Nende vahetu tüprusi alguse esimene terekäepigistus leidis aset Pjotr Tšaikovski korteris helilooja külaliste vastuvõtul. Tšaikovski oli selle 46 aastane, tähelepanusfääri tõusnud noor kirjanik aga tervelt paarkümmend aastat noorem. Anton Tšehhovi kiindumus Tšaikovski tunderikkasse muusikasse oli seaduspärane nähe. Lapseni noorpõlv möödus tal musitseerimas perekonnas, kus eriti vanem vend Nikolai ilmutas võimeid tunde sügavustesse ulatuvas klaverimängus. Tšaikovski huvi ärkamine, kirjaniku looming, kõvastu teisega olla spontaansem, kiiresti esile kerkinud noore ande imetlusega kaasnev isiklikeks kohtumisteks, kõigi põgusateks leida ka pinnahelilooja vend modest ja luuletaja plessejev. Seda siis, kui Tšehhaavoli püsivamalt Moskvasse asunud. Keegi muusikateadlane võrreldes Tšaikovski ja Tšehhovi loomingus ilmnevaid tundetoone teeb pisut paradoksaalse kõlava järelduse. Kuid Tšaikovski muusika päris inimkeelel kõneleb siis Tšehhovi sõnaseade otse, laulab ning mängib pilli. Ja kui reaalsel pinnal nad mõlemad sealjuures püsivad. Kuid olgu pealegi midagi ühiselt ürgset ja sugulasliku, leidub küll nende loomingus. Dmitri Šostakovitši väljenduse järgi ühtne, elus avalduva traadilisuse tunnetus. Tema mõtte kohaselt ei tähendanud aga too kurblikkuse mõistmine nendes pessimismi tulevaste elupäevade väljavaates. Tõelist paatost ja romantika võlu pidas Tšehhov õigeks ainult muusikas. Noores jäästetas ta ise Jeviis sõprugi sinna, kus võis kuulda Beethovenit maal, mõisates peatuste, lühemalt ja vahel ka pikemalt seal, kus leidus innustunud ning võimekaid muusika harrastajaid. Pole ime, et aja jooksul hakkas ta suurimat austust tundma ühtse kovski vastu. See poolehoiutunne kasvas veelgi siis, kui Tšehhov sai Moskvas kontsertidel ulatuslikumalt tutvuda. Tšaikovski muusikaga. Ise küll mitte nimetamisväärselt musitseeriv avaldus Tšehhovi helitundeline hingelaad, tema elu muudes päris üldistes avaldustes. Nii ütleb kirjanik Avilova Tšehhovi kaasaegne. Kui palju oli seda iseärasust, mis võlus tema kirjasõnade kõnelustes. Tavatu mahedus, kõnetooni sujuvus, musikaalne vahelduslikus, sügavast kurbusest, sädeleva naeruni, eriti kirjad olid tal täis muusikat allkirigi tõmmatud paberile nagu võlupoognaga. Tema kõne hääl on mõjunud kuulajale nagu kaunis tšellomäng. Kõik see pannud Tšaikovski legi tähelepanuta jäänud. Ja kui palju kordi Tšehhovi Loomingu haaravust märkides nimetatud tema jutustusi teel ja step. Taeva mõõtmatu sügavuse ääretus üle võib otsustada ainult merel ning öises stepis, kui paistab kuupäeva, see on siis hirmu ära Ta kaunis ja kallistab. Ta pilk, õrn ja ahvatlev, kohtate eelvana vaikivat kurgaani, tärkavad meelde stepilegendid, neis paigus kohatud inimeste jutustused. Kõik see, mida oled osanud näha ja mõista. Kõiges, mida näed ja kuuled, hakkab Berenduma ilu, võidutsemine, noorus, õitseaeg ja kirglike eluiha. Sellest oli raske aru saada. Näised laulab, rohise. Laulja püüdis kedagi uskuma panna, et ta nii kirglikult elada tahab, et ta on alles noor. Ta oleks olnud kaunis, kui kuumus ja põud poleks talle liiga teinud. Igal muusikalisel väljendusel näib olevat teatav looduslik alge. Poeetiline looduse kirjeldus omakorda on suguluses