Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Nüüd ma tean, kuus ja naba ja kus peale ja naba suure külma taaga lai ala, tun draama aga suure külma Me taaga lai jala tundramaaga. Rastun ratt, leidsin paiga, kus on palju suuri metsi. Öeldakse, et see on taiga ja et raa sinna eksi, öeldakse, et see on taiga ja et Ra sinna eksi. Siis ma jõudsin, tuum, et oma tammekännu otsa ka siin ja teadsin, et mind oota, ma Sonste puhkasin ja teadsin, et mind oota, ma Sonste. Et on roo kuuma do meile Õuraasi ja preeria stepi, kaksikWen, ame, rikas, peiti sell, preeria, stepi kaksikvend, Ameerikas Bei. Tere jälle head sõbrad, täna meil on jälle selline rändamise saade. Jah, Reisisaade küll, aga ega ma siit Tallinnast ikka kaugele reisile istumas Nomoraadiuma toakeses ja unistame Ameerikasse preerias, vaatame tarku raamatuid ja uurime ilusaid värvilisi karbikesi. Tee katse jälle üles, ene kaardid, sealt leiate ka, kus see preeria asub ja nüüd oleks hea võtta selline kaart, kus on joonistatud peale need mäed ja tasandikud ja seal ta siis leiate kaljumäed ja apalatšid. Ja sinna apalatšide kaljumägedevahelise alale preerijad jäävadki. Kusjuures nii kaljumägede kui ka sinna Apolatside poole jääb preeriamäe vahele veel üpris suur ala metsametsadest itta ja läände jäävad siis need preeriaaladel, mida rohkem lääne pool, seda rohkem sajab vihma ja seda suurema ja kõrgema kasvuga rohud, nii mõned rohttaimed võivad seal kasvada kaks, isegi kolm meetrit kõrgeks ja sellises rohttaimede osas näiteks ratsanikud kaovad täiesti rohu sisse ära. Seda meil siin Eestimaal on kaunikesti raske ette kujutada, aga keskaladel on rohttaimestik umbes meetri kõrgune. Idaaladel, seal, kus sademeid on kõige vähem. Seal siis on see rohttaimestik umbes nii nagu meilgi paari-kolmekümne, 50 sentimeetri kõrgune. Aga kas neil on mingid oma nimed ka, kutsutakse pika rohulisekspreerijaks ja siis keskmise pikkusega rohuga preerijaks ja siis madala rohulisekspreerijaks. Nii et noh, sellist terminit võib kasutada ka. Aga seda piiri seal vahel muidugi kaunikesti raske tõmmata, eriti nüüd tänapäeval, sest vot see, mille ma rääkisin, seal oleks kehtinud väga hästi veel 100 aastat tagasi, 150 aastat tagasi, aga praegu inimene on ära kasutanud preerijate head mullad ja sinna oma taimed peale külvanud, nii et samamoodi nagu stepiski samamoodi nagu stepis, ainult et viljasaak on nüüd pea poole võrra suurem. Nii ta on jah, aga lääne pool, kus siis on alles jäänud veel seda päris tõest treerijasse ma natukene kehvemini peeturised tarvilikuks üles harida või kasvatatakse nendel aladel siis karju seal siis kohati võib leida seda õiget preerijat, sellise loodusliku kooslus on nii nagu ta oli sadu aastaid tagasi seal reede pingi peal on lepatriinu ja lepatriinu seal täiesti loomulikult olemas, nii nagu väga palju teisigi putukaid liigid on natukese teised kui need, mis meil siin Eestimaa peal elavad. Aga seal, kus on palju rohtu, seal on alati ka rohul palju sööjaid. Ja need rohusööjaid on siis piisoni suurusest kuni kõikvõimalike putukate nii välja kaasa arvatud kõikvõimalikud heinaritsikad, sipelgad siis juba röövtoidulised putukad, nagu näiteks lepatriinud mitmesugused mesilased, mardikad ja nii edasi edasi ja väga paljud putukad on ka selliseid, kes ei rohtu ja teisi putukaid, vaid kasutavad ära need teised putukad oma laste toidutaga valadena, tähendab, nad paigutavad nendesse teistesse putukatest oma munad ja siis putukas käib ringi nagu