Üks, kes on hoidnud käes Malle Salupere suurt monograafiat Koidula ajastu taustal ja kaasteeliste keskel, see on ligi 600 lehekülge väga huvitavat lugemist. Igaüks on tõenäoliselt, et mõelnud, et nüüd lõpuks on Lydia Koidula saanud talle endale väärilise raamatu. Me saame täna küsitleda selle monograafia autorit. Malle Salupere, tere tulemast saatesse. Tere. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Lydia Koidula sündmuste ja väga käänu rikaste kohtadega elust on ju varemgi kirjutanud teatud elulooraamatuid ja ülevaateid 20. sajandil alates Aino Kallase tähelennust ja, ja Madli puhveli siis Koidula raamatuga lõpetades ja sinna vahele mahuvad veel Hella pooli Joe ja Aino Undla Põldmäe raamat. Jaga näidendid. Aga Malle Salupere, midagi pidi nendes teostes olema kas puudu või valesti, et siiski leidsite, et on vaja kirjutada uus ülevaatlik käsitlus Lydia Koidulast, mis oli puudu. Oli puudu nii üht kui teist ja ka valesti oli nii üht kui teist. Sest noh, esimene asi on see, et et meie, meie uurijad, väga harva arvestavad selle miljöö ta ajastuga ja ajastu mentaliteeti tega, kus need inimesed on elanud ja hakkavad otsustama meie meie teadmiste ja hoiakute tasemelt õpetama eelkäijaid, millel ei ole nagu, eks ole ajalootegelasi tagantjärele õpetada või no mida ei ole ju mingisugust mõtet, tuleb aru saada, miks miks see, kuidas nad niiviisi tegutsesid ja ja toimisid. Ja teine asi on see, et Koidula niivõrd erandlik isiksus, et mitte igaüks noh, ma ei taha siin ennast nad eriti esile tõsta, aga mitte igaüks lihtsalt ei suuda tema kõrgusele tõusta, nagu on, mõned ennegi ütelnud. Ja, ja siis on veel meie ühiskond on siiamaani, ütleme, meestekeskne, nagu paljud keeled ainult meest inimeseks peavad, eks ole. Ja 19. sajandil oli see muidugi täiesti niisugune vaieldamatu aksioom ja ta ise isegi püüdis ennast püüdis ennast varjus hoida nagu epic nüüd keelia kirjanduses, Pilleri larm on selle väga ilusti välja toonud, eks ole, just selle, tema enda tema enda lähenemise ka juba Emajõe ööbik, see pealkiri, ööbik, kes ennast varjab seal võsas, keda keda ei maksagi üles otsida ja näha peas, et tema laulu kuulda. Aga sellegipärast, Ta oli ikka meie ärkamisaja juhtfiguur. Ja just see on just see on senistes käsitlustes jäänud täiesti kõrvale, noh, nii et nagu ma lõppkokkuvõttes järeldasin, et siin on püütud Koidula varjust välja tuua. Kuivõrd see õnnestus, no meil on, meil on isegi tänapäevastes käsitlustes. No vot, meil ilmus täiesti täiesti uus raamat Eesti rahva lugu. Ja ime ime Koidula nime ei ole seal üldse nimetatud, seda nagu poleks olnudki ja kogu seda tema hiilgavalt. Niisiis, me oleme teile selle eest tänulik, et te olete selle tohutu töö ette võtnud, aga nagu me teame ajaloolasena ja kultuuriloolasena, te olete varem uurinud üheksateistkümnendat sajandit kultuuriinimesi Tartus baltisaksa ja vene mõjusid tollasele elule Tartus. Selles mõttes teil oli natukene eeltööd tehtud, aga kui palju te selle konkreetse monograafia jaoks pidite uuesti käima, arhiivides, otsima uuesti üles kirjavahetust, päevikuid, dokumente, fotosid kui suur töö see oli? No see oli ikka suur töö, sest päris palju tuli käia. Tule juurde, ma olen ju diplomi järgi vene filoloogiat, Juri Lotman. Nii et minu esimene esimene temaatika oli Puškini-aegne vene kirjanduse, noh sellega seoses ja siis eesti saksa vene kultuurisuhted Tartus. Ja sellega sellega seotud probleemid, aga ka inimesed, kes olid nii vene kirjanduse kui Tartuga seotud Žukovski ja ja, ja seal teised pulgaarin minu esimene armastus, niiütelda. Aga siis, kui ma tegin neid teie nimetatud Äradio loenguid siis selleks oli vaja ta materjal ja vaadata ja juurde lugeda. Nii et ma olen alati olnud sellel seisukohal, et kes ei saa tugineda ainult ainult trükitud allikatele, sest kui uurijad ükskõik kui tõsised ja ausad nad on üksteise üksteise pealt niiütelda noh, mitte et maha kirjutavad, aga ikka eelkäijate andmeid võimendavad või või valikuliselt, ükskõik kuidas ikka ikka midagi muutub ja lõpuks lõpuks saab sellest niisugune telefonimäng tuntud seltskonnamäng, kus enam ei teagi, mis seal alguses oli, nii et ma olen püüdnud alati alati ka neid loenguid ette valmistades, ma püüdsin ikkagi algallikatega tutvuda nii palju kui võimalik ja siis jäi mulle seal Etese koidule Albergi kirja vahel kütus ja toit olla lause seal. Et minugi vanemad on eestlased ja vanemate vanemad mida ei olnud üldse kommenteeritud või oli sellest noh, niimoodi, sest kõik teadsid, et Koidula ema oli sakslane ja ja, ja nad olid kohvid, olid kusagilt Saksamaalt sisse rännanud ja ja noh, nii ongi. Aga ma hakkasin uurima, kuidas päriselt on nii, et siis see oli juba sel ajal, kui etno kaks aastat umbes kulus kirikuraamatute lappamisele. Sest ei olnud nad veel digiteeritud nagu praegu, kus sa kõik saad internetist kätte. Ja tihtipeale tuli hea õnne peale otsida siit ja sealt, aga tulemus oli see Koidula 150.