Helga ja tere ja kaunist kevadhommikut kõikidele raadiokuulajatele. Mina olen Miina Pärn ning aeg Ta pilk lõppevale muusikanädalale ja arutleda kõige põnevamat küsimuste üle meie muusikaelus. Praegu on kirjutamisel uus eesti muusika koguteos, milles hinnatakse ümber nii mõnedki varasemalt levinud seisukohad. Sellest on inspireeritud ka tänane vestlusring. Küsime, millal algab Eesti muusika- ja mida sinna hulka lugeda. Stuudios on muusikateadlane Toomas Siitan ja Tiia Järg ning ajaloolased Enn Tarvel ja Marek Tamm. Kõigepealt aga pilk selle nädala olulisematele muusikasündmustele. Kaja. Esmaspäeval, 14. mail algas juba 60 viiendat korda maailma olulisim nüüdismuusika foorum. Rahvusvaheline heliloojate Rostrum, mis toimub sel aastal Budapestis. Raadio Ringhäälingute delegaate kogunes 26-st erinevast riigist ning võistlustöödena tõid nad kaasa 55 heliteost. Eestit esindasid sel korral kaks heliloojat. Tatjana Kozlova-Johannes orkestriteosega laithingude Faye ja Liina Sumera oma elektroonilise tööga konaatus. Eesti delegaat oli klassikaraadio toimetaja Johanna Mängel. Rostrumi tulemused kuulutati välja reede õhtul ning siin on eestlaste jaoks nii mõndagi huvitavat. Põhikategooria võitis Islandi helilooja Pall Ragnar palson oma 2018. aastal kirjutatud teosega tšellole ja orkestrile. Meenutagem, et pall Ragnar palson on mitmed aastad elanud ka Eestis ja omandanud magistri ja doktorikraadi Eesti muusika- ja teatriakadeemias Helena Tulve klassis. Noorte alla kolmekümneaastaste heliloojate kategoorias tunnistati parimaks Hollandi autor Jan Peter degraaf ja tema sümfooniaorkestrile loodud teos lükafeede nii öökohvik aastast 2017. Põhikategoorias märgiti lisaks võitjale ära veel üheksa teost ja nende hulka kuulub ka Tatjana Kozlova-Johannese laithindefayer. Sama hästi läks ka Liina sumeral noorte kategoorias, kus lisaks võitjale märgiti ära kaks soovituslikku teost, millest üks on just nimelt TEMA konaatus. Palju õnne. Klassikaraadio tuleb külla koolikontsertide sari klassikaraadio tuleb külla seikles sel nädalal Järvamaa koolides. Tänavu lähevad koolidesse külla telesaatest Klassikatähed, tuntud noored muusikud. Esimesel reisil seiklesid mööda Järvamaa koole Fletist Kristin Müürsepp, viiuldaja Johannes Põlda ja löökpillimängija ning selleaastase klassikatähtede konkursi võitja Tanel-Eiko Novikov. Vägesid juhatas klassikaraadio toimetaja Lisete vilt ning kontserte anti Albu põhikoolis, Türi ühisgümnaasiumis, Vodja koolis, Koeru keskkoolis ja Paide muusikakoolis. Viimane kontsert salvestati ning peagi jõuab see ka klassikaraadiokuulajateni. Eile õhtul algas ERSO hooaja lõpufestival praktikal spirit Väliti, mille idee pärineb dirigent Kristjan Järvilt, kes A-kontserti dirigeeris. See kontsert on üks, mida ma olen teinud Leipzigis enderi orkestriga. Ma segan, erinevad ajastud ja žanreid. Kui vaim on sama, me kõik räägime samast asjast, aga me kasutame teisi vahendeid. Seda arutlust ma tahan tekitada isegi vaidlust võib olla, sest, et kui meil ei ole seda polariseerumist ja kõik on näiteks ühte meelt, sest mitte midagi ei toimu, mitte midagi, ei liigu ta nüüd, kui kõik ütlevad, et kuule, ma armastan Christian, Järvitud jubedalt. Aga miks ma arvan, et teistel on Tene, mingisugune arvamus ja võib-olla absoluutselt teised mõtted ja võib-olla nendel on täpselt sama palju ilus kuma. ERSO hooaja lõpufestivali praktikal spirit Väliti avakontsert on järelkuulatav klassikaraadio kodulehel. Head kuulajad, tänane heliga ja saade on pühendatud ühele kõige põhjapaneva omale küsimusele meie muusikaelus ja muusikaloos. Praegu on kirjutamisel Eesti muusika jaoks märgiline teos. Terviklik käsitlus eesti muusika ajaloost ning tõele au andes sellist ammendavat teost varem ei eksisteerigi. Küsimus, millele see raamat paratamatult peab mingil kujul vastuse andma, on järgmine. Millal algab Eesti muusika- ja mida sinna hulka lugeda. Ja selle üle täna arutlemegi. Meil on vestlusringis neli külalist. Muusikateadlane ja muusikaakadeemia professor Toomas Siitan, kes selle raamatu autorite ringi kuulub. Muusikateadlane Tiia Järg, kes on lõpetanud Eesti muusika- kursust muusikaakadeemias. Ajaloolane ja Stockholmi ülikooli emeriitprofessor Enn Tarvel, kellel ilmus hiljuti raamat Eesti rahva lugu ning ajaloolane, kultuuriteadlane ja Tallinna Ülikooli õppejõud Marek Tamm. Esmalt annan sõna Toomas Siittonile, kes kuulub selle Eesti muusikaajaloo uue koguteose autorite hulka. Ma palun, et annaksite põgusa ülevaate, millistel printsiipidel seda raamatut kirjutatakse, kuidas selleni jõuti ja milline on teie roll? Tere kõigepealt ma tahaks natukene korrigeerida, ma ei julgeks öelda, et niisugused üldkäsitlust ei ole varem kirjutatud, vähemalt üritatud kirjutada. Viimane hakkas ilmuma täpselt 50 aastat tagasi Eesti muusika, mis tuli kahes köites ja just see varasel keskajast kuni 19. sajandini see osa jah, on, on 50 aastat vana ja siis sinna järgi tuli 75. aastal teine köide aga seal kõrval peaaegu samal ajal kirju tas paguluses Juhan Aavik, Eesti muusikaajaloo. Ja enne neid veel siis Kasemets. Nii et tegelikult see praegu kirjutatav on, vaata et neljas, aga muidugi meie rõhuasetused on tublisti muutunud. Ja tõesti, see on võib-olla kõige olulisem küsimus, et mis asi üldse on Eesti muusika- või seda võib isegi laiendada, et mis on Eestis? Selles mõttes oleme otsustanud, et me ei kirjuta nii-öelda etnose keskset, rahvusliku muusikalugu vaid et me lähtume tõepoolest sellest paigast, see on siis maiskondlik nii nagu Jaan Undusk on toreda sõna välja pakkunud selle jaoks ja selle puhul siis tegelikult meie vaade läheb oluliselt pikemaks, me alustame ikkagi kristluse tulekust, nii et 13.