Meie elame täiesti unelmate aastail, meil on vabadus ja kõik, mis selle üleüldse veel kaasneda võiks, see oln, rahvuslik kangelastegu, terrorivabadussõda. Mingil määral võttis iga eestlane sellest osa. Eesti lugu Eesti loo viiendal hooajal käsitleme vabadussõda, mida Eesti väed pidasid Eesti iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks 90 aastat tagasi, 28.-st novembrist 1918 kolmanda jaanuarini 1920 Nõukogude Venemaavägede 1919. aastal Lätis Landessweerist ja niinimetatud rauddiviisist koosnenud saksa väekoondise vastu. Minu nimi on Piret Kriivan ja ma sirvin 1918. aasta. Kirjandust. Ja seitsmenda oktoobri Postimehest leian teate, mille pealkiri on saksa rahuettepanek president Wilsonile ja teade ise on järgmine. Berliinist telegrafeeritakse viiendal oktoobril ametlikult helveetsija valitsuse kaudu. President Wilsonile saadetud märgukiri käib järgmiselt. Saksa valitsus palub Ameerika ühisriikide presidenti rahu jaluleseadmist oma kätte võtta kõigile sõdivatele riikidele sellest palvest teatada ja neid volinikule saatmiseks läbirääkimiste algamise pärast üles kutsuda. Ta võtab Ameerika ühisriikide presidendi kongressi kirjas kaheksandas jaanuaris 1918 ja tema pärast istes avaldustes üles seatud programmi rahuläbirääkimiste aluseks vastu. Et edasist verevalamist ära hoida, palub Saksa valitsus üleüldise sõjariistade rahu otsekohest maksma hakkamist maal, merel ja õhus läbi viia. Alla kirjutanud paadeni prints Maximilian. Jutt oli siis president Wilsoni kõnest Ameerika Ühendriikide kongressi istungil, kus ta esitas 14 teesi rahu tagamiseks pärast esimest maailmasõda. Need teesid said aluseks rahuläbirääkimistele Pariisi rahukonverentsil 1919. aastal. Sügisel, aastal 1918 90 aastat tagasi annavad üksteise järel Saksamaa liitlased alla. 11. novembril sõlmitakse kompinni vaherahu. Samal päeval alustab Tallinnas tegevust Eesti ajutine valitsuspäev. Hiljem annavad Saksa okupatsioonijõud kogu oma võimu ametlikult eestlastele üle. Saksamaal puhkeb novembris revolutsioon. Punaarmee on alustanud maailmarevolutsiooni viimist läände. Eesti on sellel teel ees. Kaitsevägede ülemjuhataja, kindral Laidoner hindas 20 aastat hiljem Helsingis kõnet pidades olukorda, milles Eesti oli järgmiselt. 20 aastat tagasi noor äsja välja kuulutatud Eesti riik, kogu eesti rahvas elas üleväega, vaat, käid Aegi väga raskeid päevi. Meie olime üle elanud suure ilmasõja. Olime läbi elanud suure vene revolutsiooni. Kõige selle tagajärjel maa oli laastatud. Rahva meeleolu vapustatud rahvas mitmel alal lõhestanud. Ja peab tunnistama, noore Eesti riigi sünd oli väga raske. Numbri kuu lõpul aga tulvil suurem löök. Suurearvuline vaenlane tungis Ida-Eestimaa-alale ja riik oli nõrk. Valitsus oli korraldamata. Aga kõigi nende raskuste peale vaatamata meie juhtivad tegelased eesotsas praeguse Eesti vabariigi presidendi Karabahhiga otsustasid saame julgelt astuma, võitnud, et ma ütlesin juba, et olukord oli väga raske. Valitsus korraldamata, majanduslik olukord väga raske. Isegi peaaegu ei olnud organiseerimata ilma relvadeta. Ja arusaadavalt, et alguses vastavatel oli suure eduvastane, vallutas kaks kolmandikku meie maa-ala. Kõneles kindral Laidoner. Sõjaajaloolane Rein Helme rääkis 1993. aastal vikerraadios silmaringi saates sellest, kust eestlased ülipingelises rahvusvahelises olukorras leidsid usu ja jõu iseseisvuse eest võidelda. 1993.