elus konserve oma pesas, nii nagu elus konserv toiduks nendele mingi kolmanda liigi vastsetele ja need elavad siis selle putuka seest söövad tema praktilised seest tühjaks, ühel heal päeval tulevad nii turvaliselt siia maailma, selliseid kummalisi tegelasi on ka seal preerias olemas, aga putukaid, keda seal on väga palju ja, ja väga erisuguseid, need on kõikvõimalikud sõnnikumardikad. Ja noh, selge see, et kui on sõnnikumardikas, siis peab olema kasesõnnik, mida see mardikas toidus kasutab ja kus see sõnnik tuleb mujalt kui nendest suurtest piisonikarjadest. Ja ka harksarvikutel karjadest. Sest need hiiglaslikud karjad kunagi jätsitreerijates maha kohutava koguse loomasõnnikut ja kui see lihtsalt oleks jäänud ilma lagundatud sinna siis poleks saanud, ei ükski taimega loom, õige pea seal preerias enam elada. Piisonid, ma tean küll piisonid Ma olen pildi peal näinud, aga kese harksarvik on? No tema on ka sõraline loom, ta on umbes meie metskitsesuurune, meenutab seda metskitse ka endale kummalised sarved veidi ette, need sarved suunatud ja pulgataolised ja sarve tagumine ots siis suundubki sinna saba pool, nad on pruunikat värvi, varem peeti nagu veiste sugulaseks piisoni sugulaseks tänapäevases temaatikutena täitsa omaetterühmaks omaette sugukonnaks eraldanud. Sest nad on nii kummalise väljanägemisega. Nimelt on neil taolised õõnessarved nii nagu piisonil või lehmal ja ilmselt sa tead ka, et need lehma sarved ju kunagi ära ei kuku, erinevalt põdrasarvedest, mis pudenevad iga aasta korra. Ja vot seal hargsarvikuseks kummalised sarved ehituselt sarnased sellele piisoni või lehmasarvel kukuvad aeg-ajalt ära, aga ta kukub päris elavaid, jääb sihuke väike muhukene sinna pea külge alles ka enne selle sarve osa pealt ärakukkumist kasvatasin lahkes moodustis asemele, millest siis järgmisel aastal kasvab selline õõnessarv uuesti peale. Ilmselt nende sarvede kummaline ehitus ongi andnud alust neid nii teistest eraldada. Sa tead, paljudel loomadel, eriti karjas elavatel loomadel on tagumine ots valget värvi, see annab siis seal karjas võimaluse 11 hästi märgata, eriti kui näiteks mingi hädaohtu ja harksarvikutel on seal see peegli osa, valget osa kutsutakse peegliks, siis see peegli osa varustatud selliste hästi turri tõusvate karvadega. Kui loomad erutuvad, siis läheb see tagumik neil niimoodi nagu õitsema, kui ilmub suur krüsanteem sinna peale. Ja samal ajal ajavad ka välja hirmus paha haisu, niiet tundlik Kun ninaga loomad saavad juba õige mitmesaja meetri pealt teada, et midagi nüüd on lahti näiteks hunt või koju, et keegi on lähedale hiilimas ja muutuvad ettevaatlikuks ja tormavad siis suure kiirusega minema, nad võivad väga kiiresti joosta. Need on Ameerika kõige kiiremad loomad. Need harksarvikud on teada, et nad olid joosta 65 70 kilomeetrit tunnis. Aga kui need nii kiiresti jooksevad, kas keegi võib nendega veel võiduga joosta? No võib-olla mõned meetrid suudaks neil kannul püsida või nende kõrval joosta jänes, kuda hästi pingutaks. Raamatus pildi peal on see preeria jänese päris samasugune nagu meieneski. Eks nad enam-vähem samasugust ongi, võib-olla kõrvad veidi suuremad ja kogult natukene väiksemad. Kui vaadata siin meie ja neid indiaani muinasjutte siis võib vaadata neil jänestel ka väikesed kavalused. Jaa. Jaa. Iseloomuomadused on enam-vähem ühtemoodi. Räägingi ühe väikese lookesed eile indiaani pärimusest, küülikust ja koiotist. Juhtus nii, et küülik kord ennemuistsel ajal oma aia