-st sajandist, kuigi nüüd tuleb kohe see küsimus, et kuskohast katteallikaid või kui palju neid allikaid üleüldse on. Aga meie pilk tahab sinnamaani ulatuda. Ja nüüd see eelmine Eesti muusikalugu ju tegelikult alustab sealtsamast Karla yhteri peatükk siis nii-öelda lääne muusikakultuuritulekust alustab sealtsamast 13.-st sajandist aga ta käsitleb seda tulekut, et noh, niisuguse vana rahvusliku vabadusvõitluse narratiivid vaimus seal võõras, vaenulik võib-olla neid vaatepunkte natukene, oleme tänaseks muud nud ja, ja vaatame siis seda lugu, kuidas Eesti on integreerunud sellesse läänepoolsesse kultuuripilti muusikaga. Aga kas ei sisalda see mingil määral sellist sõnumit, justkui enne ei oleks eksisteerinud muusika kultuuri Eestis teateid rahvalaulust on ju tegelikult Läti Henriku kroonikas saksa grammatikute kroonikas. Tähendab rahvalauluküsimus on muidugi üks põhilisi, mida me algusest peale arutasime selle kirjutajate seltskonnaga. Ja me otsustasime rahvalaulu oma käsitlusest välja jätta. See kõlab üsna jäigalt, kui ma niiviisi ütlen. Aga see kindlasti ei ole, sellepärast et me rahvalaulu suhtuksime kuidagi üleolevalt või ala, vääristaksime teda vastupidi. Me jätame rahvalaulu välja selleks, et teda mitte alavääristada, nii nagu seda on tehtud varasemates muusikalugudes. Pannes rahvalaulu nii-öelda kunst muusika eellooks, primitiivseks algastmeks, millele siis tuleb see tõeline muusikakultuur peale. Eks me seletame neid vaatepunkte kindlasti sissejuhatuses, aga meil on tegu kahe paralleelse ja väga eritüüpilise kultuuriga. Suuline kultuur ja kirjalik kultuur. Ja meie kirjutame nii-öelda kirjaliku muusikakultuuri ajalugu, kunstmuusika, ajalugu, õpetatud muusika, ajalugu, kuidas kõik veel võiks seda nimetada. Ja me märkame rahvalaulurahvamuusikat sel määral, nagu ta on sõda kunstmuusikat mõjutanud, tähendab, ta on seal sees ka olemas. Aga me ei saa samade printsiipide alusel rääkida kida suulisest kultuurist ja kirjalikust kultuurist. Siin lähevad sead kriteeriumid paratamatult alati sassi ja seda me üritame vältida. No milliseid tundeid selline mõttekäik teis tekitab? Tegelikult kõlasid isegi ju päris nagu julged vastandused nagu primitiivne tõeline muusikakultuur, kuidas teie rahvamuusika ja rahvakultuuri rolli näide? Tomas esitas ju mõned väga olulised head küsimused alates sellest, et mis on Eesti muusika- ja mis on Eesti, aga mulle niimoodi kõrval seismine tundub, et muidugi kõigepealt tuleb vastata küsimusele, mis on muusika ja mingis mõttes ka alanud arutelu juba sellele viitas ja tõsi, et kuigi tegemist on väga vanasõnaga viitab kreeka muusadele, jõudis alfa keeltega kusagil seal 12 13 sajand. Aga siiski selle sõnalise või mõistelise järjepidevuse taga on tegelikult vaja väga palju katkestusi ja väga palju siukseid paralleelseid liine. Ja kui ma luban väikese mitoloogiliseks kursi endale õigupoolest võikski muusikat vaadata nagu kolmel eri viisil. Et üks viis on see, millele viitas ka Toomas jutt. Et kirjeldada sellist kunstmuusika ajalugu ja mitte ainult eesti kuuluvadki, tegelikult ka Euroopa puhul üldiselt saab seal alguse panna kuhugi kallis, kindlasti 13.-sse sajandisse mis on enamasti seotud siis tõesti kirjaliku muusikakultuuri juurdumisega mitme häälsuse tulekuga muusikasse. Aga enamgi veel. Muusika käsitamisena oma autonoomse vaimse valdkonna on omaette valdkonnana, mille teatavad esteetilised kriteeriumid, mis teda iseloomustavat, samas kui varasem muusika on selgelt funktsionaalne, täidab mingisuguseid sotsiaalseid rolle liturgilise rituaalsed. Muide, lima esmane tunnus ei ole teist eetilisus. Ja sellisel juhul selline muusika ajalugu tõepoolest liigub mööda siis oluliseks tähenduslikuks, õnnestunuks peetavaid heliteoseid ja peatudes ka heliloojatel on siis selline autori teosekeskne lähenemine, kunstmuusika, ajalugu ja sellisena täiesti loogiline ja põhjendatud. Teine viis muusikast kirjutada muusikat aia loostuda, on rääkida laiemalt, nagu saatejuht juba tegi muusikakultuuriajaloost ja, ja siin enam ei peaks tegema selliseid selgeid esteetilisi eelistusi, millised on nii-öelda suured heliloojad, suured heliteosed, muid eesmärke, mõiste, muu skulptuurid, toimimist tema erinevates vormides, see peaks hõlmama kindlasti ka sellist muusikat populaarse. Eks ole ka levimuusikat või popmuusikat hilisematel aegadel, see peaks taastama kogu tollase muusikaelu TEMA erinevates institutsioonides. Millised on muusika esitamise