-ks aastaks olime me uuesti iseseisvaks saanud. Palju tuli ümber õppida, palju tuli selgeks rääkida ka ajaloos. Ühtviisi tuleb meil mäletada mõlemaid aegu, sest see on meie lugu. Eesti rahvas oli 20. sajandi alguseks oma riigi loomise jaoks juba geps. Meil olid olemas vastav majanduslik baas, oli olemas haritlaskond, olid olemas inimesed poliitiliste kogemustega ja aeg näitaski, et keerulises olukorras me olime võimelised looma kiiresti nii sõjaväe kui poliitikaaparaadi majanduselu käivitus ja oli ka küllalt inimesi, keda sai saata välismaale meie huve propageerima. Kes moodustasid meie välisdelegatsiooni, mida juhtisin ise, silmapaistvad mehed nagu Jaan Tõnisson, Jaan Poska, kes ei jäänud mitte millegi poolest alla mistahes maailma diplomaatidele. Ja kui Eesti vabariik välja kuulutati, siis olukord oli tõesti ebakindel. Ja see oli nii ebakindel, et see Eesti vabariik sai eksisteerida ainult poolteist päeva. Kuid moodustati ajutine valitsus, see tähendab seaduslik valitsus, kes oli oma volitused saanud siiski tol hetkel Eestis tegutsenud ainsalt enam või vähem demokraatlikult valitud rahva esimeselt maanõukogult. Ja kuigi Waba riik kukutati kohe veebruari 25. 26. kuupäeval sissetunginud saksa keiserliku väge, selle poolt oli kõige tähtsam tegu sellega tehtud. Ja kui Saksa keisrid novembris 1918 kokku varises ja kõik need tohutu sõdurite massid, mis ka Eestit okupeerinud, hakkasid õige revolutsiooniliselt meelestatud oma kodumaale tagasi valguma. Siis jätkus sakslastel nii palju taipu puu ja ma ütleksin niipalju tsiviliseeritud nii palju kultuursust, et võim üle anda sellele samale valitsusele, mille nad olid küll kukutanud, kuid mille seaduslikkuses nad vist küll hetkekski ei kahelnud. Võim anti üle meie ajutisele valitsusele, mille eesotsas oli meie ajaloo suurim poliitik, siiani hilisem president Konstantin Päts. Ja nii sai riik kohe sujuvalt okupatsioonivõimude alt vabanedes hakata jällegi töötama. Siis aga algaski vabadussõda, Emort vabariigi oli vaja kaitsta. Targemad pead nägid, et Venemaa ei kujutanud endast enam seda jõudu, mis ta oli olnud ähvardusena kogu maailmale. Tali lagunemas, kindel keskvõim, puudus, käis metsik kodusõda, juba maailmasõda oli purustanud tema majanduse. Sain ju ka selge, et Venemaa ei saanud meie vastu paisata, teab kui suuri jõude oma kohutavatest ressurssidest. Ja sellepärast, kuna meil oli olemas paljugi võidukaks sõjaks otsustas vabariigi valitsus ajutine valitsus relvadega vastu hakata mis tahes katsele meie vabariik hävitada. Kooliõpikutes on sellest perioodist, mida meie nüüd nimetame õigustatult avameelselt ja valjuhäälselt Eesti vabadussõjaks jutu kahes paragrahvis pealkirjade all kodusõda ja välismaine sõjaline interventsioon Eestis ja Eesti töörahva kommuun. Nende pealkirjade alt ei ole aastakümneid lapsed osanud otsida vabadussõda, sest nii hoolega on tõde nende eest varjatud. Ja kui lugedagi neid paragrahve, siis saab sealt teada mõndagi, ainult ikka jääb selgusetuks, kes kellega sõdis, miks sõditi, kuidas nii, et on kodusõda, kuid rahu sõlmitakse kahe riigi, Eesti vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel. Nendele küsimustele ei leidnud õpilane õpikust vastust ja ma usun, et nii mõnigi koolipapa on jäänud raske sätta nendele küsimustele vastamisega. Püüdkem siis nüüd lühidalt vaadata seda keerulist sündmustikku, mis hargnes 1918. aasta lõpust kuni 1920. aasta alguseni. See ajajärk ei ole Eesti ajaloos ja teab kui pikk. Kui me võime õigusega öelda, et Eesti