Marsil kajutisse? Ja vilistan muste kaptenit. Teine tüürimees haarab mul rinnust kinni. Kurat teid võtaks, kus mõistus on? Laevas ei tohi vilistada. Miks vaatan ta lihastesse silmadesse tohutu tormi kaela. Jätan või Eikovi, kiusamise ja Vanstraatoni. Kui sa tüürman ainult teaksid Missugune tore torm vilistab praegu Murrinna raades. Kevadine, värske, rahutu. Sellega võib Jaapani mereekspeditsioonile punkti panna. Punkt. Nii kõrgel abi ei saa. Ja ei lange nii minna. Nii jättis Juhan Smuul hüvasti talvise jaapani merega ning suure halliga uskumus, et viletuult välja kutsub, on pärit ammustest purjelaevade aegadest. Aga või see siis ainult tollal sedasi oli. Võite kindel olla, et teil ei tule pärast vilistamist mitte nädalatki oodata, kui juba tuulemärul käes, aga kui mitte nädala, siis kahe pärast kindlasti seda meremehed tähele pannud. Ja see suur hall. Merenukrus, mis ta õieti on? Pill päikese ees, kase öised mõtted, ka see surma läheduse tunne. Ka see teadmine, et ma tean, ma ei pääse selle nukruse eest mitte kuhugi. Vahetevahel on ta minust tugevam. Ta hallid silmad on nõiasilmad. Kuid aasta võib-olla kahe pärast ilmuvad nad uuesti algul unenägudes. Siis tungivad päisesse päeva ja tuleb minna jälle, et neisse vaadata. Minnaksegi ikka ja jälle minnakse leiva pärast, kuid mitte ainult. Hallide nõiasilmade kutse on paljudele vastupandamatu. Neile on järgnenud Christoph Kolumbus viitusteering, Villem paarends, Ferdinand frangel, Tseemskuuk, Ivan Kontšarlo tuur, Hayer. Ja kui siis mere avarustes mere üksilduses suur hall kõrvale istub, püüab inimene end temast lahti raputada ka, nii, nagu seda on kirjeldanud Ivan kontserafra, kelle puhul avaldati sügavat imestust. Eta vahetas kauaks linna mugavused fregatt ballada, kitsa kajuti vastu ning purjeka reisi läbi kolme ookeani kaasa tegi. Ta kirjutas. Ma ütlesin, et lõbutseti vile järgi. Pärast lõunat tööde lõpetamise järel, eriti pühapäeviti, kõlar harilikult käsklus laulumehed üles vilistada. Ja algab lõbutsemine. Eriti mäletan, kuidas hämmastas mind ühel pühapäeval. Külm udu kattis taevast merd. 100. peenikest vihma. Niisuguse ilmaga tahaks tõmbuda enesesse kontsentreeruda. Madruse taga laulsid ja tantsisid. Ent nad tantsisid imelikult. Nende näoilme säilitas väärikuse, kogunes sünguse, kuid seda agaramalt naisida töötavat jalgadega. Pealtvaatajad nende ümber silmitsesid meid teraselt sellesamas ringe väärikusega. Tants näis pingutava tööna. Aga kui see lõbu oleks ära jäetud, poleks ladunud rahul. Ja veel üks väike katkend. Pärast lõunat kella kolme paiku kutsuti muusikandilt Puubile ja Verde ning Berliini viisid kandlasele ookeanile. Kuid pärast lõunat kuulati muusikat laisalt ja muusikantlik kutsuti välja peamiselt harjutamiseks, et korrata oma repertuaari. Nii on muusika aidanud tõrjuda mereelu üks luisust ka Juhan Smuul, kes kurtis, et loodus oli teda ilma jätnud suurest õnnest, muusikalisest kuulmisest ja muusika sügavast mõistmisest tegi Jaapani merehallides päevades mõttematkamuusikaradadele. Lähen kuulama kurba muusikat. Söögisaalis on klaver enamasti lukus. Vahel õhtuti mängib unistava ilmeline mootorist bajaani mängib hästi. Raketirühma, poiste käes liigub