Tere, tere kajaloodi, mis seal on siis täna kirjanik ja pedagoog Helga nõu? Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Maikuu keskpaik, kui me seda saadet salvestame, on Tallinn kõige ilusamas ehtes just sel puhul, et teie, Helga nõu olete koos abikaasa Enn nõuga tulnud jälle Eestisse. Kas nüüd see Rootsi talv on läbi ja alanud on teie iga-aastane elu suvel Eestis? Ja täpselt esiteks muidugi suvi ja üldse päike ja see toob, see toob head tuju kohe elevust. Ja praegu on tõesti Trallin oma kõige ilusamas riis, ma arvan. Me käime edasi-tagasi Rootsi ja Eesti vahel, õieti me oleme nagu lendavad hollandlased, kel pole õiget kodusadamad või ka võib öelda, et meil on kaks kodusadamat, on Tallinn, on Stockholm või Me elame Uppsalas. Ja see ongi probleem mõnes suhtes, et. Me oleme siin poolikult ega tunne ennast võib-olla päris eestlasena ei tunneme, võib-olla, aga meid peetakse ikka väliseestlaseks. Ja see tempel tuleb alati nagu kaasa. Ma ei tea, mille suhtes me erineme võib-olla keeles natukene, võib-olla riietuses või käitumises. Aga tihti tabatakse ära, et te olete väliseestlane. Ja seal on oma natukene negatiivne kõra juures umbes, et te olete väljaspoolt, ei ole, mitte seest ei ole mitte omo. Mis jah, vahel teeb natukene kurvaks. Aga teises suhtes, kui me oleme Rootsis, me ammugi ei ole rootslased. Või vahel öeldakse, et baltlaste, eks, et kuskilt Baltimaalt olete. Nii et me oleme midagi kahe vahepealset, kõige rohkem, ütleme sama tunnet loovad teised Rootsi eestlased kes on võib-olla Eestis sündinud, aga Rootsis üles kasvanud ja nüüd jälle nagu Eestisse tagasi tulnud. Aga kõik need aastad elatud aastad ja kogemused on erinevad. Meie ei ole ju siin olnud kõik need nõukogude aastatel 50 aastat meil olnud eriline funktsioon Rootsis Me oleme nagu pagulasühiskonnas Rootsis üles kasvanud. Ja me ei ole absoluutselt rootsistunud ega pea ennast kuidagi rootslasteks. Et jah, me oleme kahe vahepeal. Helga nõu, mis on teie kõige esimene mälestus iseendast? See oli kindlasti Eestis ju. Ja see oli Eestis ja see oli päiksepaiste, sest ma mäletan või kuidagi ma mõtlen lastetoa peale, mõtlen mänguasjade peale, ema õmbles ise kõik minu pehmed loomad, mänguasjad meil ei olnud kunagi ostetud mänguasju. Ja isa tegi isa voolis, puuloomad, hobused ja lehmad ja mis olid. Ja ma mäletan oma mänguasju ja ma mäletan, et päike paistab aknast sisse ja ma istun toas nende mänguasjade keskel ja tunned ennast hästi seda, mida mäletad. Ja kui ma üldse mõtlen eesti peale lapsena, siis oli alati ilus ilm, ma ei mäleta ühtegi vihmast ilma vaid alati oli jälle suvi, käisime suusatamas, keski, aga alati oli ilus ilm. Ega alati oli tore. Siis pärast tulevad üksikud sõjamälestused ja pommitamised, see on nagu hoopis eraldi peatükk. Te olete seoses 2011. aastal ilmunud raamatuga valetaja, mälestused ja tõe otsimisega öelnud seda, et kõik, mida inimene oma elust mäletab, ei tarvitse veel tõde olla. Mis teid selle järelduseni viis? Igalühel on oma tõde, ma tea, kas objektiivset tõde iga asja kohta ongi vaid ma tunnetan, et minule on tõde ühtemoodi, aga kui ma räägin teisega, teisel hoopis teine tõde. Ja kolmas võib ütelda, et teil mõlemal õigus. Nii on. Ja minu Saaremaa vanaemal oli kombeks öelda, et maamehel on maamehe tõde ja meremehel on meremehed. Ongi nii, ongi nii. Sest kõike ju mina ei näe ega taju ja ütleme see, mida ma ei näe, ma võib-olla olen kuulnud ja siis olen ise selle juurde, aga see ei tarvitse üldse Tade olla. See on midagi, mis on minu kujutluses. Aga peale selle igal inimesel oma kujutluse maailm ja oleneb väga palju sellest, mis kogemus, et tal on, millega temast seostab iga sõna ta saab oma omaette pildi. See ongi, et neid tõe maailmas on nii palju, kui sageli te olete kohanud inimesi, kes ei taha kõiki asju oma elust mäletada, sellepärast et need mälestused on nii valusad, veini koledad. Või on teie enda elus juhtumeid, mida te ei taha mäletada? Ma ütlen, et õieti need koledad mälestused siis ma olin laps ja Ma elamud neid nii üle, nii valuliselt. Terve sõjaaeg. Ma mäletan, ma mängisin oma mängukaaslasega ja jooksime ringi, aga siis, kui varemed olid ja öised pommitamised ja nii kaua, kui meil oli isa ja ema, kes ütles, et jah, kõik on hästi, kõik läheb paremaks ja siis ma ei kannatanud