Helga ja seekordne helikaja vaatab tagasi festivalile Eesti muusika päevad eesti helilooja. Te uudisloomingut tutvustav festival tõi tänavu kuulajateni mitukümmend uudisteost. Nädalani olulisematest kontsertidest räägivad saale kontsert Rebeka Põldsam, Kerri Kotta, Märt-Matis Lill, Merike Vaitma, Talvi Hunt, Marta-Liisa Talvet, Johanna Kivimägi ja Mikk Üleoja. Muljeid kogusid Anne promic, Lisette vilt, Johanna Mängel. Festivali läbivaks teemaks oli püha ja sellest inspireeritud pealkirja. Püha ruum kandis ka festivali avakontsert Niguliste kirikus. Kerry, mis seostub sinul mõistega püha, mis on tänavuste Eesti muusika päevade teemaks? On ma arvan, et sedasama kontsert pani natukene mõtlema sellele peale, mida see võiks tähendada. Minu meelest heliloojad proovisid siin anda üsna erinevaid vastuseid sellele küsimusele näiteks Kristo Matson, et teos oli kohati päris dramaatiline, aga kuidagi see muusikaline materjalide asetatud konteksti, kus säilitas ikkagi teatava nagu rahu, hoolimata sellest isegi kui seal nagu ärev materjal. Kristjan Randalu jaoks tundub, et püha midagi poeetilist, ta ei ole vist väga religioosne inimene, mulle tundub. Igatahes muusikast tuli see vii välja. Päris huvitav elamus oli see Gerta Raidma uus teos, Schüü see alguses natukene isegi ärritas mind, sellepärast tundus, et noh, see on nagu noor helilooja, teinekord see probleem, et ta justkui nad ei suuda oma isikust üle vaadata, et see eneseteadlikkus isegi kui ollakse väga tõsine, on ikkagi kuidagi seal kohal. Aga minu meelest oli peaaegu vapustav lõpurepliik see, ma ei karda enam see, mis justkui nagu tühjusesse kadus seal. Et mulle tundus, et see oli nüüd see koht, kus ta järsku puudutas midagi, kus ta unustas nagu oma isiku ära. Riho Esko Maimets mängis huvitaval moel sellist juba kindlate vormelitega, mis tegelikult assotseeruvadki pühaduse religioossus, aga, aga mul on tunne. Tal õnnestus nad panna mingisugusesse uut tüüpi maatriksisse, kus nad hakkasid natuke mängima teisel viisil ja midagi. Esko Mai metsas on sellist, mis isegi kui ta kasutab sellist väga tavalist ja tuntud materjali ei lase ikkagi sellel nagu päris tüütuks muutuda, nii et ka päris huvitav kogemus, temad mõned teosed on olnud samuti mänginud mingis mõttes ohtlikult justkui selle väga lihtsa piiri peal. Ja võib-olla mingisugusest detailis tundubki, et see on nagu väga tuttav, väga traditsiooniline. Aga kui vaadata natukene laiemat konteksti, siis noh, sa nagu saad aru, et see tegelikult ei paiguta üldse sellises tavapärases nagu tonaalse muusikatraditsiooni, vaid et ta teeb tegelikult metegolm kõlada muu lihtsa materjaliga seal hoopis nagu midagi muud. Kui seda nagu märgata, siis muutub see jällegi nagu huvitavaks ja ja kui rääkida veel Tanja Kozlova teosest lõpus, siis ta on muidugi niivõrd tohutult rikas oma materjalilt. Tema oli võib-olla täna ainukene helilooja, kellel õnnestus tõesti see tekst sinna muusikasse niivõrd põhjalikult ära osutada, et tõesti see need piirid, teksti ja muusika vahel justkui nagu kaovad täiesti ära. Jah, ja mulle tundub, et ka helilooja jaoks ei ole tähtis tuua välja tingimata selle teksti poeesia, nii nagu sa teksti nagu originaalis tuleb vaid pigem tõesti tõlkida või asetada ta üldse mingisugusesse konteksti, kus see tekst tõesti hakkab genereerima hoopis midagi muud ja puhtmuusikalist, et ma pean tunnistama, et ma tegelikult ei jälginud seda teksti kuulamise ajal, lugenud seda ka enne ja mulle tundub, et see ongi võib-olla pigem selliseks heaks võib-olla taustainformatsiooniks kuulajale. Aga et iseenesest jah, tõesti pole tegemist muusikaga, mis nagu prooviks seda teksti niimoodi see rida ja ma usun, et selle teksti vahetu tajumine ei ole isegi oluline, sest kuidagi see sõnum nagu sellest muusikast oli ka välja väga hästi. Tema oli võib-olla tõesti helilooja, kes nüüd käsitles seda pühaduse teemat nagu kõige loomulikumalt looduslikumalt mulle tundub, et tema jaoks pühadus on just nimelt midagi sellist, mida me vist peaaegu ei märka, mis on peaaegu loomulik. Et kõik, mis Tanja oma muusikas on, on justkui nagu mitte tehtud vaid justkui nagu situatsiooni enda mingisugusest loogikast välja kasvanud või, või situatsiooni enda sünnitatud, kui teiste heliloojate puhul oli täna ikkagi tunda, ahaa, siin ta tegi seda. Ahaa, siin tal tuli see mõte, et, et ma nagu ikkagi tajun seda isikut kogu aeg nagu muusika ja enda vahel, siis Tanja puhul on tõesti nii, et sa nagu natuke unustad ära, et see on ju ka tegelikult tehtud asi, et see on kunst, sest seal tõesti mõnikord mõjub nagu loodushääled ja mitte suvaliselt, vaid just nimelt mingis mõttes lihtsalt, aga kuskilt maalt piisavalt täiuslikult. Jällegi paradoksaalselt oli see võib-olla materjali mõttes kõige rafineeritum teos, aga jälle üldse sellisena mitte tajutud, vähemalt ma isiklikult teda ei olnud nii. Aga vot see ongi see, et mida siis ka loodus kasutab, et, et see on seesama asi. Taevas võib-olla kõike, aga, aga mingil kindlal hetkel anda võib-olla midagi hästi konkreetselt sedasama asi või meri või tuul või mets või et see võib omast kohast olla justkui kitsas ja suhteliselt võib-olla isegi jah, monotoonne, aga seal on just nagu hästi palju sees peidus ja ja see vist on Tanja muusika sõnum täna, jaa, mitte ainult täna, eks see on tal päris paljudes teostes, nii. Jah, mina küll tajusin ka mingisugust järjepidevust, sest eelmise aasta Eesti muusika päevadega, kus siis samamoodi Aini mammute Arvici tekstile toodeteks teos ja kuigi ma pean tunnistama, et ma seda nüüd värskelt ja üle ei kuulanud enne tänast kontserti