Tere kõigile, kes on sättinud või sattunud raadio juurde. Algab saade, käbi ei kuku ja taaskord on meie ees laps ja lapsevanem, et arutleda kasvamise ja kasvatamise üle, meenutada lapsepõlve hea õpetlikke lugusid. Korvpallitreener Andres Sõber oma konkreetse ja vahel ka üsna halastamatu sõnaga on aidanud suureks sirguda sadadel, kui mitte tuhandetel lastel. Neist kolm on päris enda omad, triin marju ja liis, kõik elavad juba aastaid Eestist eemal. Ning et isa mõtteid ja sõnu kommenteerida, sõitis Soomest üle lahe Tallinna tütardest vanim Triin kes tegeleb müügitööga vanda lennujaamas. Nii et paneme aga palli veerema. Sten Teppan küsib. Pressija Triin vastavad ning teie kuulate. Tere tulemast vikerraadiosse, Andres tervist. Tervist. Väga hea meel, vahva, et said tulla ja Andresega on kaasas üks kolmest tütrest, see, kes siit kõige lähemalt kaasa haarata, oli Triin, rõõm näha. Tere Andres, nagu ma mainisin, siis tütreid on sul kolm. Mitte ükski neist ei ela Eestis. Kas sa oled vahel mõelnud, kas või naljaga pooleks, et mida kurja oled sa siin elus teinud? Et kõige lähemal elav tütar on üle lahe Soomes ja teised on veel kaugemale põgenenud. Ma olen seda mõelnud isegi mitte naljaga, vaid päris tõsiselt, mida aeg edasi läheb, seda rohkem ma olengi mõtlema hakanud testi, mille pärast mind on karistatud, et et nad on kõik nii, nagu nad on, et, et ise ma olen küll rusikaga vastu rinda peksnud ikka siin aastaid, et ju ikka vinge, vägev, et nad on läinud, aga, aga vahel mõtlen, et jõle hea, kui nad näiteks siin lähedal oleksite. Kuigi ma olen vahel ka seda öelda, et mis seal vahet on, mõnel lapsed Tartus ja Pärnus ja, ja ikka ei saa üle aasta kokku, eks. Et aga, aga noh, ju siis ikkagi vanaduses tuleb hakata seda saatust uskuma ja nii on lihtsalt läinud ja nüüd tuleb sellega leppida ja need tütred, keda siin ei ole, on praegu, kus no kõige noorem Liisu on, elab Kanadas, Vancouveris ja marjul, siis kellel on kolm last Chicagos, Ameerikas ja nato elavad seal juba pikemat aega. Marju oli 16, kui, kui läks ja Liisu peale keskkooli Soomest, nii et küll nad on juba paar-kolmkümmend aastat paarkümmend aastat olnud. Triin ei ole küll elus varem kohtunud, aga need mõned laused, mida ma sinu suust olen kuulnud, annavad märku sellest, et mitte midagi ei ole teha. Kui sa lähed Eestist eemal, siis tuleb eesti keelele aktsenti juurde. Jah, kindlasti on, et kui, mis on siis juba 25 aastat et selle ajaga on kindlasti, see on täiesti loomulik. Mis seal teisel pool lahte Soomes on ja toimub sinu jaoks, et, et see ongi jäänud sinu koduks. Kuidas sa oled Soomega seotud? No eks see nii läks, et koolid, keskkool ja sealt edasi kõik koolid, töökoht on seal ja elu on seal, et seal lihtsalt ainult nii Kui sa laevalt maha astud siin Eestis, mis hetk tagasi just juhtus, siis kas see kuidagi see tunne sind kõditab ka või, või ma kujutan endale liiga palju ette, et, et Eesti ikkagi on sulle jäänud koduseks ja sul vähemalt on lihtne hop siia korraks tulla ja käia, et, et see ei ole sulle kaugeks jäänud. Ei, mitte mingil juhul kergem tulla ja, ja kodune tunne täiesti, et küll ei ole küsimustki, et kas sa oled eestlane või soomlane, et kuigi soome keelt räägin ka täielikult, et seal ei olegi aktsent, aga, aga see, et see ongi kerge tulla. Aga see saade räägib paljuski kasvamisest ja kasvatamisest ja meil on aeg uurida, kuidas need asjad niimoodi on läinud. Ja me alustame ikkagi Andres, sinu lapsepõlvest. Kui sa mõtled oma kodule tagasi oma perekonnale siis mis asjad või kes või kuidas, mis olukorras tulle? Kõigepealt meelde tuleb või tulevad, ma olen kasvanud vanaisa vanaema juures pisikeses kohas Kohilas ja, aga ema oli samas ka olemas täiesti, kuigi vanavanaema karm käsi mind nagu hoidsid kogu aeg. Karm käsi, ütled sa nagu päriselt niimoodi, et oligi karm või? Pole ikka ikka oli, hale oli, kui ma takkajärgi hakkan mõtlemagi seda, et noh küll ma olen varase suure suure kämblaga vastu taguotsagi, saad parajalt ja seal noh oli ikka niisugune, niisugune reegel oli kodus sees, nagu vana sa tihti ütlesid, tead, poiss, kui hakkad varastama, valetama, siis löön minema sind kodunt. Ma ei saanudki nagu aru ja see oli mulle nagu õudselt suureks siukses, vasardas mul väga kaua hiljemgi veel peas, tead ja kuna need sportimised ja värgid, siis tulid kogu aeg, siis ma nagu pääsesin kogu aeg sellest ära, et ma tõenäoliselt must ei tule kaabakatega lõngust, nagu tol ajal nimetati. Aga see Kohila aeg oli, jah, see oli see vist, ma arvan, küllaltki mõjus aeg, et kuni põhikoolini tänapäeval olin ma seal vanaisa vanaema juures ja siis läksin juba Rapla keskkooli, kus ma siis gümnaasiumi lõpetasin ja hiljem pedagoogiline instituut ja Kalevi meeskond ja, ja siis kohe on see pikk jada jätkunud treeneriametiga, mida on nüüd siis 35 aastat täis. Kui palju? Sa nõus Andres, rääkima sellest, kuidas läks nii et sa. Vanemate käe alla pigem sattusid ja elukorraldusest selline oli. Ega ma ei olegi seda takkajärgi nagu väga palju uurinud, aga ma tean seda ja ema, ema mul praegugi elab ja, ja see oli nii, et ema oli hästi noor, kui ta mind sünnitas, 18 oli ja ju siis tol ajal valase vanaema vaatasid, et kõige õigemad kasvatajad on nemad nagu kuna ema elas seal ka vanavanaema juures lähedal, siis ema oli noor inimene, käis Ülle, tegi oma tegemisi ja vanaisa vanaema siis vanaisa oli see mees, kes nagu hoidis nagu mull kogu aeg seda millegi, ehk see oli võib-olla teatud sümpaatia, nad olid ise kasvatanud ka omad lapsed suureks viis tükki. Miks siis ei võiks üks poiss poiss ka veel nende olla nende nagu vaateväljas ja mille üle mul on ikkagi hea meel, sest noh, need õpetused ja ja see vanaisa küllaltki karm hoiak, eks see mulle kinni, aga natuke üle tulnud, võib-olla ma