Tere õhtust, jälle New Yorgist, tänase saate pühendame raamatutele, raamatutele ja kirjandusele. Me oleme New Yorgi ühel suuremal raamatufestivalil, mis toimub haigi sinu kodulinnaosas Brooklynis. Et see on jah, Brooklyni raamatufestivalil, kõik see toimub juba kolmandat aastat järjest ja Brooklynist on saanud, ütleme selline New Yorgi kirjanduselu omamoodi keskuseks. Neeme ennist ütlesid mulle, et varemalt oli seal Manhattan, aga nüüd tundub, et ütleme, selline suurem osa tegevkirjanikest on probleem, kuna siin on soodsam, vaiksem, rahulikum mõtiskleda oma mõtet siis kirja panna. Mina olen Aigi Vahing. Ja mina, Neeme raud, te kuulate saadet unetolin. See kõik sarnaneb siin suurele laadale, siin on kümneid ja kümneid väikseid kioskeid Brooklyni kesklinnas, kus siis pakutakse tuhandeid raamatuid ja vaadates seda rahvas siin natuke teistsugusem kui rahalembelise Manhattani elanikkond siin käiakse skandaalide ja sokkidega, mis on trendiinimeste arvates ja täiesti ei, ei, ei, siin käiakse kuidagi kodu kootumalt ja tuntakse huvi nagu teiste asjade vastu, kui ainult raha ja kiire elu. Brooklyni stiil on see sandaalid ja sokid ja kummist jalanõud ja siit kleidi Ja selline Brooklyn, sa räägid haigi tänases saates oma mõtisklustes Brooklynist ja Brooklynis elamisest pikemalt, aga räägime natuke nüüd raamatutes, kas sul ka on vahel selliseid hetki, kui sa lähed, raamatupood? Ei ole seal mõnda aega käinud ja tundub, et lettidel on kõik täiesti uued raamatud, selline tunne tekib, et millal ma leian selle aja, et nad läbi lugeda, sest raamatuid avaldatakse siin Ühendriikides niivõrd massiliselt. Uudiskirjandust on siin, jah, tohutul määral, kui ma ka lähen raamatupoodi kuu aega hiljem, siis on kõik raamatut täiesti välja vahetanud uutega. Samas kui vaadata, kuna Neeme, sina oled Manhattanile, kõnnid hästi palju jala, aga mina, Brooklynist sõidan ikkagi linna rongiga ja inimesed rongis, kuidas nad ikka aega parajaks teevad, on hästi, paljud inimesed loevad raamatuid ja kui seal vaadata, mida inimesed loevad, siis ega nad väga palju uudiskirjandust ei loe, pigem loodetakse just klassikuid hästi palju, et loetakse ikka sälynzeri seiksteerija, Dostojevski ja mul on täpselt sama, et kui ma lähen raamatupoodi, mul tekib õudus, et ma ei jõua elu sees kaugeltki kursis olla sellega, mis on just äsja avaldatud, et ma siis pigem ka niimoodi naasen klassikute juurde. Vähegi mingi tõbi alla tegelikult Ameerikas ikkagi loetakse palju ja mis New Yorgis on huvitav, et siin on väga tugev raamatukogu süsteem. Siin meie kõrval on esindatud raamatukogu Brooklyni haru. Paljud mu tuttavad njorklased väidavad, et nad on lõpetanud raamatute ostmise sel lihtsal põhjusel, et korterid on ikkagi suhteliselt väikesed. Raamatuid ei ole kuskile panna ja seepärast laenutavad nad raamatukogudest raamatut. Ma tean, mine, Aapolis on väga suur lugemislinn jäetel Ameerikas esikohal lugemise arvu poolest näiteks jäätis kasutatakse väga palju just raamatukogude teenuseid, sinna ehitati paar aastat tagasi väga suur uhke uus raamatukogu ja kui ma seal käisin saadet tegemas aasta eest oli see raamatukogu paksult inimesi täis. Ma mäletan, lapsena kui ma virtsus elasin, siis ma laenutasin raamatuid raamatukogust. Praegu on mul pigem niimoodi, et kui mul ka tõesti enam mitte midagi korterisse ära ei mahu raamatut peavad seal olema, see kuidagi loob mulle mingi kindluse fooni elamiseks. Ja mul on ka väga raske laenutatud raamatuid alati tagasi anda, on üks, sinu raamat on neeme minu käest siis täna pigem ma ostan selle ära raamatu, kui laenutan