Täna on siis seitsmeteistkümnes november aastal 1968. Täpselt 50 aastat tagasi sündis ühes. Tema kauges nurgas poiss, kellele pandi nimeks Anatoli täna tunnetada kogu meie kultuuriavalikkus ning ametlikes pidulikes annaalidest märgitakse tema isikut järgmiselt. Eesti NSV teeneline kunstitegelane Anatoli Karsnek. Pärast Tallinna konservatooriumi lõpetamist aastal 1950 professor Heino Elleri kompositsiooniklassis täiendas ta end aastatel 50 53 Moskva riikliku konservatooriumi juures aspirantuuris professor Pugaturjovi juhendamisel. 55. aastal kaitses ta samas dissertatsiooni kunstiteaduste kandidaadi teaduslikule kraadile, esitades heliloomingu alal oma esimese sümfoonia f-moll ning viis setu laulu Aldile ja sümfooniaorkestrile ning teoreetilise tööna. Uurimuse setu rahvalaulud. Anatoli karsniki loomingus, mis on tihedalt seotud setu folklooriga, on esikohal sümfooniline muusika. Tan loonud sümfoonilise poeemi võidetud soo 1950 sümfoonilise süüdi partisanid 51, avamängu g-moll 55 ja sümfoneti G-duur 57. EELK KMÜ 40.-ks aastapäevaks valmis tal teine sümfoonia. Vokaalsümfoonilise muusika valdkonnas on Karsnek loonud oratooriumi vürst jäsko ja vanem Meelis. Aastatel 53 54 ja kaks kantaati oktoobrirevolutsiooni 40.-le aastapäevale pühendatud suur oktoober ja Mahtra sõda. Tänavu valmis ooper lastele suur võlur, kuid ligemalt, täpsemalt Anatoli Karznekist, kui heliloojast pedagoogist inimesest laseme rääkida pianistina Heljo sepal, Tallinna riikliku konservatooriumi prorektori Paul Karbil Estonia teatri lavastaja elude Väljaotsal ja muusikateadlasel Helju Taugi. Kaastunne nüüd maha helikopterilt mulje, et me oleme liikunud pilgu Karzneki loomingulise maastiku koguvaatele ja meenutame neid üksikuid metsas harusid, külasid, jõgesid ja järvi, mis selle maastiku moodustavad. Komponeerimise kitsasradadele sattus 10 aastane Anatoli Karsnek poolkogemata. Ta luges süngeevitši romaani ristirüütlid. Ja eriti läks talle südamesse see lõik, kus ta nutta laulis oma laulukest. Raamatus aga olid ainult sõnad kirjas. Sõnu lugedes tuli tahtmine laulu kuulda ja nii kuulas poiss sõnadele viisi kõrvale ja meloodia oligi loodud. Kui te Petseris koolis käis, siis piirdusid muusikalised huvid koorilaulmise ja vene rahvapilliorkestris mängimisega. Kinos aga näidati filmi Subertist vaikselt anuvad mu laulud ja see äratas suurt vaimustust, tõi kaasa kindla ja vankumatus jäänud otsuse saada muusikameheks heliloojaks. Pärast sõda tuleb sõjamees Karsnek vormirüüs konservatooriumi. Ta õpib siin ja ta püüab kirjutada muusikat mingisuguses üldises stiilis. Samal ajal palju sellele mõeldes, kuidas tegelikult peaks kirjutama. Juhendab teda nii parimate klassikaliste traditsioonide kohaselt Brahmsi suunas. Karsnek ise armastab parajasti Suumanni järgmine peatükk. See on uute kõlade otsimine hoopis teistmoodi kui teised kirjutada tahtmine. Omal ajal nimetati seda formalismiks. Eller hakkas innukalt korrigeerima ja suunama seda loomis plaadi ja arvas asja saavad. Aga siis tuli 1948. aasta otsus. Ja teed hakkasid Arinski traditsioonide poole viima. Pärast konservatooriumi lõpetamist õpib Karsnek edasi Moskva konservatooriumi juures