aga just mul on ka nagu mingisugune sarnane emotsionaalne mälujälg. See mingis mõttes nagu olekski olnud teos, mis nagu jätkub niimoodi läbi Eesti muusika päevade. Jah, miks mitte, et seda võib ka noh, umbes nii nagu nagu loodus, et ta ei olnud selles mõttes ajaline või, või noh, et me justkui ei käsitle seda nagu protsessina nagu võib-olla mõnda teost, aga samas on ta kogu aeg kohal kogu aeg muutuv ja samas kogu aeg kuskilt maalt nagu ka äratuntavat Tanjas tõesti, midagi taolist on. No tänane kontsert oli selles mõttes ka nagu Kõigile väga suur üllatus, et noh, omamoodi isegi võib olla riskantne on luua kava siis kuuest täiesti uuest teosest, et kuidas see tervik sulle tundus. Natuke rooli proovitud artikuleerita selles mõttes, et keelpillikvartetiga Me alustasime lõpus, oli ta tagasi, nii et võib-olla teatavaid kõlalist assotsiatsioonide põhjal siiski üritati teatavat raamistikku sellele kontserdile luua. Jah, ma ei tea, kuidas lõpuks kujunes, aga ta siiski tundus olevat põhjendatud selline järjekord. Ta pakkus nagu ühelt poolt vaheldust ja teiselt poolt ikkagi tõesti selgelt Tanja lugu ei olnud kulminatsioon mitte ainult selles mõttes, et siis tõesti kõik, kes täna nii-öelda üles astusid selle esitamisest osa võtsid vaid ka sisulises mõttes kahtlemata. Festivali avakontserdil esinesid keelpillikvartett pritsiuso Eesti filharmoonia kammerkoor, dirigent Kaspars Sputnik juhatusel. Eesti rahvusmeeskoori juhatas Mikk Üleoja. Kui ma mõtlen ka nende teoste peale, mida on sellised amatöörkontsertkooride ette kandnud kooriühing on, on teinud siin uue muusika kontserte siis see, mis praegu kõrva jääb, on see, et eesti heliloojaid on tabanud mingi totaalne aeglaste helimaastike buum. Aga see trend on kestnud juba mõnda aega, on, et mõned heliloojad on sedalaadi muusikat kirjutanud ikka väga pikalt juba ja tuleb tunnistada, et see ei ole mulle isiklikult enam huvitav. Tihtipeale on nii, et rääkimata sellest, et nagu ühe helilooja teosed, erinevad teosed on äärmiselt sarnased, et põhimõtteliselt me võiks öelda, et see on seesama teos, mis kõlas aasta tagasi või kaks aastat tagasi. Tal on millegipärast teine pealkiri ja teised sõnad, aga muud uudis seal ei ole. Siis vahel juhtub ka see. Me võiksime täitsa rahulikult heliloojate nimed ära vahetada, et ka nagu heliloojate vahel teosed on sarnased ja teine mure, mis minul nagu on interpreedi, nagu ma soovin kava koostada, siis väga keeruline on koostada kava teostest, mille keskmine tempo on 50 lööki minutis. Kõik heliloojad kirjutavad aeglast muusikat, aeglast muusikat, näiteks poolteist tundi järjest kuulata. Ta on väga keeruline, ma nagu inimesena saan väga hästi aru, millest see tuleneb, et kui me vaatame siukest üsna hullu aega enda ümber, hea küll, kaasaegsete jaoks vist tema aeg on alati natuke hull, tundub, et nüüd on midagi erilist lahti. Aga elutempo on tõesti kiire ja pinnapealsus süveneb ja mulle tundub, et nagu reaktsioonina sellele heliloojad soovivad just nagu süveneda, sellesse aeglasesse aja kulgu, minna sügavuti. Aga, ja minu arvates on natuke mingist kriitilisest piirist mindud üle ehk see kõik juba naljaga pooleks öeldes on nii sügavmõtteline, et ma ei usu seda enam, et võib-olla ma uskusin seda alguses, aga, aga kui see trend jätkub nii pikalt, siis ma ei usu seda sügavmõttelisust enam sugugi nii palju, kui mõni aasta tagasi. Reede õhtul toimus festivali Eesti muusika päevad traditsiooniline sümfooniakontsert. Püha magma esines Eesti riiklik sümfooniaorkester dirigent Risto Joosti juhatusel ja solist oli löökpillimängija Heigo Rosin. Kavas olid Age veeroosi ja Toivo Tulevi uudisteosed ning Erkki-Sven Tüüri aastatetagune sümfoonia number neli magma. Kontserdil anti üle ka LHV uue heliloomingu autasu, mille pälvis Erkki-Sven Tüür oma teose eest Solastalgia ja mõned päevad varem kuulutati festivalil välja ka noor helilooja 2018. Del, mille sai Marta-Liisa Talvet. Teosega kirjutan su nime. Selle noore helilooja tiitliga kaasneb tellimus Eesti muusika päevadele, et kas Need liiguvad, kas tänane kontsert on inspireeriv? Kahtlemata on tänane kontsert väga inspireeriv, aga kuna ma veel koosseisu ei tea, siis väga kindlaid mõtteid Eisega mõelda, aga igastahes on see väga põnev väljakutse. Sul oli võimalus nüüd kontserdi alguses kuulata oma õpetaja vee Roosi teost. Minu jaoks oli see väga ilus kuulamine ja väga peenteos väga peene algusega ja väga kaunite struktuuridega, nii et ma täiesti tänasin teda ja soovisin talle õnne. Kuidas sulle tundub, et kas Eestis kirjutatakse piisavalt uut muusikat või võiksid olla veel rohkem, kui inimestele tundub, et on vaja siis võib-olla rohkem alati. Aga mulle tundub, et eriti selle kohta, et Eesti on nii väike riik on seda uut ja väga head muusikat erakordselt palju, nii et selle üle võib, ma arvan, iga eestlane uhke olla. InB sümfooniakontserdil olid kohal muusikateadlased saale, kontsert ja Kerri Kotta ning dirigent Kristjan Järvi. See on vapustav sellest esitamist, tase on nii kõrge ja kõik on nii täpne ja Risto on fantastiline ja Heigo Rosina on lihtsalt geniaalne, tähendab nisus, löökpillimängijad tunduvad kas isegi kolm või neli maailmas, et seal vapustab seda näha ja et kõik on õnnelikud, et see toimub. Ja mul on põhjus olla uhke olla eestlane, see oli väga hea ja tõrsus struktuur ja kuidas oli välja mõeldud atmosfäär ja valgus ja tähendab kõik, see on selle esitluse osa, eks ole, ma räägin valgusest sellepärast et alguses tekitab seda atmosfääri, aga muidugi see, kuidas konstrueeritud on ka üks kunst ja see oli väga hästi tehtud, et liiga palju