või veel vähem tahame seda laenutada raamatukogust, aga samas ma tean võitlejaid, kes tunnis seeni loomiseks laenutavad ka selle näidendi raamatukogusid ja töötavad sellega pärast viivad tagasi, et vot näidendit, aga ma saan veel vähem aru, kuidas on võimalik oma töönäidend viia raamatukokku tagasi. Siin raamatufestivalil Brooklynis toimub ühtaegu väga palju erinevaid üritusi, mitmed lavad, kus kirjanikud ja siis arvatavasti näitetrupid esitavad katkeid raamatutest, siin on muusikalavad ja muidugi kõik need raamatukioskid. Frantherentšarofonia. Vestlesime ühe noormehega, kes on Lõuna-Californias. Just selgus, et ta on 20 aastane ja üliõpilane. Küsisime tema käest, kuidas ta siia sattus. Ta ütles, et ta kuulis sõbra käest, et selline toimub ja kui mõelda, et ta on Californiast tulnud New Yorki nädalaks ajaks ja päeva veedab ta siin Brooklyni raamatumessil. See on tegemist väga eeskujuliku noormehega. Ta peab lugema koolis muidugi palju raamatuid, kui ta armastab lugeda ka väljaspool kooli ja uudiskirjandust ta küll jälgib, kuid nagu saigi, ise ütlesin, eelpool on tal ikkagi pidevalt teatud autoreid, keda ta tahab üle ja üle lugeda säilinud see annab nagu elus talle jõudu. Ma tulin, see oli üheksa lugu, ütles, et on raamat, mille juurde ta naaseb taas ja taas. Aga kooliväliste raamatute lugemise peale ütles, et ta kulutab nädalas 20 kuni 30 tundi ja seda on päris palju. Ta vist loeb kogu aeg vat printsiipidest. Vaid indie-print, hääle sattusime rääkima väga huvitava naisterahvaga, kes on rahvusvahelise PEN organisatsiooni vabatahtlik ja ta toetab programmi, mille raames innustatakse vange vanglates kirjutama. Peamiselt kirjutatakse siis ikkagi oma sellise autobiograafilisi lugusid ja kirjutisi ja ta ütles ka seda, et lugemine on üks parimaid põgenemisviise võib-olla siis omaenda raskusest ja elu eest üldse. Ja ta ütles ka seda, et väga paljud nendest kinniistujatest istuvad kinni just sellepärast, et nad on üritanud. Või teisest olukorrast oma elus põgeneda langetanud valesid otsuseid. Kuid nüüd hiljem on huvitav lugeda, mida nad oma elu ja oma otsuste üle mõtlevad, kui nad on nüüd sellises sundolukorras trellide taga ja Ben toetab nende tegevust, nii et neile antakse mentorid, kes neil aitavad neid kirjanduskatseid teha ja lõpuks siis avaldatakse kogumikke nende teostega, see daam, kes ise ei ole pruupinistelt, lähete, on Manhattanil, märkis ka seda, et tema ei kujutaks oma elu ilma lugemiseta mingil määral ette ja seda ei tee ilmselt paljud liitlased, nii et taas see on müüt, et Ameerika on lugemisele selja pööranud. Kui me tulime, siis me arvasime, et huvitav, keda me siin näeme, selliseid keskealisi beibi, buumereid, intellektuaalne, kes on tulnud raamatuid vaatama. Noori on tõesti väga palju ja võib olla pärast tunduski mulle korraks, et me oleme sattunud kusagile ülikooli lähistele, ma ei tea, ma võin eksida, aga mulle tundub, et kuidagi see kaasaegne maailm, mis on niimoodi kõik kuidagi internetti ära põgenenud ja sõnumitesse ja Aifaunidesse. Et võib olla ka mingi selline raamatuga kaasnev inimlikkus. Kuidagi hakkab nagu uut hoogu saamas kahekümneaastaseid inimesi. Võid. Sa küll mõne meie järgmine vestluskaaslane ei olnud samuti New Yorgist. Ja ta oli selline keskealine valge mees, kes kohe ausalt ära, et mis siin raamatu tõttu tuli ilusaid tüdrukuid vaatama ja kui ma küsisin, et tundub, et mina olen ka ilusas, oled mulle oluline, tänavu oleks pidanud seda kindlasti küsima, teinekord käisin, aga, aga ma küsisin, et kuidas nende tüdrukutega siis teen, Brooklyni raamatumessil on ja ta