Algab kuues saade sarjast eesti muusika sajand. Stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Meie seekordne vaatlusaeg on 1969 kuni 1984 rasked aastad, õieti aastatelt, mil elamise raskus järjest suurenes. Millal sina, kuulaja, seda hakkasid märkama, et tegemiste mõttekus järjest keerulisem on säilitada? Igal on oma vaatenurk, mis ka vanusest sõltuv, selge see. 1969. Juubelilaulupidu. See andis legaalse ettekäände tuua välja rahvuslikku mõtet kavade koostamisel rahvariiete kandmisel ja Ernesaksa suur tarkus alustada Mihkel Lüdigi Koiduga taevasse tõuskume lootuste loit kuhu mujale ongi lootusel tõustab külalised, imetlesid rahvariiete mitmekesisust ja eesti laulude nukrameelsust. Niisugust pidu meil rohkem ei tule. 1969. aastal kirjutas Veljo Tormis rammi 25.-ks aastapäevaks maarjamaa ballaadi. Tekst Jaan Kaplinski tolmust ja värvidest. Üks pealkirjata alle kooriline lugu, mis kajastas meie tolleaegset tänapäeva pealkirja soovitas Veljo Tormise äi Paul Rummo. Maarjamaa kui alistatud maa sünonüüm. Veel kirjutas tormis sel aastal muusika filmile kevade ja mitmete muude laulude hulgas ka nekruti. Põgenemine Tallinna Toompealt koju, Kuusalu kihelkonda ka meeskoorile. Tormis hakkas vabakutseliseks, mida see heliloojale tähendas nõukogude ajal Kultuuriministeeriumi ostukomisjoni otsus määras su sissetuleku suuruse või, ja ka seda tuli hiljem ette su sissetuleku olemasolu. See tähendab vastava telefonikõne peale. Seda vist nimetati telefoniõiguseks vastava telefonikõne peale. Teatud persooniteoseid ei ostetud. Kas üldse või mõnda aega. See telefoniõigus võis laieneda ka teoste avalikku esitamist lubava või keelava otsuse peale. Raadio, televisioon, kontserdisaal, teater, aga ka loengute sisu Tallinna riiklikus konservatooriumis näiteks oli selle telefoniõigusega kuidagi seotud ja Veljo Tormise puhul just nii läks. Umbes 10 aasta pärast. 1969. aasta septembris tähistati Tallinna riikliku konservatooriumi viiekümnendat juubelit. Et selleks saada võimudelt luba, tuli juubelile anda ideoloogiline tähendus. Rektoraadi taotlus kirjas kaheksandast juulist 1968 EKP keskkomitee osakonna juhatajale Sarryle. Kuna konservatooriumi ajalugu on heaks näiteks vene progressiivse Kulka tuuriv viljastavast mõjust eesti kultuurile ning eesti muusikute aktiivsest opositsioonist eesti kodanluse venevastasele šovinismile siis juubeli hoolikalt ettevalmistatud tähistamine peaks avaldama poliitiliselt soodsat mõju. Ma võin nüüd küsida, kellele aga tollel ajal oli tähtis saada luba ja luba saadi. 1970. aasta 16. juunil suri Heino Eller. Eino Tamberg sai valmis balleti Jomannadentaato. Tallinna riikliku konservatooriumi lõpetasid 70. aastal ka need noored muusikud kes moodustasid Tallinna muusikakeskkooli esimese lennu. 1965. aastal. Vladimir Alumäe käima pandud kool töötas esialgu ruumi probleemidega, vaeveldes aga entusiasmiga ja erialaliselt tulemuslikult. 1970. aasta sügisel toimusid Tallinna muusikakeskkoolitunnid juba Kivimäe õppehoones. Tallinna riikliku konservatooriumi rektoriks sai Viktor Gurjev järgmiseks tosinaks aastaks. Veljo Tormis kirjutas segakoorile tsükli liivlaste pärandus ja järgmisel 71. aastal Vadja pulmalaulud. Siit hakkab paistma uus rida soome-ugri folkloori tuginevaid tsükleid, mida me tunneme hiljem. Nime all unustatud rahvad. Aga esialgu neid laulma ei kiputud. 