uut muusikat tegelikult ei saa olla, sellepärast et kõige parem asi on looming ja leiutamine ja uued asjad, mitte seemne, millega me oleme juba harjunud. Aga just millega ma ei ole harjunud, eks ole, ja kõik see, mis on uudis tulevad need tulevikku klassikut, kui me neid asju ei tee, siis meie ei loo seda ala, kus see looming saaks luua ennast, eks ole. Mul on siiski väga-väga hea meel, et ma olin selle kontserti osalejasin ja publiku poolel sõõreid. Aitäh Kristjan Järvi, tõesti, tänane kontsert oli ka selle poolest väga põnev, et siin oli haruldaselt palju näha löökpille ja oli ka löökpillimängijat tänasel kontserdil väga suur roll. Kerry, kuidas on muidu sinu suhted löökpillimuusikaga, et kas sa oled viimasel ajal mõnel kontserdil nii palju löökpille näinud? Mulle tuleb siin selles osas meelde see, mis kunagi sirge Ligeti ja tema ütles just nimelt seda, et kui ta midagi ei armasta, siis ta ei armasta löökpille, sest arvas, et need teevad partituuri ja muusika kuidagi raskepäraseks ja tõesti, kui vaadata näiteks iget partituuri, siis need sisaldavad ütleme, sellises uue muusika kontekstis ikkagi päris vähe nagu löökpille. Aga jah, ei, löökpille oli täna palju, aga eks need jah oma mingisugune roll või osa mängida. Toivo Tulev ka ise ütles, et tema tegelikult kirjutas selle oma sümfoonia alguses, arvestades võib-olla veidi teistsuguse esituskohaga ja et siin Estonia kontserdisaali laval oli tõesti näha, et vaevu-vaevu mahtusid kõik need pillid ära lisaks löökpillidele siis ka elektriklaverid ja üldse kõikvõimalike mittetraditsioonilisi Pillega sale, kuidas sinu muljed on, et kas sellest hoolimata see kõikide nende pillide kõlad pääsesid mõjule? Noh, ajakirjandus päris nii võimule siis ei pääsenud, nagu helilooja sõda oli ette kujutanud. Mõned asjad võib-olla jõudsid kohale osaliselt, et ma isegi tegelikult ei tea, mis instrument siin vahepeal oli. Mul ikkagi tuli kohe selline nagu tulnukate muusika. Et minu meelest tulnukate osa jäi kuidagi nagu aimatavaks, aga ma oskaks ka nagu teist kohta pakkunud, kus seda siis ette kanda, et need ruumilisem sealt Gazas mängima hakkaksid. Jah, selle sümfoonia puhul ilmselt see ruumiline paigutus on oluline ja see Ta on siin Estonias praegu niimoodi ette kanti, on mingis mõttes ilmselt teatav kompromiss, lihtsalt meil ei ole teist kohta võib-olla, kus seda asja niimoodi ette kanda. Noh, üldse võib olla Toivo tuleb kõigepealt on see konkreetne teos, eks ole, siin esiteks minu meelest, mis oli tähtis, oli selline teatav nagu rituaalsus, eks ole, Trituaalsusele väga läbi ja selline asi nagu minu meelest eeldab mingisugust teatavat ruumi ja teatavat ruumiga mängimist, sellepärast duaal teatavasti ei ole lihtsalt mingis ühes punktis vaid vaid rituaal, reeglina ongi ju mingisugune selline asi, mis peaks nagu hõlma või pühitsema või kuidagi defineerima või kuidagi piiritlema mingisugust ruumi piiritlema näiteks selle koha, mis ruumis on püha ja selle koha, mis võib-olla jääb sellest välja, eks ole, mis on nagu selline tabada varane ilmalik. Ma arvan, et need momendid ja need efektid võib-olla nüüd täna jäid siin natukene ära, et siin pidid kuulajad neid ise võib-olla pisut ette kujutama, aga ma usun, et teose sõnum jõudis ikkagi publikule kohale. Aga kuidas see kava tervikuna mõjus? Ta on muidugi võimas oli noh, kui me muidugi nägime siin tüüris tulemist, et see Age veeroosi algus on tõesti võib-olla mõjus sissejuhatuses, et võib-olla ka ei oleks mingisugust ütleme, orkestripalade kontekstis olnud mängijatele, et võib-olla oleks ise saanud rohkem esile, et praegu oli selline nagu sisseelamismuusika, et jäi kuidagi nagu tahaplaanile. Aga jah, üldiselt oli väga võimas. Mulle tundub, et vähemalt public minu vahetus läheduses väga vapralt. Ma ei tahaks öelda, et pidas vastu, mulle tundub, et seal oli isegi täiesti nagu huviga kuulata ja muide mitte ainult siis võib-olla Erkki-Sven Tüüri magmad, mis noh, mingis mõttes ongi Concertlik ja efektne teos ja mis ka esitati ju tohutult hästi täna ja solist oli tõesti väga särav ja vaid ka isegi tegelikult tulevi puhul oli tajuda ütleme sellest mingisugust kaasamõtlemist või kaasa ja elamist selle pääs, mis seal toimus. Võib-olla see tekitas ka inimestes küsimusi ja, ja võib-olla kohal mingites punktides olid hajutatud ka teatavat nõutust. Aga ma ei tajunud noh, sellist võib-olla tavapärast igavust või, või nahistamist, võimsa tajud, kui inimesed sinu lähedal nagu mingis mõttes kaotavad huvi või hakkavad tegelema oma peas mingisuguste teiste asjadega ja see muusika on pigem taustaks, et midagi sellist ma nagu ei tajunud. Nii et jah, publik võttis selle vist ikka päris hästi vastu. Ja siis ka see, mida Märt-Matis Lill oma selles kõnesin esile tõstis, et tõesti on kasvanud Eesti loojat, teoste esitamise tase tõesti ka väga paljud salvestised, mis on nüüd, nagu möödunud aastast teostest on nagu, nagu saad, näitavad tegeleda kuld tõesti, et Eesti muusika mängimine ei ole nagu mingisugune kõrvaltegevus mingisuguse päris klassika mängimise kõrval vaid, vaid tõesti ikkagi täiesti tõsiselt võetav asi. Kasvõi see tänane kontsert, eks ole, kui me vaatame, kuidas Heigo Rosin tegelikult ikkagi mängis seda, on selge, et inimene on siin ilmselt aastapäevad tööd teinud, et sellise tulemuseni jõuda, mängisin seda peas. Laupäeval andis sooloõhtu pianist Kadri-Ann Sumera, kontserte käisid kuulamas Talvi Hunt ja Rebeka Põldsam. Üsnagi esmakordselt ma olin üllatunud, et see balanss muusika ja valguse vahel oli väga heas balansis, isegi täitsa kadusin ära sinna kogu sellesse maailma. Rebeka, kuidas