Helga ja. Tere, head kuulajad. Mina olen Ivo Heinloo ja tänases saates helikaja vaatame tagasi äsja lõppenud festivalile jätskaar. Jätskaar toimus tänavu 20 üheksandat korda 20.-st 29. aprillini ja pakkus taas väga erinevaid muusikaelamusi. Kõlas mitte üksnes džäss, vaid ka paljud teised stiilid. Tippvälisesinejate kõrval oli festivalil ka väga korralik kodumaiste artistide programm. Tundub, et jätskaar on jätkuvalt muusikasõprade seas väga populaarne, sest tänavu osales festivalil rekordiliselt natuke rohkem kui 26000 muusikasõpra ja kontsertidel käis inimesi üle 12000 viimased paar aastat on festival toimunud Telliskivi loomelinnakus ja kontserdid paralleelselt vabal laval ja punases majas. Tänavuse Jazzkaare avas väga eriline projekt, mis pühendatud Eesti vabariigi 100.-le sünnipäevale. See oli kontsertetendus 100 lugu. Žanriülene suurteos, mis portreteeris Eestit läbi siinsete inimeste. Muusika kirjutas sellele etendusele Erki Pärnoja ja video resi teostasid Jaak Prints, Kaupo Kikkas. See ajalugu on variatsioonid eesti inimesest ja iga variatsioon on justkui üks erinev meedium, kirjeldame seda eesti inimest, sõnas pildis, muusikas ja lavastuses. Ja noh, võib-olla kõlab keeruliselt, aga tegelikult uskuge mind, need asjad saavad suurepäraselt koos eksisteerida ja tegelikult ühe sama eesmärgi nimel teineteist täiendada. Nii et me loome tegelikult tunnet. Ja nii lihtne see ongi, kui see tunne tekib selles vaates, siis me oleme õnnestunudki, seda tunnet ei teki siis mitte nii väga. Nii rääkis sõjaloo idee üks autoreid, fotograaf Kaupo Kikkas, kes andis festivali ajal välja ka 100 loo fotoalbumi, kus on portreed 100-st eesti inimesest. Kuulame nüüd natukene muusikat 100 loo kontsertetenduselt mis toimus 20. aprillil Noblessneri laevatehase angaaris ja avas tänavuse. Enneolematuid projekte mahtus festivalile jazzkaar tänavu veelgi. Nii näiteks tähistas kahekümnendat sünnipäeva Eesti esindus džässorkester Estonian Dream Big Band ja tegi seda Jazzkaare tasuta kontsertide päeval 22. aprillil. Vaba lava oli tõepoolest pilgeni rahvast täis. Ja bigbänd mängis peamiselt Raul Söödi loomingut. Erakordne oli sel aastal seegiat festivalil jätskaar, esines Eesti filharmoonia kammerkoor. Väga meeldejääval kontserdil, tormis jääb, olid nad laval koos džässansambliga. Voorand, Koikson, Sooäär, Taaniel. See kvartett on üsna hiljuti andnud välja ka albumi Tormise muusika Aranžeeringutega. Ja nemad lähenevad Tormise loomingule džässivõtmes, samal ajal kui filharmoonia kammerkoor esitas teoseid tormise tsüklitest pigem autentselt kujul. Nagu on traditsiooniks saanud, jagati festivalil jätskaar taas ka džässiauhindu. See tava sai festivalil alguse juba aastal 2007 ja kategooriaid on igal aastal järjest juurde tulnud. Aasta noor džässitalent on Lauri kadalipp. Suur tänu. Ma olen viimased ajad siin mõelnud, mida see auhind minu jaoks tähendab. Ja ma arvan, et ühe noore muusika jaoks on üks suurim saavutus ja suurim autasu, mida saada üldse Eestis. Ja ma olen ääretult tänulik. Mul on ääretult suur rõõm. Ja Ma arvan, et ma teen seda, mida ma ikka teen. Ja mulle lihtsalt läheb tohutult korda, kui teile see meeldib. Ja tulge ikka kontserdile ja ostke plaat nagu sa ikka on, aga aitäh. Kirke Karja kvartett pälvib aata ansambli tiitli. Aitäh, mul on lihtsalt väga hea meel teha bändi koos oma parimate sõpradega. See toob kaasa minu meelest mingi hoopis teistsuguse vabaduse. Ja tänan kuulajaid, tänan