1971. aastal valmis Arvo Pärdi kolmas sümfooniateose arutelul. Heliloojate liidus soovitas üks kolleeg rohkem kasutada Pärdil klarneti väljendusvõimalusi. Muid täiendusettepanekuid oli ka. Neid ei olnud eriti mugav kuulata, kuni Hans Hindpere selle sofistliku Elu järsult lõpetas ja teatas üsna jõuliselt, et see olevat kõige mõjusam teos mida tal on üldse võimalus olnud elus kuulata. Ja selle peale ütles helilooja Pärt. Tänan kõiki sõnavõtjaid, mul on neist nüüd selgem pilt. Matti Kulberk lõpetas Tallinna riikliku konservatooriumi esimese sümfoonia, aga sai kohe tellimuse balletimuusikale. Ago-Endrik kergelt. Ballett pidi tulema Boris Vilde teemale ja ballett valmis 71. aasta detsembri lõpus Maltale Reon. Nagu juba nimetatud, siis samast aastast ka Vadja pulmalaulud mille esiettekandega läks peaaegu aasta ära, ennem kui Ants Sööt võttis selle oma kooriga teha. 1972 Ester Mägi variatsioonid klaverile, klaarnetele ja keelpilliorkestrile. Lepo Sumera ilmemooria oma õpetaja Heino Elleri mälestuseks. Veljo Tormis Raua needmine 72. aasta aprillis Tallinna kammerkooril läks teose omandamisega. Aasta esiettekanne oli Tartus kuuendal mail 73. Tamberg kontsert trompeti-le orkestrile, esiettekanne oli Moskvas Timofei toksitzeri poolt. Matti Kulbergi puhkpillikvintett Mess tammekvintetti repertuaaris püsis pikalt ja reisis väga paljudes kontserdipaikades ka üle Nõukogude Liidu riigipiiri. Esimese kontserdi oktoobris 72 andis Hortus Musicus. Nende esialgne siht oli süveneda pahi eelsesse muusikalisse aega. 78. aastal. Teatavasti sai Hortus muusikusest riikliku filharmoonia koosseisuga ansambel. 72. aasta kevadel lõpetasid Tallinna muusikakeskkooli Andres Mustonen, Paul Mägi, Urmas Krull, Renee eespere, Rein Rannap, Madis Kolk ja hulk teisi tublisid noori inimesi. Kelledest nimetatud mäe kultuurielu aktiivsete tegijatena. Mõne aasta pärast juba vägagi märkame tagasi tulles Tormise Raua Neetmise juhte. Tallinna kammerkoori 10. aastapäeval lauluvõistlusel sai Veljo Tormis Raua niitmise eest teise preemia. Mõned žüriiliikmed leidsid teose olevat liiga patsifistliku sõjavastast lugu ei või propageerida. Oli mai 1972. Kui Kultuuriministeeriumi ostukomisjon raua Neetmisele hinda määras, sai selleks 50 protsenti nominaalist sest see olevat rahvaviisi seade. See esimene hind oli muide 30 nõukogude rubla. Kibe nali on selles, et raual Neetmises ei ole ühtegi originaalset rahvaviisi. 75. aastal külas Raua needmine Varssavi sügisel. Juba kõnealusel 72. aastal soovitas Boris Kõrver heliloojate liidust kirjutada midagi temaatilist. Et raual Neetmise ja maarjamaa ballaadiga koos saaks esitada neid teoseid riiklikule preemiale. Vaja olnuks midagi üldpoliitilist. Veljo Tormis võttis aluseks Lenini originaaltekstid, mis räägivad rahvusküsimusest. Need on pärit Lenini viimastest artiklitest, mis olid avaldamata, kuni Hruštšovi ajal nad esmakordselt publitseeriti. Abiks oli tormisele Nigol Andresen, kes oli olnud muide esimene Lenini teoste eesti keelde tõlkija 40. aastal. Veljo Tormise mõte oli Lenini sõnade kaudu juhtida tähelepanu rahvuslikele probleemidele. Viiendal novembril 1974 sai Veljo Tormis NSV Liidu riikliku preemia esmakordselt selle preemia ajaloos a cappella kooriteoste eest. 1976. aastal ilmus Leningradis kirjastuses muusika nuut mis sisaldas riikliku preemia saanud teosed. A cappella Raua needmine, maarjamaa ballaad, Lenini