-ks sünnipäevaks. Sai selgeks, et tal oligi õigus ja tema ema oli tõesti puhas eestlane, mitmendat põlve? Ei mingit, ei mingit saksa verd. Ja muidugi see ongi see hooletus. No näiteks oli see, kes Koidula ka dokumentidega kõige rohkem on tegelenud Karl Mihkla, kes kirjutas omal ajal väitekirja, kui tuleb. Aga temaga ei vaadanud kirikuraamatusse, kohvid olid ilmselt Saksamaalt sisse rännanud. Kui ta oleks vaadanud kas või Koidula vanaisa sissekannet Vändra kirikuraamatus siis seal on selgelt öeldud, seal on sünnikoht kerkov, see tähendab siis kergu Vändra külje all ja nendest kergu kirikuraamatutest tulid kõik need esivanemad välja ja kust nad tulnud. Missuguste väärarusaamadega või konkreetsete valedega Lydia Koidula eluste oma monograafias veel maid jagate? Need on nüüd üksjagu muidugi muidugi kõige rohkem kõige rohkem on on selle tema rolli ta sest ta on niisuguseks kaunishing luuletajaks tehtud, et ta oli aktiivne ühiskonnategelane, et ilma temata meil ei oleks võib-olla isegi see laulupidu. Janseni ja niisugusest jonnakusest ja sihikindlusest oleks ilmselt jäänud väheks, kui ei oleks olnud Koidula energiat ja seda sütitavat usku. Ja, ja noh, ma olen seal kusagil ka öelnud, et et kui me kordame kogu aeg neid Juhan Liivi sõnu, et ükskord on Eesti riik siis Koidula ütles seda ju juba juba 1869. aastal kirjas Kreutzwaldi-le rääkides oma vestlustest Ungari akadeemiku konfalvega, et mina, armas papa, usun, et meie rahvuslik iseseisvus võimalik on. No tema tookord tema unistas, et see saab teoks siis Soome-Eesti ühisriigina. Sest see oli siiski see aeg, millal nii pisikeste riikide omaette eksisteerimist ei peetud hästi võimalikuks. Aga huvitav on siiski, et me otse küljealuseid lõunanaabreid ei ole kunagi. Vaatamata sellele, et meil on 1000 aastat täiesti paralleelselt ajalugu ei kumbki kumbki rahvas ei ole ei segunenud ega ei tea üksteisest suurt midagi. Siiamaani. See on huvitav fenomen küll, mul jäi selle küsimuse juurde pooleli, et missugustes arhiivides pidite veel käima lisaks siis Eesti kirjandusmuuseumile, rahvaluulekogudele või, või kirikuraamatutele, kas te pidite käima ka Soome või Venemaa arhiivides? No Soomes, Soomes ma ei ole nüüd ise sinna, sinna ma pole käinud, kuigi Mul noorem tütar mõnda aega töötas Soomes mõned aastad ja mõnda asja ma palusin tal sealt kontrollida. See oli juba siin lõpupoole, aga, aga Venemaa arhiivides nii kummaline, kui see on nõukogude võimu ajal olid ju need arhiivid väga lihtsalt ligipääsetavad ja ja ilma igasuguste lisakuludeta. Praegu on seal kallis käia. Aga sellegipärast noh, vähemalt vähemalt teadlased ja ajaloolased arhiivitöötajad on, on väga vastutulelikud igal pool, niiet. Ja, ja sealt tuli välja. Meil on tõesti täiesti ignoreeritud nii Läti kui noh, see oli ikkagi Liivimaa ja Liivimaa keskus oli Riias. Lätis küll palju säilinud ei ole. Aga aga Venemaa arhiivides seal ajaloo arhiivis kirjandus seal on ikka ikka tõesti palju materjali ja mida võiks veel uurida nii meie ajakirjanduse ajaloost, sest sest kuigi kuigi meil kehtis Balti järjekord aga, aga mõned asjad olid ikkagi üleriigilised ja üks neist oli tsensuuri seadus mida meil ei ole ka tõsiselt üldse uuritud ja üldse ei arvestata, kui noomitakse siin Koidula või Hansenit või ükskõik keda miks nad ikka niimoodi kirjutasid ja miks nad sinna seda ja seda panid ilma üleüldse teadmata, mida nõudis tsensuur. Ja kui palju neil ikkagi maha tõmmati. Minu küsimus on see, et kas Euroopa arhiivides on veel midagi, mis võiks käsitleda Lydia Koidula eluteed ja loomingut. Kas võiks veel kaevata kusagil? Niisuguseid juhuleide on olnud, no näiteks mitte väga ammu, no see oli siiski 80.-te lõpus kui Ungarist leiti veel Koidula kirjad sellele samale pal Holfalvile mis ei olnud teada ja, ja Soomes noh, see oli juba 50.