iseloomu pole selline, aga aga ma neid võtted armastan tihti nagu kasutada, aga oma õpilaste õpilaste kasvatamisel, mida vanaisa on mulle nagu õpetanud ja nõudnud. Aga isa sa maininud ei ole, tema sinu elus ei ole kuidagi mingit rolli mänginud ei ole ja see on niisugune teema alt ka mitte tabuteemaga. On juttu paar korda olnud ja ma olen ikka lastele oma lastele öelnud, nii et kui te tahate teada miuke miuke, minu isa oli siis vaadake minu otsa sealt nähte. Kas sinu lapsepõlv oli pigem maapoisi, lapsepõlv või linnapoisi lapsepõlv? Ja see oli ikka puhas maapoisi lapsepõlv oli seal Kohilas seal. Hullunud korvpallitreener Gunnar Simson, kes võttis meid kõike sinna trenni ja Me mängisime nii südamega seda kossu kõik ja, ja unistus oli, Kohila pole ju Tallinnast kaugel ja vuti mängiti kergejõustiku tehti nii et kõiki spordialasid mäletan, mu unistus oli kunagi Tallinna dünamusse jalgpallis pääseda. Hääleta väga hästi, sest ta vuti mängisime ka ja ja, ja siis Raplasse minek seal oli spordiklass oli, et need kõik on mul nagu ma olen, nagu selles mõttes küll ma ise arvan, väga õnnelik poiss ja mees nüüd takkajärgi, et see sport ja korvpall on mul nagu olnud kogu aeg paralleelselt, nii räigelt sees, et, et, et siiamaani ja eks see igatahes surmani maha jätta, ära. See on tõsi, jah, ma olen palju kuulnud just sinu põlvkonna esindajatelt, kuidas mingil ajal ikka sport oli väga au sees, et kõik tegelesid millegagi. Värske õhk õues ja pallimängud käisid alati asja juurde. Aga kui sa mõtled muud tegevused sinna kõrvale, siis siis näiteks seesama kodu, vanavanemate juures olemine, mida sealt tuli teha või teha sai, et oli teil majapidamine, missugune olid seal oma ülesanded, kuidas sa said aidata ja nii edasi. Eks ma sihuke ka vähe loomingulise iseloomuga vend ole olnud, kuigi alguses seda ei pannud tähele, ega mulle neid igasuguseid maatööd ja värgid üldse nagu istunud, pigem ikka pall oli jala peal või viskasin korvi ja ja ootasin juba neid suvelaagrid, mis dolla Algis kestsid ju poolteist kuud või kuu aega isegi tead et vana seal vanaemal ma mäletan, loomad, nendel olid. Vanavanaemal olid põrsad ja seda mäletan alati kell neli, ta tõusis üles juba ämbrid kolisesid ja siis ma ärkasin ka korraks üle ülesse ja, aga noh, nendesse asjadesse ma nagu külmul seal sovhoosi põllul rohida tuli, seal oli kohustuslik värk. Igalühel oli oma vagu, mida ma seal kukkusin, ikka mõtlematult, kaua vahel tehti, mulle tundus see nii nüri värk olevat. Aga aga jah, see just, et see nagu sportimisel, kes seal said nagu ennast näidata nagu vale, parajalt niuke, edev ka. Ja pärast seal meil oli ühetoaline korter seal Kohilas, võib-olla siin panna vana seal üles korvi niukse rõnga seina peale ja siis oli mina ei saa, mis materjalist seinad olid igal, ma viskasin selle tennispalliga sinna, auk tuli sisse, sinna tagalauda, tead, ja siis hakkasid hiljem lõngakeraga viskan, mäletan sinna ja kogu aeg mängisin Tartu Kalev, Riia VEF mängisid omavahel, tead, ja siis ma ikka vahel keksin marjule, kes ka kossu mängisite, sealt see viskekäsi on tulnud, mul tead. Aga kasvatajate poolest oli siis kõik hästi, et, et sa said nagu teha oma asja, keegi sulle niimoodi väga turja ei tulnud, et kõigepealt on vaja tea sõnnik laudast. Välja vedada või midagi niisugust? Ei, seda ei olnud ja ma ei mäleta ka, et oleks keegi mind väga sundinud see, et Lätis oli see, et käisin korralikult kooliseks, tead ja õppimine oli mul nii nagu ta oli, aga siis spordiga sai kohe väljakul varakult nagu välja, kelle poole mindud ja ja ema oli jälle nagu materjaalselt toeks kogu aeg seal kõrval, kuigi noh, tema siis abiellus nagu ja oli oma pere, kohe hakkas tulema ja aga ta oli kogu aeg nagu mul nagu kaasas ütles, et selles mõttes, aga vana see vanaema juures oli mul see oma omaniku kuningriik ja vabadus ja siis ma mäletan, kui sai auto ostetud endale võlgade eest ja siis vanas valvas terve öö Kohilas seda autot tead, panid köögist tuled põlema, keda aasta rivist käskida? Vaatas aknast välja terve öö, keegi ära ei virutaks, seda. Et noh, selline, aga mingit muud asja nagu väga sisse ei mahtunud, mäletan korra tuli sinna meile kooli tuli üks puhkpilli, orkestri õpetajad niuke ja ja noh, siis ta vaid kõik hakkavad mängima seda puhkpillitead, eks siis ma muidugi nagu jälle ka hullun hullunult rebisin kõige suurema pilli endale pärast ta sai teada. Tromboon tirisin selle koju ja siis vanas küsis, mis sa tegema hakkad, patsime, hakkan trombooni mängima. Ahah, kuule, vii kohe ära, tead, sa mängid juba korvpalli ja kohe läks, see käsk oli kiire ja et aga siis rapla seal, ma mäletan seda, et, et noh, muusika, mind on kogu aeg paelunud ja, ja ja, ja siiamaani olen jälle kõva niuke, noh, armastan muusikat kuulata kõvasti, kohe eriti kõvasti jälginud hoolega igasuguseid muusikalisi saateid ja ja siis oli Rapla koolis olin laulukooris ka seal, seda mäletan laulukooris ja ja nii mõnedki spetsialistid ütlevad, et jube ja hääl olevat poisil olnud ja siis ma mäletan, meil oli paralleelklassis, oli ansambel omega Anne Veski ja Aivar Tommingas, kes seal olid ja siis ühe korra tehti mingisugune värk, et paneme Andrese laulma, väike üllatus koolis, mingisugune päev oli spordi või mingi, ma ei mäletagi, mis päev see oli. Ja siis ma nüüd takkajärgi mäletan jah. Siis oligi sambernardino niuke laul oli siis, ma laulsin selle ka ära. Aga ega ma seal hästi ennast ei tundnud, tead nii et ikka siis, kui palli sain kätte, siis, siis tundsin ikka, et siis ma olen Kundjad. Triin, kas sa oled nüüd aegu hiljem isa mõnes seltskonnas mõnel sündmusel laulmas kuulnud, näinud, teete seda vahel või tunne see on kõrvalt vaadata, kas talent raisku lasta. Omal ajal või mingil mõttel kindlasti jah, ei, väga-väga super