paigad, muusikat, tellimise viisid, muusika esitamise traditsioonid, ühesõnaga rekonstrueerida kogu muusikaelu, mitte ainult siis teoseid, heliloojad aga veel kolmaski viise, mis on kõige uuem ja kõige ambitsioonikam, mida võiks nimetada pigem siis heli ja kuulmisskulptuuri ajalooks. Sellises käsitluses muusika taandub üheks, arvuliselt väga väikeseks osaks möödaniku inimeste helilisest keskkonnast. Ja, ja seda uuemal ajal ka päris palju uuritakse, millistes helikeskkondades on inimesed eri aegadel elanud, kuidas on mõjutatud ja käitumist, nende mõtlemist, on selge, et helid meie ümber pidevalt teisenevad. Siin saab rääkida erinevatest ajastutest, sõltuvalt sellest, millisena domineerivad helid. Me räägime Kesklinna kultuuri siis kirikukell, on kindlasti üks heli, mis väga paljuski kujundas inimeste, nende heliliste identiteeti ja elurütmi, aga ka muud helid. Ja noh, kui me mõtleme ka tänapäeva suur lindudele, mis omakorda mõjutanud haabava nüüdismuusikat ja ühesõnaga, et sellisel puhul on eesmärk nagu jah aru saada, kuidas on ajas teisenenud muutunud helline keskkondade, samuti inimeste suhtumine sellesse, milliseid heli 100 väärtustatud, millised põlatud, kuidas on suhtutud erinevates elukeskkondades, läks maal või linnas helidesse ja kõik see laiem teema, et neil on nagu selles mõttes kolm erinevat viisi, mis on kõik moodi legitiimsed ja on tähtis nagu alguses kokku leppida millist teed minnakse ja, ja selles mõttes, kui praegu on valitud väga selgelt nii-öelda kunstmuusik ja kirjaliku muusikakultuuri uurimine, siis on täiesti minu jaoks põhjendatud, et jätta välja nii-öelda rahva muusika või regilaul või varasem suulise kultuurile omane muusikatraditsioon. Aga ma möönan, et ühel hetkel me võiksime jõuda selleni, et panna kirja Eesti muusikakultuuri ajalugu ja ehk veel kunagi edaspidi ka panna kirja histi. Neli kultuuriajalugu, see oli väga hea ekskursi ja tegelikult me oma mõtetes praegu kõigume seal nii-öelda selle teise ja kolmanda meetodi vahel püüame neid mõlemaid haarata, me kindlasti ei keskendu sellisele vanale traditsioonile, mis käsitles põhiliselt heliteoseid ja heliloojaid. Meie ta neid ka muidugi välja, aga just nimelt see muusikakultuur kõikides oma institutsioonides. Ja eks näe mõnevõrra üritame haarata ka seda helikultuuri kuulamiskultuuri aspekti. Eks näis, kuidas meil õnnestub, aga siin kui me neid kategooriaid paika sättima, siis ma nimetasin ja kirjalik kunstipärane, õpetaja tatud. Aga siin selle muusikalise keskkonna seisukohalt tuleb veel üks vastandus mängu, mis tundub mulle, et on meie kultuuriruumis üsna terav ja see on maa ja linn. Peamiselt ikkagi tegeleme linnaliku muusikakultuuriga ja see jällegi jätab välja siis selle rahvalaulu poole. Ja põhjus ei ole see, Peaksime seda primitiivseks ma taanduda väga rõhutada, vastupidi, me tahame loobuda käsitlusest, mis teeks ta selle maa kultuuri ja selle rahvalaulu suulise kultuuri primitiivsemaks. Üks siis sellest kunst muusika omast. Muidugi tekib küsimus, kuidas millegi kõrvalejätmine seda asja ennast nagu väärtustab või aitab kaitsta, aga Tiia Järg, teie õpetate eesti muusikat, Eesti muusika teatriakadeemias, millest teie kursus algab? Ta on kõigi huvides, ma enam ei õpeta eesti muusikat, aga minu kursuse väiksus, tundide arvu vähesus tähendas seda, et noorele inimesele tuli anda kõige olulisematest nähtustest nimedest pilt, sest paraku seda pilti ei pruugi kõigil tudengitel üldse olla. Ja seetõttu see oli üks galopeerimine ja väga paljude teemadeni. Nii või teisiti ei jõua. Mitte et see oleks tarbetu, vaid kui tuleb niimoodi valida, siis siis niimoodi valitaksegi kõige minimaalsem saaks kaetud. Aga eelnevat juttu kuulates mitte, et see uudis oleks, aga kuhu panna need teosed, mis on rahvast mõjutanud ja üldse mitte ainult linnas, vaid kogu seda osa rahvast, kes on koolist läbi käinud, aga me teame, et eestlane on juba päris hulk sajandeid koolist läbi käinud. Ja me teame ka seda, et nendes varasema astme koolides oli muusikal väga oluline koht. No see, et seal õpetati koraale seal teada, aga seal õpetati jõudumööda ka mingisuguseid, et ütleme siis laule, mis luulega koos paljudele põlvkondadele sööbisid mällu ja toimisid ja toimetasid. Ja ma arvan, et siiamaani eestlased teavad näiteks ühte laulu, üks kask, meil kasvab õues just maja ukse ees. Ja need, kes on natukene mõnda teatmeteost uurinud, need teavad ka, et Rapla kirikuõpetaja malm oli see, kes selle teksti autoriks nimetatakse, on neid, kes ütlevad, et ta võttis lausa Mülleri teksti. Ta sättis selle eestipäraseks ja pani selle superdiviisiga kokku. Schuberti pärnapuu on ju see meloodia, mida selle lauluga eestlane seostab. Enamik, kes seda laulu teab eesti keeles, ei pruugi seda isegi teadvustada, et see on Schuberti viis. Et kuidas sellega siis nüüd on, kas see on eesti muusika või ei ole Eesti muusika, aga ma kujutan ette, et ta on tohutu levikuga. Teine niisugune laul, mis mind aeg-ajalt on pannud mõtlema ja millele ma ei oskagi täpselt vastata. See on üks viis, mida paremates väljaannetes