sõnad, Tallinna riikliku konservatooriumi raamatukogu direktor erialalt muide, koorijuht ostis konservatooriumi raamatukogule seda väljaannet ühe eksemplari. Seda ajal, kui koorijuhtimise erialadel piaid oli tunduvalt arvukamalt, kui praegu. Tuli palluta toonast prorektorit Endel Lipp pust sekkuda, sest siinkõneleja oli 76. aastal väga noor õppejõud, kelle arvamus raamatukogu juhatajat ei huvitanud. Muide, samuti Kütus ei rannikuga 76. aastal Šostakovitši neljanda sümfoonia partituuri ostmisega. Ta ostis seda ka ühe eksemplari. Toodud asjaolud näitavad Brežnevi-aegset vaimsust, õieti vaimu tasalülitamist kõige madalamal tasemel. Ma ju ei tea, kas Anniko sai vastava korralduse partei liinis nõukogude heliloojate teoseid osta vähe või valikuliselt, aga tõenäolisem on, et stalinliku ajal õpitu kuuldu oli talle jäänud muutumatuks, tõeks see puudutas Šostakovitši. Tormise suhtes võis rakenduda mingi muu käsuahel või isiklik antipaatiad. Kunagi hiljem ütles tormis selle kõnealuse noodi kohta mis riikliku preemia saanud teoseid sisaldas. Kui sa teaksid, kui palju vaeva mulle maksis, et Lenini sõnad oleks selles väljaandes mitte esimene vaid viimane teos 72. aastal. Konservatoorium kolib vähehaaval Kivimäele. Georg Ots salvestab keldriga LPT täie Mart Saare laule. 73. aastal tähistati Rudolf Tobiase sajandat sünniaastapäeva. Muude ettevõtmiste seas telliti selleks puhuks Vardo Rumessen neilt Rudolf Tobiase klaverikontserdi rekonstruktsioon, klaviir, partituur, helisalvestus ja lõpuks ka plaat. 74. aastal suri Bogotaaž Olav Roots. Sellest teadsime meie siin tollel hetkel väga vähe. 74. aastal suri Amsterdamis David ois trahve ja kui ta põrm toodi Moskvasse siis oli lennuväljal seda vastu võtmas paar ametnikku ja kaks üliõpilast. Veebruaris saadeti välja Nõukogude Liidust Solzenitsen. Estonias esietendus Matti Kulbergi ballett pöördlava Marius peti paavst. Novembris sai Veljo Tormis Nõukogude Liidu riikliku preemia. Nagu öeldud. Ja 74. aastal kirjutas tormis Gustav Ernesaksale pühendusteose laulja. 1975. Aprill pedagoogiliselt töölt Tallinna riiklikus konservatooriumis kõrvaldatakse Helju Tauk. Viiendal juunil sureb Paul Keres. Üheksandal augustil sureb Moskvas Dmitri Šostakovitši. Viiendal septembril sureb Georg Ots ja novembris lahkub Roland Laasmäe. Tegevust alustab Tallinna klaveriduo Natali Sakkov Toivo Peäske. 1976. Teisel juulil esietendub Eino Tambergi ooperis Serrano Teder, Särak. Mati Kuulber kirjutab sonaadi kahele klaverile. Oktoobris kannab Hortus musicus ette Arvo Pärdi tintinnabuli. Neljandal detsembril sureb Benjamin Britteni. 1977 lahkub Voldemar Panso Hugo Laur võõrsil Karl Ristikivi Artur Ratson. Bruno lukk saab rahvakunstnikuks. Rauno lukk on sellel ajal 68 aastane. Veljo Tormis kirjutab Valmis dokumentaalkantaadi häälet Tammsaare karjapõlvest. See on meeskoori tellimus lähenemaks Anton Hanseni 100.-ks sünniaastapäevaks. 77. aasta sügisel kantakse Polütehnilise Instituudi aulas ette Arvo Pärdi, Tabula Rasa, Gidon Kremer, Tatjana krindenko, Alfred šnitke ja dirigendiks Eri Klas. Ja 77. aastal kirjutanud Pärt Valmis. Kantuse Benjamin Britteni mälestuseks. 1978. Lepo Sumera ballett Ansel meil lugu. Seenekantaat, mille esimest osa esitavad Mati Palm ja puhkpillikvintett. Carol loitel valiti paavstiks. Edaspidi teadsime me seda inimest, Johannes Paulus teise nime all. Kirill kontraažin, kes esimese Nõukogude dirigendina oli plaadistanud Šostakovitši kõik sümfooniad muutus keelatud nimeks Nõukogude avalikus ruumis. Raimo Kangro kontsert kahele klaverile. 