aspirantuuris professor pagatarjovi juures. Ja pool juhuslikult satub suvel rahvaviise korjama tookord seal muusikamuuseumitöötajal Tedrel karsniki diviisi kaaslasel oli vaja viiside üleskirjutajad ja nii läheb Karsnek Setumaale. Ja käis mitu aastat. Ja vaevalt ütleb ta ise, leidub setu laulu, mida Karsnek poleks kuulnud ja üles kirjutanud. Nii kammiti läbi terve setu. Ja kõige selle sees. Vähe sellest, et setu viisid hakkasid meeldima. Meenus, et need on juba lapsepõlvest peale kuuldud viisid oma lapsepõlv, möödus Vana-Irboska alevis kus isa töötas tookord kipsivabrikus ja vabal ajal juhatas mandoliiniorkestrit. Ja kui isa võttis kitarri, siis puges Väike-Karsnek, padi kaenlas, talle sülle kitarri ei kuula ja peale ja nii oli hea olla. Nii oli isa esimeseks muusikaõpetajaks. Aga ümberringi lauldi neidsamu setu laule mille najal põrsus kogu Anatoli Kasnike 50.-te aastate helilooming kogutud viisi materjali teoreetilise uurimise kokkuvõtteks sai kas netikandidaaditöö setu rahvaviisid esimesi uurimusi meie võib-olla ühe värvikama ja harmoonia ja rütmi põnevama muusikanurga kohta selle materjali muusikaliseks ümber mõtlemiseks ja nii professionaalses plaanis realiseerimiseks väga tema 1953. aastal kirjutatud setu laulud Aldile ja sümfooniaorkestrile. Setu laulud on lihtsakoelised, aga väga värvikad ja elujõulised pildid rahva elust, mis on tugevasti seotud vanade kommetega. Olgu siis nõudlike ja ühtlasi haledate kadrisantide palvetega kosjaliste saabumise ümber keeva lustaka ärevusega või rahulik hellade hällitamistega. Kas need ei lähe mitte kaugele setu rahvaviisist ja imiteerib toredasti setude laulmist, ennast näiteks tsükli avalaulus Kadrikus? Rahvakooris teatavasti alustab laulmist viisi eeslaulja ehk sõnaline. Pisi argnemisel laulab kõrgemat häält üksikedasi kylle. Ülejäänud tord haakuvad laskuvasse eeslaulja viisi ja nii saab ühe häälsest viisist mitmehäälne laul. Samuti komponeerib Gazneka Kadriko. Selle laulu esimene pool on puhas rahva viis teine pool aga kurtmise meloodia, helilooja enese poolt toodud. Anatoli kaks tükki ma tunnen juba üsna pikka aega kasvatooriumi päevilt peale. Nii et me oleme saanud üsna headeks sõpradeks. Edasi läks koostöö meil konservatooriumis Moskvas juba, kus tema oli aspirantuuris ja mina samal ajal. Nii et ma olen teda pidevalt saanud jälgida ühelt poolt nii lihtsalt kui seltsimeessõpra ja teiselt poolt ka tema loomingulist kasvu kogu aeg. Nii palju, kui me nüüd jälle oleme töötanud koos siin Tallinnas akvatooriumis juba pedagoogidena, mitte enam üliõpilastena. Peab ütlema, et see niisuke, seltsimehelik ja sõbralik joonis oli üliõpilaspäevil. See on tema juures säilunud oma kolleegidesse. Ja tema poole võib alati pöörduda, ta on alati nõus aitama, ükskõik olgu see siis kas see on erialane, mingisugune küsimus või see on igapäevane, mingisugune niisugune noh, puhtmajanduslik küsimus või mul tuleb näiteks meelde seoses sellega, kuidas aspirantuuris olles Moskvas. Ma olin haige, üks kord ja ei, lihtsalt ei olnud kedagi, kes oleks mulle siia toonud. Ja ühel heal tunnil astub tema sisse värsked kalad kuskilt kalapoest akvaariumist otsekohe ja astus ta pliidi juurde ja