akordion, mida nad kordamööda piinavad. Pill karjub, nende käes ei, hoidlavaid ägis. Hiljuti oli mul võimalus ühe öö jooksul kuulata oma koduküla kalurite nii soolo kui a cappella ettekandeid. Kuulsin seda kõike läbi palaviku kumina. Vähemalt 70 protsenti neist ei pidanud viisi ega tunnistanud mitte mingit noodimärkide võimu enda üle. Sirgjooneliselt, nagu nad on. Põrutas absoluutne enamus imeilusas üksmeeles muusikalistest kurvidest. Otse mul Londonis on Lonni ja Lissabonis lee mulle Amsterdamis anni New Yorgis. Mull Marii laulsid Hazardi ning armastusega. Ja vana talumaja aastakümneid näinud seinad kõikusid, kui nende vastu peksid Möörigavateks eriliseks muudetud elumere lained. Nemad on minu peegel ja mul pole õigust nende üle kohut mõista sest paljude meie muusikaline kuulmine pole parem ega halvem kui hülgel. Tol vapustaval aastatepikkusel ööl tuletasin meelde päevi, kui mul olid veel muusikalised ideaalid ja unistused ning ma tahtsin oma jõu ja häälepaelad anda Nõukogude Eesti niigi kõrge koorikultuuri uutele mäe harjadele viimiseks. Palusin oma sõpra Gustav Ernesaks, et ta mind akadeemilise meeskoori võtaks. Ernesaks sagis oma halli lakke ja vastas sinu musta kassi, ma võtaksin veel, see peab vähemalt viisi. Ja siin, Jaapani merel, tuletasid nad ennast. Ta. Nägi igatsust järelmid. Korjate täie paar. Kena väike ju ei hakka mina ikka meenule koovald arv, aga. Purjetaja vaevlen. Purjelaev lendab välja Kuid täna mul puudub raha, olen rahul, sellega haaratakse. Purjelaev Aarne. Karedad on need meremeeste laulud vahel ka soolasemad soolastest ookeani vetest. Eks arvake, kuidas madruste enda ettekanne ei erinenud millestki eespool antud kirjeldusest ning muusikaliselt kurvid sealgi otseks aetud. Aga karedus pole tõeline, kodurandadele rändavad mõtted võivad olla Helladki. Veel kord, Juhan Smuul. Kuid isegi meid, kellele uks muusika, heli samasse maailm, Amboliti suletud ja kes Me kuuldes paremini kui kurb, Beethoven, kuuleme ometi 1000 korda vähem. Isegi meid saadavad või jälitavad muusikaliselt mälestused kujutult ebaselgelt sõnadesse, tõlkimatult aga ometi saadavad kutsuvad laviinina ellu selle, mida sa unustada ei taha. Ja sagedamini selle, mida pead maha maetuks ja varjad nii enda kui teiste eest. Ja mõnikord toob uuesti kuuldud lihtne lapsepõlvelauluke kuigi selles olid pisarad, püstoli surm sulle tagasi, kauge, õnnelikku päeva või heinast lõhnava õhtu naiivsete unistustega, suurest elus, suurtest tegudest muidugi headest tegudest. Sellise õhtu, kus taevas, meri ja maa mõtlesid ja unistasid sinuga koos ja kõik värvid elasid ja särasid nagu kreeni punastes purjedes. Ja sa oled tänulik laulukesele, mis suutis sulle hetkeks tagasi tuua haruldase hingelise selguse tunne. 