sest nii palju on neid raamatuid, mida enne lapse sündi on võimalik lugeda ja ja siis siit-sealt tuleb igasugust infot, et kuidas peab ja mida ei ja mis siis saab, kui sa seda teed, kui ühel hetkel on sul lapsed, kui mõned veel sündisid kaksikud siis väga paljusid selliseid asju, mida, mis olid, mulle öeldi, et näiteks, et et kui sa last pärast sündimist kohe rinnale ei saa, siis kindlasti mingid kontaktide vahele umbes ei teki ja ma ei saanud neid kaksikuid rinnale, sest ei olnud võimalik, siis, siis mäletan seda, kuidas mul see jäi meelde see tunne, et nüüd ongi, nüüd on kõik seda läbi ja et ühtepidi on see väga tore, et ma saan, et toetust igalt poolt või on sellist võimalik saada teada kas või guugeldades igasuguseid asju aga samas ka annab, pole sellist oma südame tunnet vahepeal nagu lahustab, et et kuidas siis jääda ikkagi endale kindlaks sellele, mis sinule kõige paremini sobib. Ma mäletan seda, kui pidin, siis, siis oli üldiselt lapsed olid ju sünnitusmaas, vaid see oli emotsionaalselt hästi raske, lapsed olid teises ruumis ja minul oli isegi isegi veel hästi, sest mina olin aastaid töötanud ülikooli raamatukogus ehk siis pooled need õed ja arstid olid seal kogu aeg seal raamatukogus käinud, nad tundsid mind nii, et mind lasti sinna, lastetu vajan, ma sain Mari vahepeal niimoodi katsuda ja aga ühesõnaga, siis järgmisel päeval pidin koju minema ja siis seesama tuttav õde tulevad. Kuule, noh, mul oli hästi palju piim, oleks võinud kõik kõik terve selle palati täie lapsi ära toita. Et lapsi saanud üldse kõhtu täis, mis viga on, et sul on ju nii palju? Ja siis ma sain aru, et ma olin nii närvis, ma mõtlesin, et ma lähen koju, mis ma hakkan, mis ma peale hakkan selle väikse lapsega ei tea mitte midagi. Aga ma ei mäleta, kuidas täpselt. Mul on see nii meeles, kuidas ma panin mari sinna voodi peale. Issi võttis, kohe hakkas maril küüsi lõikama ka mina vaatan, issand jumala sõrmed olid ju, tead niigi suurused. Sa hakkad nagu tegutsema ja kõik see tuli nagu niimoodi täiesti ise iseenesest nagu ja kõik need õpetussõnad, et siis sellel ajal oli, et laps ei tohigi väga palju sülle võtta, noh, mingid siuksed täiesti. Et võib-olla see Jah, selline mängulisus on olnud nagu sama, et ma kodus mäletan ka seda, et terve lapsepõlve oli issil olid mingite laulud, mis tekkisid niimoodi, et kuskilt niisama, et et ta tegi kõikidest kõikidest, mis tõdedest oli mingi oma laul isegi kirjeldada need siuksed, väiksed asjad, mis on siiamaani meeles, et igas olukorras oli mingi laul, mis, mida ta laulis, mis oli ta enda loodud siuksed naiste naljakad oma keeles ära lindistamise aegu. Et neid ei saa kuidagi seletada, tol hetkel tundusid loomulikud ja mõnikord isegi jälle sa laulad seda laulu, aga nüüd ma mõtlen, kui armas oli, need asjad tekitavad turvatunnet, et sul on seal mingi üks sama kordub ja see, see on ainult meie pereringis. Et nüüd ma tunnen näiteks oma lastega, mul on ka palju lihtsam suhelda vahel läbi hoopis siukse selliste laulude või selliste mängude sihukeste. Et saada hoopis selline naer nende käest kätte, kui on raske olla, veel mäletan jah, sellist sellist mängulist suhtlemist kodus võib-olla see, see on mul kindlasti sealt sealt tulnud, on aidanud mind. Noore ema stress või midagi niisugust mari on sulle ka tuttav läbi isiklike läbielamiste. Olen tundnud ka stress ja et just see minu, ma arvan, selline vajadus nüüd vale midagi valesti ei teeks, et see tekitab juba omajagu stressi. Et siis olles kolme lapsega vahel üksi kodus pikki päevi, siis olen tajunud, et emaks olemine on üks suuremat sorti niisugune otsuste vastuvõtmine teha nüüd otsus jälle mis nüüd selles hetkes, parim otsus. Et sa võid ka rääkida, emme, et ma olen hästi otsustusvõimetu inimene vahel üldse ei oska otsustada, mis on õige ja siis sel hetkel teha nüüd see õige otsuse, et ma nüüd kellelegi liiga ei teeks, sellega on hästi raske olnud ja ma arvan, et see on mulle tekitanud väga palju stressi. Jah, Marian kaksik. Ja see on tema selles loomuses kuidagi sees, et ta, et ta ühel hetkel ütleb jah, et nüüd noh, ma tea, lähme lähme sinna ja siis äkki tekib võib-olla sinna kõrvale mingi teine aga võib-olla hoopis sinna. Ja siis ta lõpuks ongi täiesti, mis ma siis nüüd teen, et võib-olla selles mõttes on Mikk Mikk tihtipeale nagu selline realistki, siis nüüd ütleb, et kuule, mari, nüüd me teeme nii ja kõike head. Et Mikk on nagu seal see, kes siis mari ikkagi sellele õigele rajale nagu jah, et kui otsus on tehtud, siis mis seal enam vahet teha, otsus? Aga jah, et et kogu aeg ikkagi, lastele on ka väävli, võib-olla segadused, mis nüüd siis nüüd jälle. Et. Püüdnud lihtsalt rääkida, et et ja vahel ongi nii, et