vabadussõja näol on meil tegemist Eesti ajaloo kõige tähtsama sündmusega. Vaatame siis veel kord neid vahendeid, mis Eesti vabariigi käsutuses olid, et üldse relvadega vastu hakata oma iseseisvuse kaitsel mis tahes vaenlasele. Selleks oli olemas kõigepealt suur hulk väljaõpetatud suurte lahingukogemustega mehi. Need olid 100000 meest, kes olid mobiliseeritud esimese maailmasõja ajal mees ja kaasa teinud esimese maailmasõja ägedad lahingud. Kuid teatavasti ega sõdur üksi ei ole veel armee. Aga õnneks nende 100000 mehe hulgas oli ka paar 1000 väga suurte lahingukogemustega riviohvitseri. Kuid ka rivi ohvitserid ei suuda üksi veel sõda juhtida. Aga õnneks oli meil ka tsaaririigi rüpes välja koolitatud tosina jagu kõrgema sõjalise haridusega mehi. Niisugused mehed nagu tol ajal alampolkovnik või polkovnik ud Andres Larka, Jaan Soots, Johan Laidoner muidugi esimeses järjekorras nagu pärastine kindral Rudolf Reiman. Nii et meil oli kõik olemas, et sõjaväge luua. Kuid sõjavägi paljaste kätega ei sõdi. Aga esimese maailmasõja tohutud mõõtmed see tohutu segadus, mis puhkes Vene tsaaririigi ja Saksa keisri kokkuvarisemise, olid jätnud meie territooriumile kohutava hulga kõikvõimaliku sõjamaterjali mida, tõsi küll, sageli tuli remontida selleks, et kasutusele võtta, kuid ta oli olemas isegi Tallinna kaitse oli garanteeritud merekindluste süsteemiga mida hakati kohe, kui võimalus selleks anti üles ehitama. Sest mere poolt ähvardusi oht, kuna kroonlinnas baseerus tugev punalaevastik meil aga novembris 1908 teistel laevastikku ei olnud. Nagu juba öeldud, oli meil olemas seaduslik võim, kes võis tugineda siiski rahva enamiku hea soomlikkusele. See oli meie ajutine valitsus, kes võttis kohe kursi asutava kogu valimisteks asutava kogu kokkukutsumiseks, et edaspidi võimsaks rajatud täielikult demokraatlikule alusele. Ja nii see ka läks juba kevadel 1919. Meil oli olemas hästi töötav välisesindus, mistõttu meil oli pidevalt side välismaaga lääneliitlastega, Antandi riikidega, nagu neid nimetatakse. See oli see esimeses maailmasõjas võidelnud suurriikide liit eesotsas Suurbritannia, Prantsusmaa, hiljem Ameerika Ühendriikide Itaaliaga. Iseseisvuse idee oli küll populaarne, kuid vabatahtlik mobilisatsioon tõi kokku vaid mõnisada meest. Aga ometigi. Me võime rääkida patriootiliseks meeleolus tol hetkel seda riiklike vahenditega natukene toetades saime me juba aasta lõpuks 1918 jaanuaris 1919 väga suure meeleolu tõusu, mida kindlustasid võidud rindel ja meie rahval jätkus südidust võidelda kuni vabadussõja lõpuni. Ja mis ei ole ka vähetähtis, meil oli selles võitluses õigus. Juba William Shakespeare on öelnud, et on kolmekordsed, relvisii, kelle võitlus on õigus ja meil oli õigus. Me olime 700 aastat olnud Võõraste võimudel meist viimased 200 aastat vene riigi koosseisus. Ja meil oli sellest küllalt, aeg oli küps, meie rahvas pidi astuma vabade rahvaste ritta iseseisva riigina. Ja kui nüüd vabadussõda algas, siis me peame vaatama ka, miks ta üldse algas ja kes meile kallaletungis. Kui Saksa väed hakkasid Eestist ära minema, siis punaarmee juhtkonnas tekkis lootus. Tagunevate saksa vägede kannul õnnestub Nende poolt okupeeritud alad. Punaarmee planeerisid operatsioonid nii kuid võta näpust, ka Narva all 22. novembril 1918 esimene pealetung ebaõnnestus, selle lõidki suurel määral tagasi. Saksa väed, kes ei sallinud seda neile kandade peale astutakse. Kuid kui 28. novembril Narval