Ma ütlen teile, Paul Rummo ametlikult tere tulemast meie kirjanduslikku klubiõhtule. Ja ma ei tea, kas te soovite nüüd tutvuda külaliste ja publikuga või, või teil on juba siin enne saate algust väike vestluse ettekujutustele üle andnud, selle tõttu see ei ole veel, olekski meeldiv, saadav rikkamaks, kes on, kes siin on noorte reporterite klubis, siis Teaduste Akadeemia raamatukogust, seitsmendast keskkoolist, kirjandus, vaate toimetusest ja ma ei tea, kas see niisugused soojad ilmad ja kevadine päev neid eriti kirjanduslikku tegevust soodustab. Võib-olla me ei meelitanudki teid otse Jusly kirjandusliku töö juurest ära, nüüd kui te siia tulite kirjandusliku töö juurest, mitte aga kirjatöö juurest, küll delt üks väikene suupruukimine Nõukogude õpetajale algava õpetajate kongressi kus parajasti lõpetas siis ära. Kas see oli seoses sellega, et teil on õpetaja kutse olemas? Tont teab mis, võib olla küll, vähemalt nii toimetusest öeldi, kuigi mul õpetajaamet on nüüd unustatud ka öelda, kas just kirjanduslikud huvid mind õpetajaametist ära tõmbasid. Seal oli ka teisi asjaolusid. See oli 37. aastal nii pätsu rezhiimi kõrg hooajal kus hakkas nii tugev surve õpetajatele, et nad peaksid kaitseliitu kuuluma. Ja ma sinna ei tahtnud astuda ja siis otsustasin hoopis ära tulla. Nojah, kuna aga oli, oli nii kirjanduslikke katsetusi tehtud, üht-teist ka varem juba siis sellest peale Muutusid tihedamaks, kuigi ma muidugi nii kutseliseks kirjanikuks veel ammugi ei hakanud, õiendasid muid asju voolanud. No võib-olla ei, pidevam töö algas suure isamaasõja ajal nõukogude tagalas ja noh, sõja ajal olin tõepoolest nagu sellise kirjanikuna. Aga pärast seda on see siiski jäänud suures osas nii kõrvaltegevuseks igasuguste muude ametite kõrval, mis on küll peaaegu kõik olnud neid kirjanduse lähedased. Aga ikkagi nii organiseerivat Paar-kolm aastat vahepeal olin nii. Raputasin kõigist nendest ametitest vabaks. Kuidas toimus teie vastuvõtmine Kirjanike Liitu? Mina ise juures ei olnudki. Asi oli selles, et Eesti Nõukogude Kirjanike Liit, nagu teda alguses nimetati praegu nimetatakse Eesti NSV Kirjanike liit loodi ka sõja ajal. See oli 1943. aastal Moskvas oktoobrikuul sellest asutamise konverentsist mis tegelikult ka siis hiljem kongressiks. Sisuliselt sellest ma võtsin osa ja varsti pärast sõda mulle saadetis. Liikmekaart nii et mingit tseremooniat sõja ajal ei olnud aega ei olnud vist kombeks. Sedagi väikest tseremooniat, mis me nüüd teeme uute Kirjanike liidu liikmete puhul. Nii et ühesõnaga jah, Kirjanike liidu liikmega. Aga nii, eluloost on teada niisugune fakt, et teil oli kui nüüd selle õpetajatöö juurde tagasi tulla, kaunist tülikas leida oma kutsealale vastavat tööd pahempoolsete vaadete tõttu, mis seal, Angela just eriti meelsasti kokku tolleaegse režiimi soovidega. Kust need vaatajatel alguse said ja milles nad avaldasid? Kõigepealt need tööraskused, need ei sõltunud mitte ainult seal minu, minu maailmavaate kokkusobimatu, sest tolleaegse režiimiga mitte ainult sellest, vaid suurt osa mängisid ka veepuudus. Mis oli ka õpetati jalal väga kibe. Nii et igal aastal olid niinimetatud lõpetada laadata valimised valdades. Kus sageli nii kogunes oma sadakond ja rohkem kandidaati ühe koha jaoks? Ma ka mõnest niisugusest võtsin osa. See mis puutub pahempoolse maailmavaatesse, mis jah, mõnevõrra ka mul siin-seal tekkeks oli. Raske ütelda, ta, ta kujunes Tallinna seminaris õppides võib olla. On selle põhjuseks peamiselt loetud kirjandus, mõningad perekondlikud traditsioonid