jazzkaart, see on väga suur tunnustus meie jaoks, aitäh. Koos selle imelise taiesega ja lilledega saab džässi edendaja 2018. Saue muusikakooli direktriss Kristiina Liivik. Ühtegi asja ei edenda üksipäini ja, ja oma suurte ideedega ei jõua mitte kuskile, kui ei ole head meeskonda, toredaid noori, kellel on säravad silmad, kui ei ole sellist festivali nagu jazzkaar, kes loob head eeskujud ja selliseid muusikuid nagu Eestis on ja saue linn on alati avatud kõigile džässmuusikutele alati olnud kõigele uutele õpetajatele, uutele ideedele, nii et saue kool on alati teile avatud saue, muusikakool, džässosakond ja ma tervitan siinkohal tänan meie noori muusikuid, kes täna on siin samamoodi meid tervitamas. Lehvitan teile, te olete hästi kallid, nemad on selle saue süda ja viivad seda edasi. Nii et tänan teid kõiki ja olete mulle väga kallid ja südames tehke. Esimese Eesti aasta džässihelilooja auhinna aastal 2018 võidab Kristjan Randalu. Tänane auhind läheb ühele silmapaistvale professionaalsele loomingulisele. Inimesele on väga hea meel kutsuda siia Mihkel Mälganud. Ma hakkasin mõtlema, et ma olen ilmselt võib-olla üks kolmandik elust, võib-olla isegi rohkem, võib-olla pool elust veetnud oma aega lavalaudadel ja märksa mugavamalt ma tunneksin, kui ma võtaksin, haaraksin siit selle kontrabassi, mis saladuskatel Ongi minu pill. Tahaksin tänada kõiki, kes on kontsertidel alati truult käinud, poolehoidu näidanud, üles pöialt hoidnud teie jaoks. Me musitseerisime teile, me seda teeme kõik. Ja suur rõõm on seda jagada ja tore, kui seda eest pidi tagasi, tuleb auhinna näol. Ja rõõmustan ja veel kord rõõmustan. Elagu muusika. Ja nüüd kuulame, mida arvasid tänavusest festivalist välisajakirjanikud. Neid oli jazzkaarele kohale tulnud päris palju. Ja mul õnnestus vestelda kahe silmapaistva džässikriitikuga väljaannet Chassuays esindanud Briti muusikaajakirjaniku Kevin žanri jaoks oli see juba kolmas kord. Kevin žanr rääkis asjadest, mida ta on festivalil märganud. Muidugi see, et festival on iga aastaga järjest kasvanud ja programm muutunud järjest paremaks. Tänavu jätsid Kevini žanrile erilise mulje mõned Eesti artistid. Ta nimetas kaks nime kõigepealt Peedu kass, kellelt ta kuulis soolokava ja Kirke Karja. Kirke karjat nägi Kevin žanr viimati esinemas poe kollektiiviga. Ja taas üllatas pianistada positiivsest küljest. Klassika ja džässi väga oskuslik sidumine fantaasiaküllased harmooniat, ilusad meloodiad, värskus ja isikupära olid žanri hinnangul need märksõnad, mis kirge karjat iseloomustavad. Ja. Ta nimetas ka karjad koguni üheks kõige lootustadamaks nooreks džässmuusikuks. Hetkel Euroopas. Esimest korda oli žanr siin umbes kümmekond aastat tagasi ja see oli aeg, mil festival oli linna peale laiali laotunud. Festivali kolimine telliskivisse on žanri hinnangul õige ja vajalik samm olnud sest see koondab festivaliga seotud tegevused ühte kohta ja inimesed saavad kuulata rohkem muusikat. Ühe jazzi festivali jaoks olulisim on oma identiteedi kujundamine. Jätskaar, identiteet on väga kirev, siin on akustiliste elektrilist džässi, avangardi, muusikat, džässiäärealadelt. Žanr ütles, et tegelikult piisab, kui nimetada kolm nime festivali programmist. Ämbras hakin mu siire penoadel pekija nik Bertš. Ja sellega on kõik öeldud. Ja festivali laia amplituudi võib välja joonistada ainult jazzkaarel. On võimalik, et need kolm kõik ühtlaselt programmi ja tervikusse sobituvad. Ja veel märkis