1979. Jaanuaris kantakse ette Eino Tambergi esimene sümfoonia, mis on pühendatud Voldemar Panso mälestusele. Kevadel lahkuvad kuuajase vahega Eugen Kelder ja Vladimir Alumäe. Esimesel oktoobril, Neeme Järvi dirigeeris rahvusvaheliselt muusikapäeva kontserdil viimast korda ERSO ees. Edaspidi ei olnud tal tööd nõukogude liidus. Järvi jalutas Kadriorus ja söötis oravaid kuni nõukogude liidust lahkumiseni. 13. novembril heideti Eesti NSV heliloojate liidust välja Arvo Pärt. 25. detsembril. Pangu kuulaja tähelekuupäeva. Heliloojate liidu töökoosolekul tutvustas Veljo Tormis tsüklit kurvameelsed laulud häälele ja puhkpillikvintetti-ile. See oli pühendatud Neeme Järvile. Olgu öeldud, nii kaua, kui see pühendus olin nordi peal näha, keelduti seda teost ostmast. Viimases hädas kleepis tormis selle pühenduse peale ühe valge pabeririba ja siis kõlbasse tükk osta küll. 1979, Veljo Tormis, Ingerimaa õhtud. Ja Rootsis, kirjutab Eduard Tubin reekviemi Samuel Saulus tellimusel. Flöödisonaadi. Tavainimesel on väga raske tellida nõukogude ajakirjandust. Sirbi tiraaž on kõvasti vähenenud. 1980, viies jaanuar. Igavikku läheb Uno Naissoo. 10. jaanuaril sõidavad ära Järvid Neeme oma lasteaia oma abikaasaga. 18. jaanuaril. 19. jaanuaril ründas Nõukogude Liit Afganistani. Seal oli 80000 Nõukogude sõdurit. 80. aasta kevadel on poodides äärmiselt tõsine toidunappus. Ajakirjanduse tellimine on veel raskem kui eelmistel aastatel. Tallinna riikliku konservatooriumi kollektiiv sai võimaluse tellida 35 eksemplari ajalehte sirp ja vasar. 35 eksemplari konservatooriumi pedagoogide kohta. Üliõpilastest rääkimata. Palju seda ikka vist ei ole, küll, aga edasid, said tellida kolm inimest. Kui äkki mõni kuulaja ei mäleta, mis asi oli edasi siis mingil aja möödudes edasi muudetakse tagasi Postimeheks. 80. aasta suvel toimuvad olümpiamängud Moskvas ja Tallinnas ja selle raamides korraldatakse mitmesuguseid kontserte ja teatrietendusi. Ja 27. juulil 1980 esietendub teatris Estonia Veljo Tormise kantaat ballett Eesti ballaadid. See on etendus, mis saavutab varsti kuulsusega üle lahe publiku hulgas. Ja on teada juhuseid, kus laevaliiklus korraldatakse mõnevõrra ümber ja terve laevades. Huvilisi tuleb varasema laevaga. Tallinnasse vaatab varasemaks tõstetud etenduse Eesti ballaadid ära, et saada õhtul viimase laevaga Helsingisse tagasi. Millestki ometigi kõneleb. Septembris toimus Kadriorus propelleri kontsert mis andis kuuldavasti mitu aastat tunda nii Eesti raadio kui ka Eesti televisioonitegijatele. 28. oktoobril 1980 on alla kirjutatud 40 kiri. Enne seda olid olnud Poola sündmused. Solidaarsus. See 40 kiri oli kirjutatud Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomiteele. Seal juhiti tähelepanu reale probleemidele, mis rahvastega ühel kuuendikul planeedist on juba juhtunud. Aga ellugu? Selle kirja kirjutamise võib-olla üks äge tõuge on hoopis varem. Nõukogude Liidu kompartei määrust 13.-st oktoobrist 1978 vene keele edasise omandamise ja õpetamise kohta kõikides vabariikides ja selle täitmise kindlustamise kohta tuli detsembris 78. EKP Keskkomitee büroo otsus ja otsuse lisaks oli ürituste plaan ja selle plaani peal oli kirjutatud täiesti salajane. Mida see endaga hakkas kaasa tooma? Need, kes asjadele lähemal seisid, hakkasid aimama pööret kõige halvemaks. 