nimetatakse eesti rahvaviisiks. Meil aiaäärne tänavas folkloristid ütlevad, see ei ole eesti rahvaviis, see on kusagilt tulnud ja kus kohas, seda ei oska mina ka öelda, tal on mingisuguseid aimatavat seoseid hoopis varasemaga, ütleme, meloodiatega ja hoopis sügavamast Lääne-Euroopast. Aga kui eesti rahvaviisi nime all olev meloodia on kokku pandud Koidula luuletusega, millel on täiesti loomise või täpsemalt öeldes ilmumise kuupäev, teada, siis võib küsida, kes need kokku pani. Ja ma ei ole sellele ühtegi vastust saanud, ma pakun välja, et äkki see oligi Jakobson kellel oli muusikast, aga viisakas ettekujutus, tähendab tali korraliku muusikalise haridusega tolle aja inimese jaoks ta võis sellega rahulikult hakkama saada. Aga kas see siis nüüd on hästi muusika või ei ole. Ja samas kui eesti helilooja tahab vihjata või vähemasti varasematel aegadel tahtis vihjata isamaale ja kodumaale ja koduigatsuse, siis piisas selle viisi esimesest motiivist, et eestlasele see toimiks nagu märk, nagu sümbol. Olemata tegelikult originaalselt testi ja niisugusi segaseid asju. Neid on iga kultuurilugu, ma arvan, täis, mis teha nendega, kes ei ole eestlased kes elavad Eestis. Täna muide Parssaltannianni sünniaastapäev, see ei ole mul peas, ma lihtsalt hommikul vahtisin kalendrit ja siis ma mõtlesin oli rahvuselt armeenlane, kes armeenia keelt ei osanud. Suurema osa loomingust kirjutas ta Eestis kirjade järgi, Elleri õpilane, kas see on Eesti muusika või ei ole? Ma ei räägi tema parteipiletist tema Pärdi vastasest sihipärasest käitumisest, see on hoopis teine ooper. Aga meil on Tatjana Kozlova ja me ei kavatseta täiesti muusikast kuidagipidi välja lasta, eks ole, ta on siin teinud ennast heliloojaks, seal ta on meil tähtis ja oluline on ka linna Grigorjeva, eks ole, kes selgesti ei ole eestlane, aga kirjutab Eestis ja väga olulist muusikat. Niisuguseid näiteid me võime läbi aegade, ma arvan, leida nii, et see on tore, et võetakse see kultuuriline üldpildiline lähenemine muusikaloole. Aga ma tunnen tegijatele siiralt kaasa, sest see nõuaks vist ma ei tea, kui mitte armeed, siis ühte polku küll tegijaid, et see kõik saks haaratud, sest ikka jääb midagi, mida ei jõua lihtsalt. Tõuseksid nii kõrgele selle materjali kohale meil kõrgemalt hakkavad kontuurid selgemalt kätte paistma. Aga küllap neid kihutab aeg taga. Mis talle, Toomas Siitan noogutab niimoodi õrnalt naeratades. Et see on tõsine probleem. Tiia tõi väga häid sõlmküsimusi välja siin kui me keskendume linna muusikule, ega me ei lükka kõrvale seda, mis toimus maal. See on hästi oluline tõesti, mis näiteks seitsmeteistkümnendal, eriti 18. sajandil maakoolides toimub hern kuutluste tegevust me kavatseme puudutada palju rohkem, kui seda kunagi varem on tehtud ja, ja see on ju põhiliselt Eestimaad puudutav. Kui me näeme, et 19. sajandi alguses juba Eestimaa koolides lauldakse noodist ja neljahäälselt ja lauldakse Bachi rindel siis ka see tuleb kusagilt, et kui me näeme, kui kiiresti olid 800 Eesti talumeest võimelised tema esimese laulupeo programmi, ma julgeks küll öelda, et täna ei suuda harrastuskoorid nii ladusalt seda teha. Et siis need on kõik niisugused pildid sellest, kuidas erinevad kultuurilised mehhanismid jooksevad kokku, kus siis selleks, mida me lõppkokkuvõttes eesti kultuuriks nimetame ja täpselt samuti need need laenude küsimused. Eesti kultuur on ju väga suurel määral laenudegult tuur ja seda olemust me püüaksime kajastada. Enn Tarvel, kust jookseb see piir, et me hakkame Eesti muusikaajaloo asemel kirjutama näiteks eesti vallutajate ajalugu? Minu arust midagi selgemat ei saa ollagi, antud tekstis on minu meelest nii pigem loosungi sealt püstitatud küsimus. Kui oleks lihavõttesaarega tegemist ja siis hakatakse kirjutama seal muusikaajalugu, siis on selge, et see on rahvuslik seal tänu yin ja ei kerki mingit küsimust. Aga siin mina olen lapsest saadik mõelnud. Ta kuidagi ebaintelligentselt kirjutatakse eesti keeles eesti kahte moodi suure tähega siis ta on regionaalne ja väikese tähega, siis ta on etniline, rahvuslik või midagi. Aga nüüd praegu mõtlesin, kui õige ja hea see siiski on. Sellepärast et antud juhul ei kujuta üldse mitte mingisugust väikese tähega eesti muusikakultuuri uurimist. Sellepärast et see on läbi ja lõhki juba minu meelest kõige sügavamatest algjuurde otstest rahvusvaheline võiks öelda meie kontekstis indoeuroopalik, soolasti, germaani, kultuurimõjuline, võib-olla siis nagu enne ütlesin, et võib-olla meie joigud, mis esivanemad tõenäoliselt juba enne Öörlandi öiseid laulumänge või, või siis liivlaste teatrietendusi harrastasid, võib-olla nemad siis tegid midagi originaalselt. Eskimo jahimees pidi ju sõitma jahile ja siis laulab, jutustab, mis ta teeb. Küllap meil oli ka midagi taolist laulukultuuri aga selleks, et midagi luua antud kontekstis selleks peab väärtuste süsteemi algus üles ehitama. Esiteks, mida on vaja saavutada ja paistab, et antud juhul nii palju või vähe, kui mina aru sain, siis on hästi tehtud, tan kuidagi tsentraliseeritud küsimuse asetus kumulatiivne, nii