žanreid, publiku keskmine vanus ei ole siin eriti kõrge ja noorte inimeste rohkus tekitab tõenäoliselt isegi suuremat huvi tulevikus festivali vastu. Žanr kasutas väga hiiglasliku väljendit Charlize Blood George. Ja tema meelest on täiesti loomulik, et publiku seas on eri vanuses eri huvialadega ja erinevate Kui Kevin žanr on olnud teadscare festivalikülaline juba aastaid, siis Michal mürgher Ameerikast oli siin esimest korda. Ameerika džässikriitik, mitmete džässiraamatute autor ja ka raadioajakirjanik Michel mürgher külastas esmakordselt jazzkaart ja ühtlasi käis ta enne jaskar algust ka Eesti muusika päevadel. Festivalis kirjutab tema väljaandele Downbiit ja kajastab seda ka Ameerika rahvusringhäälingus. Endbjaar. Kammerchelile meeldib festivali juures mitmekesisus, aga kvaliteet. Väljaande Downbid, muusikakriitik Michel mürgher leidis, et jätskaar ei jookse trendide sabas ja kuigi head Scare korraldamisega tegeleb terve hulk inimesi, siis programmi kujundamisel ilmselgelt kõige suurem otsustusõigus peakorraldaja ehk Anne Ermi käes. Mingeid eelarvamusi ja ootusi mürgheril enne festivalile tulekut ei olnud. Mürgherit huvitab väga just Eesti koorimuusika ja ta kuuleb, et on harmooniline seos džässi ja siinse polüfoonilise kooritraditsiooni vahel. Erilise mulje jättis mürghelilega šokis kontsert, mis esitles just parimaid eesti ansambleid. Ta mainis, et siin on märgata otsinguid ja püüdlusi originaalsuse poole, mis meenutab õhkkond Ameerikas 20. sajandi keskpaigas piiskopi hiilgeajal. Festival tervikuna on oma muusikalistest valikutes nõrgheri meelest pigem Põhjamaade ja põhjamaisuse suunas orienteeritud. Selles, mis on Eesti muusika- ja heliga eesti džässi kvintessents, pole marssal selgusele jõudnud, aga kahtlemata andis sellest hea ettekujutusega lavastusele 100 lugu kirjutatud soundtrack. Ja veel rääkis marssal, et väga positiivne on näha festivali laienemas üle kogu riigi. Ei pea elama pealinnas selleks, et teaduskonnast osa saada ja kontsertidele jõuda. Luuletaja Jürgen Rooste on olnud festivali jazzkaar fänn juba pikki aastaid. Millise mulje see festival on jätnud hullumeelset Ilusa, et selles mõttes, et võib-olla annermin oli õigus, kui me just rääkisime natukese aja eest, et, et võib-olla on nii, paljudel kontsertitel kunagi varem pole käinudki. Et olen käinud iga aasta ja päris palju kuulamas, aga seekord vist nagu iga õhtu ja kogu aeg ja mõne üksiku asja jätsin vahele. No ma teadsin, ütlesin, on see oma südametunnistus, ütleb sulle, kuule, see ei, see ei ole minu variant ja seda siin mõnda asja ei kuulata, aga ülejäänud asju jah, väga avalik oli hullult hea, et selline puhastav mõnus valik, et niivõrd servast serva ja mulle meeldib see, et jazzkaarele ja, ja ma saan hoopis kuskilt mujalt mingist muust muusikast ka Nataka Mytandžezist. Mille järgi te valite, millisele kontserdile minna üldse? Tõtt-öelda piinlikult tunnistades ma enne kuulan ma kõigepealt loeng, kes need on, siis ma kuulan kodus otsin internetist, kuulan päris palju, mõnda esinejat jäängi kuulama, näiteks nik Brazz Mobile selle ma panin tennise mingi kontserti peale, ma ei saanud seda enam nagu maha võtta, eks ole, ja jäingi kuulama ja tulin, tulin siia ja ta oli veel parem, kui ta oli seal interneedusest. Nii et selliseid eraldi kontserte välja tuua ei tahakski, võib-olla või võin ju ka ses suhtes? Sanzov Kemet, eks ole, oli, oli kuramuse hea, et et kui sul ikkagi tuubamängija, kes mängib