täpselt sama ausalt ütles ka seda, et, et naised on Manhattanil veidi ilusamad. Raamatute kohta selgus, et tal on endalgi kirjutamise ambitsiooni ta aga mitte. Raamatu vormis või romaani või ilukirjanduse vormistada soovib nimelt kirjutada selliseid monolooge, mida ta saaks ka ise ette kanda. Ta ütles, et ta üritab nendest putkadest eemale hoida, kuna seal pakutakse niivõrd palju kirjandust, aga ühteda ometi astus ligi ja seal oli üks väga kena tütarlaps, kes oli ka seal kuidagi luulega, tegeles otsapidi, et ta ütles, et neil seal mingi selline väike side tekkis ja tüdruk oli lubanud talle otsida neid väljundeid, kuidas saaks siis oma seda kirjutamise iha kuidagi rahuldada, tunda seda väga rahul selle Brooklyni raamatumessiga? Siis ta jäi, aga natuke, mõtles ja ütles, et tegelikult ma loen lasteraamatuid kaasa, sest mul on kodus väike tütar, kes armastab, et ma talle raamatuid ette loen ja ta ütles, et ta loeb pigem rohkem ikkagi perioodikat ja ajakirjandust kui raamatuid, sest raamatuid on niivõrd palju ja valida, midagi on, on väga raske, ta on ise ka ajakirjandusega tegelenud, nii et ta ütles, et praeguses eluetapis ta mõtiskleb, kuidas midagi ise kirjutada ja elatub rohkem nagu lastekirjandusest. Kui varem elasid New Yorgi kirjanikud peamiselt Manhattanil, kriinitshilyczis, siis nüüdseks on paljud neist nii tuntud kui ka veel tundmatud autorid kolinud Manhattanil, Brooklynis. Ma arvan, et paljud neist, kes New Yorki satuvad, Brooklynisse tegelikult ei jõua, sest kõige põnevam on ikkagi selle linnasüdame Manhattani avastamine ja seepärast peakski haige ehk sinu kodulinnaosast tänases saates pisut. Lähemalt rääkima Brooklyni asustasid esimeste eurooplastena hollandlased, kellelt on linnaosa ka oma nime saanud hollandlaste Breukeleni järgi. Tänaseks elab Brooklynis eurooplastest aga kõige enam itaallasi, venelasi, iirlasi ja poolakaid. Kui terves New Yorgis linnaosadega Manhattan pronks, Queen's, täid, nailenud ja Brooklyn elab kokku kaheksa miljonit inimest siis kaks ja pool neist elab Brooklynis, mis teeb sellest linnaosast New Yorgi rahvarohkeima munitsipaalüksuse. Olgugi et Brooklyn on New Yorgi osa, on seal linna jaol aga täiesti oma isikupära ja aura. Brooklyn omakorda jagunebki väga mitmeks nii atmosfääri kui elanikkonna poolest eri ilmeliseks linna jaoks. Ning mitmed neist on ennast sisse seadnud Ameerika uuema põlvkonna litter, laadid siia Pioneeridena ümber asunud kirjanike kannul, kellest tuntuimad on poeedid, kirjanikud, Wolt, võtmen, Roman Pauli. Henry Miller ja poolaasta ajakirjanikud ise armastavad oma ümberkolimist Manhattanil Brooklynisse romantiseerida. Just äsja ilmus trükist Brooklyni noorema põlvkonna kirjanikke Brooklyni teemaliste esseede kogu nimega. Kui Brooklyn oli minu raamatu pealkiri on laenatud Wolt võtmeni tuntud poeemist krosseng Brooklyn Ferry, kuid enam kui Brooklynist endast räägivad noodesseed pigem kirjanikke, raskustest, pereelu ning loomingulise elu balansseerimisel. Kirjanikud, kes töötavad kodus ning soovivad sealsamas ka pere luua lapsi kasvatada, vajavad elamiseks rohkem ruumi, kuid seda mitte kallima hinna eest ning Brooklyn võimaldab seda. Kuid nagu öeldud, Brooklyn on väga suur ja mitmekesine ning ühise Brooklyni nimetuse alla kuulub väga palju erinevaid piirkondi sealhulgas ka peamiselt venelaste poolt asustatud Braitan piits kui ka pakslaup, mis on Manhattanile tükk maad lähemal ning kus elab juba palju läbi löönud kunstnikke ja kirjanikke Brighton Beachi kohta, mis on üks vähestest ka turistide hulgas populaarsetest Brooklyni linnaosadest