-te lõpus Koidula, Koidula kirjad Johani aspiriinile, kusjuures siis oli niisugune lõbus lugu, et et Ahja Koidula Koidula enda kirjad olid juba teada enne ja olid Eesti vabariigis avaldatud. Ja siis siis kui leiti need aspelini kirjad 56. aastal, siis avaldajad kirjutasid, et Koidula kirjadest ei ole midagi teada, nii et see publikatsioone lini kahe silma vahele jäänud. Ja nii on veel, nii on veel öeldud, isegi isegi Koidula selles 60 viimase aasta luuletuste väljaandes. Vot niimoodi juhtuda. Aga üldiselt vist tuleb kahetsusega nentida, et enam ei tule välja kuskilt juhuslikult Ki ei Koidula kirju, luuletuste käsikirju. Karta on, et ei ja noh, kuigi kuigi noh, jällegi jällegi sel ajal, kui ma ise töötasin ajaloo arhiivis, siis siis mitte küll mina, aga seal teised leiti veel Laakmanni ehk siis tema kirjastuse arhiivist leiti Koidula autograafid. See oli veel kaheksakümnendatel, nii et ikka juhtub, ei ole välistatud, aga muidugi kõige rohkem kahju on sellest Eesti Eesti oma kirjandusteadlased ja ajaloolased olid ikkagi ääretult laisad. Just nii enne sõda, kui oleks võimalik olnud, kui oleks tõsiselt tahetud kodumaale tuua Koidula tütart, kes väga tahtis tulla, see, kes Leningradis elas. Hedvig, Hedvig. Noh, osa siiski suudeti päästa tänu selle Hedvig korterikaaslastele, aga see lugu on ju täiesti niisugune noh peaaegu peaaegu et uskumatu, ja peale selle peale selle, noh, see oli üks eesti tütarlaps, kes elas selles samas kommunaalkorterit, nagu nad olid kes, kes kohvritäie Koidula käsikirju Leningradist võttis kaasa evakuatsiooni, kes käis nendega Kasahstanis ära. Ja tõi tagasi. See oli siis tema ainuke noh, tähendab isegi isegi omad asjad jättis kõik maha. Ja ta sai aru, kui suur väärtusse Tema sai aru, kui suur väärtus see on, aga, aga noh, ma ikka ikka olen siiamaani paha, need kõik meie kirjandusteadlased, sellelt see nii külmalt suhtusid. Et kui Hedvig käest oli saadud saadud Koidula luuletuste avaldamiseks need, mis ilmusid siis 25. aastal siis siis enam keegi temaga ei tegelenud. Siis oli ju veel paljugi alles, aga noh, selle aja sees, kui, kui Leningradist ära oldi ja kui Noson isegi ime, et ei läinud, et ei läinud need paberid ahjukütteks nagu palju palju läks. Ja et niigi palju on säilinud, aga, aga enne sõda oleks ju selle kõik saanud kätte, meil oleks olnud palju täielikum Koidula käsikirjade kogu. Ma olen mõnikord mõelnud, et see Lydia Koidula noorpõlv oma isa varjust välja kasvamine, kõik see laulupeotraditsioonile alla panek, Vanemuise seltsi asutamine, mitmete muude eesti kultuuriseltside ühingu jää Jah, ja ma tahaks ütelda, et üks asi, mis on täiesti nii nagu ära unustatud, mis tuleb välja näiteks just sellest ühest Koidula kirjast aspeliinile, see oli Eesti kirjameeste selts. Koidula kirjutab, et, et see nõudis nii palju seda pinget ja vaidlemist, ma olin päris väsinud, kui see lõpuks aga küll on hea, et kirjameeste selts nüüd lõpuks elusse jätkub, aga see oli tema teene. Ja näiteks kui selles suures Tuglase monograafias, kes ei sallinud Jannseni ja Koidula ei pannud üldse tähele Tuglase monograafias Kirjameeste seltsis ei ole nende rolli üldse nimetatud. Ma olen mõelnud sellele, et, et vaat see Tartu periood Lydia Koidula elus niisugune hästi viljakas, väga tegus, suurt energiat nõudev tähelepanu keskpunktis olemine, seltskonnaelu siin Eestis ja, ja sidemed Soome Soome silla rajamine. Ja siis pärast abiellumist peaaegu täieliku unustusse vajumine, et, et see elu, mismoodi on pilgud teda ühest servast teise. Ka see lisab tema kujule ja tema mõistmisele suurust ja kuidagi nagu teist Riide, ja kusjuures kusjuures see kõrvalejäämine on suuresti näiline selles mõttes, et ta jäänud ta tegi kogu aeg ja pidevalt kaastööd Eesti Postimehele. Ta püüdis, noh siis kui Jansen Ilze rabandus oli, Koidula sõitis kohe Tartusse kutsus kui siin noored eestimeelsed tudengid ja poisid pidas neile sütitava kõne et ikkagi postimeest toetada. Ja noh, ta oleks, ta oleks veel palju rohkemgi teinud, kui poleks tulnud lahkhelisid, vend Harri ikka, kes pidas ennast ikka kõike teadvakse kõige eest vastutavaks, aga ta, kes oli muidugi esiteks ta oli küll andekas ja, aga ta jäi siiski koidule Ale alla, mida ta ise ka vist tunnetas. Aga seda üks meesterahvas ei kannata Ma pean silmas seda, et pärast Lydia Koidula abiellumist katkes tema kirjavahetus Kreutzwald iga ja ja sidemed Soomega