nagu tekt, no bassikäike tuuba peal ja samas keerab tuubast välja täiesti adekvaatsed džässi soolotuba. Et kui me vaatame näiteks nagu siukseid brass bändis või kringlast bännise ja tuba, on niisugune niisugune Tom TomTomTom, eks ole. Ja, ja tüüp, kes teeb kogu skaala selle pilliga läbi, see on uskumatu. Ja, ja, ja muidugi ämbrosakin mu siin, eks ole, et ma läksin kuskile teise ruumi, kui ma teda kuulasin, see tema trompetimängija, tema olemine ja ei, neid on rohkem, meil on rohkem kas või Eesti esitajate tormise töötlused siin siin siin ikkagi ringi hulkudes oli võluvat palju. Mis ajast alates juba jätskaarel käite, kas te mäletate ka neid algusaegu? Nullindate alguses käisin kindlasti mingitel kontsertitel juba ja, ja võib-olla ka 90.-te lõpul juba, aga ma ei, ma ei tea, mis need olid täpselt, no igatahes, et siis ma käisin nagu mõnel üksikul kontserdil festivali jooksul, aga, aga nagu aasta edasi süveneb, see on nagu sõltuvushaigus. Vahetult pärast festivali viimase kontserdi saksofonist Bill Evansi ansambli patiit blond esinemise lõppemist rääkis oma muljetest festivalilt ka džässikriitik Maria Engel. Küsisin, mis on temale jätnud seni säravaima mulje. Nad on ikkagi niivõrd erinevatel mõõteskaaladel need erinevad kontserdid, et praegu oli selline noh, kõrge emotsiooniga ja suhteliselt, ütleme valju kõlaga, selline hoogne ansambel, eks ole, aga, aga eelmine oli meil siin ka olude sunnil üsna vähenenud kammerlikuks koosseisuks. Nick värts Mobil. Kas festival on sinu hinnangul viimase? Ütleme 10 aastaga kuidagi muutunud ka või, või on ta ikkagi kuidagi jäänud mingis mõttes sellelt põhiolemuselt nagu ikkagi samaks? Nii ja naa, ma arvan, et eks väidetavalt ju areng kulgeb alati mööda spiraali, et kindlasti on ka jazzkaarel olnud mingeid muutusi, mis on vahepeal sisse viidud ja siis nagu tagasi võetud ja ja siis mõned asjad, mis on varem olnud, on jälle nagu ringiga kuidagi tagasi jõudnud, et et hästi tore on muidugi see näiteks, eks ole, kui me räägime puhtalt ruumist. Et festivalil on selline oma kodu, nüüd, eks ole, kust peaaegu üldse ei väljunud, välja arvatud siis erinevaid nime vahetanud kontserdimajja. Aga see ju kunagi oli ka, eks ole, siis kui oli veel püsti vana hea Sakala keskus ja vahepeal olime siis kõik sellised mustlaste kombel mööda linna neid kontserte taga ajamas, aga et see on näiteks üks hea asi, mis, mis on olnud ja õnneks jälle tulnud. Võib-olla noh, see on jälle igaühe maitse asi, eks ole, et mis, mis kellele rohkem meeldib, et võib-olla jah, see klubikultuur on nüüd nagu sellise suurema hooga vallutanud seda, et jazzkaare hilisõhtust vööndit. Et see on võib-olla see, mis on tulnud ja mis on nii-öelda uute aegade märg. Aga eks neid õhtuid öid sai varem seal rock Cafe ees ka ju veedetud, nii et ega see ka ei ole selline uus asi. Mulle lihtsalt tundub, et siiski selline üldine kvaliteeditase võib-olla on küll tõusnud, et näiteks sellel aastal ma olen tõesti väga-väga rahul kogu festivaliga ja tõepoolest ma oleksin hädas, kui ma nüüd peaksin kõige kõige ma siit välja valima. Festivali jätskaar on näinud viimastel aastatel päris palju vaeva ka sellega, et džäss jõuaks rohkem linnaruumi kontserdisaalidest väljapoole. Jazzkaare linnaruumiprojekti, kus noored muusikud pannakse ebatavalistesse olukordadesse ja paikadesse esinema kureeris sel aastal noor kitarrist Karl Madis Pennar. Mida te olete sel aastal? Ette võtnud ja kuidas on läinud kõigepealt