kirjutab esseede kogus. Brooklyn oli minu Moskvast pärit kirjanik Klaara papnjaar, aga nii kõik venepärane on Brighton Beach'il liiga venepärane. Palju venepärasem kui Venemaa ise. Rait on piits, on pigem Venemaa paroodia, ütleb Laaravapnjar oma essees Ma vihkan Braitan piitsi. Autor ise nimetab oma kirjutist konfliktseks armastuskirjaks kuid mitte kõigeiromantiseerib Ruklynit kui Ameerika uue põlvkonna kirjanikke. Shangri laad. Ma kirjutan oma asju Brooklynis ja siis alustab kirjanik Colson Vaithed oma esseed. Ta New York Timesi pühapäevases raamatu lisas. Ma kolisin siia juba 14 aastat tagasi odava üüri pärast, ütleb ta. Ma kasvasin Manhattanil üles ja eks ta algul vähe piinlik. Kolisin Brooklynis elada, jätkab kirjanik. Kuid Brooklynis olevat sellel alanud vilgas kultuuriline renessanss. Räägiti legende mingist peost, mille filmilavastajast paikkli oli Brooklynis korraldanud ning mille käigus näitlejanna Rausiperees olevat ühe kroonlühtri küljes rippunud ja see kõik tundus mulle väga lahe, ütleb kirjanik oma essees, kes ei tahaks olla osa vilkast kultuuri renessansist, kuid sellest osa ei saanud, jätkab Colson Vaithed ning spaik liigi olevat tänaseks Manhattanile tagasi kolinud. Aeg-ajalt küsitakse minut, mis tunne on Brooklynis kirjutada, jätkab autor tooni võrra iroonilisemalt ning vastab sama mis Manhattanil. Ainult et turistide uimerda tee peal ees, kui lähen kohvi ostma. See on küll tõsi, nendib ta, et paljud mu kirjanikest sõbrad elavad Brooklynis, kuid me ei hängi kohvikutes ega räägi kirjandusest, vaid igaüks istub oma koduse, kirjutab korra iga paari aasta tagant, palun mõnel kirjanikust sõbrale oma käsikiri läbi lugeda ja nad võtavad selle alati ühe ja sama näoilmega vastu ja see ilme ütleb, et oh issand, loodetavasti on ta käsikiri seekord lühem või vähemasti parem, et nii palju siis Brooklyni kirjanikke, ühendavast ühisvaimust, kirjanikud kui ametivennad omavahel teadagi väga ei suhtle ega kokku ei hoia. See on üksildane amet ning kui kirjanik soovibki maailmaga suhelda, siis kindlasti mitte omasuguste erakutega, vaid veidi elavama osaga maailmast. Kirjaniku ametit ei valita, nagu valitakse ametiks arsti või politseiniku töö ütleb hetkel üks tuntumaid Brooklynis elavaid Ameerika kirjanike booster. Kirjanikul pole selle töövalikuga vähimatki pistmist, töö valib tema ja kui värske kirjanikuhakatis viimaks lepib faktiga, et ta pole kõlbuline tegema mitte ühtegi teist tööd, peab ta olema valmis kõndima väga pikal ja väga raskel teel, üksinda ja igavesti, ütleb Brooklyni kirjanik poolooster oma ametikohta. Ja tema sõnade lõpetuseks mängime Jackson Franki loo dialoog, mis algab sõnadega. Ma tahan olla üksinda. Aga ka meie saate järgmine intervjuu on lugemisest ja raamatutest. Jah, siinses Columbia ülikoolis New Yorgis, Ameerika ja inglise kirjanduse alal doktorikraadi tegema hiiesaumaaga algaski mu hiljutine jutuajamine just sellest, kuidas ta eelmisel suvel korraga raamatumürgituse sai. Jätkame saadet New Yorgi Columbia ülikoolilinnakus, see on nagu ülejäänud Manhattanil pisut eraldi. Kui New Yorgi kaarti vaadata, siis linna ülal osas Apouessaid Harlemi linnaosa vahel. Neile, kes selle vastu huvi tunnevad, minu vestluskaaslaseks on hiie Sauma. Sa oled nüüd siin olnud siis kaks aastat praegu neetinaste see, kuidas sa siia saabusid, oli tõepoolest tähelepanu väärne 700-st kirjanduse alal doktoriõppesse soovias valiti välja. Valiti välja 15 doktoranti, nii et see oli minu jaoks väga imeline päev, kui ma teada sain, et ma siia sisse sai, aga minu teekond ei olnud otse Eestist New