ja siis tekkisid lahkhelid perekonnas Janseni pärandi jagamisel. Mulle tundub, et kõik nagu keerasid koidule Silja, miks see nii oli või ei olnud nii. No päriselt-päriselt ei saa ütelda, et keerasid selja, aga siiski ta oli väga pettunud sellest just just eriti pärandi jagamisest. Ta täiesti õigustatult teadis ja uskus, et tema roll selle Postimehe ülestöötamisel ja ja kogu Jansenite perekonna heaolu saavutamisel on ikkagi väga suur, sest tema oli see praktilise töö tegijad. Ta kirjutas oma käega, kõik need Eesti Postimehe numbrid b tegi, tegi kogu korrektori ja, ja kõik see tsensuuri ega sidepidamise töö tema pidas üleval. Jututuba, mis oli ju sisuliselt meie esimene kirjanduslik ajakiri ja kus me võime ju halvustada neid lugusid, mis seal ilmusid selle senti metaalsuse ja, ja õpetlikkuse pärast didaktiliselt lood. Aga see oli, see oli selle selleaegse lugeja tasemel, kelle huvi oli vaja üleval hoida ja samal ajal talle ka mingisuguseid teadmisi õpetust jagada ikka eesti rahva rõõmuks ja õpetuseks, nagu nad Jansoniga patsid. Nii et see oli, see oli ikka tohutu töö, ta ise on kirjutanud Kreutzwald telerist kuskil jah, et sellest jaguks tööd tervele kontorile ja ta pidi noh, ja peale selle pidi ta oma käega veel kõigile nendele. Vahepeal nõuti, et kõik ajalehenumbrid oleksid välja saadetud ristpaela nendele kirjutatud peale aadressid ja see oli ka tema töö. Ja nii ta käed haigeks jäidki ja nii ta käed haigeks jäidki. Aiansen juba Tartusse kolides 1864 oli Janseni käsi juba juba pooleldi halvatud, ta sai vaevalt paar lehekülge päevas, suutis kirjutada kõike pidi tegema Koidula. Nii nagu te ütlesite, et kahe sõja vahelisel ajal Koidula vastu tema pärandi vastu ei tuntud niisugust huvi, nagu, nagu see põrand oleks väärinud. Kas seal taga te tajute Eesti ühiskonna pettumust, et Liidia Koidula lõpuks valis saksastunud lätlase omale eluga? No arvatavasti ja siis oli, siis olid ju veel need nagu hakake halvustama tema, tema proosatoodangut, kui, kui ilmnes, et, et, et ojamölder ja tema minia, mida oli peetud Koidula nagu tähtteoseks ja avastati selle eeskuju. Ja suits kirjutas, et, et kahjuks me peame selle nimetama plagiaadiks ja, ja tuleb, tuleb see üldse eesti kirjanduse ajaloost maha tõmmata. Nojah, kusjuures kusjuures niisugune niisugune töötlus ja, ja üldse pärast Koidula surma alles hakkas kehtima see Genfi konventsioon autoriõiguste kohta aga, aga sel ajal ei olnud ja see oli tavaline niisugune materjalide töötlemine. Ja pealegi kasvõi seesama ojamölder on selgunud, kui palju kond seal Koidulas muutnud, juurde lisanud ja eesti oludele kohandanud. Nii et seda ei saa plagiaadiks mitte kuidagi pidada ja, ja, ja kui sul on tarvis iga nädal ajalehe jaoks teha kõik need tööd, siis siis selle oma loomingu jaoks nagu ta vahel on jälle kirjutanud, et ma ei ole saanud nädalate viisi kodust välja, kõik peavad mind kas uhkeks või ja et ainult töö töö, isegi luuletamiseks pole aega jäänud. Te ütlesite Malle Salupere intervjuu alguses, et ei ole õige hinnata meie suuri surnuid praeguste arusaamade kohaselt, aga, aga kui te nii põhjalikult olete ennast Koidula elusse sisse töötanud ja mõistate iga tema sammu missuguse sammud oleks võinud oma elus astumata jätta meie tänase tarkuse teadmiste põhjal Nojah, alati on nii, et kui sa tead, mis, millele järgnes siis on ju kerge ütelda, mis oleks pidanud, mis oleks võinud ja nii edasi ja nii edasi. Mina oleks ajalugu, ei poolda. Sest alati ja ükskõik, kas oma elus või ajaloos see, mis on olnud, seda ei saa enam mitte kuidagi muuta. Et sellest võib ainult ainult õppida või, või mõelda, kuidas, kuidas sellest välja tulla või mida edasi teha. Ja nii et nii et ma ei oska ütelda, mida ta oleks pidanud teisiti tegema, sest tegelikult kasvõi see abiellumine see oli ühest küljest pääs sellest kodusest orjusest, mis tõesti oli kujunenud orjuseks. Ja tema, tema käsi hakkas juba niisama tõrkuma nagu Jansenil. Ja Kreutzwald kirjutas talle ka, et kui te sellest välja ei tule, siis ta lihtsalt töötate ennast surnuks. Ja nii olekski olnud. Ja peale selle peale selle noh, tolleaegses ühiskonnas vanatüdruk nagu ta oleks olnud, see oli täiesti noh, niisugune peaaegu, mitte inimene, eks ole, selle jaoks olid aadliprillide või ka Koidula jaoks oleks olnud, kui ta oleks läinud kooli õpetajaks, nagu ma diplom lubas. Siis olid ette nähtud need Pansonaadid