võib-olla ära rääkida, et me oleme saanud rohkem üle eesti noori džässitudengeid, õpilasi nii-öelda projekti ja väga palju siukest. Värskust on sel aastal juures veel. Et ilm on nagu ikka nagu eelmine aasta oli niisugune natukene nagu tatine, aga tegelikult noh, hästi näinud nende ilmadega veel Vabaduse väljakul oli nii-öelda flash mob, kus tuli Tallinn Dance saieti ja tantsis Estonian Dixi länud bändi saatel. Ma käisin koha peal ka, et hästi kihvt oli. Nii et tegelikult need ettevõtmised on vahel päris ilma tundlikud, et kuna nad toimuvad vabas õhus suuresti siis ilm mõjutab ja kindlasti jäänud näiteks oligi Siim Aimla oli siis Cramol rahvana, Marianne Leibur, kes astus üles sead skaalal olid siis seal harjuga Feini juures olid mängimas sellist linnaruumi, niisugust tavalist projekti ja hea siis hakkaski, tuli padukat ja siis inimesed tulid appi, isegi vihmavarju, tegelikult hoidsid neil pea kohal ja pillide kohal vihma varjet. Et muusika tänaval kuidagi läheb, inimestel väga, väga peale sihuke eksootiline. No sina oled esimest korda seda projekti vedamas, et mis sinu enda jaoks saanud nagu üllatavat või põnevat? Kindlasti mulle väga meeldis, aga ise mängisin seal näiteks balti jaama all nullkorrusel tegime nii-öelda neli stiili kontserti, esimene kontsert oli nii-öelda sving muusikale pühendatud, teine oli ladina muusikale, siis oli puhtalt, tegid duo, näiteks Arto märganud ja Kristi laias tegid kummarduse eesti Tšassile monoloogid ja Raimond Valgre. Ja siis lõpetasime sellise huvitava nagu funk muusikasetiga, mida siis aitas meil esitada ansambel heldene aeg. Kuidas publik on vastu võtnud, kuidas tundub, et milline see reaktsioon on olnud linnarahvalt? Pigem ainult ainult head, et kui sa ikka kõnnid seal vanalinnas ja siis vaatad äkki kuskilt hotelli aknast mängib mingi kihvt saksofon kitarr või siis koostilisedvarieerivad tohutult, aga tõmbab kõigil ikka suunurgad kenasti taeva poole ja ka festivali kohalolu linnas, et võib-olla paljud ei teagi, et üldse toimub selline festival nagu jätskaar. Ja ongi võib-olla, et, et paljud ei ole üldse kursis, kuna see, see nii-öelda publikuskeene, kes siin käib, on tegelikult ikka natuke erineb sellest üldisest Eesti rahvast, et see, kui keegi nagu džässi austab, siis minu arust ta on sammu astunud kuhugi oma liinile ja, ja see noh, väga-väga positiivne ongi, kui on mingisugune aktsioon linnas, siis meil on tavaliselt need jätkare flaiereid, lipikuid, sildid veel üleval ja siis ongi, et inimesed tulevad küsima, et hohoo ma tahtsingi, et täna koori Henryle piletit, kus see täpsemalt toimub, et, et hästi palju levib see sedaviisi ka. Ja noh, ilmselt ka sellepärast, et ta on juba aastaid toimunud, et mingil määral inimesed on juba võib-olla harjunud. Aga sa ise oled seda asja korraldanud, sa oled ka ise paljudes nendes kohtades ilmselt ka ise mänginud muusikuna, et kui palju sa oled jõudnud üldse näiteks kontsertidele? No ma olen ikka üritanud jõuda sead igale kontserdile, kui just ei ole mingeid ajalisi piiranguid ja, ja noh, ma olen väga positiivselt meelestatud, et oli ka mingeid üllatusi täiesti väätlast, Riiaga ma polnud kursis üldse ja, ja ma teadsin, et sõprade jutu järgi, et see peaks ikka väga hea olema ja see oli üks ilusamaid kontserte kindlasti. Sa ise mängid kitarri, eks ole, Sa just vaadata rohkem võib-olla ka selle pilguga kitarrist jazzkaarel, et ma ei tea, kui palju neid tänavu oli, aga see, ütleme see stiidiline