20. sajandi ookeanisõiduvahendid on seni olnud raudlaevad jahid, balsaparved, papüüruslaevad ja kummipaadid. Millega üllataksite teie suure lombi küllap raudlaevaga tuur Hayertaal aga valis kõigepealt balsaparve ning siis papüürus laeva. Ta polnud, aga üksik, lane mere rinnal. Mõlemal reisil saatis teda elurõõmus kartmatu meeskond, kellega koos võiks isegi tulest läbi minna. Mis siis veel vees rääkida. Kui papüüruslaev raha oli ületanud Atlandi ookeanil poole oma teekonnast ja polnud ikka veel uppunud, oli põhjust peo korraldamiseks ja seda kirjeldas norra teadlane, nii. Pidutekil jätkus. Juri ronis köögikasti kaanele, trampis hüppas seal nii, kuidas õõtsumine lubas ja laulis vene rahvalaule. Kui ta Volga Volgani jõudis, lõid kõik kaasa. Tema järel kargasin Norman res suupilliga tastile juhatas tervet koori, kes laulis tauninud väli ja teisi kauboilaule. Järgnes itaalia rütmiliste Alpi marssidega. Mehhiko sütitavad revolutsiooni meloodiatega Norra rahulik ja meremehelauludega ja Egiptus kõhutantsu saatnud eksootiliste kurgu häälitsustega. Kuid võitjaks tulid saad tänu Abdul Lachi hingestatusele ja sellele absurdsele kontrastile, mis valitses ümberringi laiuva merefooni ja keskaafriklase vahel, kes kastil seistes Castroli põhja tagus ja rütmika džungliviise laulmas. Taevakaar ise Meyeraal luigekaela läände aina läände meelitanud õnnitud kiired, mida ükski kuningakroon ei suudaks jäljendada. Valgused nagu teadeem mere servast üle taeva troopikamerekatse põhjama, virmalisi jäljendada. Pimestavalt kollased, seejärel veripunased, oranžid, rohelised oletsetoonid. Siis aegamööda sugeneb must. Kunagi kylgendavad tähed nähtamatu, sest sealt, kuhu päikesekuningast kadus niisama aegamööda esile ilusid. Majesteet oli lahkunud. Rahvas tulvas välja. Aier Taal on oma reisikirjeldustes üsna napp selles, mis puudutab muusika osa hea tujulisem meeskonna meelelahutuses ja sellepärast äratab tähelepanu järgmine lõik. Dioodil oli paarisäralikku omadust. Päeval jäi ta kergesti magama, kui ta öösel ei saanud muidu und, kui tal pidi vähemalt padi rinna peal ja muusika kõrva ääres olema. Selleks otstarbeks reedel piiratud lemmiks laagritega magnetofon kaasas. Papüüruse ja köite nagin summutas muusika meie kõrvus, kes kaugemal magasime. Kuid sandiaagoyatsioodis ise inimesele lärmi tõttu juurilt unerohte paluma. George'i magnetofon mängis George'i meloodiaid päeval ja ööl. Olin seda vaevalt pool minutit enne kadumist näinud. See mängis üksinda silla serval Abdullah jala juures, kui ma mööda läks. Abdullah ise seisis seljaga minu poole ja roolis. Normann kõõlus poolest kehast saadik üle parda ja sidus aeru kinni. Karlo Santiago ja mina tammusime lastide asjade sahtlites edasi-tagasi, kuna Juri rühmaseteist Pulfissi ägeen muusikavahis. Möödus paar minutit, enne kui George üle laadungi ahtrisse ronis, et see uuesti mängima panna. Magnetofon oli läinud, George otsis kõikjalt ahtrist vöörist madratsite alt hüüti katuselt läinud igaveseks läinud. Kes on süüdi? Aafrikadžuudo meist tera ei asunud kohe nagu vihane gorilla kes, kes viskas tema magnetofoni merre. Uskuge magnetofoni lükkas merre inimene, kes muusikat kõige enam armastas. Ei ole vist kuulajate hulgas vähe neid, kes linnamaja avatud aknast möirgavat muusikat kuulates ei tahaks sinna aknasse kivi heita või mõnele vastutulijale, kellel valjult mängiv transistorraadio näpu otsas vabandage vastu vahtimist anda. Ainult hea kasvatus takistab kasvatamatus sellele arusaadavas keeles karistamast. Rahu oli nüüd ka vee peal ja inimestel hea meel, et mis võib veel parem olla, kui ise laulda. Julien Norman seisid kõrvuti ahtris