sulle tundus? Ei no minul ta nüüd valguslahendused taasterite liigutanud, mulle meeldib, rohkem loomulik algas, aga see oli väga tore, et vahepeal on veel väga täpsed ja oli näha, et oli kõvasti proovi tehtud ka nende Valgast, aga, aga võib-olla valgus, eks ole isegi veel lihtsam norida Valgse kallal, aga väga äge oli, et vehklemisvahepeal ära kaduda. Mind pigem häirisid teised kuulajad, kes rääkisid. Mulle tundus, et selline ilma aplausi ta kontserdiõhtu, et see paneb nagu hoopis teistmoodi kuulama, et mulle isegi meeldib nagu mitte plaksutada. Kuidas see atmosfäär teie jaoks kulges, kas tekkis tahtmine ka heita pilk kavalehele ja nüüd mõelda, et mis ajastust üks või teine lugu on või kelle looming see on? Kuidas seda tervikut nagu tundsid? Ausalt öeldes mul isegi olnud kava tegelikult ma nagu teadlikult tihti ei võta kavasid, sest ma just tahan kogeda, kas ma saan selle terviku kätte sealt kontserdilt. Ja minu jaoks kontsert tegelikult hakkas juba sellest hetkest, kui ma siia majja sisenesin, minu jaoks nagu tekitate täieliku terviku, sest et kui ma saali tulin, siis Kadri-Ann juba mängis mingeid väikseid Tiive, ma ei tea, kas siis arvatavasti nendest teostest, mis kõlasid pärast, mulle just meeldis seid isegi alguses publik ei saanud plaksutada, vaid see kontsert lihtsalt juba oli peal, kui me siia istusime ja inimesed said vaikselt juba siseneda sellesse kõlaja värvimaailma. Kui rääkida ikkagi ruumistes, kontserdisaal on hoopis teistpidi kui tavaliselt, et iga kord proovitakse erinevatpidi ja seekord jälle eripidi ja see on väga mõnus siis muusika on niivõrd kehaline kogemus üleüldiselt ja mulle selles mõttes Kadri-Ann Sumera õudselt meeldib, et ta on üsna täidlane oma mängustiili, minu silmis on minu heaks ja võtta nagu üleüldist või no Eesti Kontsert toa, kes hästi maskuliinne ja meil on väga vähe, et siis tema selline hääl on mulle kuidagi väga südamelähedane. Ma näen, et sellest võib-olla võidavad ka mõned heliloojad nagu midagi erilist, kindlasti mulle ja see Liisa Hirschi palav kuidagi eriti kõlama, et sel ajal küll Publical kõige ebameeldivam ja nagu Matsutus kõige rohkem, aga see tõesti nagu tekitas väga erilisi kõlapilte ja sina visaku täiesti väga kiiresti kuhugi reisile minna, et ma arvan, et see oli mitmes mõttes väga sisuline, huvitav. Minu jaoks ka see kontserdi keskpaik, mis siis oli Liisa teos, ma isegi täitsa unustasin ära, et, et klaverit mängivad seal, sest et see häälestus, mis sinna klaverite vahele tekitatud, see ja see mõjus kuidagi väga kosmiliselt, et ma siiamaani toibusin sellest hetkest veel. Aga selle kõrval Mart Saar ja tema prelüüdi ja see on ilmselt klaverirepertuaaris midagi väga klassikalist. Kas festivali Eesti muusika päevad, mis peamiselt ikkagi keskendub uuele muusikale, selline nüanss sisse tuua, on õige samm minu arust täielikult? See mõjus väga värskendavalt seal, et kohati ta juskui kõlas nagu vanem muusika, aga mitte kogu aeg. See oli justkui meenutus eilsest, kus asjad olid teistmoodi, aga samas vägagi nagu praegu. Ja minu meelest Kadri-Ann Sumera läks väga hästi kunstiliste juhtide kuratoorse positsioonivõtuga kaasa maailmas, kus me praegu elame, kas keegi on nagu hea ja kurja tundmise Õunap otsast nagu William kõik ära söönud ja kõik teised ootavad viimset kohtupäeva et siis pühale nagu läheneda ilma paatuseta senises kavas vähemalt on minu meelest nagu super steitment, et ma arvan tõesti, nagu siin täna väga toimib ja see festival nagu ka linnaruumis on väga hästi toimib, et ta küsib meid uuesti. Püha tähendab, ma olen Mart Saar, võib-olla isegi ongi muidu liiga püha ja see, kuidas Kadrinas vahel Ta intervjueeris, oli jällegi väga huvitav aga mõnus. Mustpeade maja Olavi saalis esines samal õhtul üksus ansambel. Kavas oli Kuldar singi tsükkel surma ja sünni laulud. Meriki Vaitma, no missugused tunded teid valdavad, päris kaua aega ei ole me seda suurepärast tsükleid üldse kontserdisaalides kuulnud. No mis tunded seal muusikas oli ta, eks ma olen natukene vapustatud küll, see on ikka väga hea lugu. Varasemat esitust ma ei kuulanud meelega üle, see oli omas ajas väga hea ja praegu nõuga väga hea, ma ei hakka meelega neid võrdlema, kuigi, ütleme instrumentaalansambel tervikuna oli vist praegu parem küll või on selles variandis, no meil ei olnud niuksed tšellomängijad nagu Leho Karin või kahte niisugust flöödimängijat ja ühesõnaga ansamblit, kellel oleks nii suured kogemused uue muusika mängimisel. Laupäeva õhtust leidis äramärkimist ka Nigulistes toimunud heliguda, mida kureeris Tammo Sumera räägib Johanna Kivimägi. Minule jäi positiivselt meelde laupäeva õhtune kontsert Niguliste kirikus. Seal oli siis üles seatud selline mitmekõlarisüsteem vist oli 16 kõlarit, kui ma ei eksi. Ja eks omni direktsionaalne kõlar ka, nii et juba teoste kuulamine läbi sellise süsteemi on omaette elamus ja see, kuidas sellest kirikust sai kuidagi täiesti teine koht ja ruum oli hästi põnev ja seal oli mitu teost, mis mulle ka väga meeldis, seal oli Marko kõlari teos oli lindistanud siis erinevate võta kellasid ja selles teose teinud, seal oli ka Malle Maltis see teos, mis oli selles mõttes väga tore, et seal oli ka esitaja, kes keeras paberilehti ja samas heli tuli siis igalt poolt ümbert, tekitas sellise jälle väga reaalse kogemuse. Ja võib-olla kõige paremini, mis selle ruumiga mängis, oli minu jaoks Liina Sumera teos, mis oli ka jälle väga tore lõpp, oleks isegi tahtnud rohkem kuulata asju läbi selle. Mul tekkis selline mõte, et oleks päris põnev, kui oleks veel selliseid häppeningi moodi asju, nagu näiteks