muusika kunstiga. Hommikune kirkus, lehtede kahin, vihma, tormine meri, äike ja talvine maastik. Vene looduse hingust kirjeldas Tšehhov lüüriliselt meloodilise lausega harmoonia rütmiga. Kõnelemata tema näidenditest, kus aimatav muusika teeb enda teatavaks pausideski teatrilaval. Loodusele on tuhandeid valgeid, nad on tähelepanu köitnud heliloojal ja poeedil. Õhk oli muutunud kuumuses liikumatuks, alistub looduskangestus. Ent lõpuks ei pidanud rammestuks step kingud ja õhk rõhumisele vastu. Kinkude tagant ilmus ootamatult nähtavale tuhke sall, kähar, pilveke liikumatus õhus rebenes viski, tõusis tugev tuul ja hakkas mühisedes ning vingudes stepis keerlema. Haljas rohi ja mullune stepihein lõid sahisema. Teel hakkas spiraalselt keerlema tolm, tõustes musta pöörleva sambana taeva poole. Avar ääretu tasandik, mida koolitas kimpude ahelik. Kõrgendik, mis ulatus otse silmapiirini ja kadus lillasse kaugusse. Päike tõusis kaugel eespool seal, kus taevas ühines maaga kurgaanide ja tuuleveski juures. Maad mööda liikus lai helekollane vöönd. Ja äkki heitis kogu stepp endalt hommikuse poolvarju, naeratas ja lõi kastest sätendama. Tšaikovski kuigi aastatelt vanem tööst ja elumuredest koormatum laialdaste tutvustega austuse ja sõpruse osaline täius juba Tšehhovi varastes jutustustes nende autori humaanset taotlusi. Talle meeldis nende realistlike kujundi rikaste sõna seadete muusikaline kaaskõla. Hiljem jäänutele tundmatuks Tšehhovi näidendite varjatud helisevus. Omahäälset elu elavad kauged udus, luhad tühjaks jäänud talutare kuupaistel. Palju sellesarnast oli ta isegi jäädvustanud. Stanislavski oli põhjust tõdeda. Tšehhov laval polnud mitte üksnes poeet, vaid ka maalikunstnik ja muusik, kelle tööd meenutavad levitani maastikupilte ja Tšaikovski meloodiaid. Võib küll nimetada, kuid ei jõuaks siinkohal kirjeldada Tšehhovi kui humoristi kogu talle omases elu jaatavuses. Naeruväärsuste kaastundlikus, hukkamõistus mahedas, kuid nakatavas lõbususes. Kõik see polnud võõras, kuid mitte peamiste tunnustena Katšenkovskile. Palju sellest avaldub tema ooperis seppa, kuule, mis on heliloojad sõprade poolt suureks lüüriliseks komöödiaks nimetatud. Või tuletage meelde tema kustumatut elurõõmu, säras esimest klaverikontserti ja vastavalt pealkirjastatud klaveripala humaresk. Tšaikovski Tšehhovi vaimu ja hingesuguluse kõrval liitub Vene kunstis sellele ilmekalt kolmas maalikunstnik, levitan. Temagi maastikud jutustavad lüürilises laadis mis tahes aastaaegadest nagu mingit ootamatut vaikset ilu avastades ja sel kombel vaataja tunnetesse teed leides. Kunstniku üks tuntumaid pilte on saanud muusika leviitava nimetusegi. Lugesin veel kord tähelepanelikult läbi sinu jutustuse hämarikus. Vot see hämmastab mind, maastiku maaliana. Kirjeldused on nii täiuslikud, näiteks jutustuses õnn, steppide kurgaanid. Ja niisama toovad kunstniku värvid esile tagasihoidliku võlu, mis elustanud Tšaikovski aastaaegade helipiltides. Ja miks mitte lisada neile veel mõned read Tseehaavilt. Kinguse eest, mille loodus oli hiigelsuurtest kividest hunnikusse seadnud voolas hein putkest tehtud torukesest, mille keegi hea inimene oli kivide vahele sättinud peenike veenire. See