Ikka ja jälle igal maal võiks öelda isegi, et igal ajastul kogeb rahvuslikust harrastav helilooja rahvalaulu mõju seda eeskätt muusikas, kuid sõna seadegi kõneleb siin kaasa. Esineb nii rahvaloomingu, otsest laenu tsiteerimist kui ka töötlust. Eesti koorimuusikas võib leida ajajärke meie sajandi algusaastail eriti, kus laulutekstiks võeti rahvaluulet, sõna-sõnalt. Nii on teinud saanud tuntuks ja suurekski Peeter süda, Cyrillus Kreek, Mart Saar. Saksa kirjanik Herder oli esimesi, kes siiralt tunnistas, et just Liivimaa rahvalauludes leidus luule ja muusikajõudu rahvalaulu täielikus lihtsuses, võimsuses ja tõelikkuses. Samal arvamusel oli ka publitsist ja kodu-uurija Hupel, kes Herderile paarsada aastat tagasi eesti rahvalaule avaldamiseks saatis. Siitpeale esineb mitmeid eesti keele kõla, ilu, kiitmisi ja lauluga sobivuse hindamist. 18. sajandi lõpul Leipzigis ilmunud raamatus peab muusikaharrastaja Andreas Graal, kes toob samas ära kaks Eestist pärinevat rahvalaulu, eesti keelt oma väljenduste lühiduses ja piltlikkuses väga poeetiliseks lisades. Kuid ta on veel kultiveerima. Ta. Ammu tuntud on teada ühest keelte võrdlusest, kus eesti keel olevat ilureas seatud kohe itaalia keele järele. Oli sellega nüüd kuidas oli, kuid Saaremaa Estofiili lutset ja märksa varem teatakse väitnud olevat eestikeelsete sõnadega lauldes on saksa viisidki kaunimad kui muidu. Temagi tähendab, et Eestimaa keel asendavad tõlgetes hästi itaalia keelt. Järgnes hiljemgi baltisakslasi, kes eestipärast laulu ja sõnalaadi hindasid. Nii ütleb krüptferet. Eestlased peaksid mõistma saksa keele ebamuusikarikkust ja loomalaule nende oma rahvalaulude maneeris. Neil aastail lõigi Kristian Jaak Peterson oma luuletused. Maa keele unistuseks. Kas lauluallikas külmas põhjatuules minu rahva meelesse omakastet ei vala? Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõusta, üles igavese ust omale otsida? Nii nagu paljudel aegadel, varem ja hiljem ei saanud ega tahtnud renessansiaja inimene piirduda üksnes muusika kuulamisega. Täheldatakse, et enamasti kõik 16. sajandi Veneetsia suured maalikunstnikud on olnud ühtlasi muusikud. Jorsioone Cyntoreto, Giovanni taundiine. Mitmed maalid kujutavad nende esinemisi. Maalil Ghana pulmad. Pilt asub Louvre'is, mängib kontrabassi, tiitjan, tšellot, Veroneesejat, Intaretto flööti, Vassano, nende kaasaegne kroonikakirjutaja vasari hindab huvitaval kombel tintoretot just rohkem muusikuna kui kujutava kunstnikuna. Leonardo da Vinci esimene tutvus Milanos kunstniku andekust tunnustava Hertzaklada Veiko ilmoroga viimase õukonnas leidis aset mitte niivõrd maalikunsti kui muusika pinnal. Hertsogile meeldis väga lauto mäng. Leonardo võttis kaasa muusikariista, mille oli valmistanud peaaegu tervenisti hõbedast hobusepea vormematkides seega pillina uuel eripärasel kujul. Arvestusega muidugi, et see võimaldab täiuslikumat kõla. Ta laulis otse jumalikult oma instrumendi saatel, sealjuures sõnu ja muusikat improviseerides. Ilukirjanduslikult on Ungari kirjanik Henry Marani koovats seda lõiku kunstniku elust. Raamatus Firenze võlur kujutanud niiviisi. Ruumi seinu katsid Veneetsia peeglid, mis heitsid tagasi sadade küünalde jõuste kõrval asetsevate Tungalde vabisevat helki. Juba kõlasid vaikselt esimesed helid. Tundus nagu ärkaks keegi kevadhommikul ja järjest kaunimad hääled ning linnulaulud kostaksid talle aiast kõrvu. Aeglaselt ja voogavat. Peagi muutus meloodia õrnalt tantsuliseks, nagu keerlesid kastemärjal rohul kergejalgsed haldjad. Mahedalt kajavale pilli helile kaasnes jõuline, selge lihtne laul. Üks mõte mälestusi endas peites mu kõrvus vaiksel hetkel sosistab. Kui