mitmekesisus on tegelikult päris hämmastav. Ja et Kitalistina ma kohe ütlen ära, et kindlasti siis lõpupauk Pille Evansi pettaid blond kaks, et seal mängib sihuke kitarrist Hulfagenius tasub tulla kohale, et iga iga kitarrist võiks olla kohal. Võib-olla mõni seik meenub sulle veel seoses selle festivali ka sel aastal, et kas ütleme linnaruumi projektiga või siis lihtsalt ka mõned kontserdielamusele. Ma kindlasti tooksin välja siit paar nime nüüd et koori, Henry ja Laura mula olid ilmselgelt selline esinumber. Aga nüüd, kui tuua veel midagi välja, siis kindlasti tooksin välja meie oma eesti Heiko Remmeli kvarteti, et just sellise traditsionaalse poole esindajaid. Ja siis näiteks veel väga meeldis mulle ka atlassis ise Sonzov kümmet pidi olema ka tohutu energiapauk, ma ise terve kontserdit saanud olla, aga kõik videod ja siis ma nägin ja sõpradega isegi ma jõua ise siis ma palun natukene lindistada või midagi ja see oli hea ja siis kindlasti tooksin välja sellise nime nagu Virka kes oli eile õhtul ja tohutul tage live instrumente, pluss elektroonika. Ja siis muidugi nik parts, kes just lõpetas etteastet. Kahju, et meil ei olnud muidugi terve bändi kohal, aga see duo na trumme ja klaver, see oli meeletult head emotsioonid. Millal sa esimest korda ise üldse ots, Karel olid ja kas sa oled varem ka sellest linnaruumi projektist muusikuna osa võtta? Ja minu esimene Jazzkaare aastas niisugune? Mul oli kunagi unistus täiega, et ma saaksin tulla jaskar festivalile, kuna siis seal Lõuna-Eestist pärit, siis Tallinnas on see alati olnud järgmine aasta juubel ka 30 juubel. Ja siis õnnestuski tulla läbi linnaruumiprojekti nii-öelda kaasa lüüa sõpradega ja 2014 tulin siia ja siis sellest hetkest ma olen käinud igal jazzkaarel kohal. Et seal meeletult äge, soovitan kõikidele noortele, kes, kes veel ei ole jõudnud siia nii-öelda kampa lööma, siis sul on võimalus kuulata väga palju häid ja huvitavaid artiste. Ja samas sa saad enda pillimänguoskust näidata, mängida huvitatu hunt, uute inimestega, kes Viljandist, kes Tallinnast, kes Pärnust, et natuke uute inimestega tutvuda ja senise džässiring või siuke Eestis, ükskõik kui väike või suur ta, ta ei ole seal järjest nagu kasvab kokku ja ka korralduslik poole olles ise osalenud selles linnaruumi projektis muusikuna ja nüüd korraldajana, et siis nagu näed erinevatest vaatepunktidest ja kindlasti, et tõesti äge olla nagu mõni koordinaatori rollis. Lahen nagu julgustada veel teisi noori, et ma ise olen ka noor, aga Need, kes tulevad esimest korda, et siis neile natukene sutsu juurde anda ja et üldse ei pea kartma ja et super hea festival ja meie noored muusikud on sellised väga julged, et hüppavad vette tundmatus kohas hea meelega. Pigem vist küll. Et kui on seda head kambavaimu ja seda džässi aurat ümber, siis kindlasti. Kuulasime siin katkendit Ameerika trioplastkontserdilt festivalil jazzkaar klass oli tänavuse festivali üks peaesinejaid. Aga muidugi toimus festivalil veel paljugi sellist, millest tänases saates rääkida ei jõua. Kõige suurema publikuarvuga kontserte, et oli populaarse lauljanna Laura vula esinemine. Ja tõelist džässi pakkus ka trompetis ämbrus. Hakin mu siire. Ja muidugi oli aprilli ehk jazzikuu üks tähtsamaid uudiseid Kristjan Randalu jõudmine ESM-i plaadifirma kataloogi. Kristjan Randalu esitles oma värsket plaati apsens jazzkaarel. Niisugune oli tänavune jazzkaar ja juba hakkame pikisilmi ootama ka järgmist