peale tungiti, siis olid eestlased praktiliselt üksi jäänud, kuid hakkasid vastu oma mõnesaja mehega, kellest suur osa olid koolipoisid, kaitseliitlased ja ohvitserid. Nüüd tekib küsimus, kui meile tungis kallale nõukogude Venemaa punaarmee, millele hakkas vastu iseseisva Eesti vabariigikaitsevägi, nagu tol ajal nimetati rahvavägi. Kust on siis võetud väide, et tegemist oli kodusõjaga? Siin tuleb arvestada seda, et kui Narva vallutati 28. novembri 1918 siis tõepoolest Eesti bolševikud kuulutasid Narva raekojas 29. novembril välja nõndanimetatud eesti riigi nimetuse all Eesti Töörahva kommuna. Ja kuna Eesti Töörahva komuna püüdis oma kontrolli alla saada kogu Eesti territooriumi ja suure osa territooriumist taga sai oma kontrolli alla ja ta sõlmis Nõukogude Venemaaga mitmesuguseid lepinguid, siis oli tegemist mingi riikliku moodustise, ka päris riigiks teda nimetada ei saada, jõulud selleks välja areneda, puudusid mitmed riigile olulised tunnused, nagu oma raha või oma armee. Ka valitsus oli niisugune, nagu ta oli, korralik valitsusasutuste süsteem ei jõudnud välja areneda. Ja sõjavägi allus punaarmee juhtimisele. Siis võib öelda, et vabaduse esimesel perioodil oli tegemist kodusõjaelementidega, sest tõepoolest ühelt poolt Eesti rahvuslikud väeosad Eesti vabariigi kaitsel ja teiselt poolt Eesti punased kütiväed paar 1000 meest kes esimesel just nii eesliinil peale tungisid ja kõige sagedamini eesti rahvaväega kontaktis olid. Aga see koduse element kadus õige pea ära, sest eesti punaste kütivägede hulk kogu punaarmee koosseisus, mis Eestit ründas, oli väga väike. Ja peale selle kaotas Eesti Töörahva Kommuuni sisuliselt juba jaanuari lõpuks oma territooriumi. Ja kui ta siis viiendal juulil 1919 likvideeriti, siis oli sellega otsas ka igasugune alus väita, et Eestis on kunagi toimunud kodusõda ja see võimaldas istudega sügisel rahuläbirääkimiste laua taga sõlmida rahu kahe iseseisva riigi vahel. Mäletatavasti oli aga kooli paragrahvis jutuga välismaise sõjalisest intervensioonist. Meile tulid appi mitmesuguseid välismaa relvastatud jõud. Jaanuari alguses saabus kuni 3000 Soome vabatahtlikku. Viibisid rindel erinevatel aegadel, põhiliselt jaanuarikuu jooksul, võttes osa Narva vabastamisest Valga vabastamisest. Kevadel saabusid veel paarsada vabatahtlikku, vähem kui 200 vabatahtlikku Taanist, vähem kui 200 vabatahtlikku Rootsist. Rootsi kompanii ei saanudki lahingu kõlbuliseks väeüksuseks, taanlased sõdisid päris edukalt aga paarsada meest ajajärgul, kus meie enda rahvavägi küündis juba 80000 meheni see oli muidugi kaduvväike suurus. Selge on ka see, et ega rootslasi ja taanlasi keegi ei nimetagi nendeks interventideks. Intermenteks nimelt võiks ikka suurriike imperaliste ja ainsa kandidaadina siin tuleb kõne alla Suurbritannia, sest fakt jääb faktiks. Suurbritannia sõjalaevastik tuli detsembri keskel 1918 Tallinna reidile kaitsma meie valitsust, aita meid sõjas punase Venemaa vastu. Kui oli see siis interventsioon. Interventsioon toimus Põhja-Venemaal Kaug-Idas, Lõuna-Venemaal, Krimmis, Kaukaasias, kus Antonti valitsejad saatsid maale oma suured väekontingendid otseselt võtsid osa sõjategevusest ja mitte Nende punase valitsuse loomisest või taastamisest. Eestis. Asi aga päris nii ei olnud. Inglise väekontingendid Eestis maal ei käinud. Abi piirdus sõjalise ja diplomaatilise abiga kaudsemaid teid mööda ja ka poliitika, mida siin aeti, ei olnud otseselt suunatud endise