1981. aastal kirjutas Veljo Tormis. Võiks öelda terve peotäie Runneli laule. Korjanud need kõik kokku. Broneeris ta endale heliloojate liidu ühe töökoosoleku oma loomingu läbikuulamiseks ja see kuupäev oli 29. september 1981. Inimesed kuulasid, olid ehmunud, hirmul, ärevuses. Mis nüüd saab, mis saab heliloojaga? Pikemalt sellel peatumata võib öelda. Nendel laulude ostmine keelati aga ostmata loomingut ei tohi Nõukogude liidus shelli looja esitada. Ja põhjenduseks oli nendel lauludel puudub igasugune kunstiline väärtus ja tegemist on odava konjunktuur lusega. Tuletan meelde. Veljo Tormis oli vabakutseline helilooja. Tallinna riiklikus konservatooriumis anti siinkõnelejale selgesti mõista, et Tormise loominguga ei peaks loengutel tegelema. Ka ei olnud soovitav Tormise teoseid kasutada raadiosaadetes. Kas seda rakendati täiel määral? Ma ei julge öelda, võib-olla mitte. Aga teatud takistusi ilmselt tehti. Ja ma võin lisada, et just 79. aastal pöörduti Tallinna riiklikus konservatooriumis minu poole ja tehti mulle ettepanek edaspidi hakata lugema vene muusikaajaloo loenguid vene keeles. Ma arvan, ma oleks sellega hakkama saanud. Aga ma ei osanud siis muud küsida, kui, et kas Meil on ka inimesi, kes hakkavad lugema prantsuse muusikat, prantsuse keeles saksa muusikat, saksa keeles, itaalia muusikat, itaalia keeles? Võimalik, et see tookord meid päästis. Igal juhul rohkem me seda ettepanekut mulle ei tehtud. Ilmselt taipate, et see ei lähe nii kergesti läbi. Aga mida ma panin tähele, et nendel aegadel hakkas Tallinna riikliku konservatooriumi koridoris olevale rektoraadil teadetetahvlile ilmuma venekeelseid pabereid. Kui Tallinna Pedagoogilise Instituudi rektor saatis tänukirja oktoobrirevolutsiooni aktusel üles näidatud muusikalise abi eest siis see kiri oli venekeelne. Kuigi Pedagoogilise Instituudi direktor oli küll eestikeelne inimene. Asutustevaheline kirjavahetus hakkas juba võtma ka teiskeelsuse ilmet. 81. aastal kirjutas Lepo Sumera kaks pala klaverile. Võib-olla nimi on 1981 ja teisel balla nimi tardon Frederik. See 1981 sai väga oluliseks Sumera edasises loomingulises töös ja eelkõige esimese sümfoonia sünniks. 1982. Eesti muusika kaotab Ženni Simoni Tudor vetiku, Aurora Semperi, Artur Uritamme, Eduard Tubina Johan Aaviku. Kalle Randalu sai seitsmendal Tšaikovski nimelisel rahvusvahelisel konkursil Moskvas neljanda preemia. Aprillis ilmus teater muusika, kino esimene number. Septembris tähistati Mart Saaresajandat sünniaastapäeva. See üritus kippus vägisi võtma sel määral rahvuslikke ilmeid. Keskkomitee oli päris selgesti ärevuses. Kutsutud oli soliste vennasvabariikidest, kes Mart Saare teoseid esitasid. Juhuslikult oli siin ka Moskva tipp-bass Jevgeni Nester enko kes oli Estoniaga teinud koostööd seoses Boriss kordunovi originaalvariandi esmalavastusega nõukogude liidus. See toimus nimelt Estonia teatris. Neste Nänkole, räägiti Mart Saarest, räägiti juubelist, näidati talle neid soololaule. Nesterenko õppis nendest soololauludest kahe päevaga neli tükki ära ja kandis juubelikontserdil nad selges eesti keeles ette. See oli keskkomiteele tõsine ehmatus, sest neste renko oli nende teada ustav parteipoeg ja Moskvas keskkomitee muusikaalane referent. Ma. Ööl vastu kolmeteistkümnendat