langes maapinnale ja voolas lõbusena ja päikesest sätendades kiiresti kuhugi. Kingu lähedal valgus väikejääke laiali ja tekitas loigukesi palavat kiired ja tuline pinnas ja õitseda ahnelt. Lõigatud rukkikõrs, stepihein, piimalilled ja metskanep. Kõik, mis oli kuumuse tõttu hallikaspruuniks ja punakaks tõmbunud ja poolsurnud oli nüüd kastest bestuna kohati uuesti ellu ärkamas. Tee kohal lendasid tedre lõbusa häälitsusega. Põldpüü Pärv tõusis lendu ja sööstis oma maheda sirinaga Kinkude poole. Tšaikovski reisid Lääne-Euroopas ja Ameerikas ning Tšehhovi pikk matk Sahhalini saarele takistasid kauemat aega heliloojate kirjaniku kohtumast et ooperi libreto asjus päriselt kokku leppida ja tööle asuda. Kunagi oli neil kavatsusele olnud lavateos Lermontovi jutustuse veela ainestikul. Kuigi helilooja vend modest Tšaikovski Tšehhovi külastades helilooja ja kirjaniku vahelist sõprust värskendas jäi silmapiiril olnud töö kummalgi Loovisikul kõige muu käsiloleva varju. Just neil aegadel oli Tšaikovski ülimalt haaratud ooperi Padaemand lõpuleviimisest. Jutustusest tundmatust inimesest nimetab Tšehhov kesksel kohal Tšaikovski paari klaveripala ettekannet. Kruusi unistus klaveri taha vaadetes lakke nagu midagi meelde tuletades, mängis ta seejärel imepärase väljendusvõimega kah Tšaikovski pala. Nii sooja südamlikult ja osavalt. Näoilme jäi tal seejuures küll tavaliseks, kuid mulle näis lausa imena, et inimene, keda olin harjunud nägema lihtlabaseis räpaseiski oludes, oli võimeline nii kauneiks mulle saavutamatuix tunde äratusteks ja hinge puhtuseks. Palade pealkirjad on edasises mainitud. Need olid parkarool ja lumikelluke Tšaikovski aastaaegade tsüklist. Möödunud sajandi lõpuaastail asus Tšehhov elama Jalta lähedale. Tšaikovski elutee oli aga juba lõppenud. Siin Jalta lähedal kursufis külastas Tšehhovi Sergei Rahmaninovi. Helilooja tõi kirjanikule kingituseks kaasa oma orkestrifantaasia pealkirjaga kalju mille oli kirjutanud varsti pärast konservatooriumi lõpetamist. Noodilehel oli toodud ka epigraaf Lermontovi luuletusest. Kuldne pilveke. Kui õhtu jõudis puhkama, jäi hiigla kaljurinnal koidu ajal taeva sinipinnal jälle rõõmsalt kaugustesse sõudis. Rähmanina voli lisanud sellele kallile ja sügavalt austatud Anton Pavlovi Tseehaavile, kelle jutustuse keel sisu koos Epigraphiga sai programmiks sellele muusikateosele. Üheksas november 1898. Mis siis heliloojat oli meelitanud nimetatud jutustusega midagi võrdväärset looma eeskätt kirjaniku sõna- kõlavus, mis jutustuses Tuisu kirjeldust poetiseerib. Kuigi loodusjõu, mäss reaalselt tekitab ini füüsisele vaevusi nii sõnastuses kui ka hiljem helides on loodusjõudu kujutatud inimtunnete ja võimete ülevas alistuses. Imepäraselt kiirgavast poolehoiust, sõprustundest, milles ühe looming võib olla märkamatult, mõjustab teise oma, kirjutab Sergei Rahmaninovi. Tšaikovski oli üks kõige veetleva maid, kunstnikke ja inimesi, keda ma kunagi olen kohanud. Ta paistis kõigi hulgast silma oma delikaatselt väljenduv arvukusega. Ta oli tagasihoidlik, nagu on tagasihoidlikud kõik tõeliselt suured inimesed. Kuid lihtne sealjuures nagu vähesed. Üht olen siiski veel kohanud, kes temaga sarnanes. Ja see oli Tšehhov.