selle all. Ei. Te olete öelnud ka ühes oma intervjuus seda, et eestlus on Rootsis nagu puue, mis takistab sul elamast tavalist elu, nii nagu näiteks rootslased elavad. Kuidas te seda tundsite? Vi tunnetasite? Ma tunnetasin seda oma vanemate kaudu. Sest nagu ma ütlesin, et lapsed tunnevad kindlust ja neil on kodu igal pool, kus on isa ja ema olemas ja mingisuguse kodu loovad. Aga ma nägin ju, et vanem põlvkond, minu vanemad põlvkond nemad ju tõesti kannatasid või nemad ei saanud kunagi ütleme oma väärilist elu tagasi. Paljud pidid eluaeg tegema väga lihtsat tööd, kanalat ei oskanud rootsi keelt, vanemad üldse ei õppinudki kunagi rootsi keelt võib-olla täiuslikult ära. Ja neil jäi ikka see noorpõlve mälestus ja. Ma pean ka, ütlen, et minu vanemad mida järjest aeg läks, seda kibedamaks nad muutusid. Et meie elu rikutud sõda ja okupatsioon ja rikkus meie elu ära, et nüüd oleme ikka virelemine siis ka siis, kui nad puhtmajanduslikult olid kindlal pinnal. Teie põlvkond eestlasi tunnetas sama moodi, et sõda ja okupatsioon on elu rikkunud? Ei meie põlvkond, vastupidi meie põlvkond, no mina oleme selles põlvkonnas, et ma suutsin eesti keelt rääkida ja lugeda. Eriti siis, kui ma kohtasin Ennu abiellusime, tema linnukene tulihingeline eestlane, kes suunas mind Eesti tegevuse juurde. Olime kaasas kõikides eesti organisatsioonides. Kirjutasime eesti keeles ja see oli nagu andis nagu indu juurde, see oli mingi sorti vabadusvõitlus. Me tundsime, et me sellega, et me tegutseme eesti keeles, Rootsis aitame kaasa, et Eestit ei unustataks ja et eesti keel saaks edasi elada ja nii edasi. Et Eesti kunagi vabaks saab, seda nii kaugele ei julgenud mõelda. Te olete kindlasti mõelnud ka selle üle, kuidas oleks teie käekäik kujunenud siis kui te ei oleks koos vanematega 44. aastal Eestist ära läinud, vaid oleksid Eestisse jäänud. Mis te arvate, kuidas teie elu oleks kujunenud? No minu isa oli metsainspektor, talli metsateadlane, aga kuna ta oli kõrgem ametnik, siis sa juba arvestas ette, et kui nüüd venelased tagasi tulevad, et siis meid küüditati ära terve perekonna ja ma ei oska muud öelda, kui et tõenäoliselt oleksime meie perekond ära küüditatud. Isa võib-olla oleks hukatud, aga ema ja mul on kaks venda ka. Võib-olla ütlesin õele anda tagasi tulnud, aga kindlasti oleks raske raske olnud. Nii et igatahes siis, kui me põgenesime 1944, siis mu vanemad nägid seda nägu ainsa võimalusena, et ellu jääda ja edasi edasi siis elada. Mina ju ei, nagu midagi ei otsustanud. Vastupidi, ma tagantjärele mõtlen, et ma oma rumaluses oleksin peaaegu seda põgenemissabu teerinud. Sellepärast et põgenemise õhtul, muuseas, see oli veel saksa aeg, sakslased olid ka põgenemas, aga nad ei lubanud jäslastele põgeneda, põgenemine oli nagu keelatud, nad katsusid takistada, nad isegi tulistasid põgenikepaatide pihta. Inimesed küll järjest kadusid, me saime aru, et nagu nad olid ära sõitnud, põgenenud kuhugi aga sellest ei tohtinud rääkida. Aga põgenemisõhtul minu ema võttis mind põlve peale, ütles, et Helga, sina oled nüüd nii suur mulin P9 soomuskümme. Et ma ütlen sulle, aga ära nüüd väikestele poistele ütle, et me põgeneme, me katsume sõita Rootsi täna õhtu. Sa võid ju vaikselt jätta jumalaga siin, meie issi koduga. Et ära sellest räägi, noh, minul olid, aga seoses rootsi nimetamisega tekkis minus kohe nagu rõõmus tunne, et oi, nüüd me sõidame Rootsi. Mul oli üks mängukaaslane, kes oli saanud apelsine, apelsin oli kätte saadamatu maiuspala. Sellepärast, et tema isa oli vist Rootsist saatnud või Rootsis kuidagi hankinud. Ja esimene asi, mis ma läksin välja parki jooksma, ma kohe rääkisin oma sõpradele ära, et me sõidame, otsinime, sõidame Rootsi. Nii et tagantjärele ma mõtlen, et kui nemad oleks edasi ütelnud oma vanematele või nende vanemad arvatavasti olid ka eestimeelsed, aga kui see nagu sakslaste kõrvu oleks läinud, siis nad oleksid meid kindlasti takistanud. Nii et rumal olin, aga hästi läks igatahes. Te valisite Rootsis, kui oli elukutse, valiku aeg, õpetaja elukutse, kas oli teil ema eeskujul? See ei olnud mitte minu valik, see oli minu vanemate valik. Mina oma isa järgi olin õppinud loodust armastama. Alati isaga jalutasime, siis isa näitas taimi ja loomi ja elu ja seletas, et mulle kangesti loodus loodus meeldis. Ja