ei oskagi otsustada ja siis ma lihtsalt olen üritanud olla lihtsalt võimalikult ausalt. Nii palju igasugust infot tuleb siis üks selline, mis mul on jäänud meelde, ongi see, et et sa võid kõike teha, sa võid karjuda rauset, aga lihtsalt et ole inimene, et, et siis oledki aus, siis, siis ütlegi nendele lastele, näed, ma olen täna väsinud, et siis ma olen püüdnud lihtsalt ollagi, et kui ma enam ei suuda, siis ma lihtsalt räägin nendega, et üritan siis olla iseendana kohal, et see võib olla õpetab ja Te ei peagi olema musterema või kuidagi ma ei peagi alati olema selline, kes ütleb täiesti õigeid asju või. See vist on see ja jääb kaasa emade suur suur dilemmaaegset. Milline on siis ikka see õige ema ja millise, milline ma, ma pean, seda vist küsivad absoluutselt kõik emad enda käest kui on see üleväsimus ka või mingisugune, sa ei saa hakkama mingisugusel hetkel selle sellega jonnima lapsega või? Võib-olla tänu sellele, et sa nendega niimoodi räägid, on, on poistel ka selline asi, et ta nutab ja siis sa küsida, et no mis sa nutad või mis sul praegu on. Ma tahan nutta, mulle meeldib nutta, noh ehk siis ehk siis kodus eksis ehk siis, et, et vahetevahel ongi vaja lapsel lasta lasta see oma emotsioon välja, et mina, mina, Paulaga nagu tegin mingisugusel hetkel selle, et noh, võib-olla see oli natukene nagu selline karistamine ka, aga võib-olla mitte, et et ma ütlesin, et sa võid karjuda, sa võid trampida, sa võid lõhkuda, aga mine oma tuppa, pane uks kinni, see on sinu tuba, sinu asjad ja tee seal, mis sa tahad ja tihtipeale oligi nüüd sai oma selle nutu või selle viha või selle välja karjuda, siis ta tuli ära ja, ja ja tegelikult võib-olla ei peakski iga kord sellest nii õudselt heituma kui nad. Noh, muidugi kui see, kui see päevas kestab niimoodi, et iga natukese aja tagant on seda, siis ma saan aru, kuidas see närv ei pea vastu ja tahaks, tahaks. Ma ei tea, mida teha. Seda vist on ka igas kodus ette tulnud või iga ema peas. Et ta on mõelnud või ka välja öelnud, et te ajate mind hulluks. Kas sa mäletad mõnda niisugust situatsiooni kohe päriselt, mis on juhtunud mari, sinul? See on vist jah see, kui kõik järsku korraga tahavad midagi, ma mäletan lihtsalt ühte ühte hetke, kui ma olin nendega üksi kodus, pidin nad lõunaunne panema. Samal ajal on mul kokku lepitud üks mingisugune, ma pidin telefonikõne vastu võtma, mul oli lepitud sel kellal korraks helistad, Me räägime mingist asjast, et ma panen sel ajal poiss, poisid voodis, nad lähevad magama ja ma ei saanud välja minna, kõige väiksem poiss oli haige, onju. Aga need poisid ei jäänud magama, kui nad on kahekesi, siis üks tõmbab teise käima, siis hüppasid seal voodis, ei püsinud kuidagi paigal. Samal ajal ma üritasin, sest telefonikõne, mis oli päris pikk saada, siis samal käisin neid seal ja siis toitsin seda kolmandat last. Nii et ühel hetkel, kui, siis kui see köha lõpes ja tekkiski vaikus, nad, et ma mõtlesin, et nüüd on magas, aga nüüd ma lähen panen selle kolmanda lapse magama, kes oli juba ära väsinud. Nii tokke ilmuseni, kõhe tehtud, nüüd on nemad magavad, ma lähen panen väikse ühel hetkel siis olin seal vaikselt, et selle väikse ka oma toas ja kostub siis, et need lähevad vetsu. Kaksikud õitsesid. Me tahame nüüd vetsu minna, vahendeid ikkagi maganud, et olgu, minge käige vetsus ära ja siis tekkis uus vaikus, väga kahtlane vaikus. Ja siis oli juba see väike beibi täitsa üleväsinud, et ma ei saanud teda kuidagi magama. Läksin siis Nende kaksikute juurde, kes olid siis leidnud sealt vannitoast hästi palju dušigeele ja juukse, vahasid ja määrinud kõike põrandad ja siis seinad ja siis dushi selle, kõik need kleepis oli hästi libe ja niimoodi ma pidin hakkama seda puhastama ja siis ja niimoodi, et ma lõpuks nad ei saanudki magavamaisanudki, need lõun on, küürisin seda, see väike oli täiesti üleväsinud, et ma panin teda veel paar tundi magama ja siis oli küll nagu see tunne, et aga lõpuks päev saab läbi. Nad, kõik jäävad öö õnne ja siis sa mõtled okei, et noh, ja siis on kõik nii nunnud, et see on jälle nii armiga luitunud. Vot selliseid hetki, kus lihtsalt sa pead kõikide asjadega korraga tegelema, kõigil on mingid nüüd on vaja mingi seda asja saada nüüd korda, see on hästi raske. Tore oli rääkida teiega. Suur-suur, aitäh, Marika. Aitäh, mari. Aitäh. Meil oli tore. Oli väga tore. Aitäh teile. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, mina olen Sten Teppan, tänan kuulamast ja me nädala pärast kohtume taas. Pikem versioon vestlusest ema Maarika Fogineni ja tütre Mari Jürjens siga asub vikerraadio koduleheküljel. Leidke saadete seast. Käbi ei kuku ning kuulakega varasemaid jutuajamisi laste ja nende vanematega.