Venemaa taastamisele, kuigi ka neid eesmärke esialgu peeti silmas. Aga kuna vene valgekaartlased ei saanud kunagi ühe mütsi alla, siis ka Eestis tehti hiljem ikkagi panus Eesti vabariigile Eesti valitsusele mitte aga vere valge kardlasele, keda Eesti territooriumil küllaga oli. Fakt on muidugi see, et Eesti vabariigi valitsus ei olnud oma poliitilise aktsiooni vaba ja ta pidi sageli hambad ristis kuulama Antanti suurte meeste sõna. Aga päris intervensioonist oli asi siiski üsna kaugel. Vabadussõja esimesel perioodil, novembri lõpp, detsember õnnestus punaarmeel võtta enda alla suur osa Eesti territooriumist jõuda välja Kesk-Eestisse põhja pool Viru väärinal peaaegu Kehrani Tallinnani jäi ju seega ainult mõnikümmend kilomeetrit. Langesid nii tähtsad keskused nagu tark. Valga liiguti Pärnu poole, kuid jäid võtmata Mõisaküla, Viljandi, Põltsamaa, Paide ja sellel joonel. Eesti kaitsevägi suutis ennast korraldada ja kui detsembris määrati meie noore sõjaväe ülemjuhatajaks kindral Johan Laidoner siis võttis Laidoner kohe kursi kõigepealt kaitse aktiviseerimisele, sest passiivne kaitse õõnestab meeste moraali. Ja juba jaanuari alguses kindel kurss vastupealetungile. Kolmandal, neljandal, viiendal jaanuaril toimusid nii Viru väärinal, Kehra all kui ka lõuna pool Viljandi lähedal Kärstna mõisa juures nõndanimetatud murdelahingud või üleminekulahingud ja Seitsmendal jaanuaril võis juba Eesti sõjavägi minna vastupealetungile, mida kujutas endast tol hetkel Eesti sõjavägi. Kõik kokku üle 10000 mehe, kes olid võimelised lahingutest osa võtma. Kuid juba olid olemas soomusrongid, mis siis, et ilma soomuseta soomuseks vaid kuuselauad ja liivakotid. Hiljem muutusid tõsisteks soomusrongides. Ja juba oli olemas ka merevägi, kes edukalt kasutades inglaste abi opereeris rannikul, visates vaenlase tagalasse dessant, mis vaenlase rindejoont nõrgestas, soodustasid sellega meie sõjavägede pealetungi. Huvitav on see, et nii soomusrongide kui ka sõjalaevastiku peamiseks loojaks kõige aktiivsemaks tegelaseks oli legendaarne sõjamees ja poliitik admiral Johan Pitka. Tema pani mängu kõik oma isikliku varanduse selleks, et Eesti kaitseväge Eesti sõjalaevastiku luua ja tugevdada. See mees oli alati kohal, kui olukord oli kriitiline nii vabadussõja alguses kui ka 1944. aastal, kui tehti veel kord katse kahe rinde vahel välja kuulutada Eesti vabariik. Kuid see ei õnnestunud. Admiral Pitka, kes nii vapralt oli võidelnud Eesti iseseisvuse loomisel tuli selles lootusetus katses oma elu jätta. Soomusrongid panid aluse meie sõjaväetaktikale selles mõttes, et meie noor sõjavägi võis pidada täiesti moodsat sõda, kus kasutati väeüksusi. Kombineeritud väeüksusi, kus olid jalavägi, ratsavägisoomused, ka motoriseeritud transportveod kasutati väga palju. Need olid niisugused aktiivsed grupid, kes suutsid eri väeliikide koostööd kasutades nii iseennast kaitsta kui ka murdele läbi vastase rindejoont ja seda läbimurret kindlustada. Liikuda kiiresti ühest punktist teise. See oli väga tähtis, sest niipea, kui vastasele anti võimalus kindlustada kuskil kaitsejoonel, oli seda tunduvalt raskem läbi murda. Ja nii kulgeski seitsmendal jaanuaril alanud pealetungi edukalt. 