nagu kumulatiiv mürbus. Kogu energia on ühte kohta koondatud Ta midagi annab, ta ei valgu kuidagi laiali niipalju kui tänam, mina arvasin mõistvat, et on sotsiaalpedagoogilisi ja jumal teab, milliseid kõiki aspekte püütud arvesse võtta, ei anna ju seda teha. Ja teiseks väärtussüsteemi ülesehitamisest, et mis on huvitav, mis on vajalik, kas kohalikust mõõdupuust lähtudes või mingisugusest laiemust üldkultuuriliselt vähemalt euroopalikusta. Sellest lähtudes tuleb ka vaadata asjal ja siis tuleb vaadata asjale, kuivõrd kui reaalne on uurimisülesanne üldse niimoodi seada. Tähendab mida ta tööle andis, laulsid, mida nad seal öösel tegid, kuidas nad ennast pilgutasid, kindlasti sellest saab kolm lehekülge kirjutada. Ma usun, et juures Olejad võiksid seda ülehomseks kõik teha. Aga kas see on see, mida eesti rahvas ootab? Nii et võida midagi, natsionalistlikud vallutajad tega seotavad siin leida või seostada või see ei anna mingeid tulemusi, kui heade kavatsustega seda tehti juba päeva kiiremini, seltsid tulevad juba meelde, 55. aastal kirjutati Eesti NSV ajalooköide, seal muusikast oli ka juttu, aga mitte tänases kontekstis ega mõttesüsteem, mis seal oli arhitektuurist jutuna vallutajate arhitektuur, mis me hakkame siin neid kirikuhooneid ja linnamaju vahtima, ainult loogiline, eks ole. Aga siis kunstiajaloolane praegu juba taevas, ma olen veendunud, et tema siis leidis seletuse, aga need hooned, need on ju tehtud kohalikust ehitusmaterjalist ja kohalikud meistrid kätega need üles ladunud, see annab õigustused. Meie tohime siiski neid nagu oma huviringi võtta ja isegi niisugune pühadusekaitsja nagu akadeemik, teadlane, Naan, kes seda kõike kureeris, temagi lähtus niisugusest arusaamast, et son mõelda, seda siis enam. Minu arust on ainumõeldav niisugune regionaalne lähenemine regionaalne minu arust, kui mitte kasutada provintsiaalne sõna. Lisaks muidugi räägiks provintsiaal muusika ajaloost, mis siin siis oligi, ei midagi muud, võiks Saksamaa kultuuriprovints, aga maiskondlik, see on natukene mitmetähenduslik ja minu meelest mitte kõige sobivam sõnamehena pruugigi sind Parema meelega sõna regionaalne ja siis kõik niisugused huvitavad üksikküsimused, need nagu langeksid iseenesest oma loomuliku mis asja pead ütlema nüüd korvi või padjale või, ja pälvivad küsimus niisugused ääretult huvitavat küsimusest, mis praegu on Meil aiaäärne tänavas nad tore luuletus, aga see tegelikult ei olegi ju Koidula luuletus saanud suure alamsaksa poeedi Klaus prooti luuletuse tõlge. INT Kraas petannegneen rohus sisse põlvedest saadik. Ja kust see viis tuli, peab sisse ajama Plati alamsaksa muusikute jälgi, võib-olla niisugused asjad on täiesti teostatavad ja niisugune minu meelest ääretult huvitava pisikene jälje ajamine ja nähtavasti niisuguseid võimalusi avaneb palju siis kui võtta omaks niisugune regionaalne ja tsentraliseeritud. Toomas ütles, eks ole, kirjalikule muusikakultuurile või kuidas siis peab ütlema, et tsiviliseeritud või, või mitte rahvalikule või mittepopulistlikule muusikakultuurile, niimoodi on see aktsent antud mitte niisama traktori pausile lehitsemiseks põlluveerel. No ma olen selle regionaalse mõtlemisviisiga väga nõus, aga kas Eesti on olnud provintslik ja mõnes mõttes võime öelda, et on, aga Lotman kirjutab väga huvitavalt sellest, kuidas nii-öelda äärealade kultuur võib-olla teatud tingimustel palju aktiivsem ja, ja jõulisem kui näiteks Centrumi oma, kus ütleme niisugused kaanoni, et ka piirangud on palju jõulisemad ja meil on hästi toredaid näiteid selle kohta. No näiteks kas või see, kuidas oli võimalik, et 1680 kirjutatakse Tallinnas ja kantakse, et üks esimesi tõsiseltvõetavaid saksakeelseid preid üldse, et miks juhtunud Hamburgis, miks ei juhtunud Lübeckis või kusagil mujal, miks see oli võimalik Tallinnas? Eks me püüame seda küsida ja vastata või näiteks miks tulid nõukogude ajal Moskva ja Leningradi heliloojad Tallinnasse selleks, et oma kõige põnevamaid teoseid ette kanda, sest et Tallinnas oli lihtsalt vähem piiranguid ja nii-öelda keisrile kaugemal? Jah, et sellised piiriala fenomeni on siin hästi põnevad, minu meelest. Eks siin ole psühholoogiline moment ka tugev mikspärast Tõsuv rahvamajas näiteks lavastati Silvat ja mis nad seal veel tegid kohalike juutidega laulva mänge suvitajatel muidugi igav, kaua seal kohvikus istuda, niisugune kultuuri püüdlus on ilmselt tihti äärealadele omane, aga uurimusliku igasugused äärealad kultuuriprovintsikolka tõi, need on igapidi hästi viljakad. Kas nüüd klassikaraadioruumides sobiv näiteks toidukultuurist rääkida, hakatakse kirjutama Eesti toiduajalugu või kuidas seda nimetada siis? Eesti rahus toitude ajalugu, millised need oleks? Kõik ütlevad kama muidugi eriti vähe, sellepärast. On ju nii laia levikuga siin slaavlaste ja baltlaste ja jumal teab kelle juures ja isegi nime ei ole tal meil nunnu laenuline nimi ja samuti soomlastele või jälle, mis meil siis Eestisse rahvusliku oleks, kui päris rangelt niimoodi lähtuda, noh, teel oleks, aga keeldi oli mitte-eestlastest keele tarkade