kaunis armsam sul mu südant leides too ohkesasin mõõgapisteks saada. Sõnad olid tandelt. Näis, nagu oleks ammu põrmu varisenud, suure poeedi südame kirglikkus ja omandanud need Leonardo, kelle käsi manas hõbedase lautele esile helitulva. Kuulajad olid kütkestatud. Esimesena kostis vaikuses sessiljagallerani ohe ja tasane hääl. Võlur Firenze võlur. Suur mõju võib olla muusikale, arhitektuuril, kontserdihoone, interjöörile, akustilise heli kandvusel meie riikliku meeskoori ühelt kontserdireisilt Kölni toomist saadud muljet del kirjutab koori liige Harri Vilpart. Toomkiriku ehitamine on võtnud aega tervelt 632 aastat. Sisenedes portaalist avaneb tohutu hoone pidulik suursugusus, mis seal samal ajal hämmastavalt intiimne pole mingil määral tunda kivide raskust. Akendest langeb pehme mahepäevavalgus. Seda täiendavad omakorda värvikad vitraažid. Ka riiklik akadeemiline meeskoor proovis toomkiriku akustikat. Mozarti Aaveeveerum kandus rist küll hiigelhoone igasse nurka ja kivikurdu. Oli tunne, et kogu ruum täitus helidest ka siis, kui lauldi kõige õhk õrnemat peanissivat. Tantsulise rütmid on juba kaugetest aegadest peale kujundanud ja mõjutanud muusika. Üldilmet. Tuntud prantsuse filosoof ja kirjanik Jean-Jacques Russo ütleb varases prantsuse ooperis stantsitava kohta enda eluvaatest lähtudes pisut irooniliselt. Liis balletti tantsima hakata on väga lihtne. On vürst rõõmus, võetakse osa tema rõõmust ning tantsitaksegi on ta kurb. Siis tahame ta meelt lahutada ja alustame tantsu. Kuid on muidki põhjusi tantsimiseks. Tõsisemaid asju saab tantsides esile tuua. Tantsivad preestrid, tantsivad sõdurid, tantsivad jumalad. Isegi matustel tantsitakse igaühel oma lähtekoht. Richard Wagner jutustab oma teatrielamustest ja loomelaadi kujunemisest lapse eas, mis panid omajagu alus ja tema muusikateatri lämbusele. Tema vanemad õed on armastanud korraldada koduseid teatrietendusi. Kordan, teinud kuulsa austria kirjaniku Grill Pärtseri näidendist safach paroodia ja seal saanud Richard poistekooris kaasa mängida ja laulda. Laulev poistesalk sammunud Kreeka luuletari safarmsama Faoni juhitava võiduvankri ees, kuulutades sangari ülemust ja üllust. Vaat need nimetab neid hetki oma mõjusamateks teati mälestusteks. Õdede lavastustele järgnenud poisil soov ise midagi ära teha nukumängu kaudu ning midagi väga suurt ja teatraalselt. Kord isa äraolekul teinud ta siis algust ja kavatsenud õdesid oma teatritükiga üllatada. Kõigepealt voolinud nukud, riietanud need õdede järelt leitud riide läppidesse ja hakanud siis sõnadesse seadma vägevat rüütlidraamat. Saanud aga vaevalt esimese stseeni näidendist valmis, kui õed käsikirja välja nuhkinud ja alanud lõõpimine aine korratud võltspaatos s ma kuulen lähenevat rüütliratsu traavi. Kuid kõik see pole temas vähendanud teatri kiindumust, mis arenes, tõsi, loovaks tööks. Aeg on. Ruumi koodi aega, kaareljeebee. Üks ja sama luuletus võib ja peabki, kui ta mitme helilooja teoses on muusikasse valatud hoopis erineva näoilme omandama. Siin on paar näidet. Teadagi on kummalgi eri meloodia, samuti tonaalsus. Ent jälgige MK rütmi Puškini ühe ja sama luuletuse erinevas kompositsioonis. Kuigi mõlemad lähtuvad samast taktimõõdust. Masiin Inessilja, Mihhail Glinka loodud heliteosena. Nüüd Puškini Sava luuletus Aleksander Tarkovski viisistuses ning seades Nüüd ka eesti muusikast näide luuletusest erinevalt õhkunud inspiratsioonist. Algul Cyrillus Kreegi, seejärel Konstantin Türnpu laul, mõlemad annavad edasi oma tunde ja mõtte kohaselt Villem Grünthal-Ridala luuletuse talvine õhtu meeleolu. Läti heliloojad, Nõukogude Liidu rahvakunstnikus, Marger thrynzis