ääres istus. Tema juurde tuli koiott ja küsis, mis sa siin teed, jänku ei midagi, vastas küsitu, istun ja puhkan ja seepeale sõnas koiott. Ma söön su ära. Söö, ma ei tee sulle midagi halba. Sellest hoolimata söön masu ära. Minugi pärast, kui sa just nii kangesti tahad, kostis küülik. Aga kas me ei jookseks enne võidu? Ma jooksen nimelt väga meeleldi. Heal küll, sõnas kujut. Annan sulle kolm sammu ette, niikuinii jõuan ma sulle ikkagi kohe järele. Küülik jooksis kolm sammu ette. Pööras kohe otsa ümber, hakkan vanaks jääma, kui ka seda ma ei suuda enam nii joosta nagu varem. Siis katsetas ta veel korra joostes veidi maad, aga pidi kohe jälle lõõtsutades ümber pöörduma. Kohe ei, jooksmine ei lähe tõepoolest enam endistviisi hästi. Kolmandat korda katsetades jooksis taga minema ega tulnudki enam tagasi ning koiotid tuli suu jäneselihast puhtaks pühkida. Tõotas terve päeva aga küülikud tagasi tulnud. Teinekord sattus koiott küülikule uuesti peale, nähes hunti tulemas, pärast küülik vana kulunud potti ja asetas selle kividele. Siis pani ta kolm kivipotti, püüdis mõned herilased ja toppis ka need sinna sisse ning kattis nad juhuslikult käepärast olevate puulehtedega kinni. Kui koiott lähenes, hakkas küülik sabaga poti all tuult lehvitama. Kohe tormas koiott uudishimulikult ta juurde küsis. Mis sa sünteediangu, täna pistan su küll nahka, seal ei aita midagi. Vastas küülik, ära söö mind veel ära, näe, siin hakatakse pulmi pidama ja mina keedan Tamal, et pane tähelepuder hakkab kohe keema. Seejuures surus ta tähelepanelikult kõrva vastu potti, milles kinni püütud herilased surisesid. Ahaa, aita mul oma sabaga lõkkele puhuda, jätkas küülik, siis läheb rutem keema. Sest minu saba on liiga lühike, ma käin vahepeal ära, palun inimestelt piima, seda võid sa pärast kõrvale juua, nii maitseb paremini. Kui küülik ära oli läinud, astus koiott innukalt sabaga tuld poti all lõkkele lehvitama. Kuid küülik ei tulnudki tagasi, vaid peitis enda puu taha ja piilus sealt, mis koiott küll ette võtab. Preeriahunt aga lehvitas sabaga tuult ja ootas pikisilmi, millal küüliku ometi piimaga tagasi jõuab. Viimaks otsustas ta Tamale pudru ilma piimata ära süüa, pistis pea potti. Kas katteks olnud lehed koonuga kõrvale. Tema hirmuks paisus seal terve parv herilasi välja, kes talle vihaselt kallale tormasid ja teda nii valusasti nõelasid, et ta pikali kukkusin. Püherdama hakkas. See tegi küll Küllikule palju nalja, aga koiott naeru enam ei kuulnud, sest ta oli nii kõvasti nõelata saanud. Küülik rõõmustas selle üle nii väga ja kõndis oma teed edasi. Sellised lood olid siis indiaanlastel rääkida oma lastele, koiotid hakkas päris kahju. Aga noh, ta on natuke isegi süüdikaatan rumalike. Aga kas ta tegelikult ka nii rumal nagu seal jutuseni? No ma arvan, kui ta tegelikult nii rumal oleks, siis oleks ta enne inimese ilmumist siia maakerale välja surnud, aga ta elab praegu inimese kõrval ja ja nendesamade küülikute kõrval rõõmsalt edasi, nii et ma usun, et ainult küllalt nutikas ja, ja hästi kohastunud. Ja tema ongi üks põhilisi kiskjaid seal preerias. Seal on veel näiteks mustjalg, tuhkur ja röövlinde näiteks koopakakud, Mehhiko pistrik ja teisi selliseid suuremaid röövlind, aga, aga ma tahaks rääkida natuke kummalises kiskest, nimelt tema nimi on vöödke. Kui teda pildi peal vaadata või filmis näha, siis ta on kangesti meie mäkra taoline ainult natukene lühemate jalgadega, sealjuures väga pilgase, selline toimekas ja toimekas