nimelt vanema venna eeskuju, kes tol korral ka ise noore õpetajana oktoobripäevil maal võttis mõnevõrra osa tolleaegsest revolutsioonist liikumisest. Ja need huubid kandusid siis ka kuidagi minule üle. Mainisite kirjandust, mis kirjandus oli? Mind on mõjutanud maailmavaateliselt võib-olla kõige rohkem. Gustav Suitsu loomi kuu, just kodanliku korra algusaegne osad, ma mõtlen tema ühiskonnakriitilise luulekogus, kõik on kokku unenägu. Vilde muidugi, Bornhöhe tasuja muidugi endastmõistetavalt kõik need kuidagi nii pilgutasid. No juba siis nii natukene, võib-olla klassi teadlikumat laadi kirjandusega ma puutusin kokku ka juba algkoolipäevil nimelt minu kodukoha avalikus raamatukogus, kus mul oli õde oli juhataja ja kus ma teda poisikesena Plismi asesteerisin, aitasin tal raamatuga korraska ja ise palju lugesin. See oli küllalt külaraamatu kohta küllalt rikkalik. Ma 3000 köiteline kogu, sealhulgas olid ka lillen Bachi Need albumid, igasugused, noh, kui juba moor sotsialistlikus liikumist osa hakkasin võtma, siis juba tuli nii teadlikum lugemine juba siis narksi. Ja veel üht-teist tol korral oli kirjeldas õpetajaks, oli. Tuntud nimega noorpõlvele vastu vähetuntud, aga tol korral võrreldes laialt tuntud ja natukene kurikuulus. Kirjandustegelane Bernhard Linde oli lühikest aega kirjanduse õpetaja, temal oli väga suur isiklik raamatukogu eeldavasti, tolleaegne, kõige suurem isiklik raamatukogu Eestis. Ja. Ma olin sellest kuulnud ja palusin raamatuga tutvumist vastutasuks. Kui vaja, aidata tal korrast seda Rambu korrastada, mida ma siis ka tegin? Temal oli siis ma ei tea kui täielik, aga siiski küllalt suurkogu ka tolleaegsest põrandaalusest, kommunistlikust eestikeelsest kirjandusest mis oli ilmunud nii nii siin põrandal kui ka ka kui ka Nõukogude Venemaal. Juunipöörde järel kutsuti mind haridusministeeriumi. Tol korral oli seal niisugune osakond noorsoo ja vabaharidusosakond selle selle direktoriks. Seal sellel alal tuli rohkem rohkem tegeleda noorsooorganisatsioonidega. Nende. Ühendamisega ja, ja, ja töö koordineerimise ka seal üleminekuajajärgul. Kui täiskasvanutega noh, see selle töö vabahariduse osas muidugi oli kirjandusega. Mul mõnevõrra kokkupuuted seetõttu, et raamatukogud Allusid sellele. Nii et jah, mul kirjandusega sel ajal. Ja üldse esimesel nõukogude aastal ka hiljem oli võrdlemisi vähe tegemist ja kõik päike, energia kulus nende ülesannete peale mis mul parajasti tulid. Vahepeal organiseerisin. Tolleaegse nimega riikliku kinokeskuse 41. aasta algul kutsuti Estonia teatri direktoriks selle töö kõrval oli pisut nii kirjanduslikku laadi ülesannet. Sedavõrd, et minu hooleks jäiga toimetada sel ajal asutatud ajakiri teater ja muusika Te ütlesite, et teid võeti Kirjanike Liidu vastu 1943. aastal. Võib-olla hääliksite lähemalt, kus kohas sõja ajal kirjanikud olid ja mida te seal tegid. Eesti kirjanikud, kes, kes olid evakueerunud fašistide eest asusid õieti mitmel pool. Kõige suurem jah, algul alguses evakueerimise järel koondusid peaaegu kõik kes ei kuulunud otsekohe Nõukogude armee ridadesse koondusid Tšeljabinskis Su uraalides, kus oli ka meie vabariigi valitsuse ajutine asukoht. Aga siis sealt juba üsna varsti hakkasid nii kirjanikud kui ka teised lääne poole tagasi pöörduma üheks kulooni, eks kujunes Jegorjevsk Igaareski linnakene Moskva oblastis, kus, kuhu mina küll kunagi sattunud. Seal olid vahepeal üsna mitmed püsivalt Jaroslavlis Eesti riiklike kunstiansamblite asukohas oli nii kirjanikke püsivamalt vähem maalin üsna võrdlemisi püsivalt