18. jaanuaril vabastati Narva. Seal võitlesid meie maaväed, soomlased, meie merejõud. Jaanuari lõpuks jõuti Valga juurde, enne seda, 14. oli juba Tartu vabastatud, kus vabastajate silme ees avanes ju kohutav veretöö. Tartu krediitkassa keldris jõuti Valga juurde. Valga eest tuli pidada aga hirmus raske lahing. See oli Paju lahing kus meie poolel võitles legendaarne Kuperjanovi partisanide pataljon oma kuulsa juhi leitnant Julius Kuperjanovi juhtimisel. Ja meile tulid apiga soomlased. Reanov selles lahingus sai surmavalt haavata ja mõni päev hiljem suri Tartu haiglas. Kuid tema pataljon võitles ka järgmisel päeval vapralt edasi. Koos soomlastega ja Paju mõisa varemete vahel peeti ränk lahing, mida punaste läti küttide ametlikus ajaloos peetakse Läti küttide ajaloo kõige raskemaks lahinguks. Selle võidu tagajärjel langes Valga meiega, et enamik Eesti territooriumist oli vaba, kuid seepealetung oli maksnud ka meile palju vaeva inimelusid. Ühe hoobiga ei suutnud mäe garanteerida püsivat edu lõunarindel Võrumaal Petserimaal ja pärast väikest hingetõmmet. Veebruaris märtsis algas punaarmee vastupealetung. Petseri tuli ajutiselt loovutada, kuid seest aprillikuus õnnestus meil uuesti Petseri hõivata tungide kiiluna kaugele isegi meie pärast siseriigipiirini Irboska juurde Irboska, hõivata sealsetele soodsatele positsioonidele, rajada kaitseliinid. Ja kevadeks oli kogu Eesti territoorium jäädavalt vaba. Kui Eesti territoorium oli vabastatud siis tekkis meil suurem koostöö siin eesti territooriumil tegutsevate vene valge kaardastega, vene valgekordade põhjakorpus oli loodud juba saksa okupatsiooni ajal Pihkvas. Sakslaste taganedes taganesid vene valged Eestisse. Nad olid hirmsaks nuhtluseks eesti tsiviilelanikkonnale ja ka Eesti valitsejal on nendega palju häda ja vaeva muud moodi ei saanudki neile päitseid pähe panna, kui nad tuli esialgu allutada üldse eesti väejuhatusele. Meie ülemjuhataja tahtis sõjategevust viia Eesti territooriumist võimalikult kaugele. Selleks et Eesti territooriumi ei kannataks sõjategevuse all. Ja loomulikult oli otstarbekas see Venemaalaevade massiga venelased, sest et meie valitseja ei olnud kõige väiksemadki, kavatsesid Venemaa-alasid endale vallutada. Ja seda väeosa juhtisid niisugused mehed nagu Ataman vulak, valahovitš kindral Rodianco. Ja pärast legendaarne esimeses maailmasõjas Türgi rindel silma paistnud kindral Judenitši. Kõik need mehed olid vaieldamatult silmapaistvad isiksused. Isiklikult vaprad sõjamehed, aga äärmiselt nõrgad poliitikud. Nende eesmärgis, eriti Judenitši eesmärgiks oli Eestlastele toetudes kõigepealt Petrogradi ära võtta ja siis pöörata täägitsel armetu kartulivabariigi vastu. Seda me teadsime väga hästi, toetades Vene valgekaartlased, seadsime ohtu oma iseseisvuse. Miks aga siis Eesti valitsus toetas Vene valgekaartlased? Vaat see ongi see koht. See moment, kus Eesti valitsus pidi kuulama lääneliitlaste sõna. Ja kui maikuus alustas Judenitši oma suurt pealetungi Petro gradile, siis pidid sellest osa võtma ka Eesti väed. Aga Judenitši mäng oli mängitud juba enne selle algust, nende programm oli endise Venemaa taastamine. See aga kõne alla tulla enam ei saanud. Pärast mitme strateegilisi vigu juunikuus taganesid nad eesti vägede toetusel Luuga jõe joonel, kus nad siis mõnda aega veel vastu pidasid, ühte osa Vene territoorium nende kontrolli all hoidsid suvel 1919 tekkis aga veel keerulisem situatsioon, mille tuludena maid jagada, mitte punaarmeega ja laveerida siin lääneliitlaste valgekaaslaste vahel vaid lõunast Türki suur hädaoht sakslaste näol. Nimelt ei suutnud Läti Vabariik ennast iseseisvalt organiseerida, Läti rahvuslik politsei, saanud tööle