Yorki ka. Sattusin hoopiski Mississippi deltas kaheks aastaks ja sealt läheksin Tennessee mägedesse ealeski enne siis tulin New Yorki. Me räägime neist lõuna osariikidest pikemalt, sest meie saate teemaks on täna kirjandus, raamatud, lugemine, tennisest, siia, Mississippi tunduvad iseenesest juba nagu raamatute nimed. Räägime kõigepealt õpingutes, siin sinu igapäevatööks on tohutu lugeda. See on õige küll, loen väga palju, ütleme igaks seminariks, mis me võtame tibised semestris, võtame kolmneli seminari ja tavaline kogus on lugeda, ütleme 250 lehekülge igaksemineriks lihtsalt lugemine, siis sellele lisandub veel eksamid, ettekanded, kõikvõimalikud muud tööd. Ja möödunud suvel tundsid sa korraga, et sul on lugemismürgitus. See oli tõesti väsitav hetk, esimene aasta siin oli väga pingeline, sest et tööd väga palju ja siis mul oligi vaja natukene ennast laadida ka lugemisest, tõesti, sellel tollel hetkel oli suur väsimus. Mida sa siis kooli kooli ja minu enda huvid kattuvad, aga tihedalt nüüd seal suurt vastandust ära. Aga Koljaks ma loen põhiliselt 20. sajandi kirjandust Briti Ameerika maailmakirjandust. Kui ma Tartus õppisin, siis minu suundumus oli 20. sajandi briki kirjandus, kaasaegne kirjandus ja siis, kui ma lõunasse õppima läksin, siis hakkasin ajas tagasi kõndima, sest ühtäkki lugesin väga palju varasemat kirjandust ka, aga siis eesteeria meetonit ja lõunaosariikidega tähendust. Ja 18. sajandi 19. ajakirjandust ja praegu ma kontsentreerunud 20. sajandi alguse kirjandusele, modernism eks idane kirjandus, avangardist. Ja viie aasta pärast umbes viie aasta pärast saab sinust kirjandusprofessor. Ma loodan, ma olen praegu ka juba õpetanud paar aastat ja mulle väga meeldib õpetada. See energia, mis tudengite tuleb, on täiesti uskumatu. Räägime nüüd siiski raamatutest, see lugemismürgitus on ikka päris huvitav asi. Kuidas ta sellest välja said, kuidas sa tagasi raamatute juurde said, võtsid kätte jälle mõned kooliraamatuid, hakkasid neid lugema pärast seda, kui sa lihtsalt tundsid, et enam ei suuda. Ei, lihtsalt me Koljaks lugesime väga palju ja loeme väga palju teoreetilisi tekste ja see eeldab natukene teistsugust lugemist, nii et ei olnud ka palju aega lugeda, lihtsalt oma huvi jaoks ei võta kätte raamatuid, mis on erialaliselt minu teemadest väljas või midagi sellist. Aga Ma lihtsalt püüdsin lugevdalasest tagasi tuua just sellega, et lugesin asju, mida, mida ma ise tahtsin, et mis ei olnud väga spetsiifiliselt seotud asjadega, millega me iga päev koolides tegelenud näiteks jällegi briti kaasaegset kirjandust, iiri kaasaegset kirjandust, lugesin muusikutest muusikast üldse näiteks kunstist selliseid asju ka. Kui palju Ameerikas üldse loetakse sinu arvates raamatuid, ilmub sind tohutult palju. Ma lugesin kuskilt, et iga 30 minuti jooksul ilmub üks raamat. Nii palju, kui mina näen ümberringi, kui ma vaatan oma kolleege, aga ka lihtsalt inimesi ümberringi, siis minu meelest loetakse küll päris palju ja väga erinevaid kirjandust ka, et mitte ainult ilukirjandust, aga just ka poliitilist kirjandust, autobiograafiaid, pillanud metroode, siis inimesed vaevade, Mida nad loevad vahel sa vaatad huvi pärast? Piilun vaatan küll jaja, loetakse seikluskirjandust, aga ka kirjandus kaasaegset kirjandust, mis tuleb, mis on kõikvõimalikke auhindadega pärjatud. Sest raamatupoed on siin tohutult suured, seal orienteerumiseks läheb aega esmalt juba, et aru saada, mis, kus on, aga kui me seda intervjuud kokku leppisime, sa rääkisid väga huvitavatest raamatuklubidest, mis siin Ameerikas on väga populaarseks