poolt aegsasti ära rikutud. Nii et kõik see muu ütleme, nohvelt looga rakend oli, aga see ei ole ju midagi, geno insed meile. Nii et suhtugem äärmiselt rahulikult, kõik on minu alusta nii läbipõimunud ja niivõrd laenuline ja niivõrd ühes puntras, kõik need juured poos, ma muidugi nii puhtintuitiivselt, arvan, et küllap see muusika osas veel eriti hästi välja lööb. Aga tuleme korraks ühe konkreetse näite juurde, et kas ei ole see regionaalne lähenemine tingitud ikkagi sellest, kuivõrd vähe meil on mingist ajast eesti muusikat võtta ja see tee on nagu ühesuunaline, et me võtame siia Eestisse just välismõjusid sisse. Näiteks kui rääkida sellest samast ooperist kindlameelne Argeeni aastast 1680 Johan Valentin meede elas rivaali linnas 10 aastat mingi hulga oma elust ja tihti võib öelda, võib-olla ta kuskil mujal ei oleks sellist teost kirjutanud, see ju sündis just siin tänu Tallinna mõjudele. Aga võtame näite nüüd Eesti muusika tänapäevast, kui me tegelikult materjali palju, kus on kirjutatud Arvo Pärdi lõviosa tema tintinnabuli teostest Berliinis Ta elas seal kuni aastani 2005. Ta ei olnud sinna selles mõttes pagendatud. Eesti vabariik oli iseseisvalt, elas seal omal vabal tahtel. Võime tegelikult mängida selle mõttega, et ta ei oleks neid teoseid kusagil mujal kirjutanud. Kas me sellest osast oleme siis valmis eesti muusikas loobuma? Pärt on väga huvitav küsimus. Ta on ise hästi konkreetselt rõhutanud, et ta ei oleks jõudnud oma tintinnabuli stiili nii ja, ja üldse oma võib-olla meele laadinigi, kui ta ei oleks elanud Nõukogude Eestis Nõukogude liidus. See tema kujunemislugu on niisuguse ideoloogilise pressiga sellele sisemise vastan tumisega väga tugevasti seotud. 10, võib-olla isegi vähem kui 10 aastat, sellepärast et 80.-te lõpus on ta juba Eestis käinud uuesti 90.-te puhul ma ei saa öelda, kus kohas on see looming kirjutatud, sellepärast et jah, võib-olla tõesti põhiliselt füüsiliselt tema Berliini töötoas, aga ta on Eestiga ka näiteks Eesti esid teate ka tollel hetkel juba Tõnu Kaljuste filharmoonia kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, ta on nii tihedalt seotud, et see on juba vaieldamatult Eesti loomingu uuesti. Ja kas see vahepeal nüüd katkes? Ma ei peaks seda isegi oluliseks. Aga näiteks samas on väga tõsine küsimus, kas näiteks ruudu Kasemetsast kirjutada. Me oleme otsustanud, et mitte natuke raske südamega, aga selle tõttu me peaksime tõesti oma vaatepunkti oluliselt muutma. Kas Eduard Tubin, aga loomulikult, ja mispärast siis, kui tema looming sünnib Stockholmis, aga tema looming on juba 50.-te lõpust, aga kuuekümnendatel väga tugev teatavasti ikkagi seotud Eestiga Eesti kuulajaga just nimelt selle kuulmisruumiga selle muusikalise kultuuriruumiga, mis Eestis on, ta on siin olemas ja need on need niisugused valikupunktid, mida me püüame järgida. Aga kas ei peaksin arvestama seda, kuidas need heliloojad ise oma loomingut määratlesid? Selles mõttes Arvo Pärt ilmselt määratles ennast läbivalt eesti heliloojana, aga kas näiteks Johann Valentin meeter kirjutas enda meelest eesti muusikat? Kindlasti mitte, aga siin tuleb nüüd see küsimus üles, mida ma alguses võib-olla siin õhku viskasin ja seda me pole veel arutanud, mis see Eesti on selles mõttes näiteks niisugust etnosekesksus, et mina ei julgeks sellest rääkida enne üheksateistkümnendat sajandit üldse, et selles mõttes niisugune rahvuslik mõtlemine kultuuris, kui me meelerist räägime, tema ajal lihtsalt puudub. Mul tekib veel üks küsimus seoses sellega, et kõigepealt ma palun, et te räägiksite ära doosid, millest te siis alustate, mis on see nii-öelda üks hetk? No eks see ole ikkagi Läti Henriku kroonika, varasemas me palju ei saa vaadata. Tegelikult me alustame nii nagu Eesti ajalooraamatud ikka algavad ütleme need esimesed teated, mis on meil 12.-st sajandist ja see on ikkagi kristluse kristlikku kultuuri, tule. Miks me ei puuduta seda eelnevat, sest et see on järgnev, aga esiteks liiga lõdvalt seotud ja teiseks, siin praktiliselt ei ole allikaid ja see ei kuulu sellesse paradigmasse, mille põhjal me ajaloost mõtleme. See ei ole kirjalik, see ei ole linnalik, see ei ole esteetiline. Ühesõnaga kõik need kriteeriumid, millest meil oli varem siin kõnelda Aga rääkige oma gregooriuse laulust fragmendist ka. Gregooriuse laul on kahtlemata väga oluliselt kuulunud ta 13. kuni 15. võib-olla isegi ka 16. lõpuni, isegi veel siia muusikalise ruumid on seda kujundanud ja see on võib-olla esimene valdkond, kus meil on teatud määral ka olemas kirjalikud allikad, neid ei ole Eestis peaaegu üldse säilinud, nüüd on tõesti võib-olla 10 ringis siin niisugusi väikseid pärgamendi fragmente, osa neist väga vähe loetavad aga neid on suurusjärgu võrra rohkem säilinud, et Stockholmis, Rootsi riigiarhiivis nende uurimisega peaks tegelema palju põhjalikumalt, kui me noh, niisugust üldajalugu kirjutades jõuame teha. Niisugust spetsiifilist uurimust ei ole siiamaani Nende dateerimine ja ka nende koha, ka sidumine on suurte probleemidega, aga on päris selge, et mingi hulk kuskil ma julgeks öelda, sadakond pärgamendi fragmenti on konkreetselt ikkagi eestialadega seotud ja me saame jälgida siinse liturgilise laulutraditsiooni mõnevõrra. Nii et jah, Mul on siin palju selliseid ettevaatlikke väljendeid selles jutus, aga tõesti, see on kõige varasem kirjaliku muusika kihistus, milleni meie pilk tänav ulatub. Ja see sajand on noh, alates 13.