ja hääl ja tegelikult isa ema, mõlemad laulavad kuskil. Kui on mingid üritused või võipeod, siis juba väiksest peale mäletan, et siis need olid, mis laul sorisid. Jõuluküün. See on see tol ajal tallu, seal nüüd on käes taastatoostab Kell Boris Lehtlaane esituses ja seda me Ellega laulame tihtipeale Talle laulnud kuskil suurematel, noh, kas siis ja sünnipäevad ma mäletan, kui Tiit Sokk sai 50, siis laulsime seda kahekesi ja tol ajal kõik, kui me olime seal nii Kohila keskkoolis kui Rapla keskkoolis noortel inimestel, poistel tüdrukutel see enesenäitamise Se himu oli nii suur. Oli see siis muusika või oli, see, oli see sport, no ma vaatan, kuidas seal Usaski getodes tulevad, noh nagu need mustad on, head kossumängijad või head lauljad, eks tead. Ega nüüd nüüd Kohila küll mingi geto ei olnud, aga, aga, aga ikkagi see oli see põhivärk, et tahtsid nagu olla, kellelegi näidata, teha, et ma mäletan ja ja kuna mul looduse pealt seda noh, nagu spordisaal oli, siis ma tundsin, no niimoodi maa saanud tüdrukutele õudsalt meeldida. Sa oled oma jutuga jätnud mulje Andres, et vanaisa oli sinu jaoks ikkagi autoriteet, kelle sõna maksis pandi rusikas lauda või ei pandud, aga noh, umbes nii sõna tuli igal juhul kuulata ja arvesse seda võtta. Kes oli vanaema sinu jaoks, mis rolli tema mängis, oli tema siis nii-öelda leebem pool või. Vanaema ongi leebem pool küll jah, et ta oli niisugune, noh, minu meelest talle õudselt oligi see minu meelest, aga ta oli jube töökas, töökas inimene ja, ja nagu ma ütlen, hommikuti vara läks juba loomi talitama, siis käis seal lehmalaudas seal sovhoosis ja ta nagu ei seganud ennast vahele. Vana sa nagu uuriselt kõik asjad korras oleks, mul nad on tegelikult kõik on Muhu saarelt on pärit vanaisa vanaema, ka mu ema on sündinud Muhu saarele. Vanaemal oli ikka see põhivärk, et ka, et mu asjad oleksid korras. Takkajärgi mõeldes, et kõik õiged asjad nende käest, kuigi neil haridust ega midagi ei olnud, aga just see üks ütles, et ei tohi valskust teha ja lollust teha. Mäletan, vanaema juba siis, kui ma olin nagu koolis olin tubli sportlane, siis vanaema ühekorraga küsis mu käest, et Andres, et kui ma ükskord vanaks saan, kui sa kuuluseled, kas sa ikka julged mul käest kinni võtta, siis kõndida. Ja ma mõtlesin, mis jutt see nikest räägid, tead ja siis ta oli kunagi lugenud ühte raamatut, et vanad inimesed olid kasvatanud poisi suurest, kellest tuli kuulus sõjaväelane, eks see hiljem enam ei tahtnud tunnistada, et vana need, need vanad inimesed, tema kasvatajad, nii et et noh, niuke niuke asi nagu mul meelde, aga, aga ei, nad olid mu vastu hästi-hästi lahkede healt küll. Kui sa mõtled sõnadele kasvamine ja kasvatamine, siis tuleb sulle ette mõni selline olukord või veel põhimõtteid, mida teie kodus au sees hoiti. Võib-olla ma ise nagu ka ahmisin neid asju selles mõttes hästi ruttu nagu selgeks endale, mida tohib teha, mida ei tohi, sest kui ma sulle toon niisuguse näite ma esimest korda võtsin tõsisemalt veini, siis kui ma lõpetasin keskkooli ära ja siis põrutasin bussi bussiga Kohilas mööda Tallinna. Nii väsinud olin, siis tead, Raplast tuleb buss Kohila, Kohila Stalinile ärkasin Tallinnas üles, siis istusin uuesti bussi peale, hakkasin tulema tagasi, peaaegu uuesti mööda, oleks Bankohilist need seal ikka nii raevu värkse keskkooli lõpetamine, aga niuksed, alkoholi värke ja neid asju, see oli nii loogiline, et seda nagu noh, kuna see sportaliga vaata nii, nii tähtis ja peale keskkooli lõppu mainin ka Eesti koondise noortekoondise korvpallurit. Et, et neid, neid nende asjadega nagu ei olnud, mul oli nagu natuke kartus alati nende asjade vastu, kui keegi mõned sõbradki hiljem hakkasid tegema siis kurat, ma tean, mis nüüd, vana sa ütleb, sest noh, see, see ikkagi see, see, tema karisma ja no ta oli niisugune noh, kunagi meremees ise olnud ja ülakeha oli ta ära tätoveeritud käik juba tol ajal, eks ta sõitis kahekümnendatel kolmekümnendatel sõitis merd. See muidugi seletab natukene ka tema olemuste tausta, eks. Ma arvan, et sealt sa pärit on mingil vähemalt mõjutusi saanud absoluutselt mõjutusi, eks mata kärgindliku oma lapsi Alid ajusaarel niimoodi üritanud ja kasvatada ja nüüd oma neid väikseid poissi ikka teada kui praegugi, eile tegin trenni, seal mul on kuue seitsme aastased ja esimene teine Ma ikka neile ütlen ka tihti, ega ma ei hakka. Kui sa ei oska põrgatada, hästi, siis sa ei tea, mis tuletan. Ma ütlen väga, lihtsalt vaatas kossu mängida selle pärast, poisid, testi tuleb pättidega kaabakad. Et ma ei taha teid viie-kuue aasta pärast seal poe juures tuletas õllepudel käes. Tere, treener, tead. Sa Andres, oled ise ju üsna resoluutne, Venn vähemalt mul on niisugune mulje jäänud ja ega sa ütlemata jätta, kui on vaja öelda. Aga oli see sulle omane juba poisikesest peale, kas näiteks kodus sa söandasid ka sel viisil kuidagi reageerida asjadele või noh, nii-öelda oma sõnaga kas vastu hakata aga arvamust avaldada, et või siis oli see vanaisa autoriteet nii kõva, et ega sa vastu piiksuda ei söandanud, väga? Mul on nagu mingisugune oma õigus olnud, kogu aeg, ei usu, ikka tihtipeale ka ei ole õige olnud, eks, aga mul on, see omase värk on nii sees olnud, et ma mäletan, lahv, vanaisa vanaema ütleb tihti, aga ikka vahel omavahel riidlesid ja väga valjusti tead ja seal ka käsi tõusis teadeks vana seal nagu valava vastu ja ja ma mäletan, kui ma juba keskkooli lõpupoiss oli, siis ükskord jälle ma sain teada, et mingi jama oli seal ja siis ma nagu noh, julgesin nagu võtta kodus sõna ja ja ise nutsin ja siis ütlesin varaselt, kui sa veel vanaemale nii teed, ma ei tule enam kunagi tagasi koju. Ja, ja ma mäletan, vana sa midagi ei ütelnud selle peale, et ju see siis nagu õige värk oli ja aga su küsimusele, et