aastat, mil festival tähistab kolmekümnendat sünnipäeva ehk taaskord väike juubel. Ja ka siis saame kindlasti nautida Eesti džässmuusikute loomingut, nagu ka tippe välismaalt. Saates kuulasime intervjuusid välisajakirjanike Kevin žanriaatmisel mürssariga. Samuti jagasid muljeid luuletaja Jürgen Rooste ja džässikriitik Marje Ingel. Teadscare linnaruumi projektist rääkis kitarrist Karl Madis Pennar. Kuulasime katkendeid kontsertidelt. Kontserdid on täispikkuses järelekuulatavad ka klassikaraadio kodulehel. Saates helikaja keskendusime täna äsja lõppenud festivalile jätskaar. Saate panid kokku operaator Katrin maadik ja toimetaja Ivo Heinloo. Tänan teid kuulamast, soovin teile kaunist päeva jätku. No tere jälle kuulama rubriiki muusik mõtleb mikrofoni ääres on hekto, lõi paju. Tihtipeale saame ajakirjanduse vahendusel osa teadetest, et see ja see südikas jalgpallur on ühe klubi poolt teisele maha müüdud. Sääraste tehingute hinnad on tavalise tööinimese jaoks suisa astronoomilised jutu võib-olla miljonitest või ka kümnetest miljonitest eurodest. Olete veel ehk ka tähele pannud, et kui palavalt armastatud sporditäht vigastab sõrmeliigest, on see ajalehtede esikülgedel. Kui aga kuulus viiuldaja murrab käeluu, siis see meediasse ei jõua. Sarnane on olukord ka ostu ja müügi puhul. Vähesed meist on kursis sellega, et juba aastakümneid müüakse sarnaselt sportlastele ka võistkondlik muusikaalade instrumentalist ehk maakeeli orkestrantide. Teatud survet on ostu- ja müügitehingute hoogustamiseks andnud ka Euroopa Liidu kvoodisüsteem. Ka meie rahvuslikule uhkusele ERSO-le on kohustuslikud kvoodi täitmiseks. Nii keel kui ka puhkpillirühmas peab olema kindlates proportsioonides naisi ja mehi Euroopa ja muu päritoluga mängijaid ning seksuaalvähemuste esindajaid ja nii edasi. Koodi nõuete täitmiseks peavad orkestrid tihtipeale ostma vajalike parameetritega muusikuid sisse teistest orkestrites. Loomulikult on üks mängijate ostu-müügi põhjuseid ka professionaalselt kõrge tasemega staar, instrumentalistina kaasamine oma kollektiivi. Sellistest summadest nagu spordis muusika alal muidugi unistada ei tasu. Näiteks Rahvusooper Estonia viimane ost Flensburgis ooperi teine oboemängija saadi hinnaga 8733 eurot. Esimese viiulikontsertmeistrite hinnad Euroopa ühisturul kõiguvad vahemikus 9500-st kuni 15000 euroni. Omamoodi maamärgina toimus ka ühe Eesti sümfooniaorkestri ja Bulgaarias tuntud varna ooperiteatrivaheline tehing, kus esimest korda ajaloos vahetas omaniku viimase puldi teine vioolamängija. Tiina numbriks oli sedapuhku vaid 430 eurot. Inimkaubandusest pole puutumata ka meie koorid ja muud vokaalgrupid. Üksteiselt Tenurite ülesostmine on toimunud juba aastakümneid. Kurioosne juhtum leidis aset poolteist aastat tagasi, mil Eesti rahvusmeeskoor pidi Euroopa Liidu kvoodikontrolli tõttu ostma ajutiselt sisse 16 naislauljat Eesti filharmoonia kammerkoorist muutes seega mõlemad koorid lühiajaliselt töövõimetuteks. See, et muusikahuvilisi ei teavitate olulistest müügi tehingutest orkestrite vahel samuti tuntud muusikute vigastustest, on otseselt kivi meie kultuuriajakirjanduse kapsaaeda. Soovitan armsal raadiokuulajal läkitada teele kiri oma lemmikkultuuriväljaandele ja paluda ka neile teemadele edaspidi tähelepanu pöörata. Meie ühtsuses peitub jõud ning arvan, et suudame just koos olukorda muuta. Selle lootusrikka üleskutsega ka täna lõpetan. Raadio stuudios oli elav klassik, hekto lei, paju.