Pärast Euroopa Liidu põhiseadus referendumi läbikukkumist Prantsusmaal valis Eesti Päevaleht nädala näoks president Jacques Chiraci kelle otsus põhiseaduse leping rahvahääletusele panna naeruvääristati Andrus Kivirähki kommentaaris järgmiselt. Rahvalt ei tohi kunagi nii rumalaid asju küsida. Issake, nad on ju Chiraci selleks presidendiks valinud, et tema sääraste igavate probleemidega tegeleks. Euroopa Liidu põhiseaduse läbilugemine on töö mille eest tuleks küsida kõva palka. Lihtinimesele seda muidugi keegi ei maksa. Kas nad tõesti ei saa seda Euroopa Liidu asju isekeskis ära aetud? Rehepapi autor tunneb loomulikult suurepäraselt lihtrahva hingeelu. Tõepoolest eelistab tavainimene normaalsetes oludes igasugustest otsustusprotsessidest eemale hoida. Poliitikas nagu teatriski mõjub šokeerivalt kui lavastaja kapriiside tõttu publiki äkitselt näitemängu kaasa kistakse. Teatrist ehku kommetit ja poliitikalaval otsuseid ikka selleks seatud ja valitud isikud ja seda kogu makstud piletiraha eest. Selline viimane praktika, kus valija küll alalõpmata nuriseb kuid ei paku valitud peale nende tegevuses vähimatki abi ega tuge tekitab poliitikutes pikapeale veendumuse, et kodanike kaasamine ongi tühi vaev. Palju efektiivsem ja valijate tegelike huvidega märksa paremas kooskõlas. Otsustamine väikeses ringis poliitikute ja asjatundjate keskel. Paraku ei taha valija neid poliitikute poolt defineeritud rahva tegelikke ja pikaajalisi huve ära tunda. Kirjutas juba Dostojevski, et inimese loomuses on tahta mõnikord asju, mis tema isiklikku kasu ka kaugeltki mitte kokku ei käi. Maailm pole matemaatikaülesanne, kus õiget vastust aitab leida terav mõistus. Ühiskonnaelus on tõde alati subjektiivne. Seda, mis on õige ja vale, kasulik või kasutu, ei ole võimalik kellelgi väljastpoolt ette kirjutada. Arusaam soovitavatest, väärtustest ja aktsepteeritavate normidest kujuneb ühiskonnaliikmete omavahelise suhtlemise dialoogi käigus. Poliitikute ja ametnike suhtumine kodanikuühiskonda ja inimeste kaasamisse lähtub veidi äraspidisest loogikast, nagu oleks otsustusprotsessides osalemist ja nendest teavitamist vaja ainuüksi kodanikele. Tegelikult vajavad kodanike kaasamist hoopis enam otsustajad ise. Vaid sel juhul, kui enne olulisemate otsuste langetamist on rahvast informeeritud temaga konsulteeritud erinevad huvipooled ära kuulatud. On võimalik ära hoida selliseid külma dušina mõjuvaid tagasilööke, nagu juhtus Prantsusmaal ja Hollandis Euroopa Liidu põhiseadusleppe üle toimunud rahvahääletusel. Mõlema referendumi tulemused näitavad, et Euroopa riikide poliitikud on liikunud liiga kaua omapäi avalikkusega konsulteerimata kindlaks tegemata, milline on see suund, kuhu soovib liikuda ühiskond tervikuna. Lähtuti vaid sellest, mis oleks efektiivsem, kiirem toimivam. Mõistagi tegutseti parimate kavatsustega. Kuid rahvale ei meeldi, kui talle vägisi head püütakse teha. Efektiivselt ja kiiresti võib areneda majanduselu tarvitseb vaid luua piisavalt vabadusi ja soodsaid tingimusi ning kohe vallandub inimeste energia ja tegutsemistahet. Ent vaba turumajanduse vältimatuks tagajärjeks on see, et osad inimesed saavad rikkaks, teised jäävad vaeseks. Demokraatia puhul sellist mõtteviisi, et võidavad edukamad, kultiveerida ei saa. Vastupidi, demokraatia peab aitama ühiskonnas tekkivat ebavõrdsust tasandada. Seetõttu on demokraatia arendamisega vaja näha palju rohkem vaeva, kui nõuab panustamine turumajanduse võidulepääsu. Ent jätkem Euroopa Liit ja vaadakem neid probleeme, mis Eestimaal praegu otsustamisel. Täna käivad poliitikute seas tulised debatid selle üle mis ikka on demokraatlikum. Kas see, kui kõik valijad aetakse kas või vägisi valimisCampiinide kardinate taha oma poliitilist eelistust väljendama või avaldub demokraatia hoopis selles kui valimistoimingu võib sooritada ka internetikohvikus tassikest cappuccinot nautides. Kas demokraatlikum on see, kui erakonnal on võimalik vastavalt oma rahakoti paksusele paigutada valimiste eel avalikesse kohtadesse hiigelsuuri plakateid? Või see, kui igale erakonnale eraldatakse võrdselt ruumi oma maailmavaate ja lubaduste propageerimiseks? Kas riigikokku valitud poliitikud võivad kuuluda kohalike omavalitsuste volikogudesse või tuleks vältida kahel erineval võimu tasandil tegutsevate poliitikute koosseisude kattumist? Need on vaid mõned tänapäevakorras olevat küsimused, mille lahendamise üle praegu vaieldakse kuid rohkem, kas formaaljuriidilistest aspektidest lähtudes või siis ühe või teise erakonna suuremat võimalikku valimisedu silmas pidades. Ent kas poliitikud üldse teavad, mida arvab neist küsimustest avalikkus? Täna avalikustatud BNS Faktumi küsitluse tulemused kinnitavad. Avalikkusel puudub seni veel üheselt mõistetav seisukoht e-valimiste plusside või miinuste hindamiseks. Usaldusväärseks peab selliseid valimisi 40 protsenti, ebausaldusväärseks 46 protsenti valijaist. Seega on arvestatav hulk toetajaid mõlemal seisukohal. Ilmselt ei tasuks teha põhjapanevaid otsuseid olemasoleva valimiskorralduse muutmiseks enne kui probleemi valijate jaoks selgeks pole suudetud rääkida. Ning et selline läbirääkimine toimuks, peab initsiatiiv tulema otsustajate poolelt. Viie sotsiaalteadlase poolt avatud Eesti fondi toel algatatud projekt dialoog lähtub eeldusest, et ühiskond on alati tähtsam kui riik. Riigi demokraatlikkuse põhikriteeriumiks pole mitte valimiste ega valimisreklaamikorraldus, vaid see, kas valimiste tulemusel realiseerub ühiskonna erinevate gruppide huve arvestav poliitika. Riiklikul tasandil tehtavatest otsustest osutuvad edukaks ja toimivaks vaid need, mis on piisava põhjalikkusega ühiskonnas läbi räägitud ja mille vajalikkust on rahva poolt mõistetud. Tõepoolest ei taha rehepapirahvas, et ega keeruliste küsimustega tüütama tullakse. Ent neid küsimusi esitamata võib lõhe rahva ja võimu vahel käristada liialt suureks. Miks mitte esitada neid küsimusi lihtsamaks ja arusaadavamaks keeles. Dialoog üritabki, seda teha?