noh, ma ei tea, mul on see kogu aeg nii olnud, et ma nagu seda näiliselt pole kunagi nagu välja mõelnud seda, et noh, ma ei oska diplomaatiliselt läheneda, aga vaata, spordis on jõle hea see selles mõttes ma saan kasutada seda õpetust, mis vanas on anded. Need kaks varianti, kas sa oled loll või mängid lolli sealt, et, et kui me kokku leppisime, tuleb nii teha, tead, no eks ju, kui sa ei jõua teha, siis ole aus ja ütle, eks, aga ära hakka valetama, et teine tegi nüüd nii ja nii, vot siis ma lähen täitsa närvi, lähen konkreetseks, vihaseks ja tänu sellele, noh mul on neid nii, kui öeldakse, alati olnud neid vihavaenlasi ka täiega. Nii mängijate kui kolleegide sees. Aga tuleb seal ette lapsepõlvest konflikte. Laps võib olla väga tubli ja eeskujulik, aga ma ei kujuta ette, et on võimalik kogu elu niimoodi kulgeda, et, et ei teki vanematega või vanavanematega konflikte. Kas sa suutsid neile kuidagi Enda mäletamist mööda millegagi meelehärmi tekitada? Ikka niimoodi, et sinuga oldi pahased ja ikkagi läks karistamiseks, mis see võis olla? Kui ma lõpetasin põhikooli kaheksanda klassi, siis meie mõistes mul oli tookord juba võimalus tsiki tulla Audenteses. Nüüd tänapäevase või siis minna Raplasse. Mäletan nõukogu võistlus kokku vana Alamäe. Eva ema ütles. Las läheb Tallinnasse, eks varase ütles väga, lihtsalt sirgelt läheb Tallinnasse läheb, pätiks ei lähe. Läheb Raplasse seal lähemalt 20 kilti. Vana, pani vatiteki kaasa ja sai mindud Raplasse. Siin pole küsimustki üldse, kui keegi nendest mulle midagi ütles, et sa pead midagi tegema, võib-olla mõni asi küll ei meeldinud, aga ma tegin alati, et ma niisugune ei olnud, et ma ei julge, julgesin neile üldiselt, käi kuradile nagu tänapäevased vaatajad saale, täitsa vait. Oma isale, kellele ma siis pean ütlema, kuule mees, mis sa räägid oma isaga, nii, totu oled, noh siis on mõlemal nagu piinlik, nii isal kui selle poisilt. Sa koolist natuke rääkisid mõne lausega muusika kontekstis pigem, aga äkki sa meenutad veel. Kuidas sulle koolis käimine õppimise mõttes istus pakkusse sulle pinget, oli see sulle huvitavad, pidasid sa seda tähtsaks? Väga tüütu oli väga tüütama lugejaid kogu aeg, mõtlesin, niikui trennist tulnud ära õppima ei jaksanud, siis mõtlesin hommikul tõusen varem üles, hakkad ise õppima ja siis lõppes see sellega, et ah, kurat lähebki, läheb läbi, et õpetaja ei küsida ja, ja äkki siis tihti tuli ennast leida olukorrast ma mäletan, kus mind võeti kohe täiega leti peal ja aga noh, tol ajal need, võib-olla see käitumise kultuur ja see jälle kodunt pärit olemine ka ma ei arva, et see oleks mingi pugemine olnud, aga aga õpetajad nagu mind, must lugu edasi, saad aru, et noh, tihtipeale loll, mis loll, eks tead noh. Et kui mul mingi asi oli, õppimata mäletan, füüsikaõpetaja oli väga vinge vana, ütles, tead, sõber, et ma tean, et sa ei jaga mitte midagi teha, et teeme nii, õppisid teoreemi endale see pähe endale, eks ma küsin homme seas lollist teistest niimoodi, rääkis mulle keskkooli kooli direktor, õpetaja, ma õppisin selle teoreemi pähe. Te ütlesite sõber vastama, ma vastasin vurilal ära. Kolm Ma olin üllatunud kah, mõtlesin äkki võiks ju nüüd viie saama. Aga sa võtad võib-olla sellepärast valigi kolme kurat, et et kokkuleppel ja siis õppe õpilased vaatasid teised sõbrad ka, miks ta 300 adrenaliini kõik hästi eraldi vati olidki ja ma pigem olin sihuke alandlik ikka koolis ja olin nagu Pedaski, kui ma õppisin ka, ma mäletan, et siis et noh, see oli alati põhjusid, sa ei saa õppida, olid trennid, värgid, aga olid ka trendid. No ega ma ei käinud siis õlut joomas. Kas sa mäletad end, Andres, mõtlevad kusagil poisikesena või, või noores põlves, et mis saab, kelleks sa hakkad? See sport oli ikka see, ma tahtsin olla mingi jube hea vend ja ma nagu mäletan, et et on olnud elus neid momente, kus on, mis on mõjutanud. No ma toon niisuguse näite, aasta oli 1970 panin 14 aastane poiss, Kohila ja minu ema õemees Ott kes Tallinnas elas, võttis mind kaasa Kalevi, Eesti koondise, Ameerika Ühendriikide mängule. Ma vaatasin sealt korvi alt, seda ma mäletan, nii hästi kui salumets pani kahe käega ülevalt alla esimese korvi ja ja tak. Ma mäletan, seal olid niuksed mänginud nagu Tšuljus ööbing ja poolvest pooleks, tead jaa, kreek Popovitskis, kuulsad treenerid ja et no ja siis ma ise kogu aeg ikka mõtlesingi, et ühel päeval ma tahan visata ja kui viskan sisse, siis kõik luud tõusevad üles. Tead, see on nagu olnud, ma ei tea, kas on eputamine või see on ambitsioon, nagu tänapäeval öeldakse või või igal juhul, see oli mulle nii tähtis kogu aeg, mõtlesin niisuguste asjade peale ja siis ma nokitsesin, siis ma tegingi trenni kogu aeg, tead, ja tahtsin tuuli mulle. Kuskohast sa oma abikaasa leidsid? No see oli väga lihtne see oli, siis olin peda tudeng, aasta oli 75, oli naistepäevapidu, kaheksas märts seal teha, läksime kutiga kossumehega, läksime peole ja üks tüdrukud mind tantsima ja siis ma võtsin ta tagasi ja siis läksime juba, pressisin talle külla, kohe koju, sinna ja ja niimoodi me tuttavaks sellega saime ta siiamaani räägib tal prille ees ei olnud, muidu ta polekski tuldud. Ma võitsin tantsima, aga, aga mida see sinu kohta räägib, et sind tantsima võeti, kas oligi sinu moodi, et keegi pidi sind võtma tantsima, et sa ise ei olnud, see oli naistepäevapidu ma veel kord toorida ja seal ainult tüdrukud valisid, Pedas, mina olin peda esimese kursuse tudeng ja kõik teadsid Ta üle Tallinnalt. Pedas on kõige ilusamad tüdrukutel ja, ja see oli lihtsalt teist oli nii, et noh, küll mulle enne kaheke mõni bruta oli, aga aga, aga, aga see oli lihtsalt nii ja hiljem hiljem siis hiljem saime tihtipeale noh, hakkasime rohkem, kus ma mäletan väga hästi, kui ta ühe korra küsis mu