Liisa Hirsch ja tulekunstnik tegid, et sellised asjad, ma arvan, tekitaksid päris suure huvi. Jah, ta on doktorikontserdil ebakindluse propaganda, esinesid ansambel luu, Tallinna uue muusika ansambel, ansambel The puutum on ja külalismuusikud dirigeeris rassidestani. Muljeid jagab Märt-Matis Lill. Noh, ma arvan, see kontsert väga hästi tõi välja nagu sedasorti esteetika, mida pärast seda on esitatud nii tugevused, nõrkused, et, et ma arvan, see tugevus on selline nagu ülimalt sügavuti minek mingisugustes akustilistesse nähtustesse ja mulle tundub, et see Essteetilises plaanis on kõige huvitavam siis, kui on suuremad koosseisud, aga võib-olla minu jaoks ei ole selle lähenemise kõige tugevam pool siis, kui on vähem instrumente, sest seal kuidagi selline rõhutatud protsessuaalsus minu jaoks võib-olla muutub natukene igavaks, et et ma enam-vähem nagu tean ette, mis toimuma hakkab ja see on natukene nagu muutub farmaalseks lihtsalt see nagu siis läbikuulamine. Et tegelikult sedalaadi heliloojaid on nagu mitmeid mulle võib-olla kõige rohkem meenutab salvillusseeri, kes seal üsna nagu esimesi, võib-olla sedasorti mõtlemise esindajaid ja noh, tema puhul on mul nagu sarnased tunded, et need on nagu kindlasti nagu tugevad, huvitavad head lood, aga kohati on seal mingisugune minu jaoks selline formaalsus nagu moment võib olla juures. Aga jah, ütleme antud kontsertide puhul kindlasti. Ma tooks välja esimeste viimast teost, need olid nagu ülimalt muljetavaldavad. Aitäh, Märt-Matis Lill, ka muusikateadlased Kerri Kotta, Saale kontsert Bon kontserdi rahulikult või siis pingsalt läbi kuulanud. Sama küsimus, milliste sõnadega võiks seda õhtut iseloomustada? Faili looja kahtlemata on natukene nagu avaturistlik selles mõttes, et omana kompositsioonitehnika ja ma mõtlen siin avanud turism isegi mitte tingimata kuidagi negatiivses tähenduses, vaid see näib olevat teatavas mõttes kompositsioonimeetod, see tähendab, et tegelikult võib olla üsnagi mingisugused nii-öelda rafineeritud Ellstruktuurid, pakendatakse selles muusikas sellises mingis mõttes rohmakas toores, agressiivsesse vormi mis nagu justkui ei lase kuulata või näha või justkui keskenduda siis selle muusikana Orafineeritumale poolele ja mulle tundub, et mingis mõttes on see nagu helilooja taotlus või selline strateegia selle tõttu tekib siin sellest huvitavalt nagu kaks plaani, et tõesti, et üks plaan, mis on ta siis tõesti nagu helisündmusena, kes siis teine see teatavat saate dramaturgia, mis seal ümber on, nii et ütleme Eesti muusika kontekstis kahtlemata põnev nähtus ja, ja võib-olla üldsegi mitte nii lihtne, nagu esmapilgul paistab Saale, millise tundega sina selle õhtu kokku võtaksid, kas oli piisavalt kontraste ja dünaamilist plaani? Noh, ütleme, et võib-olla jah, kõige rohkem eristus, see on kindlasti see esimene teos, kus olid nagu sellised lavastuslikul liikumiselemendid ka mängus, et hiljem seda ei tulnud, võib-olla eriti, mis puudutab nüüd esimese poole viimast teoska teistpoolt alustav teosed, need olid nagu noh, ikkagi suhteliselt sarnased, et erinevad koosseisud, aga nagu noh, kogu ütleme dramaturgia, et oleks nagu tehtud see lõige ja siis jätkan samas kohas, et mulle endale teinud natuke selline tunne. Aga ei, ma ütleks, et pigem jällegi nagu tore, kui see on eriti võrrelda nüüd nende teiste MB kontserdid, aga eriti kui ma mõtlen seda täitsa avakontserti, mis oli ka koorimuusika ja selline aeglane ja võib-olla pisut hillitsetud, et siin, selles mõttes mulle meeldib, et ei ole midagi tagasi hoitud või ei ole kuidagi üritatud olla viisakas või meeldiv ta, et üldiselt minu meelest oli päris tore. Ühtlasi oli ka tore vaadata publikut, kas kõik hoidsid. Ma tahtsin selle jutu viia, et tegelikult ka helilooja ise hoiatas seal üsna kontserdi algul, et kui tundub see muusika liiga vali, siis on täiesti lubatud kõrvad, kata, aga ma ei tea, võib-olla see on mingi tunne, mida sellise muusikaga on vaja tunda, seda lausa füüsilist valu või mingisuguseid ebamugavustunnet. Ja ma arvan, see oli võib-olla taotluslik, mina isiklikult ütleme, pidin ennast sundima natukene, aga siiski üritasin mitte kõrvu kinni katta, eks ta oma võlu oli, aga ei, see oli ka kõik väga loomulik, mina vaatasin, Taavi Kerikmäe istus minust üks rida eespool, sujuvalt, kohe esimese teose poole peal. Igaks juhuks sisestas kõrvatropid. Aga et minu meelest see on võib-olla ka natukene jah, nagu tore, et sellist asja ka võib teha või et see on nagu loob teatava vabaduse eriti võib-olla ka just see valjus, et ega ju nüüdismuusika pigem on selline habras on üks selline õrn heli, hoian hinge kinni, pea, kuulatused. Publik tundis ennast küll väga vabalt ja kaitses ennast, kui hakkas liiga vastu. Minul türisid, mõtled ikka sinnapoole, et viimati, kui ma rassi loomingut kuulsin, oli see Eesti Raadio esimeses stuudios, mis teatavasti on väga kuiva akustikaga ja ütleks, et seal oli see kuulamiskogemus üsna teistmoodi. Jah, no ütleme, isenesest stuudiokontserdil viibinud aga no tõesti kui lihtsalt mõelda, et milline see muusika, et no tõesti ega ei paneks tegelikult Mustpeade siia saali, et noh, siin on olnud, eks ole, uue maailmaorkester, suured asjad, ma lihtsalt mõtlen, et mida siin on esitatud, mis võib-olla on ka saanud natukene kriitika osaliseks sellises saalis. Aga selles mõttes, ma arvan, oli kindlasti huvitav, et sellises kuivas seal ja siis võib-olla ei oleks nii nagu intensiivselt kohale jõudnud, lahendus oleks kuhugi poole peale toppama jäänud ja võib-olla Taavi Kerikmäe oleks saanud tropid karpidesse. Festivali lõppkontserdil