ma mõtlesin, et ma õpin midagi loodusalale. Teiseks isamaalis oli asjaarmastaja kunstnik, aga ta oli Venemaal päris kunsti õppinud kunstniku Joel käinud õppimas ja ta pani ka mind üsna varakult joonistama ja maalima. Et see oli minu teine mõte, et ma tahan kunsti õppida, kunstnikuks saada või midagi kunsti alal võisid loodusalal. Aga nii ei läinud. Sellepärast et siis, kui ma Rootsis lõpuks gümnaasiumi lõpetasin siis Mu isa ja ema olid juba üsna väsinud, ainult isa teenis seal raha ja nad ütlesid, et nad ei jaksa enam. Minu mängib pikemad ülikooli aastaid ülal pidada, siis oli algkoolis seminar, oli ainult kaheaastane, et kui ma saan selle kutse ja siis oli ka niisugune seadus, et kui kaks aastat töötad, siis saad stipendiumi või siis läheb palk edasi teatud protsendi ka siis õpi, mis tahavad, siis õpi kunsti või need saavad. Ja siis ma sellega nõustasingi, et ma katsun siis kõigepealt. Isa alati ütles, et sa sobib hästi lastega minu juures käisidki väiksemad õpilased, tihti ma õpetasin nendele just matemaatikat ja niisugust asja. Järeleaitamistunde on siin ja ma sain nagu suurepäraselt noorematega läbi. Aga kujutan muidugi ette, et koolielu jätkama, päris õpetajaks on hoopis midagi muud. Rootsis oli juba tol ajal nagu vabakasvatus ja kooliklassid olid, et suured ja lärmakad ja õpetaja vastu ei olnud suurt respekti ja nii et see tuli mulle pettumuseks, et see koolielu niimoodi oli. Aga siis juba enne, kui ma seminari lõpetasin, siis ma kohtasin Jännu. Ja ma töötasin algul senikaua, kui tema õppis ka, kui tema valmis sai, siis hakkas tema tööle ja siis ma jäin koju, siis neil oli juba kaks last, kolm lõbuks. Ja siis ma olin 10 aastat vahepeal kodune. Aga see hakkas ka läks liiale, ma tahtsin midagi ise teha. Noh, siis tuli, vahepeal hakkasin kirjutama, muidugi tänu sellel kodus olemisel ma hakkasin romaane kirjutama, ma olin kirjutanud lühijutte ja luuletusi juba peaaegu lapsest peale. Rootsis oli kaotlik, aja keri tulehoidja sinna kaastööd ja üks ajaleht, kus oli paar lehekülge eestikeelsed stock on selline, nii eestlastele sinna juurde tegelikult ütleme, kirjutamise algus oli olemas. Aga m nagu tiivustab sind või ütles, et hakka kirjutama romaani. Alguses ma mõtlesin, et Pole ka aega, aga end lubas, et tema teeb, ütleme majapidamistöö nii palju, kui ta saab õhtule, et kui ma panen lapsed magama, tema koristab, tema peseb nõud ja mina siis võinud kirjutada, annab mulle aega. Sest muidu kui väiksed lapsed on sul kogu aeg kukil, ega siis mingi rahu ju ka ei saa. Ja nii oligi, et tema paar aastat iga õhtuda koosis, koristas, pesi nõud ja mina kirjutasin, sain romaani valmis oma esimene kass rohtu. Ja siis ka vist novellikogu jõudsin juba kirjutada. Siis sain kirjandusliku auhinna 5000 rootsi krooni, ma mäletan ja see oli siis suur koos märgugrammina, August Mälk, saime raha. Ja siis ostsime nõudepesumasina, jah, siis n pääses nõude pesemisest või siis asi kergem. Igatahes. Nojah, aga sellega, et mina hakkasin kirjutama, siis see tiivustas Ennu ka tema oli ka hoida, oli kirjutanud artikleid ja ta on kirjutanud päevikuid ja mis asju, tema hakkas ka kirjutama romaani, nii et siis pärast nagu noh, 11 teineteist tiivustasime ja lõpuks saime kontakti Rootsis elavate eesti kirjanikega. Seal oli terve seltskond, oli kangru, vibu, ristigi, Kolk ja Lepik ja mägi, nemad käisid nagu rohkem läbi, siis oli teisi ka. Igatahes nagu tegijat, ma sattusin sinna kirjanike seltskonda, et kui ma oleks Eestisse ja ütleme, kui oleks sõda ja okupatsiooni tulnud ja oleksime rahulikult vedanud, siis ma, ma ei tea, mis ma oleks olnud, arvatavasti mitte kirjanik ei oleks nagu selle mõtte peale võib-olla tuldud. Võib-olla oleksime kunsti õppinud seda kuidas tenn nõuga Rootsis tuttavaks saite. Oh, see oli eksitus. See oli Eesti, mis seal õhtugümnaasiumipidu kaks korda aastas oli neil pidu, tähendab, oli eestikeelne Õhtugümnaasium, kus vanemad õpilased juba pesid, kes tööl käisid päeval. Ja sel peol minule anti priipilet sinna, mina pidime tegema intervjuu või kirjeldama seda pidu artikli sellest peost, ennem oli seal mingi kõnevõistlus, aga pärast Salitants poolkava oli nagu siis tants. Ja suures võimlemissaalis oli nii, et naised kõik seisid kahes reas ümber saali mehed käisid siis keskel või vaatasid, et