-st, kuigi, ütleme nende fragmentide hulgas on mõningaid ka 12.-st pärit, aga need ei ole kindlasti mitte nagu siin kirjutatud, eks ju, vaid et nad on siia sisse toodud näiteks 13 14 sajand ja kindlasti see, mis nende fragmentide sisaldus kultuuriajaloolises mõttes on just nimelt see kultuuri vahel matuseaspekt vallutuse aspekt, kui soovite, eks ju. Aga see on see kultuur, kuhu eesti alad integreerib tiiva integreeruksid. Aga kuidas on ajalookirjutuses sellega, et ongi selliseid suuri asju, mis ju on igal pool nähtavad, näiteks nagu ka gregooriuse laulust on ju kirjutatud Lääne-Euroopa muusika ajaloos väga palju ja väga põhjalikult, aga mis oleks siis selle raamatu nagu väärtus, et kas ei oleks mõtet kirjutada asjadest, mis on eripärased, mida see piirkond on maailma kultuuriloole lisanud või siis näiteks Lääne-Euroopa nähtustest, mis omandasid mingi uue väärtuse, näiteks nagu eks ole koraalid, luteri koraalid inimesed viisid need oma kodudesse, laulsid improviseerida, neid edasi ja tekkisid rahva korallid, tekkis mingisugune uus nähtus, et nagu luteri koraali tundub mõtet uurida, küll aga rahvakoraali, mis on siis mingi uus väärtus, mis siin tekkis? Aga rahvakoraal ei ole mingil moel uus nähtus, mis Eestis oleks tekkinud, see on väga laialt levinud Rootsis terves Skandinaavias. See on väga laialt tuntud, et Briti saartel, Ameerika protestantlik ess kogukondades, see ei ole mingil moel nii-öelda kohalik fenomen. Siin on võib-olla mõningad üksikud niisugused kohalikud võiks öelda nagu dialektiliselt tunnused selle laulutüübil. Täpselt sedasama võib öelda gregooriuse koraali kohta. Elmar Arro on tegelikult kirjutanud päris põhjalikult hüpoteesidest sellest, kuidas eksisteerib nii-öelda balti koraali dialekt. Ma olen natukene skeptiline tema arutluste ja järelduste suhtes, aga põhimõtteliselt, et loomulikult igas piirkonnas teatud piirkondlikud eripärad kujunevad kas või repertuaari mõttes. Nii et kuigivõrd on selline dialektilisus ka siin ikkagi olemas. Kõlas küsimus, et kuidas või milleks naer, kui kirjutada, siis põhjustada midagi erinevaid, aga üldiselt kirjutatakse selleks, et minevikku paremini mõista. Ja selles mõttes originaalsuse rõhutamine ei pea olema tingimata nagu esiplaanile, pigem ikkagi on eesmärk see, et aru saada, kuidas mingis aegruumis mingid asjad toimusid, arenesid, millised hoiakud, suhtumised, väärtused ja tõepoolest, muusika on selles mõttes ikkagi haruldane nähtus, et erinevates kultuuri meediumites kultuurinähtustest on ta kõige astus ülesanded kõige rahvusvahelisem ja sellisena oma loomult laenuline. Aga kui me rõhutame siin lainelistest, mida me oleme palju teinud, siis tuleb ka rõhutada teist poolt ehk siis nende laenude loovat arendamist, omastamist, kasutamist, et kultuur on oma olemuselt laenuline, aga mis teeb huvitavaks just nimelt need laenud, alati saavad eriilme nendesse oma nii-öelda sihtpunktides ja meelest õigupoolest ka mõtlema del erinevate näidete peale, mis siin kõlasid. Sellise muusikaajaloo kirjutamise puhul on nagu K2 üsna erinevad, kuigi omavahel seotud lähenemist. Üks on see, et keskenduda siis muusika loomisele, arutlusel muusingu loodud Eestis või eestlase poolt või mitte-eestlase poolt Eestis ja kõik on see huvitava elavana. Saame aru tunnetuslikult, et kas me võimelised heliloojad siduda Eestiga või mitte, aga teine pool on siis ikkagi muusika, esituste ajalugu ja selles mõttes ma räägi meile muusikakultuuriajaloost Eestis laiemalt, siis on ka Bach, Endel, Tšaikovski, eesti muusikaajalooosad läbi nende erinevate esituste ja näiteks seesamagi, et meil on siin mingid varased näited Mozart esitustest või padjalisti kontsert Tartus või on mingis mõttes ka eesti muusikute roosad ja ja siin on samamoodi hakata nagu äpu joont ajama, et kas ta on eestlane või kast, milline oli tema tegelik mõju või et ega siin ongi ainus piir, on kirjutajate otsused, et mis tundub tähenduslik selles kohalikus kontekstis ja mis on osa sellest muusikultuurist, mis ei ole aga igal juhul see, see loomise esituse teatav eristus on ikkagi muusika kirjutamise puhul selles mõttes põnev, et näiteks see teema ei tule üles, naljalt ei kirjandusega, aga kunsti puhul, kus kõik, mis on loodud, on, on loodud siin esituslik mõõde ei ole enam nii tähtis ja, ja näiteks velg hõlbadaks kõrvalepõige, mõtlen selle rahvamuusika hoopis teises seoses, et et kuigi ma olen äri, et selle selline kunstlik haakimine nagu instinkt, kunst, muusika eellooks ei ole põhjendatud, samamoodi see ei ole põhjus muidugi kirjanduse puhul ja uuemal ajal ka eesti kirjandust ei alustate rahvaluulest vaid ikkagi eesti kirjandus, sündis baltisaksa kirjandus eestikeelse allharuna. Aga nii nagu kirjanduses muusikas on oluline see, kuidas toimus rahvaluule taasavastamine ka juba kunstmuusikas ja ma mõtlengi, et teda selgelt rahvamuusikas tuleks ja peaks rääkima vähemalt 19. 