peab ta olema, sest erinevalt meie mägrast, kes põhiliselt sööb taimtoitu On see vöödke või nagu paljudes teistes keldrist ja kutsutakse Ameerika mäger suures osas loomtoiduline, tema sööb hiiri, putukaid ja, ja mis kummaline, ta püüab ka neid preeria koeri, kes on sugulased suslikute ja nende ümisetega, kes mujal maailmas steppides elavad tänapäeval jälle raamatus, kui te loete, siis te leia seal nime preeriakoer sest on tulnud kellelegi pähe nad ümber nimetada Rohtla haukuritaks. Seda ilmselt sellepärast, et nad teevad sellist kummalist haukuvat häält. Aga kogu maailm on leppinud rahumeeles, et preeriakoerteks kutsuma ja ei tunne sugugi vajadust neid ümber nimetada, aga meie oleme siin teinud neist Rohtla haukurid, mis minule ei ütle küll absoluutselt mitte midagi. Kaunikesti raske oli neid nende suslikutega kokku viia, keda vanasti preeriakoerte nime all tundsid. Need on toredad loomad, elavad suurte kolooniate naisel preeria keldrikorrusel, kaevates kusagile paari meetri sügavused, käigud elavad suurte gruppidena koos ja huvitav nende elus see, et nad teevad siis sellised urud uru ümbrusesse kuhjuvad kokku sellised väikesed känkakesed, kus nad siis seisad ja vaatlevad ja õhtuti-hommikuti nad seal tantsivad siis kummalist tantsu ajavad pea kuklasse, käpad sirgelt üle pea ja vot siis nad hauguvad ka sellise veidi naljaka häälega, millest siis nende nimi tulnud on. Ja selleks, et seal kuru ümbruses neil mingi oht päris läheduses ähvardama ei hakkaks, siis nad närivad kõik taimed, mis on pikemad kui 15 sentimeetrit, taimed söövad ära ja teevad seal platsi täitsa puhtaks, nii et oleks hea ülevaade ja keegi nii salakavalalt väga lähedale uruaugule tulla ei saaks ja nende liikumise kiirus on lausa hämmastav, nii et nad võivad minu meelest lausa välgukiirusel sinna urgu ära kaduda. Ja sinna nad peavad kaduma üpris tihti sellepärast et sealt üle nende elamise katuse kõnnivad väga paljud loomad. Noh, eriti just piisonid ja kui selline suur piisonikari tuleb, siis selle eest tuleb pakku minnes, muidu nad suured loomud tallavad ära. Nii peab ikka tugev katus olema, piison katusest läbi vaju, turud on pooleteist kahe meetri sügavusel, sellisest katusest ei suuda ka piison läbi vajutada, vaatamata suuri kogukese, kes maal preeriakoera, maa-alused naabritele mitmesuguseid närilised, hiirte taolised loomad, siis see mustjalg, tuhkur ronib maa alla päris hea meelega, aga seal on ka lind koopakakk, kes on kolinud elava maa alla, seal tundub tal see elu turvalisem olema ja seal Tais elab tihtipeale nende Rohtla haukurite orgudes teeb sinna pesa ja vanasti arvati, et nad elavad päris sõbralikud seal külg külje kõrval, aga tegelikkuses asi nii väga sõbralikule koopakak üritaks varastada Rohtla haukurite poeg ja neid nahka panna samal ajal ega need roht lahukurika võlgu ja nemad jälle varastavad munad pesast ära, sealt koopakakku ja söövad neid, aga aga tundub, et nad suudad nii enam-vähem tasakaalus püsida, et üks ei söö teist päris ära ja saab elada see koopagaclega preeriakoer või Rohtla haukur, nii et nad on suutnud aastatuhandeni kõrvuti elada. Tammekännu jaanuaril jälle ühte lugu. Seal pildi peal on üks suur, tehke rati moodi olevas toimetati saba kallal. Jah, sellel loomal on selline tore nimi. Alati kui seda nime öelda, siis tahes-tahtmata ajab naerma. Loomanemine opossum. Ta ei ole küll nüüd päris preeria elanikega vahel. Ta võib sinna preerijasse sattuda ka rohkem metsast alade loom. Aga