praadis need kalad ja olin mina söönud ja oli temal hea meel. Nii et see joon on temas nähtavasti olnud ja on siiamaani, mille ainult muidugi head meeltult. No Elleri õpilasena. Peab ütlema, et tal on need head traditsioonid mida Elleri kool üldse on andnud oma õpilastele kõigile. Ja esimesena võiks võib-olla siin just ütelda seda suurt armastust rahvaloomingu vastu kuna tema oli esimene, kes seal ta rahvaloomingut nägi natuke laiemas plaanis. Ma mõtlen nimelt tema lülitas sisse setu folkloori kasutamise, mida meil varem ei olnud nii tehtud, nii järjekindlalt. Siis ta sellega lõi, nagu öeldakse, kaks kärbest korraga ühelt poolt ta väga rikastas omaenda helikeelt. Teiselt poolt aga töötas üles seda maad, mida meil siiamaani ei olnud nii-ütelda, üles küntud veel. Ja selle tõttu need kaks asja koos annavad tema loomingust omapärase uudseppin timmida. Tol ajal varem ei olnud kuulda. Klaverimängijana muidugi maa. Mis tol ajal olid kõik väga värsked ja huvitavad? Mäletan, kuidas järgneid algas, konservatooriumi perioodil olid mingisugused väiksemad asjad, need ma ei mäletagi nii täpselt tagasi. Aga esimene suurem töö oli sanatiin klaverile. Millele siis järgnes 10 pala karakter klaverile ja siis oli sõnad tuli hiljem siis jälle 10 karakterpala ja kuskil seal vahepeal oli meil klint. Kvintetti puhul võib niimoodi öelda, et seal on ansambli üldiselt väga hästi sulatatud klaver nimelt nende keelpillidega ja kui võiks arvata, et see sulatamine on tootnud Ohvriks, võib-olla teatud mõttes karaktiivsuse, seepärast me tunneme ju klaverit kui löökpilli. Ja siis tema just vähem kasutab seal seda niisugust karaktiivselt joonud klaveri juures ja viib teda nagu paneb seda klaveri tuhkem laulma. Ja ometi säilitab sellega küllaldase distantsi teistest pillidest ja sobitab siiski väga hästi üldisesse ansamblisse, kõik need erinevad pillid. Teine hea joon on muidugi see, et ta on seal osanud. No eks see ole ka muidugi inspiratsiooni küsimus, kuidas ta üks või teinekord tuleb. Ta on siiski kõiki pille kasutanud väga täisvereliselt. Tähendab, igal pillil on ju oma nisugune, tämbriline omapära ja, ja ta on leidnud need teemad niivõrd karaktiivselt, igale pillile, et tõesti iga pill võib ennast maksimum näidata. Ennoffsonatiinist peale juba peab ütlema. Klaverimängijana rõõmustas mind kõigepealt see, et kui teil on muusika niimoodi paberile pandud, et mängides tunnet, et seal ei ole midagi üleliigses siis see on üks väga rõõmustav tundemärk. Tihtipeale, noh, me nimetame seda, et on natukene palju vett sees, eks seda vett Kasniki Lifaktuuris kunagi olnud. Ja siin peab muidugi ütlema, see on Elleri koolis tulemushappest, meie maestro ei lasknud kunagi midagi ülearust sisse jääda ja oskas väga, väga selgelt ja puhtalt ja loogiliselt kõike seda nõuda õpilaselt, mida ta tahtis ütelda, mis puutub Gaznegi muusikakarakterid ja siis võib öelda seda, et nii nagu ta ise on niisugune väga liikuva iseloomuga ja lõbus ja rõõmus ja alati niisugune optimistlik. See põhiliselt kajastub tema muusikas ka. Ja võiks isegi öelda teatud niisuguse ülekaaluga ta näiteks ei armasta, kirjutati aeglasi osi. Ta ennem vahetab ühe aeglase Ada asju