ka seal. Olin ansamblite juures nii-öelda dramaturgi või kirjandusala kaastöölise osas kohe pärast Leningradi blokaadi murdmist sõitsime sinna, sealt siis tulimegi koju tagasi. Olin juba poolteist kuud enne Tallinna vabastamist, Eestis olid nimelt Võrus kuhu Leningradis lennukiga sõitsin. Lolli täitsin sel ajal kunstivalitsuse juhataja asetäitja ülesandeid ja pani ameti poolest pidi juba varakult juba plats olema. Kas on võimalik vaadata nende kirjanike peale, kes sõja ajal astusid kirjandusse, kes on praegu kujunenud nii kirjanduse, eesti kirjanduse nagu tuumikuks kui ühe kindla suunitlusega põlvkonna peale kohe? Küllap jah, see, see aeg mingil määral siiski jah, oma pitseri nendele inimestele ja nende loomingule vajutas. Ega siis mõttes ei olnud, kui oma loominguga võidule fašistide üle kaasa aidata. Ja õieti selleks selleks olid, olid kõik jõud pühendatud. Võiks tagant arvata, et, et see oli niisugune ettekirjutus ja nõue väljapoolt. Aga ei, see kõigepealt ette, kirjutas iseendale. Teisiti, nagu ei osanud osanud siis seda tööd kujutadagi. Muidugi, selle tõttu on olla selleaegne loomingut muidugi kitsa temaatiline ja tänapäeva nooremale põlvkonnale, kes seda ajakirjale kaasa elanud, võib-olla mõnevõrra ehk võõrastav Ki aga seejuures see oli selle aja märgiga. Muidugi jäi seal väga palju ja väga sageli jäiga kunstimeisterlikkusest puudu küll autorite kogenematuse, küll kirjutamistingimustel kiirustamise tõttu, aga ebasiirust vist küll ei olnud kellelgi puhul põhjust ette heita. Kuidas te hindate kaasaegse nõu eesti kirjanduse taset? Sellel on kole raske vastata, sest kui ma ise oma Ta vahest ühe ja teise asja üle Morrison siis võtan kohe nurina tagasi ja ütlen, et aga miks sa ise oled selle paremaks tegemist teinud? Ja ja isale tõesti väga vähe teinud mitmesugustel põhjustel. Aga noh, tase võiks olla kõrgem tükk maad kõrgem. Ja kõigepealt peaks olema uudiskirjandust lohk, kuhu mahuks siis ka rohkem ka Meite hädavaevu sallitavad keskpärasest ja siis kerkiks kaja rohkem esile kõrgemaid tippe. Aga sellega hinnanguga või seda hinnangut avaldades ma ei tahaks siiski öelda, et, et asi oleks kuidagi lootusetu ja päris hall, meil on ju küllalt küllalt eredaid nähtusi eriti viimasel aastail, aga ühesõnaga neid eredaid saavutusi tahaks sagedamini. Kui proosast rääkida, siis võib-olla kõige rohkem erutas mind Kuusbergi südasuvi, ma ei tea, kas ilmus möödunud aastal, aga noh, seal ümber ja vertema pillimees. Küllap need vist jah, selle viimase viimase aja proosas Tähk. Mis luulesse puutub, siis tõsine rõõm oli möödunud aastal Kaplinski kogust Kaplinski võib-olla möödunud aastast käige minu silmis kõige eredamaks eredamaks luulekoguks. Aga nojah, need on niisugused, neid, niisugust juhumärkmeid ilma pikemalt mõtlemata. Ta kui nad oleksid silma ees, siis, siis ehk oskaks oskaks nii mõndagi veel ütelda, mis seal rõõmsalt üllatunud ja ka põhjendada seda kõige tõhusam vahend selle produktiivsuse tõstmiseks on kirjanikke. Mida tahaks loota kõigepealt iseendalt ja teistelt kaamera mööda? Miks see töökus sageli väikene on? Tont seda teab seal muidugi palju põhjusi. Peale loomupärase mugavuse laiskuse. Võib-olla üheks üheks põhjuseks, ehk on see mõningane nii lattu töötamise tunne kuna meie toodang, kui jõudmine rahvani on nii väga aegavõttev. Kunagi teistel kirjanike kongressil kasutasin seda mitte kuigi originaalset võrdlust, et nii nagu ema ei saa mitut last korraga kanda muidugi kui ta, kui nad jälle mitmikud, nii on ka kirjanikul enamikul nendest lähemalt