keda nad siis tantsima kutsuvad, n oli hoopis ela sopsalas, tähendab, siin oli Stockholmis ennelas Uppsalas tema, et kui kedagi ei tundnud, ainuke, keda ta tundis, oli üks tüdruk või neiu Marezastrove, kellega ta oli laste suvekodus koos olnud ja jooksupolkat tantsimas. Igatahes ta vaatas ringi, seal kõik võõrad näod ja lõpuks mõtles, et ta kutsub selle Mare tantsima. Ja siis ta läks üle põranda ja kummardas Mares sügavalt. Aga või samaaegselt siis oli üks teine poiss, kellega Vesse Mare natuke käis, kes tuli teiselt poolt ja võttis selle Mare tantsima, tõmbas ära eest. Nii et kui enne pea tõstis siis seisundina seal taga. Ja mina muidugi ei märganud, et ta üldse noh. Et ma teises järgus kuidagimoodi olen. Natuke imestasin, et üks täitsa võõras poiss tuleb ja korraga kummardab minu ees ja muidugi aitäh tantsima. Ja see oli siis algus. Sel ajal oli veel niisugune muusika, et sai tantsupõrandal, kuulis midagi, sai rääkida, nüüd seal hääl on, nii valju muusikat ühist tantsuliselt ei räägi. Aga meie terve õhtu rääkisime Ungari ülestõusust, see oli 1956, siis oli just Ungari ülestõus esimesed päevad, kui ei teadnud veel, kuidas asi läks ja n on idealist ja arvas, et, et neid tuleb seal suur murrang ja venelased lüüakse tagasi ja nii edasi. Aga mina arvasin, et ei tule sellest midagi välja, see ülestõus surutakse tagasi ja nii see ka oli. Aga igatahes see vaidlus oli meil niivõrd niivõrd tuline ette, terve õhtu me enam kellegi teisega ei tantsinudki, vaid nii see jätkus ja lõpuks sees, kui viimane tants ja pidu lõppes. Me mõlemad pidime rongiga sõitma, mina pidin, elasime eeslinnas Stockholmi eeslinnas, tööstas ja Jen pidi sõitma ühe sõbra juurde ööbima seal. Siis me vahetasime aadresse, et nagu mingi kontakt ja nii oligi ja siis ma ei tea, 200, aga hiljem siis ma sain kaarti postkaardi tema käest, kus ta viisakalt tänas kena ja huvitava õhtu eest. Ja midagi suurt ei olnud. Ja mina siis vastasin selle kirjale. Nii tekkis kirjavahetus ja kolm kuud hiljem Megistlusime ja aasta hiljem me abiellusime. Nii on ikka suur juhus, see on juhus, juhus ja ma mõtlen, et sellest, et see neiu Mare Est ära läks, tänu sellele ma üldse Ennuga tuttavaks sain, muidu kindlasti ei oleks, sest nii suur pidu, kus on mitusada inimest. Sa räägid võib-olla sellega, keda sa tunned, võõrastega ei ole nagu mingi põhjust tuttavaks saada. Ja siis me ei oleks abiellunud, siis meil ei oleks nii, et lapsed, kes meil on, võib-olla oleks abiellunud kellegi teisega kunagi hoopis teised lapsed, nii et see nagu üks asi annab teisi, aga juhused määravad väga palju. Ma kirjutasin ka ühe romaani, paha poiss, seal tuleb ütelusest, et siin oleks, on paha poiss. Et oleks niimoodi olnud, siis oleks, elus on üldse väga palju, et üks asi nagu oleneb teisest ja kui mõni oleks vahepealsel lähekese teisiti läheks, siis tuleb hoopis teistsugune elu. No mis mõtet on siis ilus plaane teha? No osa plaane siiski ju lähevad, lähevad kuidagi seda teed, mis sa oled plaaninud, aga ühel teljel on ju nii palju nihukesi Harkteid või? Kus sa Äraveid käänata, need iga päev tuleb juhuseid näiti, usu juhust. Ja tihti mõtlen, et mõni asi tundub üsna üsna absurdne või siis ma just nagu juhus, seepärast ma ütlen, et see andeks jobust, keegi pakub mulle midagi, et ma mõtlen selle üle, et äkki äkki ma siiski hakkan sellest kinni. Nii, ma arvan, on kõikidel. Kas inimene peab oludega kohanema, kas tal on siis kergem või ta peaks oma põhimõtetest väga tugevasti kinni hoidma ja mitte nii väga kohanema, mis oleks õigem variant, teatud kesktee kõige parem? Sest täitsa kohanemine, see on ju nagu oma põhimõtted ära visata või nendest täitsa kõrvale. Seda ma arvan, ei ole ehk soovitabki, aga mingil määral kohanemine on ikka vajalik. Sest kui sa üldse ei kohana, siis sa jah, siis sa ei suuda elada teistsuguses ühiskonnas või teiste inimestega. Kui palju te olete näinud eestlasi, kes ei suutnud Rootsis kohaneda või võõrsil üldse ja murdusid? Just vanemas põlvkonnas, nagu ma mainisin, on neid võib olla küllaltki palju, kellel oli oma karjäär ja tihti oma pere sel pärast põgenemisel. Põgenemisel läksid ju pered tihti lahku, et üks, üks pool jäi Eestisse ja teadmatusse ja nii edasi ja Herte, kui inimene vanaks saab ja võib-olla üksi jääb ja siis on sugulased ja