nimetusega aadliprillide pantsioonid, no tegelikult olid, olid need vanadekodud? See oli Koidula aeg, see oli Koidula aeg üks niisugune oli meil Tartus kaaseniaaniaid. Jaani kiriku kõrval. Ma pakun teile veel ühe oleksi arutlemiseks kui Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannsen oleksid saanud kaks aastat tagasi 2016. aastal käia meie üldlaulupeol Aja puudutus ja puudutuse aeg ja oleksid kuulnud seda Tõnu Kõrvitsa ja Kristiina Ehini laulu puuduta mind oma tulise palgega, nii et on ilus ja valus. Mida nad oleksid sellest arvanud. Meie praegustest laulupidudest? Mina usun, et nad oleksid olnud rahul. Sest sest see oligi, see oli niisugune, kuigi nüüd jällegi see, mida ma enne juba nimetasin, see eesti rahva lugu, et seal on halvustavalt öeldud, et saksa eeskujudel seda eesti rahvast loodi, aga kust neid eeskujusid oleks pidanud siis võtma, oli ainult kaks eeskuju, kas vene ühiskond või saksa ja et saksa eeskujud ja Jansen eriti taipas väga hästi, kui, kuivõrd väärtuslik on niisugune noh, võimalus tuua inimesed kui erinevatest paikadest, sest tõesti sellel laulupeol eesti rahvas laulis ennast rahvaks. Et seda on vaidlustatud, et noh, sest seal on liiga kõrge lennuliselt öeldud. No ei ole. Just nii, see oli ja isegi need, kes olid enne selle laulupeo vastu laugud Jakobson, kes asus agarasti vastu töötama pidid pärast tunnistama, et see andis ikka niisuguse impulsi, mida enam ei olnud võimalik tagasi pöörata. Ja, ja kõik need, kõik need Samaaria süveni ja ja kõik need vastuolud, mis seal siis olid, tegelikult ju tegelikult ju oli sel ajal niimoodi, et nii Saksa Saksa pool kui kui vene Slavofiilid käis üle eestlaste sele järel lätlaste päris rahvaste peade käis, vaidlemine kastab, tuleks venestada või saksa seletada seda, et nad võiksid olla eestlased või lätlased, seda ei tulnud kellelegi pähegi. Ja samal ajal selle Koidula ja Jannseni tegevusele tänu sündisse eesti rahvas, niiet vaidlejad ei pannud tähelegi ja alles siis, kui nad märkama hakkasid, siis oli juba hilja midagi teha. Seda õpetab meile ajalugu Me täname, Malle Salupere tõid selle suurepärase monograafia eest, mis tänavu on pälvinud ka Eesti kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia. Ja nagu ma kirjastuses tänapäev kuulsin, juba on välja tulnud ka teine trükk Teie Koidula suurest väga uhkesti, ilusti köidetud raamatust. Palju tänu teile kõige selle eest. Mul on hea meel. Kaja loodimisel on täna ajaloolane, kultuuriloolane ja poliitik Malle Salupere. Kuigi praegu 2018. aasta kevadel tundub, et Koidula-monograafia on olnud teie kõige suurem tööelus. Me siiski võime öelda, et te olete kirjutanud muidki raamatuid ja teie enese ilu on olnud samamoodi võitlus eluraskustega. Te olite kaheksateistkümneaastane noor neiu, kui teid küüditati Siberisse kui te tulite tagasi ja, ja lõpetasite Tartu Ülikoolis vene filoloogia, muuseas, miks ta selle eriala valisid. Noh, teate, ma olin juba natukene vanem kui teised sel ajal kursusekaaslast 78 aastat vanem, tol ajal. Üsna suure lugemusega ja laia silmaringiga, ma võin ütelda. Ta kutsuti juba koolis liikuvaks entsüklopeediaga. Nojah, ja siis, kui ma hakkasin kaaluma, kuhu missugusesse teaduskonda astuda noh, meditsiini, mu ema lõpetas arstiteaduskonna ja suri pärastada. Meditsiinilükkasin kõrvale selle kaalutusega, et tore on küll inimesi aidata, aga ikka nii palju tuleb neid kordi, kus sa midagi teha ei saa. Ajaloo, mis oli mind ka alati huvitanud ja millest ma ikka päris palju juba teadsin kooli minnes. Sellepärast et mul oli olnud juhus kolme valitsuse all õppida ajalugu. Nende nii eesti, saksa kui veneaegsete õpikute järgi, kus risti vastupidi, käsitleti ühtesid ja samu sündmusi. Ja sellepärast Sellepärast ma siis lükkasin ka selle ajaloo kõrvale, no nüüd ma nimetan ennast kultuuri loolaseks pikalt ja ajalugu. Ja Eesti filoloogiast loobusin sellepärast, et mõtlesin, et nii väike kirjandus Et seda nüüd hakata peensusteni uurima, et noh, see pole ka nagu minu rida. Ja nii jäigi üle vene filoloogia, saksa filoloogia oleks ka võinud olla. Kuigi ma ei mäleta, kas tol ajal ikka oli vist saksa filoloogia osakond ka saksa keelt, ma valdasin ka juba. Ja, ja see oli väga õnnelik valik, sellepärast et ma sattusin Juri Lotmani käe alla. Te olite tema esimene aspirant. Mina olin, internaisime, aspirant küll aia taha läinud. Kuuldavasti