asuda, rahvuslikud väeosad ei arenenud välja, pealegi paremad läti rahvuslikud jõud olid ju bolševiseerunud, moodustasid punase läti kütiväe. Te võitlesid hoopis punase Venemaa eest. Peale selle oli kurama endiselt osaliselt okupeeritud Saksa riigi vägede poolt ja nüüd neile toetudes moodustati baltisakslastest, aga ka suurel määral Saksamaalt tulnud vabatahtlikest Valti Landeswehri rauddiviis, mida toetati saksa riigi väeosad. Kogu selle kirju seltskonna üle juhtimise võttis enda peale rüüdi kergrafondergolts. See väehulk otsustas Läti oma kontrolli alla võtta. Läti rahvuslik valitsus. Peaminister Karlis Ulmanise juhtimisel kukutati ja seati jalule nukuvalitsus ees pastor ja kirjamees niiedraga siiamaani tundub nagu fonder kuldsi väed mängisid positiivset osa kuid siis selgus, et nad tahavad oma kontrolli alla võtta mitte ainult kogu Lätimaad vaid ka kogu Eestimaad jagada siin ajama oma poliitikat. Nende poliitika alguses ei olnud selgega lääneliitlastele, kes isegi neid toetasid ja nõudsid lätlastel ja eestlastel sõnakuulmist. Ja kui meie olime oma operatsioonidega jõudnud Põhja-Lätisse Võnnu piirkond, Ruhja Volmari, need kuulusid meie kontrolli alla siis oli sõjaliselt tarvis selleks, et me saaksime hoida oma rinnet punaarmee vastu hida rinnet. Oli tarvis meil enda kontrolli all hoida Lätti raudteid ja peale selle meie katte all said lätlased organiseerida oma rahvuslikke väeosi. Seda tuligi sinna segama funder kolt. Ja viiendast juunist mõningate vaheaegadega kuni teise juulini toimus meie vabadussõjas üks niisugune omaette episood üks meie sõjaajaloo kõige ilusamaid lehekülgi. Nõndanimetatud Landeswehri sõda. Selle sõja sõlmpunkti said sündmused Võnnu ümbruses põhiliselt jaanipäeva paiku. 21. 22. 23. juuni, kus peale tungivale lande sfäärile anti ränk hoop lahingutes Loode-Linden Hoffi starte ja skangeli all, kus paistsid silma niisuguseid väeosad nagu kalevlaste maleva kolmas rahvaväepolk pärast ise kindral Johan Kruusi juhtimisel. Veelgi lääne pool, üheksal rahvaväepolk tol ajal alamkapten Schmidt juhtimisel. Need olid väga ägedad lahingud vist oli sakslaste vastu pidades tegemist oli hästi relvastatud hästi välja õpetatud väekontingendiga, kellele tohutu ülekaal kuulipildujatest ja mõningane ülekaal suurtükkides. Kuid meie noor Kaitsevägi, olles innustatud juba võitudest punaarmee vastu tõttas lahingusse nõndanimetatud ajaloolise vaenlase vastu. Suure vaimustusega teatakse rääkida isegi juhtumeid, kus teistest rindelõikudes põgenesid mehed ära selleks, et Landeswehri sõtta minna. Ja vaimustus oli nii suur, et mõne nädalaga paisati sakslased Võnnu all üle intsukalsi üle Sigulda Riia olla kus vanadel esimese maailmas aegsetel kaitsepositsioonidel sakslasi küll vastu pidasid, kui merel tõttas vappi admiral Pitka oma laevastikuga. Üks Kuperjanovi ohvitser keeras isegi kinni Riia linna veevärgi ja suvises palavuses muutus olukord tõsiseks, aga sageli koomiliseks. Nüüd tõttasid vahele liitlased, eriti prantsuse ja Ameerika Ühendriikide sõjalised missioonid tegid kõik selleks, et sakslasi täielikult ei purustata. Eestlastel ei lubatud pidulikult Riia linna vabastajatena sisse marssida. Seda tegid Läti rahvuslikud väeosad, kelle enda roll aga selles võitluses oli minimaalne. Londonis oli sõja järel tuli Eesti vabariigile ja tema kaitseväel osa võtta veel mitmest suurest operatsioonist. Neist üks oli oktoobri pealetung Petrogradi soli Sis Judenitši teine pealetung