see on hea õpetlik lugu, ma loen teile selle. Etti ennevanast tuli opossum, ilus, pikk ja kohev saba, mille peale ta piiritult uhke oli. Igal hommikul sukesta seda tundide viisi laulda sisekõige ilusamaid laule, mida ta teadis. See vihastas hirmsasti küülikut, eriti pärast seda, kui karu tal enesel pahameelest tema eputamisele saba tagant ära oli rebinud. Kord oli välja kuulutatud suurt tantsupidu, kuhu olid kokku kutsutud kõik loomad. Küülik taheti vastu saata opossumile, kes kõige kaugemal elas ja seetõttu oleks võinud teel ära eksida. Seda on mul veel vaja, pahandas küülik, just ilmtingimata, mina ikka mina ikka mina ja veel niisuguse pillitud häda pasunale. Opossum oli tõepoolest endast väga sisse võetud. Sestap ta sõnaski. Ma tulen, aga ainult ühel tingimusel. Nende võimaldati mulle otse esireas kõige parema istekoha kus teised tagant mu ilusat saba täiel määral võiksid imetleda. See oli küülikule kade kopsul liig mis liig ja ta otsustas apossumile vingerpussi mängida. Seepärast vastas ta silma kirjatsedes. Sul on tõesti kõige kaunim saba, mida mina elus näinud olen. Ja kui sa selle nüüd veel kenasti Kaharaks lased teha, siis ei leidu tervel peol sinuga võrdset. Arvad sa nii? Oli opossum, meelitatud, küülik kinnitas uuesti. Tingimata. Rohutirts peab sulle appi tulema. Ta on kõige suurem meister soengute alal. Tagasiteel astun tema juurest läbi ja saadan ta sinu juurde. Nüüd ruttas küülik rohutirtsu juurde, õpetas viimasele täpselt, mis too peab tegema, ise juba ette kahjurõõmu tundes. Tantsupeo hommikul saabus rohutirts opossum juurde. Kukkurrott seadis end mugavalt istuma, sirutas saba pikalt välja, sulges silmad ja ja unistas sellest, kuidas ta õhtul oma toreda sabaga peol hiilgab. Rohutirts aga suges vahepeal sabast karvad välja ja mässis saba ümber tihedalt punase lindi. Soengu kaitseks, nagu ta ise seletas, et karv ilusasti hoidma jääks. Tegelikult aga pügasta terve saba üsna paljaks, ilma, et opossum midagi oleks märganud. Õhtuks oli kukkurrotile esireas koht kinni pandud, sinna ta kõrgi ilmega istuski. Kui nüüd järg temani jõudis tantsuga esineda, tõusis ta püsti, harutas paela saba ümbert lahti ja asus teiste etteotsa. Niipea kui trummid põrisema hakkasid, laulis ta piiksuva häälega. Vaadake ilusat saba, kellel on veel nii tore saba kui minul. Loomad lausa hirnusid heameelest tema ümber. Opossum aga pidas seda imetluseks hepakalt, keerutas ta ringi ja laulis, vaadake, vaadake kohevat saba, vaadake, kui ilusad värvid on, vaadake, kuidas ta mul taga lehvib ja Kahar on ta kahvel sündimisest saadik. Siis ei suutnud loomad ennast enam pidada ja naersid, nii et kõht kõveras. Opossum imestas küll, miks nad ometi naeravad. Aga loomad lõkerdasin nii kangesti, et ükski neist talle isegi ütelda ei saanud, miks nad kõik teda naerukrampides vaatavad. Nii kestis see tükike aega, enne kui opossumil tuli mõte korraks selja taha vaadata ja ise oma ilusat saba kaeda. Kui ta lõpuks taipas, et tema imeilus saba on sama paljas nagu rotilgi püüda silmad peast häbenema. Hädaga istus ta kiiresti maha, peitis saba enda alla ja irvitas kaasa. Nii, ja nii talitab opossum veel tänapäevalgi, kui teda üllatada. Selline oli sisse indiaani jutt, õpetlik lugu. Ja tegelikult, ega see saba tal paranenud tänapäeval ei ole ikka sama paljast roti moodi, saba on tal praegu, aga see on väga tarvilik sappa, sest selle abil opossum seal metsas, kus ta puu otsas elab, saab kenasti toime. Nimelt ta tihtipeale