käest, no mina, eneseuhkus oli suur, mängisin Kalevi tuubis tookord, eks, ja ja siis, kui ta ühe korra küsimuseks, mitu väravat seal ehitajad. Ma vaatasin täitsa maakas, tead, mis asja? Ma viskan korrovi? Ta ei löö väravaid, tead. Aga võib-olla oligi hea, et ta ei teadnud, et mingisuguse selle kossu mängimise järgi võiks peita võtetelt seda päeva mäletada, et kui esimene tütar sündis. Aga see on, see on üks niisugune nagu mis kunagi kunagi meelest ära ei lähe, sest ma olin siis peda suvelaagris ja, ja ootasime triinut, Elle oli haigla haiglas ja Triinu võttis kätte ja välja ei tulnud sealt tema seest Niilut, olge head ja siis me ootasime seal. Olin Pedas ja siis äkki saadeti mulle see ma jõudnudki järgi minna, noh tol ajal ei saanud ju vaadata midagi, aga, aga siis ma olin seal jah, olin laagris soo Otepääl ja siis äkki saadeti mingi Telegram tuli, et sündis, sündis tütar ja noh, siis siis muidugi mäletan, siis käis nime panemine kõvasti, meil oli väga kõva kursus seal igast masti sportlasi oli muidugi kohe ma jõudnud kuskile minna, siis siis läks peoks lahti kõvaks seal Pedas esimesel kursusel. Kas sina olid moraalselt valmis selleks sündmuseks, kui vana sa olid? Ma olin 20 isegi selle aja kohta vist suhteliselt noor mees isaks saamise mõttes väga-väga-väga ja, ja ma mäletan, et jälle kodus ka keegi sellega, nagu me abiellusime, Ki. Millega, et keegi sellele vastu midagi ei olnud, et ju me saime kenasti läbi ja kui lapsed hakkasid tulemusliku Triin siis tuli. Et noh, seal käis nagu kõik, ma ei ole kunagi nagu arvanud, et mingist asjast number teha mitte läks nii. Läheb edasi ja kogu lugu tead ja mähkmed ja piimapudelid ja see oli kõik sinu jaoks. Kõiki mägi, nendesse mähkmeid ei olnud saadav, äratan Pärnusse kuskilt altleti, olime suvel koondisega laagrisse ja siis sai mingisuguse suure pahmakali pabermähkmeid, ma mäletan, sai Alteti toodud ja, ja ma olin, kui ka seda mõtlesin, täitsa loomulikuna ja värgid, nii et noh, aasta hiljem juba sündise siis marju ja Ta ujus nagu kala vees, noore isana. Mina ei oska öelda, võib-olla see aeg oli selline, et kus sul ei olnudki aega midagi majutada, peda tudeng, eks tead, siis mängisin kossutrennid, värgid käisid, noh siis oli perevärk ja pold aega nagu kuskil, kurat näpuga seal AiPadistad järge vedada. Telefoni pole olemas, kes seal olid küll, aga ega siis ei pääse sellele ligi, ma ütlen telegrammiga, Telegram tuli sinna Otepääle, kuid siin triin sündist sõitsime põlluste Ennuga, läksime sealt kuskilt külast viina tooma, siis ta sõitis selle oma Moskvitšiga katuse peale. Tal oli niisugune suur moskitsed, seal tugev torm eetrisse, mida uuesti ratastel. Kõik terveks käkitservest. No siis jääb muidugi esimese tütre sünd meelde. Tähistatakse Triin. Nüüd on sinu mälestuste mängutoomise kord, kui sa mõtled ennast tagasi. Nonii, väikseks, kui sa suudad. Mis sinu esimesed mälupildid on, kuskohast need algavad? No eks nad algavad sealt mustamäelt, kus me elasime kolmetoalises korteris. Tammsaare tee 107 57. Õde Marju, meil oli ainult aasta-poolteist vahet, temaga olime, et sealt hakkavad mälestused. Räägi oma isast ja emast-isast, kõigepealt näiteks oli tal aega kodus olla ka vahel ja ja isa olla, võttes arvesse, et sportlaste kuulgemised on nagu nad on. Ei ole aega kodus ka olla, aga ma mäletan ka rohkem neid laagri, et isa oli laagris ja mängudel ja tema oli rohkem kodus, siis aga ema käis ka tööl, et. Hea laps jah, ma arvan, et olin küll nagu ma ütlesin, Marjuga olime ja nüüd naerame tegelikult väiksest peast kaklesime väga palju, et seal Niukest minu arvates Marju kiusas mind marjad. Ja siis ikka öelda, et nagu kõige vanem laps, et sa pead ikka korralikult ja et vahel tundus nagu siis, et on üle kohtut tehtud. Kui nüüd rääkisite varemetel ei, kui isal oli karm kasvatus või kuidagi niuke range või tegelikult meil oli väga vaba, sai teha, mida tahtis ja et see oli väga kuidagi vaba, vabalt sai olla. Mida mustamäel tüdrukud teha said? Oli see huvitav, laste jaoks on see piirkond. Ja jah, oli väga huvitav, meil oli hoov nike sisehoov, kus olid siis meil olid sõbrannad seal jah, põhiliselt oligi, et kuidas saaks välja mängima, et kes vaatasid aknast välja, et kes juba olid, olid väljas ja jah, et sellist siis kohe, kui sai siis kohe välja mängima. Meil olid igasugused mängud, kuidagi seiklesime, igal pool käisime, käisime ringi ja. Ma alustasin mõlemad Marjuga Tallinna muusikakeskkoolis klaverimängu, mina klaverit, Marius Tiiulite. Et see aga seda asja tähendab, pidi harjutama kogu aeg, et seda ma mäletan, et see, et see harjutamine mulle üldsegi ei meeldinud. Ja siis ma juba nägin, et sõbra sõbrad olid juba õues mängimas ja mina pidin harjutama, et see oli, see oli väga kavastas kestnudki. Läinud nagu välja sellest sellest rongist, et oleks pidanud rohkem harjutama. Mis on jälle huvitav juhus eluseks, et võttes arvesse, kuhu sa hiljem sattunud oled, millega sa tegeled, eks ikkagi muusika ja. Jah, jah, selles mõttes, et, et muusika kas ja mulle väga meeldis ja ma arvan, klaverimänguga oli väga, oli talenti olemas, aga sellist nagu tahtmist tööd teha, sellega klaveri mängimisega see puudus. Et sellepärast ei läinud, aga siis jah, muusika on mulle väga tähtis olnud, et seda jätkasin ka Soomes, tegelikult see oli väga-väga hea asi, et kohe koori, mis on väga sotsiaalne asi, et et koori seal muusikakooli ja siis õppisingi, õppisin lauluõpetajaks klassikalise lauluõpetajaks ja õpetasin ja laulsin ja ja siis õppisin veel popdžässmuusikat juurde. Praegusel hetkel teile midagi muud. Aga see on tähtsaks jäänud praeguste ametitega. Kui muusikasse, mis puutub, siis Helle on Triinu ema ise muusikalise taustaga inimene ja ta sundis seda räigelt klaverit mängima. No seal, ei noh, see