tõid, kõrvaldati aspirantuurist poliitilistel põhjustel. No keegi ei ütelnud poliitilistel põhjustel, see oli lihtsalt plaani mittetäitmise pärast. Mis juhtus? Plaani mittetäitmine tuli nüüd sellest, et ma abiellusin, vahepeal sündis esimene laps. Tegelikult ma oleksin selle väitekirja ka valmis saanud, arvestas dekreetpuhkust, aga siis tuli just see aeg, millal ankeedile hakati ka suuremat tähelepanu pöörama ja noh, nii ta läks. No ausalt öeldes olin ma mingil määral solvunud, siis ma üleüldse ei tegelenud tükk aega tükk aega nende kirjanduslike ja teadusuuringutega. Töötasin vahepeal natukene koolis, siis ülikooli rektoraadis. Siis kui. Kui ma seal teist korda ülikooli lõpetasin, noh me koos abikaasaga mõlemad läksime psühholoogiat õppima. See oli niisugune kõrghariduse baasil kolme aastane kursus. Ja siis, kui ma selle ära lõpetasin, siis leidis minu tolleaegne ülemus, et, et ma olen ülekvalifitseeritud ja soovitas mul kuskil tehases tööd otsida. Mis põhjus see oli? Kas aeg oli niisugune? No see oli lihtsalt see põhjus, et vat psühholoogiat ei olnud meil kaua aastaid õpetatud üldse nõukogude liidus see oli esimene Tartu Ülikoolis kah pärast sõda see kursus jällegi Ülo Vooglaiu käe all. Ja ülemused kartsid, mida kartsid psühholooge. See oligi niimoodi, kui meil olid kursuse kokkutulekut, siis me saime omavahel noh, ta palju naerda ja irvitada selle üle, kuidas tõesti oli, oli inimesi noh, lihtsalt tõrjutud selle psühholoogi diplomiga. Sest keegi ei teadnud, mis asi see nüüd äkki on ja, ja ma ei tea. Ja niiet tundmatuid asju kardetakse. Igal juhul on elu teid kokku viinud nii suurte isiksuste ka kui on semiootika professor Juri Lotman ja hilisem sotsioloogia guru Ülo Vooglaid. Ja, ja ma võin ütelda, et me olime head sõbrad nii ühe kui teisega. Ülo Vooglaiuga praegu. Kas ta sinna kuulsasse Tartu Ülikooli sotsioloogia laborisse saite ka sisse vaadata? No ma olen nendega jah suhelnud, päris palju ja ja üritustel käinud ja siis oli veel teine, teine niisugune legaalne illegaalne orientalistika ring ülikoolis. Sest Ma Bent, nurme konna juures õppisin ka natukene türgi keelt ja araabia keelt, noh, sellest ei ole küll suurt midagi jäänud, aga siiski teadmised nende keele, keelegruppide sarnasusest ja, ja see oli ikkagi ikkagi huvitav ja nii, et kõik hilisemad dissidendid peaaegu olid selle Bent nurme, kuna jüngrite ja me kogu aeg käisime koos Kui ma mõtlen selle peale, kuidas te olete pidanud võimu pärast ühest kohast lahkuma oma õpitud erialalt ja otsima tööd siit ja sealt ja mujalt, siis no oleks ju loogiline, et kui riigikord muutus ja tekkis mitmeparteisüsteem, et siis me läksime leidnud teie nime kas mõnest kristlik konservatiivse erakonna nimekirjas või mõnest sõltumatut Eestit taotlevast nimekirjast, aga Te liitusite Vasakparteiga Nojah, esiteks esiteks olin, ma värvati mind ülikoolis parteisse, kusjuures minu soovitajateks ma olen selle peale siia Manjuke olid Juri Lotman ja Mihhail Manstein. Akadeemikud ja pildistavad. Ja, ja muidugi muidugi selle, selle komparteiga olid niisugused lood, et tegelikult Eestis suhtuti sellesse muidugi väga viltu ja valesti, mu mees õppis hiljem suunadki Eda sinna Vilniuse parteikooli, aga seal olid leedus, käituti hoopis teistmoodi, seal püüdsid kõik tudengid, püüdsid astuda parteisse, et mitte lasta võõraid inimesi riiki juhtima. Täiesti erinev suhtumine, täiesti erinev suhtumine ja teadlikult ja seal olid nendel olid kõik, et asjad niimoodi kokku lepitud, näiteks mida, ja nad suutsid ikka palju ära teha. Kõik leedus, need ehitused, mis tehti sait Kružovi käest pragada, kandsid ette, et jah, süüdlased on karistatud, süüdlased pandi kuskile paremale kohale veel. Aga, aga need ehitused ja mis tehti need ja teed, mille nad jõudsid Moskva rahadega korda teha, enda juures ja palju, palju muud. Ja ilma suurema kärata eestlased Need olid väga heas kirjas kogu aeg, nagu me praegu oleme selles uues liidus. Aga ikka kuidagi rehepaplikult. Ma tean, et te olete kandideerinud riigikogusse, kohalikku omavalitsusse, Euroopa parlamenti, milles ma näen teie soovi elu muuta. Mis oleks need asjad, mida te praegu teeksite Eestis teistmoodi? Noh, neid asju nii tase on väga palju, aga aga et üks intervjuu, mille ma avaldasin seal oli, et, et kui mul oleks võlukepike siis ma sain eestlaste omavahelise kraaklemisse ja ja tülitsemise kaotaksin ära. Sest