ripub seal puu otsas selle saba abil, mis on väga tugev ja hea saba ja sellega on see väga hea rippuda, need küünid marjade või millegi muu järel. Atrielyas ei ole vist kellelgi saba, jänesel ei ole Harkas arvel, ei ole. Piisonirõnga, eks jupia ja tutt otsas imetajatest, loomadest kõige uhkem saba on koiotid, aga linnud on seal päris toredate sabadega ja need linnud, keda seal kunagi oli ka jälle väga palju suurte parvedena liikusid ringi, need olid põhilised mitmes kanalis, et sellised linnud siis, kes saavad rohust ja seemnetest kõhu kenasti täis, nagu te teate, osa linde, putuktoidulised või koguni röövtoidulisi tähendab söövad suuri linde, putuktoidulisi putukaid, aga kana moodi linnud, nemad siis söövad rohttaimi ja nende seemned. Ja seal on kaks põnevat kanalise liiki, keda võiks ühiselt nimetada mõlemad preeria kanad, eks, aga meie raamatutes on nende kohta kirjas, et üks on preeria Kodres ja teine on Puies. Ja mõlemad nad on kuulsad oma kevadiste mängu tantsude poolest, kus siis isalinnud ajavad enda sooled hästi kohevile ja mõlematel neil on siin ümber kaela sellised tühjad õhukotid, mis puhutakse täis ja trambivad kõvasti jalgadega vastu maad, teiesugust, trummipõrinat meenutavat häält. Ja see trummipõrin kostab päris kaugele ja siis nad on täispuhutud ja põristavad trummi, näevad kangesti uhked välja. Senine tantsivad, kuni leiavad endale mingisuguse territooriumi, mida nad kaitsevad teiste territooriumilt. Leitud on siis nagu tantsulust kaob neil ja nad muutub tagasihoidlikuks ja siis tuleb emalind koos teevad nad pesa ja siis jääb emalind üksi selle pesa ja poegade eest hoolitsema, sest seda Besonanti kaua vaja, kuni munadest autakse pojad välja, siis lähevad juba pojad koos emaga sinna preeria rohu sisse ja elavad oma preeria kana elu edasi. Preeria pakuks huvi küll seal ringi rännata ja vaadata, nuusutada, mismoodi see elu seal on. Aga see jääb vist veel kaugemasse tulevikku. Ja nüüd, kui teie lapsed tahate midagi lugeda selle preeria kohta, siis ega väga palju meil temast midagi ilmunud ei ole, aga kui näiteks see sari Seiklusjutte maalt ja merelt või mingid vanad indiaaniraamatute seal tihtilugu on ilusaid looduskirjeldusi ja need on siis enamjagu preeriaaladelt pärit. Et võib lugeda küll kullaotsijatest ja uusasukatest, seal on seiklus ja on preerijast ja siis sealt peaks saama küll enam-vähem selle preeriahõngu. Aga kas me täna lastele küsimusega anname? Ühe küsimuse võiks küsida, kunagi ammu-ammu oli preerias hulgaliselt piisonid, lõpmata suured piisonikarjad, tänaseks on peaaegu täielikult kadunud ja nüüd ma tahtsingi teie käest küsida, miks need karjad ära kadusid ja kirjutage siis meile, mis pärast need suured piisonikarjad reedest kaduma läinud. Laulaksin veel ühe laulu, mis väljendab minu kirglikku soovi preerijad näha. Aa, me, Eerik Haameri ka, miks nii kaugel oled sa ameeri ka, Haameri ka? Sind ei, Jaalne aasta Ameeriga Haameri ka sind ei Jaalne, aga. Aamen Riga, Ameerika preeria mul räägi ta Ameerika Haameri ka, kõik ei tea, ta tahan ma ameerika kaameriga kõik teada tahan, ma. Ütlen ta Me Riga, mis kaal rääkida, preeria, ela preeriakoer ja indi Jaani pojapoeg, preeria, ela preeriakoer ja endi ja nii poja. Puudu preerias karuott, kuid seal on hunt, koiott. Preeria on ju nagu. Preeria on ju naguste palju päikest. Ameerika Ameerika, miks nii kaugel oled sa Ameeriga kaameriga? Sind ei iial. Sind? Ei jaa. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.