näiteks mõnes kärtsu vastu, nii muide nagu see on tema klaveri sõnadisust. Ja peab ütlema, et need liikuvad karakterid tal õnnestuvad väga hästi, mis veel rõõmustad klaverimuusikas see, et ta on osanud klaverifaktuuri, ta mängib hästi klaverit. Ja küllap see on tal ka aidanud leida nähtavasti faktuurilisid nisukesi lahendusi, mis on väga klaveri pärast väga mängitavad. Raskusi teeb muidugi folkloori lised käänud, vot see on niimoodi, et ta kõrvale on, väga meeldis, aga näpule on väga ebameeldiv. Aga ta on jälle sedavõrd värske ja huvitav, et need küsimused, kui palju nad ka ei võta aega äraõppimiseks. Seda teed suure heameelega, lihtsalt nii palju, kas siis suurvormidest nagu üldiselt liikuvatest karakterist oli juttu, tähendab allegro osadest? Väikevormid on temal väga pelglikud, väga värvikad. Tuleb meelde, kuidas seal esimeses, 10. klaas on niisugune pala kukk. Ja selle kukega on niisugune tore käänd leitud selle kukeke kiremise puhul ma ei ütleks, et ta on niisugune illustratiivsem naturaalselt illustratiivne, vaid see on lihtsalt väga tore muusikaline leid, mis nagu raamib tervet seda palad. Ja mitte ainult see üks leed sel puhul vaata ka, oskab väga ilusti seda edasi arendada, seda üldist mõtet. Anatoli Kasnik on tore kaaslane, Theodore pedagoog oma õpilastele. Ja ta on tore seltsiline oma kaaskolleegidele, kellega ta seltsis töötab. Väga korralik, suhtub oma ülesannetesse kohusetruult kohusetruu võib-olla liiga niisugune tavaline väljenduslaad, ma ütleksin, ta suhtub oma teese südamega, teeb oma tööd südamega ja see on üks tema suurimaid väärtusi. No vahetevahel on järsk oma väljenduste sel juhul, kui tal on midagi vähehaaval üles krutitud, ühte sama asja ikka seal nagu haige või hell koht, kui saab midagi natuke hõõrutud ja siis sel juhul ta näituvad niuksed järsku iseloomu, aga kui see on tal niisugune moment on tekkinud peale selle, tal on omale väga naljakas tunne v olemine. Vorstike loomingule pole üldiselt omane sügav juurdlemine väga tõsiste probleemide üle. Ei tema muusika on tugev, elujõuline, hoogsalt liikuv ja tegutsedes kohati sisemisi raskusi ületav just selline, nagu helilooja isegi tena setu laulude rahvalikule mahlakusele lisandusid 60.-te aastate vahetusel laulud Sergei Jessenini sõnadele. See on intiimsem individualiseerunud tsükkel mille lüürilist põhiilmet avardavad tramotilisemad või rahvapeo hõõguvast hoost kantud laulud. Tsükli avab oma teksti poolest veidi pettusi, loodusetunnetusega põimunud armastusluulet meenutav laul, kus rahvalikult naljatel toon, nagu püüab varjata tegelikku tõsist tunnet. See on hingestatud loodusetaju ja mingi üsna lihtsalt leebe ja kergelt igatsev meeleolu. Varase koiduaia värskus. Ja varjatud igatsus pääseda armastatu juurde. 1959.