muutunud. Need on nagu inimeste jaoks võimaluseks kuidagi orienteeruda selles tohutus massis, mis ilmub. Ma arvan, et Eestis on ka muidugi sellised lugemisringid raamatukogude juures olemas. Ja inimesed käivad koos, ütleme kord nädalas või kord paari nädala tagant ja räägivad raamatutest tund või paar tavaliselt kohtuvad üksteise kodudes ja minu meelest on, nagu sa ütlesid, ka väga olulised sõpruskonnad ja võimaluse inimestel rääkida sellistel teemadel, mis raamatutest avanevad. Üks huvitav raamatuklubi Ameerikas on Opravintel raamatuklubi sellest jah, kuulettalia Oprah Winfrey on Ameerika kõige kuulsam tookshow. Telejutusaatejuht. Aga kui näiteks vaadata neid raamatuid, mida Winfrey soovitab, siis sealt leiab ka üllatuslikult ka väga palju maailma väärtkirjandust ja mitte ainult ingliskeelset, vaid ka ma just vaatasin ükspäev neid nimekirju, et sealt leiab väga palju teiste maade, näiteks vene kirjandust, leidub sealt tõlkekirjandust. Kui siis Opra kuldne soovitus tuleb teleekraanilt, see tähendab kirjastajatele tõepoolest kulda, sest seda raamatut ostetakse siis miljonite ja miljonite eksemplaride kaudu. See on tõsi küll ja näiteks, kui vaadata neid raamatuid Eestis võib-olla ei ole seda tendentsi, aga raamatut, mida kirjastajad leiavad, et raamatuklubides võiks inimesed lugeda, need tulevad juba ka küsimustega. Raamatu lõpus on ütleme kolm-neli või kaks, kolm lehekülge küsimusi, mida raamatuklubides inimesed siis arutleda sain ka omapärane. Huvitav, kui näiteks Tolstoi Anna Karenina soovitasopraga lõpus olid ka küsimused juba. Seda ma ei tea, aga teda võib-olla tõlkekirjanduse suhtes ei ole, see oleks väga eriline, et kirjastaja hakkaksin spetsiaalselt tõlgitud kirjandusel kuidagimoodi turuks ette valmistama, aga aga siin kohalik kirjandus, mis ilmub mitmes formaadis leidub seda rohkem. Me mängime siin saates ka muusikat, teeme oma jutus praegu väikese pausi, sa võid valida need paar lugusid. Kuna ma ise olen väga palju kuulanud džässi ja bluusi, viimasel ajal siis mõni sääsi lugu näiteks. Midagi haarlemist, sest me oleme Harlemile väga lähedal Harlemis saladi Harlem oli ju kahekümnendatel aastatel siiski üks Ameerika džässikeskusi niuke Lyndon eitueni sobib hästi. Jätkame juttu siin Columbia ülikoolilinnakus New Yorgis. Räägiks neist lõunaosariikides, need tunduvad nii eksootilised juba need nimed, Mississippi ja DNS-i läheme kõigepealt Mississippisse, kohe tuleb meelde Mark Twaini. Jah ja seoses sellega mulle tuli kohe meelde yks kursusi, mis ma võtsin ülikoolis, kus ma käisin. Selle kursuse nimeks oli jõgi kirjanduslikus mõõtmes, aga ka geograafilises mõõtmes ja siis me lugesime just väga paljude veini ja Fognerit ja Richard Vraiti iroloogid, vaatasime jõe mõtet kirjanduslikus mõõtmes, aga siis me käisime ka väikestele ekskursioon toonidel mööda Mississippi jõge, käisime, vaatasime näiteks timmist 1927. aasta üleujutusest said väga suuresti kannatades, et see oli väga huvitav kogemus ka, et vaadata kirjandust teatud kohaga seoses. Sest Mississippi kuidagi ujub läbi Ameerika teadvuse või voogab läbi Ameerika teadvuse ja kirjanduse kuidagi eriti võimsalt on riigi kõige kuulsam ilmselt jõgi ja kõige suurem jõgi, aga ta kajastub jah, tõepoolest väga palju. Väga-väga tugeva metafoorina paljudes teostes Mississippis on tõesti see kirjanduse vaim on, on täiesti hoomatav ja Ma lugesin väga palju lõunakirjandust, mis erineb natukene põhjapoolses kirjanduses, näiteks kas või selle läbi. Kujutatakse ajalugu on väga raske üle saada kaotusest kodusõjas ja rassisuhetest, aga ka näiteks Lõuna-kirjandus