kõlasid Jüri Reinvere, Erkki-Sven Tüüri ja Helena Tulve teosed. Esmaettekandele tuli Robert Jürjendali, Ardo Ran Varrese ja Pärt. Uusbergi looming. Mängis üksus ansambel, dirigeeris Kaspar Mänd. Jüri Reinvere, kes oli nagu esimene ja Ardo Ran Varres, kes oli viimane, võib öelda, et mõlemad mingis mõttes kasutasid natuke, seal on nagu sarnaseid vahendeid, aga väga erinev oli see nagu lähenemine, et Reinvere puhul mängib rolli selline teatav ambivalentsus või noh, on selge, et, et need helid tulevad nagu keskkonnastes on mingi teatav selline keskkonnaesteetika ja siin võiks isegi mingisugusest kultuuriteooria seisukohast näiteks isegi lausa mingist spetsiaalsest pelglikult tuurist rääkida ja väga raske saada, et kuskohast nüüd see selline puhas heli läheb üle selleks, mida siis võiks juba nagu muusikaliseks heliks nimetada. Ja kui võtta siia kõrvale Ando Ran Varres, siis tema puhul minu meelest oli nagu ja vastupidi, et need kaks asja olid nagu väga alastil, et tal väga selge, mis oli siis nagu muusika ja mis oli siis justkui nagu mittemuusikaks sellele muusikalisele materjalile siis kontekstile või ka siis vastupidi ja teatud puhkudel mõlemat minu meelest nagu lähenemisviisid mingis mõttes nagu õigustasid ennast, kuigi võib-olla mitte vist päris lõpuni, et Reinvere puhul on alati see, et ta pommitab kuulajad niivõrd suure hulga informatsiooniga. Et kas ma nagu proovin lihtsalt tahmida seda kõike enda sisse ja siis võib-olla reflekteerida hiljem või siis ikkagi lihtsalt nii-öelda mingisuguse sellised informatsiooni kihistused nagu ignoreerida neid lihtsalt ja keskenduda siis millelegi seal, et teinekord on nagu raske sellist nagu üldkontseptsiooni jah, nagu pihta saada, et mis seal on, et see, see justkui oleks nagu mingis mõttes lineaarne muusika ja teiselt poolt läheb. See on nagu raske aru saada, et Ardo Ran Varres oli selles mõttes huvid vastavalt jällegi võib-olla isegi väga hõre ja ütleme, et noh, tema esteetika ei ole ka võib-olla sulatada neid erinevaid helikeskkond nagu üksteise sisse vaid pigem panna nagu teatraalselt üksteise kõrvale ja siis vaadata, mis välja tuleb või ka loota, et midagi tuleb välja, et noh, et see on üldse tema kui, kui looja selline tehnika panna palju erinevaid asju kõrvuti mõnikord ka ootamatult ja mõnikord võib-olla ei ole see alati väga selge aga kui sealt siis mingisugune selline pikem liin võib-olla välja tulema hakkab, siis äkki on see ja mingisuguses natuke nagu pikemas perspektiivis. Aga et kui Reinvere proovis seda lineaar sust nagu luua väga ka sellisel detaili tasandil, siis Ardo Ran Varres muidugi kirjutab rohkem sellist plokki. Sale, mis tähelepanekuid sinul sellest kavastan? Eks ta natukene ju nagu galakontsert oli, et näitame nagu igalt poolt natuke. Rebeka esimene pool võib-olla kuidagi ma ei suutnud sisse elada, aga teine pool võib-olla ajas mind juba rohkem naerma, et tüür noh, teda nagu lihtne kuulata, et ta ongi muusika hästi konkreetne. Aga eks Pärt, Uusbergi ja mul täiesti medi kangastus juba selline film, et sel talvel oli populaarne film. Kutsu mind oma nimega, mis oli hästi romantiline ja siis ma kujutlesin seda Pärt Uusbergi muusikat kuulata. Kuidas samasugune film oleks Eesti konteksti, siis oleks Pärt Uusbergi muusikalist hästi romantiline ja siis vahepeal on nagu selline meretuul ja siis on jällegi väikene metsabriis ja siis lõpus mind väga üllatas tema, see pealkiri, silmapiirjooned siis mulle tundus, et see on rohkem kannatuse onu kannatuse katkemise jooned algusalisineeritisele kive häiriv ja sest ta kuidagi lõbuks rahunes minu jaoks. Aga teine pool muidugi selgelt oli tugevam kui esimene pool nõrgi. Sven Tüür on muidugi selles mõttes tõesti nagu juba öeldud, lihtne kuulata, sest ta on nagu hästi sellise klassikalise dramaturgia. Et kuulajad ei jäeta siin nagu mingis mõttes ekslema, vaid haaratakse kaasa ja talle ikkagi väga selgelt jutustatakse mingisugust kindlat lugu. Need on ka väga teleloogilised struktuurid, mida Erkki-Sven Tüür kasutab, tähendab selles mõttes, et salati nagu viib kuhugi välja, et see ei ole ka mingi pime areng, vaid vaid alati mingi kindla eesmärgi suunas ja mingis mõttes antakse meile sellest eesmärgist teada kohe alguses Helena Tulve puhul. Ma ilmselt olen tema muusikaga juba noh, selles mõttes kuidagi nii tuttav ja nii harjunud, et, et ma tema muusika nagu pealispinnal tekkivaid selliseid žeste või ütleme ka seda, seda saundi või heli ma kuidagi juba nagu vaatad sellest mööda ja vaatad nagu pigem seda, et kuhu see kõik nagu mingisuguse sellise nagu voolava protsessina viib. Siin võiks võib-olla filosofeerida natukene selle illusiooni või sellise idee üle, mis tegelikult mulle tundub, on Helena Tulve muusikas päris oluline, et ühelt poolt silma piri Johnjah, nagu see nimetus ütleb, oleks justkui nagu midagi fikseeritud ja konkreetselt ja selge, et, aga et kui sa nagu suumid sinna sisse, siis sa näed mingis mõttes kui habras või kokkuleppeline ja, ja tegelikult väga intensiivne ja väga mitmeplaaniline nähtus võib olla sellena, mis ta teeb, põhiliselt ta tasume sisse, ta võtab mingisuguse nähtuse, mis justkui näib olevat Mare või eraldiseisev või isegi justkui nagu mingisugune objekt. Ja siis ta soomib sinna sisse ja näitab, et tegelikult need piirid justkui selle vahel, kus objekt on ja tema tausta vahel hakkad nüüd tegelikult nagunii selged või ühesed ei, ei ole. Keriesaledalate sellel festivalil aastate jooksul käinud ja pidevalt näinud, mis iga kord kavva on võetud, et kas on teil sellest aastast mingisuguseid tähelepanekuid, mis selle festivali