veelombi ääres põrnitses alla, vajuvad kuldset saba ja hakkasid siis koos laulma. Videolt jalus, Admariin jalus, Admariin jalus saab, marin. Nad ei soovinud kollast allveelaeva. Meie ei soovinud ja peagi laulsime kõik seitsmekesi ahtris juri refrääni. Tõsisemalt ei võtnud seda keegi. Muu osa laevast ujus ju nagu šampanjapudeli kork ning Jurje normann Asesid sokke pesema ning püüdsid leida midagi, mis riimuks saab Marleeniga. See juhtus siis, kui papüürus laeva ahter uppuma hakkas. Jättes kõrvale motiivid, mis mõjustasid prantsistiitsesteri otsiva mere üksindust, tuleb tunnistada tema kartmatust üksipäini ümber maailma sõitmine oli küll rekordi püüdmine ja selle kinnipüüdmine kuid näib, et peamise võtme enda mõistmiseks on ta andnud järgnevaga. Miskipärast ei tunne ma kunagi sellist mõnu siis kui teen midagi koos teiste inimestega. Nüüd tean, et ma ei tee kellegagi koos olles ühtki asja niisama hästi kui üksinda. Seal sunnib mind arvama, et olen tehtud säärasest puust, mis sobib üksik ettevõtmisteks. Nüüd kõik mu püüded sellest kõrvale kalduda muudavad minu vaid poolikuks isikuks. Näib, et ainus viis olla õnnelik on täielikult teha vaid seda, milleks sa oled määratud. Ja võtkem teda, kui soovite veidrikuna, kuid igal juhul oli ta sümpaatne veidrik mees, kes merd ei kartnud. Mees, kes ka vist kunagi mere üksindust ja suurt halli enda jahile ei lasknud, kes alati igas olukorras säilitas hea tuju ja muretuse. Reisilummus oli mulle verre läinud. Oli lausa rõõm purje üles jääda või trimmida, et simsi maas parimat sõitu teha saaks. Raskustest ülesaamine oli lihtsalt lust. Naersin vahejuhtumite üle, nagu seda olid tollele auricule sattumine suur madalal. Elu hakkas tunduma naljamänguna, mida nõnda ka võtta tuleb. Olin lausa pakatama pealehakkamisest ja elurõõmust, mis naist pärast mõnenädalast üksiolekut taastuvat. Vististi võttis küll kolm nädalat aega, enne kui tavalise elu materialismi lahti sain. Olin muutunud kaks korda võimalik kamaks, kui teiste inimestega koos elades. Kõik mu elamused olid tugevamad, erutus, hirm, hea meel, tunne, et oled midagi saavutanud, kõike tajus teravdamine. Kord ärkasin keset ööd. Leidsin jahi täiesti vaikseks jäänuna. Kui ma siis seal nõnda lebasin, murdsin teadmiksundub kurjelt, kui une ajal selle asemele tuules plaksuda. Ning miks poom siiasinna õõtsudes ei kägised. Läksime üles kokpitti. Ja esimene asi, mida märkasin oli planeet Jupiteri peegelpilt vees mida ma kunagi varem kaldast eemale olles näinud. Merepoeesia olgu selle taga vaikus või torn on Chitsesteri sule alt toredasti välja tulnud täioritanud eriti kirjeldada maiseid asju kogu maailma eri paikade erinev loodus ja linnad huvitasid teda määratult vähem kui meri oma 1000 näolisuses. Ja ta reisiraamatutes vaheldub aru andeline stiil, millised purjede vahetamised, millised remondid sööma ja magama. Vaheldub hästi läbi tunnetatud värvikate merepilt. Chesteri jaht Chipsi Nov neljas pakkus eluks palju mugavusi. Oma 65. sünnipäeva pühitses mererändur atlandil ekvaatori lähistel. Olen siis õnnelikult nii kaugel. Istun šampanja kokteiliga kokpitis. Äsja lõpetasin südamliku toostist, Zeelajad Silse terviseks. Täielik