see ei vii mitte kedagi mitte kusagile edasi ja just sellepärast needsamad kõik nüüd ERSP-d ja isamaad ei köitnud mind üldse just selle viha pärast, mida kellelegi vastu. Ma ei ole elu seeski, kedagi kedagi vihanud ega põlanud isegi jaa, T noh, võib olla ka see siberi siberi elu kasvatas natukene sellepärast, et kui sa oled selle tõelise vene rahva hulgas siis sa saad hoopis teistsuguse ettekujutuse inimestest ja, ja, ja meie meie omad, kallid kaasmaalased, näitasid end seal nii mõnigi kord hoopis halvemini kui kui need kohalikud janu. Siberlased on üldse niisugune eriline tüdruk. Ja mida ma ütleks? Mida parandada siis seda, et eestlaste omavahelist kraaklemist peaks olema palju vähem? Jah, sest see ei vii mitte kedagi, mitte kunagi, mitte kusagil ei viise ja edasi see on, see ainult ainult raiskab jõudu. Niisama, oli selle ärkamise ajal, kui Koidula südamevaluga kirjutas oma need viimaste aastate luuletused, kus ta kogu aeg oli sele tülitsevad, sugu rahva pärast mures. Ta ei jäänud Eesti elust kõrvale, aga teda nii-ütelda lükati kõrvale. Jakobson kogu oma selle ägeduse juures oli ikkagi ja, ja kuigi ta rääkis eestlaste ühendamisestada ise oli seal ühtsuse kõige suurem lõhkuja oma sallimatuses ja, ja noh, meil on praegu praegu tihtipeale täpselt needsamad ja needsamad Koidula luuletused võiks praegu kõik kõik panna. Ja needsamad noomitused kehtivat kehtivat tänapäeval. Ja see sildistamine, noh, mina teatavasti olen praegu tuld tud tuntud kommunist, okupatsiooni eitaja. No mina ütlen, et üks tõsine ajaloolane peab tundma terminite tähendust ja teadma, mida tähendab okupatsioon mida mitte ükski ükski rahvusvaheline kohus ka ei saa sellel sellel juhul tunnustada, noh siin isegi isegi Enn Tarvel, kes on muidu väga vihane kõigi kõigi nende nõukogude aja asjade kohta, aga ta selgitab seal väga selle asja taga ta ilusti selgeks teinud, mis vahe on okupatsiooni annektsioonil. Ja see on noh, ei hakkaks sellega, sest tegelikult tegelikult okupatsioon on ikkagi sõjaline hõivamine. Me saame rääkida sõjaaegsest saksa okupatsioonist, aga, aga kõik need asjad, noh kõik see, mis tuli, tuli hiljem sellest. Nii et jääga meil tõsised ajaloolased ei, ei räägigi sellest ka meie selles akadeemilises ajaloos on ikkagi annektsiooni perioodist jutt. Aga propaganda mõttes ja noh, niisugused noh, hea küll, ma ei taha, ma ei taha siin ajaloolasi aja noomima. Ajaloolased on üksteise vastu niigi, mulle närin avalikkuses juba sõna võtnud. Kevadel on siin on niigi ja nüüd käib, nüüd käib omakorda jälle materdamine sellesama Enn Tarveli raamatu osas. Mul oleks ka taliüht-teist ette heita, aga, aga mitte seda, mida teised-ist. Malle Salupere tänavu aasta on esimene emadepäev, kui teie abikaasa ei saa teil emadepäeva puhul lilli tuua ja ma olen väga tänulik, et vaid mõni päev pärast abi kaasamatusid nõustusite vikerraadiole pikka intervjuu andma, et me, me kõik tunneme teile kaasa. Aitäh no ja mis puutub lillede toomist, siis tal oli ju 13 aastat Altžeimer, nii et juba mitu aastat pole pole tema käest lilli tulnud, sest ta ikkagi, aga, aga peab ütlema, et ta oli tõeliselt ilus inimene. Ja et ta seda kuskil mingisugust enese enesekontroll või eneseväärikus säilistasemasika kuni viimase ajani, sest me teame, mida Altžeimer võib inimesega teha, aga, aga ta ta ikka suutis lõpuni endaga ise toime tulla. Te toetasite teineteist terve elu jooksul olite mõttekaaslaseid, kas te leidsite temalt palju tuge siis, kui olud sundisid kohe vahetama ja, ja, ja, ja 56 aastat me olime abielus. Te olete üles kasvatanud kolm tütart ja kui mitu lapselast üheksa palju õnne. Kuidas teie tütardel ja lapselastel nüüd praegu läheb? No hästi, kaks tütart töötavad ülikoolis, mõlemad teaduste doktorid. Ja kolmas plaanib ka uuesti veel, ta lõpetas kooli Rakvere kolledži, aga plaanib ka veel magistrantuuri minna. Ja lapselapsed on tublid ja. Ja üks lapselapselaps on olemas ja paks on tulemas. Nii tore suvi ootab teid ees. Ta on pärinud teilt selle suurepärase ande, et kui korra ühte teksti loed, siis jääb see teile meelde. Te olete sellest ühes intervjuus rääkinud. Ja ikkagi ikkagi peab ütlema, et nad on, et nad on kõik kuidagi kuidagiviisi andekad ja nüüdse pisike aastane aasta ja kahe kuune. Tema vanemad on tantsijad Estonias. Upkin tema juba tantsib. Ikka vaatamisskeemid, tähendab, nojaa jaa. Ja nii, et kõik on, kõik