kontekstis võib-olla töötab paremini ja mida tegelikult kõige enam oodatakse. Ma ei tea, kas selline festival peaks otseselt muidugi lähtuma sellest, mida oodata tahaks, et ta on eelkõige ikkagi nagu kunstnikel on, eks ole, sügisnäituse tegevad näitused, nii et ka mingis mõttes selle festivali põhialgne idee on olla ikkagi selline platvorm või teatav selline turuplats, kus me tõesti siis saame näha, mis on nagu teoksil. Minu meelest selle festivali nagu põhiline küsimus on alati olnud see, et kuidas luua tasakaalustada Ühelt poolt tõesti selle turuplatsi ja teiselt poolt siis mingisuguse kontseptuaalse või nagu kandva idee vahel. Et on olnud tõesti aastaid, kus festival on selgelt nagu vahepeal kaotanud oma identiteedi. Eesti muusika päevad olid tõesti lihtsalt justkui nagu rida kontserte, ei noh, justkui nagu ei kohustanud eriti millekski, aga see asi on nagu aina vähemaks jäänud. Mingis mõttes jah, see kontseptuaalne alge on nagu aina suurenenud, nüüd viimastel aastatel on ju olnud, eks ole, need teemadele vaadati ka Jaan proovitud hõlmata, ühesõnaga sellist mingit kuraatorikätt on siin nagu aina rohkem ja rohkem alati tunda. Kui õnnestunud see alati sisuliselt on, seda natuke raske hinnata, tähendab kuskilt maalt, kui me üritame tegelikult kõike seda väga erinevat, mis eesti muusikas tehakse nähtuse alla kokku viia, siis paratamatult kindlasti on mingisugused mingi teema alla viimsed ka kunstlikud ja mõnikord tekitab see kindlasti selliseid nagu huvitavaid väljundeid, aga mõnikord muidugi tekitab ka küsitava. Minu meelest festivali pealkiri ongi ainult puhast publikuga ja ta toimib nagu tänavakampaania. Näete, kui festivali eesmärk ongi olla suur tellija, sest ta ei saa loomulikult selle püha kallal pikalt olla. Tegelikult ma tahtsin tulla minu jaoks nagu sellise mingis mõttes intrigeeriva teema juurde, et ühelt poolt tõesti siis Eesti muusika päevad on nagu kontseptualiseerunud mingis mõttes. Aga see on väga huvitav, mis on need teemad, mille külge neid asju kinni teatakse, et et kui ma vaatan nagu näiteks kujutavat kunsti või kui ma vaatan näiteks seda, mis toimub postromaatilises päris näiteks võivabades, etenduskunstides või veel kuskil mujal, siis mind nagu jätkuvalt mingis mõttes noh, ma ei tea, kas lausa hämmastab see teatavas mõttes ma isegi ei ütleks võib-olla mingisuguse sotsiaalse või, aga, aga nagu mingisuguse seatav aspekti ignoreerimine, et kui me mõtleme eelmise aastal, mis oli pimedus läbi pimeduse ja midagi ja see aasta, eks ole püha siis need on mingisugused väga sellised arhetüüp, sed võib öelda isegi kultuurilisest ja geograafiliselt ja ajaliselt sellised hästi nagu neutraalsed kujundid. Noh, mille taha tegelikult võiks nagu panna ükskõik mida äkki see ongi nüüd see tasakaal selle, selle turuplatsi ja siis selle kirevuse vahele tõesti valida mingisugune selline vihmavarju teema, mis justkui nagu ei kohusta millekski. Ma saan aru, et muusika on kõvasti abstraktsem puhtalt instrumentaalmuusikat, kas ilmselt mingisuguseid selliseid väga spetsiifilisi teemasid niimoodi väga otse käsitleda ei saa, aga näiteks noh, ma võib-olla meenutaksin siin Rašiias Taani doktori kontserdit, mis võib-olla isegi meie väikse festivali raames isegi väikest viisi nagu skandaal selle tõttu tõesti muusikat mängiti tohutult, eks ole, kõvasti. Aga näiteks tema teostest ma nagu näen seal ka sellist aktiivset, et noh, mingisugust hoiaku võtmist selle olemasoleva reaalsuse võid ma justkui nagu meie keskkonna suhtes erinevalt teistest Eesti loojatest, ta ei lase kuulajal kunagi mugaval noh, sinna nii-öelda helidesse surfama minna minu jaoks ta tõi küll üsna selge sellise paralleeli, mis toimub noh näiteks meil võib-olla meediamaastikul või ükskõik kus tähendab, kus teatab nüansirikkust, kus, mis on seal kuskilt maalt olemas nagu tapetakse mingisuguse sellise ülevõimendamise kaudu ära. Aga vaat tema on, eks ole, et aga, aga eesti heliloojad kuidagi on nagu hästi ettevaatlikud selliste žestide nagu tegemisel või võtmisel. Kui ma tooks välja nagu oma sellised kõige elavamad mulje, et siis võib-olla üks sellise Kadri-Ann Sumera soolokontsert, millest siis nagu Liisa Hirschi teos oli ära nagu minu jaoks festivalis kõige sellisem liigutavam. Et see kontsert oli selline mõnus kontsert, aga siis, kui mõelda, mis siis nagu pärast juhtus, siis näiteks pühapäeval õlise kontrabassikontsert ritta mis jällegi nagu hoopis midagi teist, et ta oli väga äärmuslik, ma ei tunne, nagu ma oleksin hambaarsti toolis, ma tehakse operatsiooni ja, ja kes seal kõik natuke pime ja see kontrabassimuusika oli nagu hästi süvenemist nõudev ja ta ise ka süü pisut süvamuusikaga selline võib-olla sai nagu uue tähenduse täiesti. Ja kui rääkida eksperimentaalse, sest siis siis jah, saras ja seda nii kontsert oli nagu tõesti väga eksperimentaalne ja noh, selles mõttes hästi huvitav, et noh, et siis väga eksperimentaalselt kuulab igihooaja jooksul päris harva ja selles mõttes midagi sellist tõeliselt raputavad kuulda. Tõeline vedamine, ma annan festivaliprogrammil lihtsalt juba paljalt ja muidu lisafestival. Tore teises pooles mulle veel seguse noortesektsioon selles mõttes rohkem, et kuigi võib-olla tudengite muusika ei ole ahnii Virtoosne või vähendatud, et siis hobikuulajale on see väga hea harjutus, et neid motiive nagu ära tabada ja seda, kuidas noori üldse mõtleb ja kuhu ta võiks areneda, et kui siin Kerri Kotta tõi välja, et selliseid Araslastanisid Eestis rohkem praegu ei ole, siis minu meelest jällegi reedene kontsert, kus olid mõned noored, et naised ka heliloojad siis sealt