oktoobrit põles Niguliste kiriku torn täielikult. Konservatooriumi rektoriks sai Venno Laul. Novembris suri Leonid Iljitš Brežnev. Tema asemele tuli esimeseks sekretäriks Juri Andropov. Tormis, keda oli juba mitu aastat nii-öelda marineeritud honoraride mittemaksmisega sai tellimuse kirjutada Nõukogude Liidu moodustamise aastapäeva puhul meeskoorile vastav teos. Selle teose esiettekanne toimus 28. detsembril 1982 ja teose nimi oli rahvaste sõpruse rapsoodia. See on ka plaadistatud muidugi hoopis hiljem. Ants Soots tegi selle meeskooriga ära. Teose idee oli selline, et vene rahvalaul hoidis tepsi rookaja. Võimsalt kõlades mattis enda alla seal vahel kõlanud väikeste rahvaste laulud kattis lihtsalt järjekordse lainega kinni. Vene asi oli kõige suurem asi, mida oligi tarvis tõestada. Keskkomitee oli väga rahul. Tormis vist ka, sest ta sai nüüd honorari. Ka tuleb tema sulest Lätiburudon laulud. Ja siis tuleb tema sulest mõtisklusi leeniniga. See teos keelati igaks juhuks kohe ära. Keskkomitee üks väga kõrge ametnik oli selgituseks öelnud, et seda teost ei tohi isegi heliloojate liidus tutvustada, sest need on Lenini ebaõnnestunud teosed, kus tormis on võtnud tsitaate. 1983. Aasta alguses tähistatakse Peeter süda sajandat sünniaastapäeva. Süda jõudis nii vähe kirjutada, et kogu süda looming mahtus ühe kontserdi sisse. 27. juunil 1983 toimuvad esimest korda Tallinna vanalinna päevad. Kuuendal novembril. Mati Palm sai NSV Liidu riikliku preemia. 12. novembril toimus haridusministeeriumis vabariiklik saksa keele õpilaste klubi üritus, mis oli pühendatud Martin Lutheri 500.-le sünniaastapäevale. See oli Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia poolt sanktsioneeritud tähtpäev ja seda jõudumööda tuli läbi viia läänepoolsetes vabariikides. Kui sellel üritusel kõneles Hugo Lepnurme Martin luterist ja tema tegudest ja tegude mõjust eesti muusikale, siis tormas üritusele sisse haridusministri toonane asetäitja Frans oper katkestas jõhkra sõimuga Lepnurme sõnavõttu. Ja kui talle siis katsuti vaigistavat selgitada, millest jutt üldse käib siis teatas ta kõlavalt. Kõlas nimelt Johann Sebastian Bachi üks motet parajasti muusika näitena. Siis teatas ooper kõlavalt, pole meil tarvis mingit Bachi ega tema maa Surkasid. Sellele järgnes haridusminister Elsa Gretsch kena käskkiri ürituse korraldajate karistamise suhtes. Sellega oli palju tegemist, et see käskkiri saaks ministri poolt tagasi võetud. Septembris oli ERSO kontserdil Kiievis. Kavas oli Tubina viies sümfoonia. Aga see keelati seal ära. Alustas tööd Tallinna saksofonikvartett. Ester Mägi kirjutas Bukoolika sümfooniaorkestrile ja viis tuuat rahvatoonis. 1984 21. veebruaril mängiti Kaunases Leedu sümfooniaorkestri poolt osas Toomarkase juhatusel Tubina kolmandat sümfooniat. 22. veebruaril Vilniuses pidi olema selle kontserdi kordus. Aga 20 minutit enne kontserdi algust keelati Tubina teose ettekanne ära, sest teos olevat fašistlik. Selle asemel mängiti Richard Wagneri avamänguooperile Nürnbergi meisterlauljad. 84. aasta aprillis. Lepo Sumera teine sümfooniategevust alustas Tallinna keelpillikvartett. 