nagu kuidagi enne, nagu ei taha töö uue naise kallal laabuda, kui on kui on eelmine juba nii-öelda sündinud, sündinud mitte siis ainult käsikirjas, vaid, vaid juba lugejate käes üks vahend prill, mis minu arvates kindlasti seda produktiivsuse tõusu ja ma loodan ka kvaliteedi tõusu aitaks soodustada, see on jah. Meie kirjakis protsessi kiirendamine, kuigi meil on ka väga meeldivaid erambit, et üksikud teosed ilmunud väga kiiresti. Aga need, need erandid on paraku kaunis harvad. Teie arvamus Eesti noorte kirjanike taseme kohta vast noorte hulgas populaarsete Teet Kallase ja Mati Undi loomingu. Mis teed kallasesse puutub, siis tema loomingust mul ei ole nii väga selget ülevaadet. Tähendab, ma olen lugenud küll, aga ei ole nii väga eredalt nagu meelde jäänud. Kuigi ka nad ei ole ka rahulolematust tekitanud Aga tundub jah, et need on siiski seni, mis olen lugenud rohkem, mis annaks katsetusperiood alles. Mu Mati Unt on lühikese ajaga ikkagi kõõlud täiesti küpseks, küpseks ja väga tõsiseltvõetavaks kirjanikuks. Nagu ikka on temast ja paljudest teistest noortest ka mingeid eriarvamusi, aga. Aga seda vist ei saa keegi. Väita, et ma ei ole praegu tobedalt Võime loota väga tugevaid teoseid. Mis puutub Jasoni loomingulisesse noort soosse, nende tööd kusse, siis võimaldab neil küllalt optimistliku prognoosi tulevikuks. Kahju on ainult sellest, et sageli me oleme liiga Liiga konservatiivsed ja rutiinid küljes kinni ja tahaksime, et noored, ma mõtlen, kõigil kunstialadel käiksid nii tallatud radu mööda ja ei, ei otsiks mitte nii väga oma omi ideid. See on muidugi kurb ja õieti meie ühiskonnas võrdlemisi ootamatu, sest õieti meie sotsialistlik ühiskond, revolutsioonini ühiskond peaks just igati toetama uusi katsetusi. Mõtlen nime kirjanikkonnas. Ootamatult sageli vanemate kirjanike puhul on niisugust Ja mitte aru saamist noortesse. Aga seal küll, see on küll kõikidel aegadel kahjuks nii olnud ja kahju ainult, et, et meil ei ole sellest sellest üle saanud kuigi keelduselt meie ühiskonna korral on selleks olemas. Umbes niisugune soliidne, rahulikum kirjanduse loo või mingisugune kemplemise või ärklemise vaima võitma. Kahetuhandendate vastutas eesti kirjanduses. Mina küll ise surartleja ei ole, aga, aga kõrvalt tundub, et et nagu võiks vastlamärgelda küll. Kui see Arplemine jääb jah, tõesti niisugune ikkagi muidugi soliidse soliidsuse pinnale ja, ja kui ta ei, ei muutu, nii ei tookaaslane kirjandust, väliseid probleeme ja raskusi. Meie Meie egas meil ärklemiseli puudorne Tarklemised harilikult avalikkuse ette ei ulatu, kuigi palju väljastpoolt paistab, see olevat olevat kõik väga-väga Atosiini ja soliidne. Aga muidugi see, see võiks tõesti olla üldsuse üldsuse avalikkuse ees rohkem, kui ta praegu olla, aga mis seda avalikkuse ette toomist takistada? Ei, ma ei tea, kas keegi Pakistabki, vähemalt mina olen katsunud oma tagasihoidliku jõukohaselt mõnel viimasel aastal just tuua avalikkuse ette niisugust kirjanduslikku mõttevahetust, vaidlusi ja selleks ei ole mingisuguseid takistusi olnud. Aga, aga paraku need mõttevahetust jäid tulemata, ma mõtlen nimelt kirjanduslikult kirjanduslike kolmapäevi. Neid, mis paaril aastal sai sai korraldatud eelmise aasta žanri ülevaate kooslikutena Kirjanike liidus kus siis arvandia esines, mitte siis enam sellest kitsamas kirjanike ringkonnast, vait avalikkuse ees kõigile, kes kirjanduslik kolmapäeval tulid ja selle ka siis ka raadio ja televisiooni kaudu. Ja oli just lootlased seal sammas siis kohe mõttevahetused, tekiksid vaidlused