oli ikka niuke, vaata kuna treenerina jälle vaatan, et kui sa ei saa sundida vendav õpetama vasaku käega põrgatamist väga, kui ta ei ole võimeline. Ja, ja ma ütlesin sellele, et lõpeta ära, seal ta siis ta pani triinu mängima, see oli nii vastu. Aga ta pidas vastu viis-kuus aastat litri, Marjuga oli sama lugu viiuliga ja mul on nii selgelt meeles, tulime Vabaduse puiesteelt Marjuga bussiga, ma käisin järgi kolme bussiga pidi mustakad sõitma sinna nõmmele ja Marjut nuttis, isa, ma ei taha mängida enam viiulit, mõtlesin, mis siis on kra mängi rohkem kossu mängima. Viisin ta kossutrenni, palun väga, USA ülikooliski põrutas, nii et, et ma treenerina olen ka kasutanud seda värki ka, et nad on kõik tegelikult tänu Hellele muusikalisega ka Liisu on mänginud kitarri ja nii edasi ja Triinu on ju tegelikult väga hea laulja olnud ja siiamaani laulab ilusti, ütles, et, aga aga noh, siin peab omal see X-faktor olema, et sa ikkagi tahad seda väga teha ja ja treenerid ja värgist kõrval, aga jah sees. Sa kannatasid mõned aastad ära aga see ei olnud midagi niisugust, mida see oleks väga nautinud ja see, kas temaga kuidagi tülli ajanud või saab pahaseks, ei saanud või trotsi tekitanud, et miks. Võib-olla jah, sellel hetkel nagu tekitas kindlasti, aga siis ega ma vastu ei hakanud, et pidi harjutama ja siis kui seal hästi välja tuli, mulle väga meeldis, et see oli nagu nii hea tunne, kuri harjutanud ja siis läksid klaveritundi ja tuli hästi välja, siis imestasid aa, mis nüüd juhtunud, aga siis neid hetki oli võib-olla ikka rohkem, et see tunne, kui lähedki Taleri tunnil ei ole tegelikult harjutanud ja, ja siis sealt tuli väga issand negatiivset vastukaja. Aga isa oli siis mingis mõttes justkui õlekõrs, et tema selja taha sai kuidagi pugeda ka, ma saan aru, et tema oli valmis selles küsimuses järele andma ja ei olnud nii range või nõudlik, kui vähemalt pakkus alternatiivi, kui ma siin seda Marju. Jah, marjul, et jah, nii oligi nii, aga eks klaver mul endal ka ma nüüd võib-olla välja ei öelnudki, et tegelikult ma ei taha mängida klaverit ma nagu tahtsin. Aga seal oli midagi nihukest negatiivselt, et kindlasti kui ma oleks temalegi või isale, et ma täiesti, ma ei taha mängida klaverit kindlasti. Ma ei oleks pidanud tegema, st, aga aga mulle endale meeldis, aga laulmine oli rohkem minu tänasele klaverile, siis ma olin seal muusikakeskkoolis, kus siis valiti ka mingit või kutsuti lapsed. Ave Kumpase laulus Et sead solfedžoõpetaja kutsus sinna laulma, et see mulle väga meeldis. Et siis tänu tänu sellele, et sai seda laulmist tehtud siis et see laulmine on rohkem minu. Kuivõrd sa märkasid ja said aru, millega isa tegeleb? Me käisime mängudel, mäletan, väiksest peale istmelt viidi, olime ka Kalevi hallis seal mängime, vaadata jaksanud-viitsinud, aga siis käisime ümber seda saalia. Ma mäletan, ma õudselt pabistasin ka, et kuidas, kuidas see mäng lõpeb jamalt, mõnikord ei suutnudki vaadata seda mängu, et et nagu närvid ei pidanud vastu või kuidas, kuidas, kuidas see läheb, et elasin, elasin väga kaasa. Ja siis spordilaagrid siis, kui isa oli treener, et Marjuga, me olime igal pool suvelaagrites illustes, mitu, mitu suve olime kaasas, need olid õudselt kihvtid ja siis Leningradis, Moskvas, Moskvas ma mäletan veel nii hea jäätis oli seal nagu midagi teistmoodi, mis Eestis oli siis. Andres, kui palju teil abikaasaga tuli ette arutamist, mis tütardest? Saab või kuidas neil läheb või mida nad peaksid tegema ja mida nad ei pea tegema, et sa sinna ühe üsna värvika näite sellest tõid, kuidas sa Sappoteerisid kogu üritust, kui ema tahtis, et tütre muusika peale läheksite sinna sujuvalt nad või vähemalt Marju siis korvpallitrenni üle meelitasid, kas see tekitas nagu mingisuguseid küsimusi, võib pinged või arusaamatusi ka, kuidas sa mäletad seda aega, kui tähtis see kõik oli? Ikka ja eks meil oli kõvasti andmisest omavahel Ellega selles mõttes ikka, mis siin ikka keerutada, tal olid omad nägemused, mul omad, kuna sa oled noor, siis sa ei arva ka 100 protsenti sul, õigus on, noh näiteks, mis triinusse puutub, tiimil oli õudselt hea klaveriõpetaja õpetaja Saviaugu. Ja, ja ta tõesti mängis hästi, aga see treenimine ja klaveri harjutamine mulle tundus kokk kohati, et see nii ränk seal, et, et ma ei suudaks isegi teha, mäletan, kui Hellele ukse kinni ta pidi harjutama, läksin vahel talle seltsiks, noh, et tal oleks nagu isa ja seal kõrval siis siis ta pidi mängima, ma ei taha mängida ja nii edasi, et et noh, Nygma treenerina kasutan seda võtet muide ja, ja see on kuulsalt vene treenerilt, Vladimiri Jursiilovilt, tead kui ma käisin tema trenne vaatamas ja ma olen seda nüüd üritanud ka oma lastes kasvatada. Põhivõi nõuanne oli, see, ütles mulle Andres, ära tee seda, mida sina tahad. Tee seda, mida nemad tahavad, aga nõua. Tähendab, kui sa ei taha mängida klaverit, ei midagi muud. Tee korralikult. Ja vaat see on mul kogu aeg elus nagu sees olnud, et enamus, treenerid ja õpetajad ka sellest aru ei saa. Kui me peame kõik nii tegema, kui ta ei oska teha, tahab müürsepp oli pikk poiss, mängisime korvpalli, seal tahtis õudselt põrgatada kogu aeg, teised reeglid, nii pikk, tuleb korvi alla peksta, mis ta seal tagab. Põrgatad müürsepp ütles mulle, mulle meeldib õudselt treener põrgatada, kaugelt visata, visata vaata kui hästi ta nüüd põrgatava õppis, tänu sellele ja nii nendes asjades ka, et et noh, muusika poole pealt, Triinul jäi nii, nagu tal jäi, noh marjule hakkas, tuli välja, et olid minu geenid kossu kossumängijana, eks. Ja ma võtsin selle julge otsese kokku, ma ei hakanud seal, keerutan, kui laps ütleb, mulle ei meeldi viiulit mängida. Võib-olla tal ei olnud ka nii hea õpetaja, võib-olla võib-olla ta ise ka nii töökas ja selles mõttes andeka sealt kui Triin, nii et et seda tuleb nagu, nagu minust minu meelest see ei tähenda seda, et kui sa ei taha ära siis teed ja ta ja siis ongi, pääseb millelegi muule lollusele. Tead kui vanad Triin, sa olid, kui te soome läksite. 