13. detsembril kanti ette Rudolf Tobiase Joonase lähetamisest Sanctus. Lisapalana. Ettekandeluba saadigi tingimusel, kui publik plaksutab peale Johannes Damaskuse ettekannet välja lisapala. See asi. Rene eespere ärkamise aeg mis teatavasti levis kooliõpilaste hulgas käsikirjaliselt kui kulutuli 83. aastal kirjutab Juhan Viiding. Igaviku ees on iga kirjanik ajakirjanik. Paar sõna muusikakirjandusest. Nendel aastatel. Lugemismaterjal oli artiklid ajalehes sirp ja vasar, jooksev kontserdi kriitika ja mõned tähtpäevaliselt artiklid ajalehtedes Rahva hääl, noorte hääl ja koduma. Kuuekümnendatel aastatel oli hakanud ilmuma ka monograafilisi väljaandeid. Artur Vahterilt, Gustav Ernesaks, Miina Härma, Aleksander Läte, Helga Tõnts sonilt Villem Kapp, Adolf Pedro Jürisson oli väga initsiatiivikus. Suure-Jaani kandi meeste muusika propageerimisel ilmusid raamatut heliloojad, kapid ja Eesti muusika- ja Hüpassaare laulik. Mart Saar olid ilmunud mõnegi vanema muusikamehe mälestused. 68, Mihkel Lüdigi mälestused 72, August Stockmanni mälestused. Oli tulnud väike peotäis raamatukesi. Nii-öelda sõnas ja pildis Eller, Artur Kapp, Rudolf Tobias, Mart Saar, Juhan Simm, Riho Päts oli tulnud natukene ka interpreetide kohta käivaid monograafiaid Pinto Saulilt, Aino Tamme kohta, Veera Lensin elt Artur Lemba kohta. Aga niisuguste raamatute tiraažid hakkasid ehmatavalt vähenema. Peeter süda 100.-ks sünniaastapäevaks pani Ivalo Randalu kokku väga toreda raamatu Peter südast tema elust ja loomingust. Loomulikult ilmus raamat mitte 100. sünniaastapäeval, vaid vähemalt ikka üks aasta hiljem, nagu oli tookord hea komme. Selle raamatu tiraaž oli 2500 ja see kadus raamatupoodide lettidelt esimese päeva õhtuks. Sõjaeelse muusika kohta puudus trükisõnas, täpsemalt kättesaadavast trükisõnast teave. Kõik, mis oli ilmunud Eesti vabariigis kahe maailmasõja vahelisel ajal oli erifondis, millele ligipääs oli lubatud vaid erilubadega varustatud uurijatele. Ma tean juhust, kus Eesti üks teatriloolane vajas Estonia ühe muusikalavastuse kohta käivat artiklit Eesti vabariigi aegsest ajalehest. Ja erifondi ametnik seisis kogu selle artikli lugemise aja selle uurija kõrval ja hoidis naaber artiklitel valgeid paberilehti peal et uurija ei loeks ebasihipäraselt muud materjali. 70. aastal tuli uuemast muusikast üks tähelepanu väärne kogumik. Kuus eesti tänase muusika loojat. Koostajaks oli Helju Tauk, autoriteks aitma kuusk. Tõnson ja Taukise. Autorid olid kõik tolleaegse mõiste järgi noored. Koha 41, Tormis, Tamberg 40, Pärt 35 ja sink koguni 28 aastat vanad. Seda artiklit, et väljaandmist jätkati ka edasistele aastatel aga nii tuumakam koosseisuga muusika autorite mõttes, nagu see esimene need järgmised vast endast ei kujutanud. Ka tuli nendel aastatel kogumik muusikaartikleid pealkirjaga muusikalisi lehekülgi. Kui esimene oli 65. aastal tulnud ja sisaldas väga kirevat materjali, siis teine köide 79. 80. aastal sisaldab rohkem probleemartikleid. Ja lisatud on ka muusikaelu kroonika. Ja üks probleem on veel, millel ma hetkeks peatuksin. Kuna me elasime ju tegelikult peaaegu rangelt suletud süsteemis siis paratamatult pidi meid huvitama, kuidas Eesti muusika paistab venekeelsele lugejale. Suurte ülevaadete jaoks valiti kirjutama keskusest sobivad esindajad. Oktoobri suureks juubeliks anti välja kuuest köitest koosnev hiiglaslik väljaanne istoria muusikana Rudolf SSSR, Nõukogude Liidu rahvaste muusika ajalugu. Eesti muusika esimesest kolmest köitest vaatab Eesti muusika kohta sealt vastu küll väga kurb pilt. Nõukogude liidus on üks, võiks öelda tõsisem muusikakuukiri