juured kõige tähtsamad ja lapsed ja lapselapsed ja nii-öelda kui neid ei ole või kui need juured on nagu ära murtud, siis ma arvan, et kannatavad. Keegi arst ütles, et kes oli psühhiaater? Tema klientide hulgas on märkimisväärselt palju põgenikke eestlasi, kes on tähendab psüühilised häired mis võib olla nagu tekkinud põgenemised olude murdumises, nagu teisest küljest, eks ka Eestis oli inimesi, kes muud läinud oludega ei kohanenud ja pidid murduma kindlaste kindlasse. Ja veel kõige hullem Need, keda siis ära viidi ja kellel võib-olla mehed vangilaagrites või hukati hoopis ja need need ei saa, ma arvan, iialgi üle. Päriselt, aga muidugi on, inimesed on erinevalt tugev, et mõned nagu suudavad edasi elada ja uusi otsi leida, kuna teised murduvad kergemini ja ei näe enam pimeduses mingi valgushelki. Kaja loodimisel on täna kirjanik, kunstnik õpetaja Helga nõu. Räägime sellest, kuidas kirjanikepaari kirjanduslik looming on omavahel seotud, kirjandusteadlased siin Eestis on märganud, et teie romaanid Helga nõu ja teie abikaasa Enn nõu puhul, et need romaanid on nagu omamoodi dialoogis, et, et üks viskab kas teema õhku ja teine kas jätkab sealt või vastandub sellele, et on sarnaseid lähenemisi tegelaskujudele, stiili, võt, teid miljööd teel. Helga nõu on hästi palju märgatud, et on absurdi teie romaanides. Miks te seda võtet olete kasutanud, kas see oli moes, kui teie kujunesite kirjanikuks see oli moes võib-olla üldse. Kui ma hakkasin kirjutama, pean nagu tõsiselt kirjanduse juure tulin siis oli lenis kirjandus rootsi kirjandus uusi ideid otsimas. Ka Eestis oli see kassetipõlvkond, oli ka uuenduslik. Nii et õieti ma seda vana eesti klassikalist kirjandust olen kahjuks väga vähe lugenud, vaid ma hakkasin, kohe tulin, ütleme rootsikeelsest moodsast kirjandusest, siis eesti keele juurde. Muide, rootslased küsivad tihti, et, et mikspärast sa eesti keeles kirjutad, et see on väike keel, nad ei oska seda lugeda, et kas sa ei leia siis rootsi keeles kirjutada. Aga ma ei oska rootsi keeles kirjutada, thermossar rootsi keelt arvatavasti paremini eesti keelt, aga Ma olen kooliõpetaja olnud 30 aastat rootsi keelt rootsi lastele õpetanud. Aga ma kirjutan asjalikku rootsi keelt, ma kirjutan artikleid, ma võin kirjutada ükskõik mida, aga tunde keel ja ütleme südamegi on, see on minu kodukeel, see on minu emakeel, eesti keel. Sinna pole midagi parata. Tunnen seda niimoodi, et ma pean jätma eesti keeles. Ma olen proovinud kirjutada rootsi keeles ja see oli üsna ebaõnnestunud katse. Ja peale selle rootsi kirjandusturg on väga raske sinna nagu raske sisse saada. Kirjutajaid on nii palju ja kirjastused ei ole üldse huvitatud. Aga kuna mul oli juba siin paguluses Eestikeelsed raamatud juba ilmunud ja olin nagu tuttav ja siin tähelepanu saavutanud, siis oli kerge nagu eesti keeles jätkata, nii et mul on täiesti loomulik ainult eesti keeles kirjutada. Üks romaan on rootsi keelde tõlgitud, aga seda tõlgiti, kui oli Göteborgi raamatumess, siis tõlgiti nagu näiteid. Ma ei tea vist 20 eestikeelset raamatut, et rootslastele publikule esitada ja siis üks minu romaan ood lastud rebasele, mis tõlgiti siis rootsi keelde. Vaat kui arva, Walton, hakkasin Eestis 60.-te lõpus viljelema niisugust absurdliku lähenemist, siis meile tundus, et ta kirjeldab nii hästi seda ühiskonnas ja, ja ametiasutustes toimuvat absurdi. Aga miks teil Rootsis oli vaja seda kasutada? Jah, mul ei olnud ju seda põhjust, et keegi oleks mind keelanud midagi kompromiteerivat kirjutada? Ei, vastupidi. Aga ma näen kuidagi, et selle läbikäimise või elu kõrval, mis me inimestega iga päev kohtame siis on see nagu üks külg, see, mida nad endast esitavad, mida nad taha, milline nad tahavad olla, aga selle taga on midagi muud nende endi mõtted, nende endi külg, mida nad tahavad võib-olla maha suruda või tahavad viisakuse pärast näljateistmoodi või või üldse inimese kogemused, tagapõhi teeb teda juba eriliseks ja ka see võib-olla üldse ei tule välja. Noh, igapäevases läbikäimises. Aga absurd on üks viis, kuidas seda esitada, et anda nagu mitu dimensiooni ühele inimesele, et et ta on ühtemoodi, aga samas jutustada üks hoopis teine lugu temast, mis annaks teise pildi ja mis. Terved olukorda, nii et ma leidsin isiklikult, et see absurd annab nagu jah, rohkem