13 mis olukord see Andres perekonnas oli? Toona veel ei olnud, see ju üldse tavaline, mulle vähemalt paistab praegu tagasi vaadates ja pigem perele. Keeruline samm, see on väga õieti sa ütled praegu, see oli aasta 89, kui ma käisin väikse oma poistega Soomes mängimas ja siis võitsime neid seal, nii palju. Kohalikud jõmmid ütlesid mulle, et kuule, sõber, tule meile suvel treeneriks ja ma läksin, üks suvi, läksin treeneriks, tol ajal ma olin veel Pedas, olin õppejõud. Läksin, tegin kuu aega ja siis tegin veel kuu aega. Kuule, aga sul tuleb nii hästi välja aadressidelt jääk üheks aastaks. Ja siis ma jäin üheks aastaks, see oli siis kuskil 90 91 algus ja mulle öeldi peale aastastedki, sõber, jää siia, tead et lastele hirmsast meeldib sud tegemised ja siis ma Heljale ütlesin. Kuule, aga, aga meil on võimalus, et sa tuled ka ja kolm tütart kaasa teha ja niimoodi tulidki. Triinu oli 13, eks. Liis oli kuueaastane, ta ei osanud ühtegi sõna soome keeles kohe esimesse klassi. Ma hakkasin seal oma tööd tegema, treeneritööd Elle, hiljem siis lasteaiakasvatajaks ja ja niimoodi siis veniskise aastast kahest-kolmest tuli lõpuks 10 aastat ja sealt sealt tüdrukud hakkasid siis igaüks igaüks kuskile mujale minema. Katriin, sina olid juba selles vanuses, kus NASA peaaegu oled teismeline juba ja sul on ikkagi oma elu siin ja sõbrad ja nii edasi, et kas sinu jaoks oli see samm lihtne teha minna ka täiesti võõrasse keskkonda ja ja ümber õppida või kohaneda uue olukorraga? Tegelikult oli, ei olnud ka, et et alguses, kui tuli see teade, et Soome, siis esimene emotsioon oled vao, et Soome, et seal oli väga kihvt, eks selle me olime käinudki Soomes mitu korda isa külas ja ja et see oli nagu väga, aga siis, kui sinna kohale jõudsime, siis ma sain aru, et jah, nagu ütlesingi, et sõbrad on kõik siin. Et siis ma tahtsin tulla tagasi, naerame siiani, et oligi, mul oli kohver, pakkisin kohvri ära ja see oli seal ukse kõrval, et ma hakkan tagasi tulema ja oligi meil jäi korter siia veel. Päriselt, tõsiselt rääkisime ka, et võib-olla ma tulengi tagasi ja meil oli õudselt tore naabritädi Anne, et siis tema oleks, kas siis vaadanud minu jah, ja jah, et on, aga ma ei tea, siis ikkagi otsustati, et jää jäänud ikka soovid, mis seal kindlasti. Ja sina olid Andres valmis ka, et 13 14 aastane plika Teet tuleb omal käel Tallinna tagasi. Üksinda, see oli täitsa variante, kuigi ma ütlen, et noh, see Triinu ütles nagu ilusti, see kohver oli valmis tegelikult me elasime seda kõik väga ületeadlasest, kuna Marju ja liisul läksid nagu asjad see sobetumine kiiresti, eks, aga teinu pärast tuli murega siis ta ei taht olla seal, noh, ta ei taht üldse olla ja siis ma mõtlesin, et mida nüüd teha ja kuidas ja, ja noh, aga kuna nagu Triin mainis tädi Anne, kes meil kõrval kohe mustamäel paraadlas elasid seal valmis väga asjalik naisterahvas, et ta hoiaks silma peal, kui Triin tuleb edasi õppima, siis aga kuidagi läks niimoodi. Ta ei tulnud ja, ja noh, mina siis jälle puristasin oma korvpallivärke nii palju ja et rohkem selle peale mõelda, aga, aga ju siis siin on nagu olnud seda õnnejumala kätt ka, et, et need asjad on nii loksunud paika nagu, aga mul on ka selgeltmeelse triinu nutmist oli kõvasti selle üle, et noh et ei olnud tal tõesti midagi teha, ma mäletan, ma viisin ta isegi kossutrenni ühe korra ja ja ei, siis talle see ei meeldinud üldse, tead, aga siis ta äkki äkki ta harjus nii ära ja ja siis oli juba kõik nagu Mis seal sinu jaoks alguses kõige keerulisem oli, kas pigem see, et senine elu jäi siia Eestisse maha või sa ei, ei leidnud kohe seal sellist toredat uut kampa? Vist rohkem see jah, et mis siia taha jäi, solist, ega suitsikese iga teismeline, et just hakkasid olema kuidagi uued ajad ja uued sõbrad ja mingid laagrid oli just enne, kui läksime ära ja sealt tuli uusi sõpru, et nii kahju. Aga siis, kui see otsus tehti majas, tegelikult see läks väga kiiresti üle, et ma ei mäletagi, et siis oleksin põdenud seda nagu väga kaua. Ma lihtsalt mäletan seda aega, aitäh. Ma tahtsin tulla tagasi. Aga siis jäin ja siis, et siis selles ikkagi ma sain väga kiiresti sealt sõpru, siis see läks üle. Kui suur oli erinevus koolis käimisel Eestis ja Soomes, mis sinu jaoks muutus? Oli vahe oli ikka väga suur, no ma mäletan näiteks, jah, see, kuidas seal õpetajad ei pidanud teietama tegelikult vanemaid inimesi ei pidanud teietama, et ma ei, ma ei suutnud sina öelda õpetajale alguses, et sa oled täiesti või ei pea püsti tõusma, kui sa vastad ja ja siis seal näiteks matemaatikast ma olin täiesti siis nagu kuningas, tegelikult ma ei olnud siin mingi eriti matemaatikas väga hea, täitsa normaalne. Aga siin oli palju rangem, et siis kui ma läksin sinna klassi, siis õpetajad täiesti vabalt, kuidas nii hästi, matemaatikat oskasin koolisööklale kuidagi. Ma mäletan hakklihakaste. Kuigi see oli karta, aga sa vaid täiesti erinevalt jäänud meelde. Aga see on niuksed niuke iga ka, et kui kõik läheb hästi, saad sõpra, mul olid, tuli seal veel niisugune aeg ka võib-olla et kiusamist nagu kas sa oled siis eestlane, venelane või et sellist ei olnud see, et seal on nagu peksootid. Me läksime later randa, mis on ikka väiksem väiksem linn, et seal palju välismaalasi ei olnud, et et siis mind võeti väga hästi vastu. Et see oli huvitav. Ja Niukest kiusamist ei olnud üldsegi, et kui oleks olnud, siis oleks olnud väga rasket. Magare ei rääkinud soome keelt, kui sinna kolisime, mäletan ka alguses kuidagi natuke inglise keeles, proovisime ka ei olnud väga