nagu paistis, et võib-olla nagu võiks juhtuda, et ikkagi, ütleme 10 aasta pärast keegi tuleb, et seal oli sellist tõeliselt sotsiaalset joonud ka, et ma arvan, et väga keeruline on teha sotsiaalselt süvamuusikat, kui see üldine foon on sotsiaalsuhtes väga eitav, et muusika peab olema abstraktne, mitte poliitiline, et, et ma arvan, tänane lõppkontsert nagu täiustele halvas mõttes esile noh, et see muusika peab olema poliitiline, ka seda oma seisukohta väljendama, mitte siis sõnadega flirtima. Need olid värsked muljed festivalilt Eesti muusika päevad. Klassikaraadio kuulutab välja konkursi heligaja uute signatuuri loomiseks. Eeskätt on see konkurss suunatud noortele heliloojatele ja muusikaõppuritele aga tegelikult kõigile helimaailmast ja muusikaajakirjandusest laiemalt huvitatutele. Alates järgmisest sügisest ilmub heligaja kuulajate ette uues vormis, mis tähendab, et saatesse lisandub mõningaid uusi rubriik ja selleks, et see kõik ka raadioeetris toredasti värskelt kõlaks. Otsime saatele uusi helikujundusi. Selleks võivad olla siis nii noorte heliloojate enda loodud muusikateosed, aga võib ka kasutada juba olemasolevat muusikat. Parimate signatuuride autorit ootab auhind 500 eurot ja loomulikult rõõm kuulda igal nädalavahetusel klassikaraadio eetris oma loodud kujundusi. Mida siis heligaja signatuur endast kujutab? Helgaja on tegelikult klassikaraadio kõige vanem saade. Selle pärandas klassikaraadiole vikerraadio ja aastal 1990 kõlas heligaja signatuur nõnda. See oli siis nagu raadioinimesed ütlevad, ilma sõnata signatuur ehk siis lihtsalt muusikaline helikujundus. Aga praegu kasutame helikajas reeglina sõnaga kujundusi. Läbi aastate on helikajal olnud muidugi päris erinevaid helikujundusi. Näiteks. Ja see ei juhtu sellest, mis tulemas, kuid ütlemata jäi, et täna algas. Loodusega. Muinasjutust välja võetud. Ja uute kujunduste loomisel on oodatud täiesti vaba fantaasialendsaade vajab kahte erinevat heligaja kujundust, eksis pikem ja teine lühem. Ja samuti võivad nad olla siis mõlemad sõnaga kui ilma sõnata, ehk siis saate nimetusega ilma. Ja lisaks ootame kujundusi uutele rubriikidele, mida on viis rubriigis dissonants, käsitleme muusikaelu probleemkohti rubriigist. Dominant on vaatluse all nädala peateema. Rubriigis resonants saavad sõna muusikakriitikud. See kujutab endast sisuliselt kontserdi peegeldust. Rubidik Pravissima tõstab pjedestaalile nädala tegija Eesti muusikas ja rubriigis plaadi nõel jagavad muusikaarmastajad mõtteid uute eesti klassikaliste heliplaatide kohta. Ühesõnaga oodatud on terve signatuuri komplekt, mille moodustavad siis lühike ja pikk helikaja signatuur ja viis rubriiki dissonants, dominant, resonants, Pravissimu ja plaadinõel ja oodatud on siis nii sõnaga kui ilma sõnadeta kujundused. Signa tuuride pikkus ei ole täpselt määratletud, aga need võiksid olla kuni 45 sekundit pikad. Võistlustööd on oodatud meiliaadressil heligaja, et RÜE võistlustööde esitamise tähtaeg on 20. mai ja saabunud võistlustöid hindab žürii eesotsas mitme riigiraadiotöös väga suuri kogemusi omandanud helilooja Jüri Reinvere. Ka konkursi kohta on info leitav ka klassikaraadio kodulehel ja küsimuste korral kirjutage meile heliga jahet ERE. Ilusat pühapäeva teile eetris on rubriik muusik mõtleb mikrofoni ääres, et Oley, paju paljud ärksamatest kodanikest on kindlasti kursis uusimate Euroopa Liidu õigusaktidega, sealhulgas ka kaupade ja teenuste vaba liikumise direktiiviga. Hilisematele kuulajatele selgitan, et tegu on määrusega, mis keelab kauba või teenuse pakkumise vaid mingi kindla euroliidu riigi territooriumil. Oma kaupu ja teenuseid peab pakkuma üleliiduliselt. See on väärikas ja õige. Näitedirektiivi rakendamisest võiks tuua ka muusika vallast. Oletame, et teil on ansambel, mis on spetsialiseerunud mängimisele pulmades ja matustel. Sel juhul ei tohi ide teenuse pakkumist piiratavaid Eestiga vaid kliendi soovil tuleb sõita ka kasvõi Portugali. Vähesed inimesed aga teavad ülalmainitud direktiivi teist osa, millest rääkimine on eriti aktuaalne just lõppenud Eesti muusika päevade kontekstis. Nimelt keelustab kaupade ja teenuste vaba liikumise direktiiv ka vaid ühe liikmesriigikeskselt üritused. Eesti muusika päevad on siin kõnekas näide. Nimelt toimus festival sellise nime all 2018. aastal viimast korda, et tõusta fööniksi tuhast järgmisel aastal juba uue nime all Euroopa muusikapäevad. Avades uksed kõigi liikmesmaade heliloojate uudisloomingule, rikastab uus festival kindlasti meie kõlaruumi senistest festivalidest enam. Tore on, et ka edaspidi saab festival kasutada sellist lühinime Emp. Kindlasti mäletab raadiokuulaja hiljutist poleemikat ka selle üle, kas Eesti laulupidudel peakski olema ka venekeelseid laule või peaks laulupeo laul siiski jääma eestikeelseks. Uus määrus tekitab kasiinos uudse olukorra, kuna juba 2019. aasta üldlaulupeol hakkavad kõlama laulud kõigis euroliidu riikide keeltes. Kõneka sümbolina avab iganenud ja moodsat eestimaalast mitte kõnetava Lüdigi koitu asemel järgmise laulupeo Beethoveni ood rõõmule, mis on saanud rahvaste ühtsuse sümboliks üleliidulises mastaabis. On selge, et paljudele minu kaasmaalastele võib Euroopa kaupade ja teenuste vaba liikumise direktiivi rakendumine tekitada esmalt meelehärmi ja miks mitte ka protestimeelt. Kuid kui vaadata üldisemat pilti, siis kindlasti muutvad meie kultuuriüritused palju mitmekesisemaks ja seeläbi ka rikkamaks. Regilaul on minevik ja kuulub Eesti Rahva muuseumisse multikulturaalsest son tulevik. Tänan kaasa integreerumist stuudios oli eurokommentaator Hector Paju.