on väga palju huvitavaid, kellele küsimusi ja see, kuidas tahetakse istuda Idjumaatilist lõunaosariikide keelt edasi anda. Osad ameeriklased ütlevad, et see lõuna ja põhja vaheline vastasseis kestab seni, kuigi kodusõda oli ju 1800 kuuekümnendatel aastatel. Aga seda siiski hoomab, et need on nagu kaks erinevat väga erinevat piirkonda müntaliteedilt, mõtlemiselt ja kõigelt muult. Jah, meie kirjanduses see kõik kajastub ja kaotuse teema abstraksemaks mõttes ka, et lõunakirjandusest tuleb palju seda ette, et tunnetatakse, et me oleme natukene nagu alamad või ei ole päris läbilöögivõimelise nii-öelda. Aga samas see lõuna siin Ühendriikides on täpselt nagu Mississippi omamoodi müütilise maagiaga või auraga paik, kus aeg nagu voogab täitsa ise soodus, suured puualleed, juuakse maja esistel katusega kaetud rõdudel jääteed. Ja öeldakse ka, et kui sa lähed lõunaosariikidesse, siis sa ei lähe mitte teise kohta, vaid ainult teise aega tagasi. Ja tõesti, seal on väga tugev kogukonnatunne ka see, kuidas pered omavahel läbivad ja mainisid siin sööki näiteks maguskartul ja, ja maisileib, tuleb kohe meelde. Rasvas praetud kanad, kõik on praegu. See on minu jaoks alati küsimus olnud, et kuidas niivõrd palavas kliimas ja suvel on seal erakordselt palav, süüakse nii rasket toitu, aga mis siis ikka veel üks kohtenitsee on osariik, milles teatakse vähem. Et NSV Jüriga väga teistsugune koht, tulevad seal meelde, määrasin suitsumägedest 30 minuti autosõidu kaugusel. Seal on niivõrd seksikas nimi, smukymountinud suitsumäed. On seal täiesti müstiline, eriti praegusel ajal, kui lehed hakkavad värvi muutma ja seal on tõesti lauget mäed väga-väga võimas, väga ilusa inimesed, kes seal elavad ka just tihti kasutatud välisspordivõimalust ära. Kui kirjanduslik DNS-i on ka väga kirjanduslik, seal on kirjanikest kohe meelde tuleb ja on populaarne Ameerika kirjanduses on 30 casting dema, pooleldi grotesksed. Romaanid ei, tuleb meelde ka helist seimis. Ei, siin jällegi omapärane koht, et kui ma sinna läksin elama, siis oli ka selline tunne, et seal on aardeid, aga need on väga peidetud aarded, et sa pead teadma neid väikesi ringkondi, kus asjad toimuvad. Millised aarded siis saad ennast siis varjule? Lihtsalt huvitavad näiteks kirjandus- ja muusikaringkonnad. Käisin mõnedel väga huvitavatel väga mõjuvatel lugesi kontserditel, mis toimisid kuski eraldi väikeses kirikus tavaliselt seda ei kasutate kontserdipaigana, aga lihtsalt, kui teadsid inimesi, siis nemad nagu näitasid, et jaa, et vaata, sellised huvitavad festivalid või, või kirjandus, ütles, et või lugemis etendused, asjad toimuvad sellistes kohtades ja siis tulid sealt sügavast eksootilisest lõunast siia suurde linna. Sa ütlesid korda, et sa tulid nagu koju tagasi siia New Yorki, mida sa selle all mõtlesid? Mul tõesti oli kohe tunne, et ma tulin koju tagasi, sest et minu jaoks oli palju suurem kultuurišokk minna Eestist lõunasse elama, kus tõesti maastik ja kombeid ja kultuur oli mulle väga teistmoodi religiooni, kuidas inimesed omavahel läbivad ja, ja kasvõi igapäevased elulised faktid, kuidas ma saan poodi näiteks kuna ma elasin nii väikses kohas, kus lihtsalt ei olnud tänavaidki tegelikult linnades ja, ja autokultuur on seal tõesti, kui sul autot ei ole, siis on väga keeruline ühest kohast teise saada. Yorki tagasi tulin, siis oli see tõesti nagu koju tulek ka, ma suutsin seda minna või suudan palju paremini navigeerida. Tuleme lõpetuseks tagasi jälle raamatute lugemise juurde, mida tänases New Yorgis on trendikas lugeda. Maran tänases New Yorgis on trendikas