kohtame mõneti meie Ernesaksaga sarnanevat loovisikut. Mõlemad harrastavad oma tundeid ja mõtteid peale muusika jagada rahvale ka kirjasõna kaudu. Kummalgi on sealjuures oma laad. Kui Ernesaks süveneb püsivalt ja objektiivselt, asjalikult ning humoorikalt kohalikesse mälestus väärsustesse siis säärindusi puhul võime märgata hoogsat laiakaart Vene ja Euroopa muusikamaailma. Seda vähemalt tema raamatu loojangu orel järgi otsustades Eestis ilmunud Ita Saksa tõlkes. Väärimsi tundesfäär on tihtipeale romantiline, võimaldavad seda just tema aineajalised ja ruumilised kaugused. Märgime, et peale omaloomingulise kollektiivi on säärins ka Kirjanike Liidu liige. Täna toome pilte helilooja noorusest, kus nii mõjukat osa etendas orelimuusika. Ise oli traditsiooniline pahjaallale. Tema leidis, et orelil peab olema sügav raskepärane ja värvikas mitega pire ja karjututi. Samas aga on vältimatult ka säravad individuaalsed sooloregistrid. Ta jumaldas toomkiriku ja Riia vana Gertrude kiriku Willi. Ta ei jätnud vahele ühtki Alfred skaldinshia orelikontserti. Ta tutvus kuulsa muusikuga isiklikult ja keelitas teda enda juures maal suve veetma, pakkudes välja kohaliku kiriku orelit ja oma kahte poega lõõtsaga allajaks. See saigi teoks ja poisid said sel suvel koledal kombel vehkida, treenides tublisti nii aju kui ka lihaseid. Vahemärkuseks kõik see polnudki nii väga ammu, helilooja sünniaasta on 1910. Kuid jätkame Margers väärintsi sõnadega. Nii mõndagi leidub siin, mis tuletab meelde meie Artur Kapi, Rudolf Tobiase noorusaega. Kõik nooruspäevad enne kahekümnendat eluaastat olen ma veetnud kirikutornides. Kogu oma mehe ja paremad aastad töötas mu isa lugematutes kirikutes organismile. Ta ei saanud enam oma hobist lahti, istus ööd läbi ning sepitses kirju kuulsatele oreliehitusfirmadele. Maailmas ei ole ega saagi olla kaht ühesugust orelit. Seepärast ei saa ka orelivirtuoos astuda lihtsalt instrumendi ette ja kontserti anda enne tema põhjalikku proovimist. Ta peab õppima tundma registreid, mehhanism, akustikat ja nii edasi. Kõigepealt mõõtis isa orelirõdu pikkust, laiust ja kõrgust. Meie vennaga hoidsime torni laeluugist alla rippuvat mõõdulinti. Tuli välja rehkendada, kui palju võib ruum maksimaalselt vastu võtta. Täis oreli. Organo pleenum kõlajõudu. Kuna ajaloost on teada Jeeriko müürid varisesid kokku ülemääraste helide tõttu. Nähtavasti ettevaatusest ei kutsutud tollal kirikusse kontserti andma kunagi trompetimängijat. Tauride paugutajat muudest. Pillidest juba rääkimata. Ent peatugem veel mõni hetk heliloojast kirjaniku lüürilistel viibudel orelihelide saatel. Olen peadpööritavas kõrguses. Rohelised metsad, sinised metsad, veoletsed metsad. Leoletsed metsad kaovad Leoletsetesse pilvedesse. Kõik on unenäoliselt ühte sulanud. Miks on mu veel nii nukker? Ei, õigem oleks öelda kurbmagus. Linalakk, tüdruk, näen sinu profiili ära, püüan peita seal selle puu taga. Seal selle punase katuse kohal. Ei, seal pilvel. Täna sõidad pilvel aga mulle hoopis vastassuunas. Mina istun tornis ja olen kõige kõrgem poiss koguduses. Aga sind ma ei oska kusagilt otsida. Minul pole nüüd enam siin ammugi kodu. Pole enam isa ega venda, hackid põgenevad kisaga lubja purusest löörist läbi torni akna välja. Aga teoreetilised pilved on ikka samad, hellivad jälle tasakesi ligemale Bioletsest kaugusest. Linalakk tüdruk lavilistasin ülbelt, kui läksin temast mööda aga südab eksles koledal kombel ja käed värisesid. Nüüd sõidab ta pilvel pealegi taganedes. Kas pole veider? Rahulikuna ja valgena seisab järve kaldalt torn sinav plekkkübar peas, vees. Vaatab ta vastu, pea alaspidi sulen silmad ja hakkan unistama.