dimensioone lihtsalt elul. Teil on olnud ühe eelmise juubeli aegu Tartus maalinäitus, nii et te olete ennast realiseerinud ka kunstnikuna. Kas sealgi on mitu dimensiooni võimalik luua? Ongi ja maalimine, see kuulub ka minu juurde. Tahan midagi väljendada, et sellest kirjutada on üks asi, aga tihti sõnad jäävad väheseks, ma ei leia küllas sõnu. Aga maadid annavad jälle selle värvi värvi või hooguse dimensiooni perspektiivi asjale. Nii et ma lähen ise maalinud sellest ajast, kui isa mind lapsena maalima panid. Aga ma olen käinud õige palju maalimiskursustel Rootsis ja õige mitmete kunstnike juures. Ja ma olen proovinud nii akvarelli akrüül, õli jah, kõige rohkem tempera ja tõesti otsinud väljendusviis. Et kui ma vahelt praegugi maalin midagi, ma võin kaaslased, kunstiühingus Rootsis ja meil on iga aastanäitused koondnäitused, kus ma osalen siis ma tihti Sul on hoopis uue maalimisstiiliga või oled leidnud uue nurga, ma olen otsija, niisugune eluaegne otsija. Mõned imestavad, et on sul uus stiil, nüid uus stiil ei ole, aga ma otsin võib-olla uue nurga all, nii et maalimine kuulub sinna juurde. Meie üks tütar on ka selle ande nagu pärinud ja tal on ka tal on rohkem näitusi kui minul praegu nüüd. Ja teretab oma raamatu kaanekujundusi ka teinud. Jah, seda ma olen jah. Ja minu ja Jännu raamatute kaaned ka ja kas me võime rääkida mõned sõna teie ilmumata romaanist ingel ja idioot. Ja mul on praegu käsikiri on valmis, ma ikka veel lihvin veel, mõtlen, panen sõnu ümber või punkte ümber, aga ingel ja idioot see on, see on nagu prints ja kerjus. See on ühest päris Eesti talu ajaloost või algus on sellest kuskil Kesk-Eestis Rapla lähedal. Muidugi, tegelased on minu enda välja mõeldud, aga talu kui sellise ajalugu vähemalt vanemat ajalugu ma olen jälginud ja talu, kui see enam pärijaid ei olnud ja see erastati ja nüüd uuel ajal, kes talud tagasi sai ja nii edasi siis üks pärijaid on, neljandas põlvkonnas tähendab pojapojapojapoeg Rootsis, kes õieti eesti keeltki ei oska, kes siis neid oleks siis üks nendest pärijatest ja mis asele taluga teeks ja taru on nii halvas olukorras, et vald ähvardab, et kui seda ei remondita, siis tuleb seal lammutamisele. Ja siis noh, selle ümber see asi keerlebki kõige väiksem lüli, seal on üks poisslaps, kes sünnib liiga väikse peoga. Tema vanemad, see on ainukene poeg, tahtsid lapsi saada, nad proovisid hulga aastaid ja ei saanud. Siis keegi soovitas, et minna kirikus, palvetada Neitsi Maarjale, sest katoliiklastel on kergem just Neitsi Maarjaga rääkida, ütleme, naised räägivad oma probleemidesse laste saamisel seal niimoodi, kui, et otsesele kõrge jumalaga ja siis minu raamatutegelane ema ka siis otsid neitsi Maarjat. Aga Ta leiab, need Maarja kujud on üks on vana ajalooline ja pragunenud ja teises kirikus on kujutatud nagu keskajal on, et laps on nagu miniatuurne täiskasvanud entsa väikse peaga. Seitsmes mina küll ei taha niukse väikse peaga last saada. No igatahes ta mees ütleb, et kuule, sa solvad Neitsi Maarjat, noh, sellest suurt välja ei tule, aga kui nad koju tulevad ja kui Ta tõesti rasedaks jääb, siis tuledki Nad saavadki väikse peaga lapse. Et see on Neitsi Maarja kättemaks, jäteta solvas neitsi Maarjat. Siin tuleb jälle see absurd sisse, et, et kui nad seal talus on, nad lähevad siis talu vaatama, kas see väike poiss on kaasas, siis muuseas tulevad inglimotiive, muuseas on inglid, vana testamenti juht, kus Jaakob näeb unes taevaredelit, inglid ronivad sedamööda ja nii edasi. Nii et just see poiss on väga inglite suvitatud. Siis Ta leiab vanaredeli ja ronib selle peale üles, et ka taevasse saada, aga siis ta kukub, kukub pea pääle, pea lõhki ja siis opereeritakse, aga siis avastatakse, et tal on eesti aju ja see on suurem, kui, kui sa tema kolju lubab. Nii et siis pannakse plastmass tükid vahele. Nii et pea saab suuremaks. Ta ise saab targemaks, ta saab eesti keele suhu, mis ta varem ei oska nii edasi, ütleme see on see absurd osa, aga ta jääb nagu truuks oma selle eesti eesti osale. Nii et lõpuks tema isa ja vanaisa ja kõik juba löövad ammugi käega, aga see poiss ise tahab igal juhul seda Eesti Talupäästva. Et seal on ka sees näiteks et see poisi isa, kui ta talus on ta nagu Eesti asjadest palju ei tea. Teised räägivad Tammsaarest. Tema ei