ise võib olla peegeldamine, neist akadeemilist maailma aga on trendikas lugeda näiteks erinevate Aafrika kirjanike teoseid Ladina-Ameerika ja kirjanikke just akadeemilises ringkonnas siis selles mõttes kuidagi Khanonit natukene laiemaks teha ja lisada kirjanikke, keda tavaliselt ei käsitleta. Küsin ühe rumala küsimuse siia vahele, mis kaanon. Kirjanduskaanon on suured kirjandus, nimed, mida me arvame, et igaüks peab olema lugenud ja ja mis nagu väärtkirjandus, Hemingway, Fogne Baund, kõik sellised. Kui sa räägid kaanoni laiendamisest, tähendab see nendele kindlalt tuntud kirjanikele tuleb siis lisada või tahetakse lisada siis uusi nimesid, nii et kohustusliku kirjanduse mõiste on üha laienemas ja mis ka põnev. Häid lugemiselamusi Sulle siin New Yorgis loodetavasti ei saa sa enam. Mulle ikka meeldib see sõna, lugemismürgid. Ei, eiei mürgitust ei tule. Kui sa professoriks saad, siis kindlasti jätkub see lugemine veel. Ikka veel ja veel, aga ei ma olen väga õnnelik, et ma saan sellega tegeleda südamelähedase asjaga. Aitäh ja mängime siia lõppu ehk midagi. Nüüd siis sinu lõunaperioodi muusikat. Mängige mõni bluusilugu või mõni bluesi lugu luges kas või Alison Krauss näiteks. Nii ja nüüd on aeg Brooklyni raamatufestivalile tagasi siirduda. Muidugi Ameerika raamatuturul käib pidev võitlus selle nimel, et leida siis see uus pesselle tekitada rahva seas selline ülim asiotaaž, et seda raamatut tuleb kindlasti lugeda, aga kui ma ise mõtlen nüüd viimaste aastate peale tagasi, siis pärast Da Vinci koodi sellist ülimenukat superraamatut tegelikult Ameerikast ei meenugi, mida, mida ühel hetkel nagu kõik lugesid. Üks asi, mida ma olen rongis tähele pannud küll, et mida ütleme selline kõige läbivam kirjanik, mida rongirahvas loeb ja eriti just naisterahvad on ikkagi seesama vana hea Coelho Rong on tõepoolest üks koht, kus loetakse, sest paljud inimesed väidavad New Yorgis, et väljaspool seda kinnistut, rongiruumi ja seda sõitu siis hommikul tööle võetakse ette ja õhtul tagasi ei olegi tegelikult meil päevas aega lugeda, sest elus toimub nii palju, pidevalt on kiire, nii et ma tean, et Manhattanil on mõnel mu tuttaval selline eesmärk, et igal nädalal vähemalt kaks õhtut paneb ta lihtsalt ukse kinni, võtab kõik oma elektroonilised sidevahendid välja. Lihtsalt loeb, sest et kui sa seda aega endale ise ei tekita, siis seda aega lihtsalt. Mul on ka üks tuttav tütarlaps, kes töötab külla teatritrupi kontoris ja Šveits mänedžeri etenduse juhina etenduse juhina. Tal on ka ambitsioonid kirjanikuna ja ta elab Brooklynis, aga ta on mulle kurtnud, et ta lihtsalt ei saa kuidagi kirjutama asuda pärast, et tal on kodus internet. Et internet ja kõik see rahvas sellega su tuppa siseneb, tuleb vist küll selleks ajaks lihtsalt korraks välja lülitada, aga ta ütles, et ta ei suuda seda teha. Haige see oligi meie järjekordne saade, unetu linn. Täna olime sinu kodulinnaosas Brooklynis. Jah, aga päikesin rokini raamatumessil, hakkab vaikselt loojuma ja meie hakkame oma saadet lõpetama. Meie järgmine saade on taas väga huvitaval teemal nimelt koduloomadest, kodule looma, tehke just lemmikloomadest. Kui me vaatame kõiki neid loomas, spaasid ja loomahotelle ja loomapoode, mis siin Manhattanil on, siis saab aru küll, kuidas on võimalik, et ameeriklased kulutavad igal aastal lemmikloomadele 40 miljardit dollarit. Jätame siin jutu pooleli, sest muidu me seletame oma järgmise saate ühe hetkega teile lahti, aga kahe nädala pärast räägime siis lemmikloomadest saates unetu linn, mida juhivad siin New Yorgis Neeme raud ja Aigi Vahing.