jällegi sundisid lääne liidrid meid sellest osa võtma. Kuigi see sõjakäik oli eesti vägede hulgas äärmiselt ebapopulaarne. Judenitši löödi puruks ja kui ta nüüd taganes Eesti piiridele, siis novembris ei jäänud enam mitte midagi muud üle kui see demoraliseerinud jõuk lihtsalt pesarmeerida. See armee lakkas olemast. Samal ajal oktoobris pidid aga meie soomusrongid veel kord appi tõttama lätlastele. Vabadussõja viimaseks ajajärguks on novembri teise poole detsembri lahingud põhiliselt Viru väärinal Narva ümbruses. Need olid võib-olla et kõige raskemad vabaduse lahingud, sest just sel ajal detsembri alguses hakkasid ju pihta Tartus rahuläbirääkimised. Ja punaarmee tegi kõik selleks, et nõndanimetatud kahuridiplomaatiaga Saude läbirääkimistel paremaid tulemusi. Üks pealetungi järgnes, teisele. Küll olid ägedad lahingud Tubrovka küla juures küll Värska küla juures ohtlik läbimurre, mille likvideerimiseks kulus palju vaeva. Küll toimusid rasked lahingud Kreushal. Eesti keeles öeldakse selle koha kohta griva soo, kus suurtükituli oli nii tihe, et esimeses maailmasõjas käinud mehed võrdlesid seda esimese maailmasõja kõige rangemate Canonaadidega. Viru väärinud juhtis kindral Aleksander Tõnisson lõunast toodinil vägesid appi ja sellel rindel asus ka kuulus ja populaarne kindral Landeswehri võitja Ernst Põder. Mehed sõjatüdimust kurnatud, viletsast varustatud pidid külmades kaevikutes ööd ja päevad valvel olema, sest tõepoolest üks pealetungi järgnes teisele. See oli nagu üks meeleheitlik masside pealetung kuid see ebaõnnestus ja nähes kõike seda ebaõnnestumist, sõlmisid lõpuks Nõukogude Vene esindajad 31. detsembril Tartus vaherahu mis hakkas maksma kolmandast jaanuarist, mida hiljem tähistati Eesti vabariigis langenute leinapäevana kaitseväe lipupäevana. Ja teisel veebruaril õnnestus sõlmida Tartu rahu mis tegelikult ei ole kehtetu tuks muutunud siiamaani. Meile anti garantii iseseisvuseks ja seda iseseisvust. Pärast Tartu rahulepingu sõlmimist tunnustasid järk-järgult ka teised maailma riigid, kuid kõige tähtsamaid andis meile vabadussõda ja Tartu rahu. Läbi see oligi see iseseisvus mõneks aastaks. Iseseisvus, mille kestel me saavutasime nii palju edu ja mille viljastme sageli siiamaani veel ammutame. Jõudu, lootust, oskusi. Praegusel uuel Vabadusvõitluse etapil. Nii rääkis sõjaajaloolane Rein Helme vabadussõjast 1993. aastal ja kuulame veel üht pala rahvusringhäälingu arhiivist. Karl Ots pöördus 1920. aastal Peterburist tagasi Eestisse ja alustas tööd ooperisolistina Estonia teatris. Meie arhiivis on lindistus 1927.-st aastast. Karl Ots laulab sellel kuul Parsija Sultsi üht isamaalist laulu. Aga laul ise oli üle Eesti tuntud juba eelmisest sajandist. See ilmus nimelt esimese üldlaulupeovaimustuse järel ilmunud meeskoorilaulude kogus Vanemuine ehk neljakordne laululõng 1870. aastal. Isamaalised laulud levisid siis kiiresti. Karl Ots ja Eestimaa mu isamaa. Laulis Karl Ots 1927. aastal juba 19. sajandi lõpus tuntud isamaalist laulu ja see oli esimene saade vabadussõjast. Saade kordub esmaspäeval tund enne südaööd ja on kuulatav ka Eesti loo kodulehel. Sellelt samalt lehelt saab kuulata ka varasemaid saateid Eesti iseseisvumise ja vabadussõja ajal tegutsenud inimestest Johan Laidoner, rist Johan Pitkast, Jaan Poskast ja teistest. Ja sellel samal kodulehel saab jagada ka saate jooksul tekkinud mõtteid. Saate aadresse on vikerraadiopunkt. Rärv punkt ee kaldkriips eesti lugu.