saa aru, mis Tammsaar on, arvab, et see on üks koht ja teda naerdakse välja ja niimoodi, et loll väliseestlane, aga see lõpeb ja natuke tõde ja õigusega. Ja poiss ise ta saab jumalikud nagu inspiratsioonilained ja kirjutab maha lõpus, kui ta selle kirjastusele esitab siis kirjad sa ütleb, et aga see raamat on juba ilmunud kuidas ilmunud ja tuleb välja, et see on Tammsaare tõde ja õigus, mis ta nagu oma peas noh, niisuguseid konks sees. Missuguseid küsimusi te kirjanikuna tahate? Lugeja endale seda romaani lugedes esitab? Romaan lõpeb sellega õieti, et vahepeal on mitu uut omanikku, kes ehitavad, eks lollidekülamajas ja sinna peale. Aga see poiss laseb need Ta muuseas pärib ära oma vanaisa käest. See poiss laseb need moodsad majad lammutada ja üles ehitada selle vana eesti talu, nii nagu see kunagi oli. Ja mis võib-olla mul läbi kajastub, on natuke on nostalgia, on aga ka see Eesti talu, mida see oli ja mis inimestele tähendas. Ja kuidas nad oma elu nagu selle talutöö peale panid. Muidugi tol ajal olid liiga raske. Aga et see Eesti maaelu nii ära on kängunud ja maad tihti nii lohakus jäetud, enam ei, ei tasu üldse maad hari. See on kurb. Aga seesama asi on ju kõigis Euroopa Liidu maades ja Rootsis ka, et makstakse peale, kui sa ei kasvata midagi seal. Nii et natukene selles, et on kahju sellest vanast eestimaast minu meelest eestluse esiteks on Eesti keel, kes eesti keelt räägib, on minu meelest eestlane, eestlus on eesti keele kasutamine, aga siis ka maaelu s-i nii ilus ja selleks on nii suured võimalused sellest midagi teha. Neid tehakse, ehitatakse hoopis, ehitataks hoopis hiigel hiigelmuuseumeid või raudtee kiirraudteed, mis läbib, et see ei ole, see ei ole enam Eesti, minu meelest. Aga niimoodi räägib võib-olla vana inimene. Eesti helilooja Jüri Reinvere, kes ei ole üldse vana inimene ja kes elab juba aastaid püsivalt Berliinis, aga ta kirjutab Tapa kultuurilehes, sirp pikka aeg-ajalt esseesid ja tema ütleb, et Euroopas ei ole umbes 75 aastat olnud sõda mis on inimesed muutnud ühest küljest ülbeks ja küüniliseks ja teisest küljest tänulikkust ja alandlikkust on jäänud vähemaks. Kuidas teie, Helga nõu näete, mismoodi on 75 aastat rahuaega Euroopas inimese vaimu ja hinge muutnud? See on ka mitme mitmekülgne küsimus. Esiteks on ju elul linnastunud, maal käiakse võib-olla suvitamas, aga linnaelu ja tehnoloogia, televisioon, kõik need seal nutitelefonid, kontaktid üle maailma, see on nagu käib välk väljaspool Eestit. Inimesed on palju rohkem teadlikud arenenud ju nende teadmised onju korda suuremat. Nad vajutavad ühe nupu peale kuskil ja saavad silme ette ükskõik mistahes maailma osa. Aga puhtfüüsiliselt eestlased reisivad kohutavalt palju. Ja minule natukene arusaamatult palju, niipea kui nad natukene neil puhkus on või noh, üldse suvi või raha on kogunud, nad panevad reiside peale kuskile Egiptusse või kus tahes. See arendab, aga kindlasti killustab mingil moel. Et ma ei oska öelda, et inimesed küüniliselt just muutuvad, aga võib-olla pinnalisemaks ja jah. Kuidas te näete, kuidas see kõik on inimese hinge muutnud nuti ja tehnoloogiamaailm, reisimisvõimalused, see, et kõik on killustatud, kõik on justkui käeulatuses, see peab ju mõjuma ka inimese hingele, tema vaimuelule ja ma arvan, et eestlastel on on see vene okupatsiooni see piiratus, et nad ei saanud välja, et see oli nagu nii sünge või nii tugevalt peal, et nüüd nad iga hinna eest peavad reisima, nagu see on minu meelest rohkem, kui, kui ma näen Rootsis. Aga jah. Ma ei oska öelda, mis on hea, mis on halb, aga seda armastust oma maa vastu või oma kultuuri vastu oma kultuuri vastu oma keele vastu see kindlasti nõrgendab seda võiks soovida, et oleks rohkem. Et rohkem laulaks lauluvõistlusel lauldakse eesti keeles ja mitte kas inglise keeles iidoli til itaalia keel, viimane, aga igatahes natuke. Et kui on kaugel, siis on parem ja uhkem, toredam ja suurimad võimalused. Üks külg on muidugi majanduslik külg ja tõsine probleem on, et noored lähevad Eestist ära. Nad siin õpivad eesti kulul, aga siis lähevad ära kuskile, kus on suuremad palgad. Ja sellest ma saan aru, et see nii on. Aga see on Eestile suur probleem. Helga nõu, millal te viimane kord tundsid Teet mingi nähtus või mõni inimene või mõni kunstiteos teie hinge sügavalt