on tublid, peab ütlema nüüd, kuid me olime seal. Kui me nüüd laupäeval maks ära saatsime, siis oli nii tore vaadata saginnid. Võsusid võsa õile võsukese just nimelt. Malle Salupere, te olete terve elu, tundub mulle, kui see sunnitud Krasnojarskisse sõit välja arvata olnud tartlane ei ole. No tähendab, lapsepõlv möödus mul Virumaal, mu isa oli metsnik Alutagusega nii. Ja noh, sealt sealt jah, kohe pärast sõda, ma tulin Tartusse kooli ja meedia Siberist tagasi jälle jälle Tartusse, nii et sestsaadik olen ma sündinud, olen Tartus. Ma tahtsin juttu juhtida teie raamatu peale 1000 aastane Tartu, mis eestikeelsena ilmus 2004. venekeelsena 2006. ja inglise keeles 2007. aastal ja nüüd te olete täiendanud käsikirja ja selle väljaandnud ja kas see trükk on läbi müüdud. Noh, see on kah jah, nii et sellele eestikeelsele ma tegin ise omal kulul muide veel ühe järel trüki eelmisel Agroskatud, siinse Vanemuise kirjastuse, ta oli nagu kirjade järgi Vanemuise kirjastusega tegin, tegin ma selle omal kulul. Nonii, mis on Tartus see paik, kus te armastate, käia, kus te leiate hingerahu või inspiratsiooni või kust te lihtsalt hea meelega alati lähete, kui teil omavahel Noh, see on, see on, siiski võiks ütelda Toomemägi kuigi siis, kui ma siis, kui ma tulin see 45. aastal Tartusse, siis oli, siis oli toomemägi täis dollale inimeste niiütelda teavitamiseks valgustamiseks olid iga posti otsas valjuhääldit ja mina metsas kasvanud ja ja linnulauluga harjunud. Noh, igatahes Toomemäel enam linnulaulu ei kuulnud, siis ma käisin kalmistul istumas ja laulu kuulamas. Aga noh, nüüd on seal jälle oravad ja linnud ikkagi olemas. Hakates lõpetama intervjuud Malle Salupere täiega, mis on kõige parem asi, mis teiega elus on juhtunud, mille kohta te võite öelda, et peaaegu nagu saatuse kingitus. Ma ei oskagi midagi eriti esile välja tuua, sellepärast et mulle tundub, et kõik on omamoodi. Kõik on omamoodi saatuse kingitus, et kolm korda olen ma pääsenud surmasuust. Mingid inglid on mind kogu aeg hoidnud. Üks oli sõja ajal, kui maha kata Saint ainuke ainuke ohver kahuritule. Ja ja noh, on olnud teisi teisi niisuguseid juhtumeid ja ja. Ma ei tea, minul on rist väga suurt mõju avaldanud, lapsepõlvest ma omal ajal. No väga vara tuleb välja, lugesin maleva läbi kõik meile kodus, kodus osteti palju raamatuid, kõik looduse kuldraamatusarja raamatud olid mul loetud. Pärast sõda ei olnud neid enam ühtegi alles, sest meil maja oli mõnda aega tühi. Nii et need olid kõik enne loetud ja on siiamaani paljud asjad meeles, aga seal oli üks niisugune raamat nagu Poljanna mis rääkis tütarlapsest, kes oli jäänud vaeslapse. Ja tuli oma tädi juurde, kes teda eriti ei sallinud seal mitmesugustel põhjustel. Aga ta oli ema, isa, kirikuõpetaja oli teda õpetanud mängima rõõmu mängu. Mis seisnes selles, et ükskõik, mis sinuga juhtub tuleb Adalti leida sellest mingisugune helgem pool. Ja see raamat on mind kuidagimoodi mõjutanud, ma lähen elus alati selle järgi käinud ja sellepärast ma ei ole kunagi olnud. Ma ei saa ütelda, et ma oleksin kunagi olnud väga õnnetu. See on suur oskus. Palju tänu. Malle Salupere kõigepealt selle suurepärase Koidula raamatu eest, täname teid pika intervjuu eest ja siis hoiame pöidlaid, et elu näitaks teile ikka seda rõõmsamat poolt. Nojah, eks ma püüan, ma praegu kirjutan ju veel ühte raamatut, nimelt ikkagi vene filoloog ja ma ütlesin, see esimene armastus oli mul jobul. Kaarin tartlane, kunagine, Jääme ootama uut raamatut. Aitäh, Malle Salupere. Nagu ikka, jäime saatekülalisega pärast salvestust Tartu stuudios veidi juttu rääkima ja Malle Salupere soovis täpsemalt vastata küsimusele, mida ta teeks Eesti elus teisiti, kui saaks. Kõigepealt ta lõpetaks omavahelise kraaklemise. Eesti rahvas on väga eriline, toonitas Malle Salupere. Kas või sellepärast, et meie keel on saanud kultuurkeeleks, milles tehakse tippteadust, antakse kõrgharidust, tehakse algupärast trit, Luuakse luulet, loobugem ohvrirollist, soovitab Malle Salupere. See ei vii meid edasi, kisub üksnes tagasi. Olgem uhked oma teadlaste, kultuuriinimeste tippsportlaste üle kõigi inimeste üle, kes muudavad elu Eestis elamisväärseks. Meie kolm õde, tulime Siberist tagasi, meil kolmel kui seitse last ja 22 lapselast. Elu läheb edasi, paneb Malle Salupere meile südamele. Tänaseks kõik uus kajalood juba nädala pärast kuulmiseni. Koiolood.