Sulevalt suus siis et seda nagu natuke aega ka siis väga kiiresti õppisingi ära, et. Kui palju Sandra sisemäletad sellest umbes 30 aastat on möödas peaaegu elu korraldamisest Soomes lasteaiaga. Kas te siis olite igas mõttes teretulnud või ikkagi on sulle jäänud mingist olukorrast suhuga mekk, kus sa tundsid, et noh, et pagan, ei ole ikkagi päris omad. Tundsin küll seda ja tundsin seda eriti selle selle poole pealt siis kui võib-olla jälle kas selle spordi poole pealt Marju tegi, niivõrd kõvasid etteasted seal Soomes, eks sealt üks, üks advokaat, kes ta nagu korvpallitreener oli, maru tõusis seal ikka täiesti staarmängijaks ja ja oli MI piisal liigades ja siis, kui teda ei võetud Soome noortekoondise laagrisse ei võetud, mille peale ma solvusin kohe et nii edasi ja ja, ja eks seal oli jälle ka minu teatud iseloomuga arvestades läksin ikka seal konflikti teatud sellidega, mäletan ta Marju nii hea õppeei olnud, võib-olla kui Triin, aga tal oli vaja keskkooli, sinna ta ei saanud, siis taheti talle mingit õhtukooli, mina tahtsin teda Helsingisse saata sinna. Meie mõistes tšiki, eks tead, seda sissetreener töötas vastu ja siis ma võtsin kätte ja ja, ja saatsin ta Ameerika ühendriikidesse sinna suvelaagrisse, kus ta siis tegi sellised märgid maha, et ta võeti kohe sinna haiks kuulja riial läks tema stoori käima, tead nii et, et liisul tennise ka samamoodi liisu mängis päris toredasse tennist tol ajal, et noh, eks seal nagu igal pool, et et kui sa oled juba tubli, natuke rohkem tuulim, siis veel rohkem see välja, et sa oled eestlane, eks tead. Ja soomlased on nii nagu iga teinegi rahvus on, tuleb mingi võõra võõramaalane ja hakkab parem paremini parema mõnda asja, kui see siis siis tekibki niisugune frustratsioon ja, ja närvipinget ka ikka ikka tunda oli seda ka ja võib-olla muusikas on natuke teistmoodi triinu laulis ja seal võeti hästi vastu või nii, aga korvpallis on tihtipeale seda kadedust oli kohe tunda. Kas sa teda oled kodus kunagi näinud, niimoodi, nagu me oleme teda mõnikord korvpalliväljaku ääres näinud? Vist mitte, võib-olla et me oleme ise ka nagu päri nagu tugevad või kodus, et et kõik tüdrukud, et jah, et see tasakaal võib-olla siis püsib paremini kest õiendamist kindlasti on olnud ja niuke jah, et läheb närviasjade peale või midagi, aga jah, aga mitte võib-olla siis nii tugevalt. Väljaelamine on siis seal platsil. Kui sa tulete Eestisse padaorgu vahel isa tuleb laevale vastu, toob sind koju, siis mis sind seal kodus ees ootab, millega ta tegeleb, kui ta parasjagu poiss ei treeni kusagil või ma ei tea. Vaatab korvpallia, kogu aeg, kogu aeg, et seal tulevad. Et põhimõtteliselt jah, et seal on kõik kanalid olemas, et kust võib siis vaadata, ma ei tea, mis mängud need onu. Ja et Eesti meistrivõistlused Jah, et siis neil ongi kaks, kaks telekat seal suures majas, et tema võib vaadata enda enda asja siis või kes iganes seal mina ei salatud korvpalli ja või siis koeradega kõndimas, nad käivad, neil on oma oma rada seal, isale, emale. Siuke rahulik paik, sellist väga mingit. Ma tean, nokitsemist sinna juurde ei käi, et see pole päris sinu rida või ei ole üldse vahel seda olen põdenud küll, et ma ei ole niisugune mees, et lahtiste kätega nael ja saag ja läheb lahti, eks. Tead, nii et, et seda oli teatud aeg, põdesin kõvasti nüüd vanemaks saanud, jälle vaatad neid asju, katsun nendes olla parem veel, mida ma teinud oleneks, parem et siis jälle vaadata neid mängija, seda suhtlemistreenerid ja mängijad ja ja, ja noh kunagi ju ma mäletan, kui ka väike sai oldud, siis oli ka olnud, et öeldi nii, et mis sa mängid, kosm, mis töö see on, eks? Tead noh, siis vihka jälle kadunud. Hakka nüüd mees tööle ka, eks? Tead, aga nüüd on jälle tarkus tuld, et see ongi ju üks elukutse, ei teatud inimestele spordi tegemine, muusika tegemine, eks. Kuna Ellanel selline nokitseja tüüp selles mõttes, et tema on, et igasugused kurgid ja tomatid, värgid, et eks ma siis katsun nii tubli olla, et ma natuke saan teda aidata ja natuke raha vaadata, et ta saab siis neid asju teha ja mulla mullakoti ikkama jaksanud tõsta sinna, kuhu vaja näha on, aga ega rohkemat ausalt öeldes ei ole, et nii on see nii sealt Kohilast juba alanud ja ega see, ega see tõenäoliselt enam muutuga. Triin, mis tunne sul on jäänud? Mõeldes sulle endale ja, ja eriti õdedele, kes on spordis palju püüdnud, kas isa on soovinud kuidagi oma unistusi läbi teie teostada ka vahel heidetakse seda lapsevanematele ette, et nad hakkavad kuidagi enda asju, mida nad ei ole saavutanud Bushima siis laste kaudu. Et isa oli seal väga tubli korvpallur. Aga no oleks võinud ja nii mõndagi veel saavutada, eksete lati võib ju hoopis kõrgemale seada. Mingil põhjusel sinna ei jõudnud, aga siis tulevad tagant tütred, näete, ühe lükkaski usas täitsa kõrge kaarega lendu korvpallis. Et kas, kas teil on kuidagi omavahelise jutuks kunagi olnud või mis sa arvad sellest? Ei ole jutuks olnud ja see konkreetselt ei ole mulle küll vähemalt tulnud meelde, et kuidagi nagu mingid et isa oleks enda unelmaid nagu. Tütar ei, mitte ei ole sellist mõtet olnud, aga, aga see, et, et pushida nii kaugele kui suudab kui on nagu eeldused olemas, et seda küll kindlasti. Marju ja Liisu spordi tegemise puhul, et teha kõike, kõike, mis nagu aitaks neil olla nii head, kui nad suudavad olla. Jah, jah, et see on kindlasti väga nagu sihukese suure kirega teha, et see kindlasti aga nihukest, kuid enda, et see ei ole küll tunud nende. Me oleme saanud päris palju siin asjadest rääkida, ma loodan, et teie mõlema jaoks puhub pärituul ja ja me kuuleme-näeme veel aitäh, Triin, aitäh. Andres. Meheks, aitäh. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Kuulake meid nädala pärast taas. Mina olen Sten Teppan, kehad.