publiku osas. Aga need jäid parati tulemata, kuigi nendeks mingit mingisuguseidki takistusi kuskilt kuskilt ei olnud. Minu kui korraldaja viga oli selles et ma nii-öelda ette valmistatud sõnavõtte ei organiseerinud, Kalekuna ma näiti põrmugi salli, siis jätsime tegemata ja ja vaidlesid olemata ja viimasel aastal sai üldse loob loobud niisugusest farmist ja missugused probleemid keerukam huvitavat kirjandust ei ole niisugust keskset. Keskelt probleemi, aga võib-olla see algas küll juba üsna noorest peast, aga nüüd ta vanatusega süveneb. Ning kuidagi kisub kisub kirjanduse ja kultuuriajaloo juurde. Ja niisugune uurimuslik, publitsistlik Esseistlik laad kipub nagunii vähemalt enda jaoks. Kuidas lugejad, seda ei oska ütelda? Kuidagi nagu kodusemaks kujunevat. Tõsi küll, tunnen ennast nii diletandid ja autotaktina selle juures, sest ei ole nii kirjandusloolist ettavalmistust. Aga noh, võib-olla, et ka ka mõni niisugune ehk mahub ära. Endise õpetajana olete kindlasti tuttav ka praegu keskkoolides? Õppekava eesti kirjanduse programmiga, mis te arvate, kas keskkooli noor kaasa laiemalt oma silmaringi avardada, seda, seda küllap ta läks täiesti tarvis. Ja olen sellest kunagi isegi kirjutanud, eelmiste programmide puhul ma praegust aga ei ole päris kursis, aga kunagi jahtna tutvusin nendega põhjalikumalt taga, sest on juba üks kümmekond aastat tagasinõudmist mõndagi muutunud, küll. Siis oli sama häda keskkooliõpilastel. Nii maailmapilt kirjanduse alal jääb tõesti kitsaks ja küllap küllap muidugi, siin on väga palju põhjusi õppekava, ülekoormatus ja kõik ja puha. Aga küllap võiks tõesti olemasoleva kirjanduse kirjanduse õpetatud piirides siiski kas kasvõi nii põgusat ülevaadet rohkem anda. Nii maailmakirjandusele, laiemas, laiemas mõttes. Suureng kirjutanud kirjutamist harilikult ei taha rääkida sellest asjadest, mis käsil on. Aga võib-olla nii palju, et. Ma kohendan praegu kaht raamatut, üks on kirjastuses juba ja juba nii lausa lausa juba toimetamisprotsessis. Kas tosinkond või natukene rohkem just niisugust kirjandusloolisi uurimusi, esseid, kõnesid, mis on viimase kümmekonna aasta jooksul olnud? Nendest tegin valiku, sedapuhku nyyd koondades ainult kirjandus- ja kultuurilooliste küsimuste peale, kõikide muutudes Systiga kõrvale jättes. Pealkirjaks on mitme laululood. Ja siis ma rabelen, lapsin oma värsside kallal, mis on kunagi kirjutatud ja ja tuhninud neid ja tahaks nendest valimikku teha, aga vald kujuneb väga pisikeseks. Meil on palju noori luuletaja prosaist, aga miks meil näitekirjandusalal noored nemad tegelevad? Oli aeg minu nooruses, kus just millised on näitekirjandust nii tohutu palju ja ülearu palju. Harrastati ma mõtlen, et kolmekümnendail aastail, tõsi küll, sellest ei ole peaaegu midagi meie kirjanduslukku jäänud, see on kõik niisugune. Aga kergekaaluline, Missis toodeti. Aga siis oli, ilmselt oli, üleproduktsioon ei mäleta statistikat, lugenud olevat midagi nii 34. või viiendal aastal või mis ilmselt 80 algo pärast näidendit trükist mitmesuguse kirjastuse poolt. Aga see, jah, nii, tagantjärele perspektiivis sellel ei ole küll väärtustest, sest nad olid kõik, mis ühepäevaliblikad, peaaegu kõik. Kõigi nende isetegevuslavade tarbeks tehtud ja väga kerge kergekaaluline selleaegne nõudlikus oli vähene ja siis stimuleeris seda, seda hirmsat vohamist kormoranid. Ma ei ütleks, et praegused Tomoraid väikesed on üks põhjus, kindlasti on ka see, et meie meie vähenegi kirjandus, mis meil kirjutatakse sellest ja sellest on meil ka korduvalt