piduriietus, making, elegantsed, uued püksid, mustad kingad ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Ainsaks puuduseks on see, et olen oma kikilipsu maha jätnud ja pean nüüd kasutama hariliku musta kaelasidet. Mis mured saab siin olla, kui mul on kaasas mu oma Jahtklubi kuningliku läänejahtklubi ja selle vana saatorid, transsi teda nähes tundub mulle alati poleks midagi imelikku kuidagi kusagilt salataskust vilepilli välja tõmbaks. Kui pidu auks mängima hakkaks. Kingitud pudel armsad brändid kokteile valmistamiseks, kui mu ümber on tüüne õhtu, kui ma kihutan paraja seitsme sõlmega, kui meri on rahulik, peaaegu et ilmalainet. See kõik kokku on erakordselt meeldiv. Lasksin käima magnetofoni, et kuulata pisut muusikat, mis Tšiilis minu jaoks lindistanud. Meenus, et olen tahtnud paluda teda salvestada mulle ka Sheila ja tema enda häält. Kuid unustasin. Taarusin poist välju üsna vaevaliselt. Hakkasin ringi vaatama, kus riided on. Otsisin parajasti paadi küljelt paremat jalatuge, kui mind äkki haaras paanikasööst. Tajusin, et tegemist on millegi väga tõsisega. Enam polnud aega rõivaste jaoks. Rabasin kaasa üksnes julgestusotsa ja rakmed, kinnitades nad endale ümber juba kokpitis. Tuul oli Chipsi moosi täiesti lääbakile surunud, niiet puri käis vees. Jaht ei kuuletunud, tuuleroolile. Polnud ka midagi imestada, sest isegi siis, kui ma tuuled viiva rooli küljest lahti päästsin, ei andnud pilli. Oleksid purjed võinud täielikult vette vajuda. Laine lahtisest kajutiuksest sisse pahiseda ja jahi põhja viia. Ja ikkagi üks hilisem ookeanireis jäi sellele Sinbad mäle sõitele Francis džiidsesterile viimaseks. Mees, kes maas suurt ei hoolinud, kadus jäljetult mere avaruste taha. 65 päeva elasin eranditult sellest, mis merest sain. Muu valkude ja rasvade ratsioon oli küllaldane. Kahtlemata oli minu äärmine kõhnumine tingitud suhkrupuudusest. Teiselt poolt aga veendusin kogemuste põhjal, et ma ei ületanud ohutuse piiri. Mille suhtes ma enne ärasõitu selgusele ei olnud. Kuigi ta tegi tähelepaneku, et kummipaadi sooritatud ookeani reisi kõik tähtsad sündmused langesid alati kolmapäevadele koosnesid ta nädalad tavaliselt üksnes neljapäevadest, sest need olid kalapäevad menüüs toorest lendkala planktoniga või makrell planktoniga võimeri, ahven, blank, toniga. Igal juhul võib igaüks ise arvata, kui vaheldusrikka toidusedeliga. Peale neljapäevade olid ka veel näljapäevad, mil meri midagi ei anna. Alen Bombaar sai kuulsaks, kuigi ta ei läinud oma kummipaadiga seda nõutama. Ta oli iseendale täiuslik katsejänes, kes peale füsioloogiliste vaatlustel pani suurt rõhku ka psüühilise seisundi jälgimisele. Sest inimeste mere hukkudes, mille arvu pumbarama katsete tulemusena soovis vähendada, mängib suurt osa ka alistumine, võimita, alistumine, hirm, paanika, tahtejõud. Pumbaar tunnistas, et tema tahtmata ronis paati ka üksinduse tunne. See rõhutada igast küljest hiiglaslikuna ääretuna nagu ookean ja ainult pidev töökindel päevakord aitas tapvat üksildustunnet tappa. Ei, see on tõepoolest liiga kallis hind. Maismaal elatud võrratute päevade eest. Kas mul oleks kergem, kui ma üksinda ei oleks? Küllap vist. Ja siis jälle optimismi noodid. Kui mu puri