Nõukogude muusika ongi ta pealkiri. Sinna eesti autorid pääsesid väga harva. Kui Moskva autor eesti muusikast huvitatud oli, siis võis juhtuda, et see materjal ka tõesti publitseeriti. Üleliidulisi muusikaõpikuid koostati hooletult. Vähe oli neid autoreid, kes oleks vaevunud süvenema perifeeria tegemistesse. Näiteks võiks tuua õpiku Savitskaja musikaalne Literature mis anti välja 78. aastal. Ja see oli mõeldud kohustuslikuks õpikuks üle Liidulistesse keskastme muusikakoolidesse. Ma nägin selle õpikumaterjali käsikirjas. Ma nägin loomulikult eesti muusikat puudutavat osa. Seal oli väga palju valesti kirjutatud nimesid, ma pakkusin parandusi välja selle peale, ütles õpiku koostaja mõi Lutševas znaem. Me teame teist paremini. Eesti muusikat puudutavat osa kirjutas väga tubli ja usaldusväärne muusikateadlane Frayonov. Võiks öelda Veljo Tormise koolivend Moskva konservatooriumi päevilt. Rajornas kirjutas Tormise jaanilauludest põhjalikult, me tegime tekstireaaluse tõlke kõike, mida ta lubas kõik joone alla panna ja originaaltekstiõpikusse sisse panna. Nordi näitena. Üks teine autor. Mattalajeva kirjutas Gustav Ernesaksa kooritsüklist, kuidas kalamehed elavad. Mõlemad materjalid õpikust trükitud kujul on üheksa lehekülge. Muud materjali Eesti muusika kohta ei olnud. See, mis oli plaanitud Jaan Räätsa ja Arvo Pärdi kohta visati õpikust välja, sest et peatoimetaja ütles teadvat, et nii rääts kui Pärt Emmigreerivad kohe välismaale. Järelikult nende kohta käivat materjali ei saa avaldada. Ja kui ma püüdsin selgitada, et Jaan Rääts nüüd päris kindlasti vist välismaale päriseks ei tahaks minna siis seda väidet ei võetud mõistagi kuulda. Eino Tambergi nimetati selles õpikus nooreks lootustandvaks heliloojaks. Ütleme Tambergile, see meeldis üliväga ja ta naeris selle üle laginal. Miks ma sellest räägin? Kui üleliiduline lugeja seda õpikut tõsiselt võtab, siis ta peab järeldama, et eestlased harrastasid 19. sajandil koorilaulu ja 20. sajandi keskel ikka ja ainult laulavad a capella lugusid. Eesti instrumentaalmuusika oli ju täielikult maha vaikitud. Heitoviast ei, Ellerit, ei pärsi. See oli uutele programmidele vastav, järelikult kohustuslik õpik mis meil eesti muusikas veel ilmus. 1970 tuli Karl estrit kaasaja muusikast 1975 eesti muusika teine köide mis sisuliselt oli Eesti vabariigiaegne muusikaelu ja žanri ülevaadet aitäh. Väga põhjalike esitus. Eesti muusika teise köite autorid olid kõik väga tõsiseltvõetavad ja väga hoolikad. 82. aastal ilmus Carleysteri valitud artiklid. Johannes Jürisson oli oma õpetaja 80.-ks sünnipäevaks. Selle koostanud 84. aastal. Kirjutas Tarmo Lepik meeskoori järjekordsele võistlusele teose mereväravas. Lepik, kes oli juba koolipoisina äratanud koorijuhtide tähelepanu oma uuendusliku helikeelega ja kes teksti muusikalisele intoneerimisele. Nii ta ütles vokaalmuusikas peab olema tekst psühholoogiliselt intoneeritud. Kes teksti muusikalisele intoneerimisele pani. Väga suurt rõhku kirjutas rammile teose, mis tugines Kersti Merilaasi Jaan Kaplinski tekstidele, mida ta väga oskuslikult omavahel sidus. Kuna areng kutsus mind RAMi prooviteosega tutvuma enne esiettekannet ja ütles peale teist läbi laulmist. Eks ole, ilus, riigivastane muusika. Kuulsite kuuendat saadet sarjast eesti muusika sajand. Stuudios oli muusikateadlane Tiia Järg. Sarja valmimist toetab Eesti Kultuurkapital.