puudutas, tas teid liigutas. Ma ei oskagi praegustki näidet tuua. Vahelt tõesti kohtab mõnda inimest, tekib niisugune mulje, et, et ühe hetkega sa saad, sa saad mingisuguse kontakti, mis on rohkem kui need sõnad, mis jood nagu välja ütelda. Aga ma ütlen, et üldse, kuna me sõidame Eesti ja Rootsi vahet iga kord, kui ma Eestisse tulen, siis tuleb mingisugune mingisugune Natuke nostalgiline lapsepõlvetunne tuleb siis mõne päeva või nädala järgi, siin jälle ka hajub või kaob ära, aga ma ei oska praegu ütelda. Konkreetselt. Teil on nagu öeldud, kolm last ja kolmel lapsel kokku kuus lapselast ja kas neil läheb elu hästi? Enam-vähem ühel tütrel, vanemal tütrel on krooniline liigeste reuma ja selle all kannatanud juba 15 aasta algusest saadik ja tal on olnud umbes 70 operatsiooni, et see küll ei saa öelda, et on hästi. Aga sein on Rootsi. Tervishoid, prioriteerib noori inimesi, aitab neil ja otsib, otsib võimalusi. Nii et. Ta praegu tal on poeg, ta on jurist diskrimineerimisest ombudsmani juures. Ja kuigi tal praegu on üks jalg, on seotud ühe aparaadiga, mis aitab tal kondid koos hoida. Nii et ta on oma elu elanud hästi. Jah, ei. Kui võrrelda meid, siis on tõesti õnne olnud, et kõik lapsed ja lapselapsed, nad on elus ja tegevuses igaüks omamoodi, aga hästi. Kui te mõtlete elatud aastakümnete peale väga sündmusterohke elu ja loomingurikas elu, millekski oma elus kõige vähem valmis, olite ministrile? Päris noorena mul oli mingisugune ebamäärane ootus, et ma täiskasvanuks saades, et juhtub midagi, et ma ellu saalne tegevuse, perekonna, kõik, aga see oli niivõrd ebamäärane, et ma ei oskanud nagu väga konkreetseid raame või piire pannud. Et ma oleksin imestunud, et või üllatunud, et see, et see niimoodi läks ma ei tea, kõik, kõik on läinud nagu iseenesest seal selle üle ma pean ju tänulik olema. Et ei ole pidanud vastuvoolu kogu aeg ujuma kõige rohkem, võib-olla aeg läheb nii ruttu, et ma nii ruttu tead, ma nii vanaks saan. Vanaks jään. Praegu, mul on hädad puusa ja põlveliigestega ja nii edasi. See nagu tekitab minus pettumust, et ma ei saa, et ma ei ole enam nii liikuv, ma tahaks looduses käia. Ma tahaks rohkem jalgrattaga sõita, ma tahaks palju rohkem teha, see on nagu midagi, mis mind piirab. Võiks ütelda, et ma ei oodanud, et elu nagu lõpupoole läheb, tahaks ikka kui täis täiskiirusega edasi. Ja ma igatahes kavatsen kirjutada nii palju, kui ma jaksan. Muidugi on tunda, et ma väsib kiiremini ja ei ole enam õhtuti nii suurt jõudu, et vaheline sama lösutab teleka ees ja lasi. Ma katsun tegelikult seda pettumust tõrjuda, et mitte nagu ära langeda. Üldse oli naljakas, kui me Rootsis kasvasin üles ja hakkasin kirjutama ja romaanid hakkasid ilmuma siis ma olin noor kirjanik, mehel meilt kõige noorem kirjanike põlvkond, mina, Jenn ja Elin toona ja Ilona Laaman, ehk siis Ameerikas olid ka mõned, aga need olid nii kaugel. Me olime nagu noored ja julged ja agarad ja olime nagu see noor põlvkond. Noorkirjanikud. Siis, kui Eesti vabaks sai ja hakkasime Eestis käimad, siis nimetatakse mind vanaprouaks. Et vanaproua, istuge siia või midagi. See on kindlasti hästi mõeldud, aga see oli ju natuke üllatav või nagu suur samm. Ja muidugi imestasime, et Eesti aktiivsed tegelased ja poliitikud ja kõik olid noored ja ta nagu meie lapsed ja nüüd praegu seda, et nad on väga meie lapselapsed. Nii et see vanusevahe siis tunnetuselt ise. Et praegu aktiivselt kirjanikud on ka nagu meie lapsed, jälle mopisse vana põlvkond, see on midagi, mida peab siis aktsepteerima, aga see ju loomulik käik. Nägude saates varem ütlesite oludega tuleb harjuda ja kohaneda, kohaneda täpselt nii, et siis tulebki kohaneda, kohaneda vanadusega ja see on kõige raskem. Sest seest minu meelest me ikka oleme lapsik, lapsik ja kui ma kirjutan, kirjutanud noorteraamatuid. Õige mitu, kuidas oskate noortele kirjutada? Ma panen ennast ise nagu noorte või laste tasapinnale ja katsu mõtelda, kui laps ja mäletan oma lapsi või lapselapsi ja mitte, et ma nagu vanainimesega vaatan ja räägin väikse lapsega vaid mao vanusega oma tasemel. Aitäh Helga nõu, jah, pika intervjuu eest. Mida võime teile soovida, ilusat suve Eestis ja jah, tugevat tervist, aitäh. Tänaseks lõpetame siia uus kajaloodi, külaline on meil eetris jälle nädala pärast. Kuulmiseni.