marutuult talub, siis seda parem jõuan kiiremini kohale. Pumbari päeviku leheküljed annavad tunnistust, et ka tema mere üksindust aitas ületada tugev side muusikaga. Aita saadio. Ent tal olid kaasas ka mitmete maailmakirjanduse teoste kõrval Beethoveni kvartettide ja Bachi mõlema passiooni partituurid. Öö jooksul on tuul õnneks natuke tugevnenud ja nüüd arendan jälle head kiirust. Minust lendas üle suurepärane tormipääsuke. Tegin katsetada, kinni püüda, sest mäletan igatsusega tema kaaslast, kes mul sünnipäeval konksu otsa sattus. Kahjuks aga ei tulnud sellest midagi välja. Eile veetsin suurepärase õhtu, kuulasin raadiost Schuberti seitsmendat sümfooniat. Kummaline lugu. Kogu ookeani sõit toimus selles sümfoonia tähe all. Tavaliselt mängitakse seda küll üsna harva, kuid ookeanil veedetud 65 päeva jooksul kuulsin seda kuus korda. Pumbaari ööd ja päevad ookeanil olid pidev võitlus elu eest. Võitlus söögi eest, võitlus halastamatu päikeselõõma või raevukat tormihoogudega. Juhtus sedagi, et tuli ennast ja kummipaati kaitsta hai teravate hammaste eest. Ja siis jälle rõhub üksilduse tunne. Eli muutub aga üha nõrgemaks, vaevalt kuuldavaks kasinaks. Olen sunnitud kõrva raadio vastu suruma. Nüüd kaotasin viimase võimaluse koordinaatide arvutamiseks täpse aja järgi. Põhjanaela järgi ei oskama oma asukohta kindlaks määrata. Pealegi musekstandi peeglid mereveest tuhmunud. Secstanud ei ole öösiti kasutatav. Olla ei ole enam ühendust maismaaga. Ma ei saa enam mingeid uudiseid. Ja vähehaaval hakkan isegi kujutlust inimhäälest kaotama. Nüüdsest peale kuuleme veel ainult üht häält, omaenda häält. Jään täiesti üksi. Pole ime siis, et õnnepäevade hulka kuulus kohtumine inglise kaubalaevaga. Too tervitas lipu kolmekordse tõstmise ja langetamisega prantsuse vabatahtliku merehädalist pärast 50 kolmepäevast eraldatust muust maailmast saapombar veeta, mõned meelde ööbivad hetked koos teiste inimestega. Ja siiski tuleb tal lahkuda, sest katse pole veel lõppenud. Natuke taarudes, kuid ikka veel küllaltki kindlal sammul. Läksin reelingu äärde, kust läks alla maabumistrepp, mida mööda ma oma kummipaati pidin laskuma. Kapten oli liigutatud, kogu meeskond julgustas mind ja soovis mulle head jällenägemist kuival maal. Kui ma juba nöörredelist alla laskusin, hüüdis kapten mulle, mis võin ma teie heaks teha? Lean tingimata midagi teie heaks tegema. Mis võiks teid rõõmustada, mida soovite? Mulle meenus, et mu juba teekonna algusest peale polnud Bachi kuulnud. Ja vastasin, et sooviksin jõuluööl Kuuendat brandenburgi kontserti kuulata. Kui tarvis, pööram kogu maailma pahupidi, kuid tõotan teile, et jõuluööl seda kontserti kuulete. On läinud veel rida raskeid päevi ja lõpuks vastu tulnud tükk kindlat maad. Barbadosel saar. Kombaari reis on lõppenud. Kella 10 paiku õhtul istun ja pööran aeglaselt raadionuppe, et aparaati Briti ringhäälingule häälestada. Kuulete brandenburgi kontserti homme õhtul sel ja sel kellaajal selle sel lainepikkusel. Vahepeal oli brite ringhäälingut minu Barbadosel saabumisest informeeritud ja ma sain neilt järgmisel hommikul telegrammi, milles veel kord kinnitati, et minu poolt tellitud kontsert samal õhtul ette kantakse.