Kirjanike liidus juttu olnud. Me kooslekvil ja arutlus kordle kõll. Ta ei muutu kirjanduseks, taie suures osas jääbki ainult teatrilaval esitatuks ja raamatuks ta su sageli ei muutugi. Kirjastus ei suuda Teisteski žanrites kõiki pakkumisi, kuigi neid pakkumisi ei ole väga rikkalikult rahuldada. Näitekirjanduse loetavus, jaostate, kus on väiksem suhteliselt teistest ja on arusaadav, miks näitekirjandus nii harva kirjastuse plaani mahub väga kirjanik ja ta on õnnelik küll. Suhteliselt suurem keerukus, raskus kuigi ma omanalartasin teisitest minu alkasinlast peamiselt näitekirjanik lastele kirjutama, küll oli kerge kirjutada, aga nüüd lae üle, siis tuleb pääst, paneb punastama. Olete rahul nii ilmuva tõlkekirjandusega, kas te ei leia, et see on väga nooruslik ja ilma igasuguse steit? Tõlkekirjanduse alal on minu arvates nii hiiglase töö teinud ära. Ja väga hea töö Loomingu Raamatukogu. Ja see meie võimaluste juures teiste kirjandusega tutvuda, need võimalused ei ole väga suured. Võimaluste juures on küllalt mitmekülgselt ja maitsega tehtud ja ja siiski tabatud. Kuuldavasti ka neid olulisemaid tendents, mis maailma kirjandus kaasaegset kirjandust taga on. Muidugi jah, need on põhiliselt küll jah, niuksed väiksemamahulised tööd kapitaalsemat alal, mõned sariaatmis, kirjades tuleb vahest täiesti juhuslikke, juhuslikkuse mulje on jätnud. Tundub siin jällegi tendents paranemise poole olevat. Mõtlen kas või päris viimased, et 20. sajandiromaanid. Need tunduvad päris õnnelikult valitud olevat. Kahjuks küll, meil ongi mõni väga kaua sündmustel sabas, need teosed on sageli juba mujal maailmas ammu läbi, vaieldakse juba juba kõrvale jäänud. Aga Loomingu raamatukogu on selle kõrval selles mõttes jällegi üsna operatiivne. See, et meil tõlkekirjanduse kriitika sama hästi kui puudub Tõlkijate kaader, fon küllalt tugev ja ja väga vägagi paljud külalised mitte ainult vennasvabariikidest, vaid ka välismaalt. Kes on käinud siin, ma mõtlen just nii kirjandusteadlasi kirjanikke Nad imestavad kui paljudes keeltes siiski meil otse originaalist. Meil tõlgitakse nende keelte hulka, meil ei jõua sageli isegi mitte paljud suur suurrahvad, nii et muidugi meie kirjandus võrreldes nüüd ütleme kodanliku Eesti perioodiga. Rohkem oma keelepiire ületanud. Aga küllap neil oleks ühteteist rohkemgi pakkuda. Ligi imelikum on olukord küll meie lähema põhjanaabri Soomega, kus on kogu aeg olnud bilanss, ma ei tea, kas kasuks või kahjuks sellega, et on soome kirjandust eesti keeles palju rohkem kui eesti kirjanduses soome keeles ja seda see ei ole, mitte nüüd, tänapäeva saavutus on alati nii olnud. Millegipärast ei ole eesti kirjandus Soomes laialdasemat kõlapinda leidnud. Aga ka siin on nii kõige viimasel ajal päris häid märke paranemis suunas. Neil päevil alles ilmus ja sain lapata. Eks eesti novellikogumik, kus on esitatud siis Walton Betlema ja hunt siis teise kirjastusel tammil on valmimas üks väike Eesti luule antoloogia. Nabi nimetata just vistele antoloogiaks, aga ütleme 10 või tosinkond autoreid, mis pidi juba nüüd ilmuma, aga vist jääb veel sügiseks. Rääkimata siis juba ilmunud asjadest. Nii et mingi murrang näib ka olevat eesti kirjanduse tungimisel. Soome. Aia tee mullas Ductimine, sport, mida ma olen väga armastan ja mis vähemalt nii enese jaoks endale rahuldust pakkus. Ujumine, sellest ma olen viimase viie aasta jooksul pidanud loobuma ja radika liidi tõttu ja siis neid piirdun mere ääres maa kaevamisega. Palju tänu kõigile ja seks puhuks on meie klubiõhtu siis otsas. Aitäh.