-st aastast pärineb tšellosonaat, mille äärmised osad on ehk Kasniklikult jõulise erksa rütmiga hästi teotahtelised, kus kontrastiks on kasutatud setu karjase itku kaeblike ja samas natuke humoorikalt värvitud ohkeid. Võib-olla tõsisemaid lehekülgi Kasniki loomingus me kohtame selle sonaadi teises osas. See on kurb ja ühtlasi lootel muusika seotud mõningase kaudse looduse lüürikaga valitsevat Aga juurdlev ja sündivõitu peatuma jääda. Kooriloomingut Me leiame Kasnike loomingus võrdlemisi vähe ja kui, siis seotult sümfooniaorkestriga ja üldse suuremate ajalooliste eepiliste kontseptsioonidega, võib-olla erandiks, aga väga meeldivaks erandiks on 1961. aastal loodud sviit naiskoorile Peipsi laulud. Siin on sageli kasutatud puhast setoviisi, setude musitseerimine traditsiooni kõige lähedastena laulikute esitusele. Laulus Sinimani seee on viis väga lähedane rahvaviisile. Aga esituse jooksul laulukude, nagu aina tiheneks lisandub grammatiliselt laskuv ülemine hääl. Ja niimoodi paistab, et viisi korduse asemel on tegemist üha täieneva üha areneva lauluga, kuigi viis tegelikult ise ei muutugi. Sümfoonilise muusika loomisel on Anatoli karsnikil küllaltki pikk praktika. Meenutagem tema diplomitööd juba 50.-te aastate algusest. Selle töö siniseks lõpetuseks on teine sümfoonia. Seda ei kanna teravad probleemid, sest sümfoonia on mõeldud noortele ja lahendatud kergemas sümfonietta plaanis. Selles sümfooniast pöördutakse noorte poole erinevatest seisukohtadest. Nõnda peapartiis väga aktiivselt, aga mitte särtsakat või rõõmsa hooga vaid enne hoiatavalt. Tähelepanu ja süvenemist nõudvad. Me kuuleme siin ka vana revolutsionääri jutustust noortele omaaegsetest ärevatest, pingelistest ja tõsistest aegadest. Ja võib-olla kõige lõbusamaks hoogsamaks ja noortele lähedasemaks osaks on finaal oma helilooja sõnade järgi ekstra ulaka ja väga lõbusa muusikaga. See juhtus mõned aastad tagasi, kui Anatoli Karsnek pöördus minu poole ja tuli välja ettepanekuga, kes ei tahaks mitte tutvuda tema ideega nimelt taroli kavatsusel, kirjutada ühte lasteooperit ja teda õlus. Teema. Vägev võlur kahtlemata meil Estonias ütlema ei ole olnud kunagi vägagi rikkalik laste repertuaar. See niisugune ettepanek oli väga tervitatav. Samuti meeldis meelega väge võluri teema. Siis arutasime läbi, kes võiks olla teksti autoriks. Tähendab, kes selle, kes sellel jutustuse kirjutaks nii lastepärasesse riimi ja siis olime juba kolmekesi koos nimelt alati lennuraud ja meie teatri poolt olin siis mina ja asusimegi tööle ütelda töö kulges väga toredasti. Meie koosistumised ja arutlused kulgesid niiskust toredas õhkkonnas. Ja peab ütlema, et alati oli väga külalislahke ja ja nii vaimukas. Ja meie ütlesime nii, autoriga ei ole veel kordagi riielnud vaatamata tükk olid juba välja tulnud. Meile tundub, et lastel hästi meeldib see kõige tähtsam. Praegu me veel ei lõpeta tööd. Teha tee äärde pooltele uuesti välja tuua parandatud kujul ja alati pole kunagi keelanud oma abi paluda, midagi ümber teha. Siis ta teeb selle hästi kähku, enne igasuguse vastu, rääkides mõnede autorite olevilist. Selles mõttes peabki seda kiitma igatpidi. Ja ma loodan, et see kõik meie leiame kauaks repertuaari sisse. Kõik senised edasi näitavad, et laste huvi selle vastu väga suur ja selle eest alati suur suur juubeli aitäh, et ta meie teatri peale eelkõige meie noore teatripubliku peale. Koos kõigi teie sõprade, kolleegide ja austajatega, lubage lugupeetud Anatoli Karsnek teid õnnitleda juubeli puhul, kamin eesti raadio muusikaliste kollektiividel ning muusikasaadete toimetusel. Palju õnne.