20. sajandi muusika kontekstis ilmtingimata samamoodi ka kirjanduses, et me näeme, kuidas see imbub ja tuleb, eks ole, uuesti kirjaliku kultuuri ainuüksi läbi rahvaluule, üleskirjutuste ja, ja ega me räägimegi rahvamuusikast rahvaluule, siis me ikkagi räägime enamasti mitte sellest, nagu nad kunagi esitati, vaid läbi nende üleskirjutuste, mis muutuvad, eks ole, noh, süsteemseks alates 19. juuni keskpaigast. Selline suurteos Eesti muusika ajaloost ilmselt mingil kujul ikkagi fikseerib mingisuguse versiooni meie ajaloolisest mälust kui võrred, see peab nagu kokku kõlksuma sellega, kuidas Eesti inimesed ise seda lugu tajuvad. Kas on mingisugune kontrollpunkt, et jah, inimesed suhestuvad sellega või see on teie jaoks segav faktor ja inimesed ei teagi midagi, neile saaksid ettekujutust tervikuna olla. Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis puudutab jah seda vastuvõtjat ja retseptsiooni ajalugu on muidugi täiesti vältimatu osa tänapäevasest, igasugusest kultuurilookirjutusest ja muusikast niikuinii. Nii et tõepoolest. Me nihkume järjest rohkem siis sellest kirjutamise kultuurist ka kuulamise kultuuri poole. Ja siin on tõesti hästi palju näiteid siin Marek nimetas näiteks kas või listi kontsert Tartus, eks ju. Neid Tartus käijaid oli päris nimekaid teisigi ju. Aga Tartus elas Ferdinand Taavi Sa ju natuke vähem kui 10 aastat Tartus kanti tema juhitud kvarteti poolt isegi üks mandelsoni esiettekanne. Kas me kujutame seda ette? Tartus on kõlanud Endel soni teose esiettekanne? Loomulikult, et see ei ole kuidagiviisi seotud eesti heliloojaga, see ei ole mingil moel ka seotud Eesti territooriumiga regiooniga, siis kirjutamise mõttes, aga ettekandmise mõttes ometi? Täpselt nii, nagu oli juttu, et ka Bach, Endel, Mozart. Ta on sellel moel eesti kuulamiskultuuri vägagi mõjutanud ka laulmiskultuuri, eks ju, kui näiteks talurahvakoolides neid tekste esitatakse, siis loomulikult mõjutab inimese kultuurilist olemist tohutu. Tulp aga lihtsalt mõttemängu korras, kui vähe inimesi tegelikult seal kontserdil käis, kui väikest hulka rahvast. See konkreetne kuulamiskogemus mõjutas. No see on alati küsimus, aga näiteks kui kui laulupeol kanti, et väljapaistvate Saksa helilooja loomingut, siis mõjutas ju ikkagi väga suurt hulka kuulajaid. Ütleme siin alati kultuuris on, on solidaarsuse küsimus, eks ju, ja me võime alati küsida, et kui suur see mass on, aga Kailitaarsest kunstist jooksevad väga selged siirded ju sellises üldrahvaliku kultuuri olgu see juba mitu korda korratud Paki endalgi, mida talurahvakoorid laulsid 19. sajandil. Sellele küsimusele võib jah, vist mõista ka sedapidi, et kuidas see konkreetne teos, kui ta valmis saab, ilmub, kuidas tema hakkab siis kaasa kõlama, oletame olemasoleva kultuurimälu või rahva eestlaste enesepildiga endast kui laulurahvast ja oma muusikakultuurist ja ja selles mõttes on selgelt sellised koguteosed, üldteosed on alati kaanoni kujundava tähendusega, tahes-tahtmata isegi autorid püüavad olla võimalikult hõlmavad ja paindlikud siis selgelt, et kehtestab mingisuguse uue kaanoni, kuidas me peaksime oma muusikaajaloost oma muusikakultuurist rääkima ja selles mõttes on selliseid üldteosed alati laiema kultuuriloolise tähendusega. Et nad jäävad mingisugusteks värstaabostideks, mis omakorda yht hakkavad taastootma uusi versioone just nimelt läbi selle eristumisele vastandumise vajaduse ja sellistena nad väga olulised nagu kultuuri enesekirjelduse viljad. Ja, ja ma olen täitsa kindel, et on suur hulk inimesi, kes ei tunne ennast ära, selles näiteks seesama julge valik rahvaluule väljajätmises kindlasti tekitab, ma arvan, diskussioone aga diskussioonil ainult kultuuris väga teretulnud arendavat mõtlemist ja teadmisi. Ja ma loodan, selles mõttes raamat suudab tekitada väikeseid nihkeid või mingeid rõhuasetuste ümberpaiknemise Meie kultuurilises enesekäsitluses, sealhulgas just meie muusikakultuuri osas ja see on seda tüüpi teost peamine mõtleks missioon. Endal veel teie arvamus, milliste ajalugu on siis mõtet kirjutada? Seda saavad tegijad otsustada, aga nemad peaksid kõigepealt väärtushinnangute püstitamisel silmas pidama. Et Neid mitmest aspektist kohalikust regionaalsest aspektist ja laiemast euroopalikust Se nimetatud, kui ma õigesti sain, gregooriuse katkenud, eks ole, võib-olla hoopis teistsuguse tähendusega siin, kui seda kusagil läänepoolses Euroopas vastu võetakse ja mis ta seal pakkuda võiks, sellepärast peab adressaati väga tugevasti arvesse võtma. See tuleb siiski eestikeelne raamat ja tal on ka niisugune teatud, nagu ma sinust õigesti aru sain, mõõdake niisugune ülesehitav kujundav kuidagi mõtteid struktureerib sellesse plekist funktsioon. Aga kui sedasama nüüd kirjutaks seal regionaalajalugu saksa keeles näiteks, siis ta oleks hoopis teine, siis tekib igal leheküljel seitse kulda küsimus, kellele, milleks, mis nii, et see kõik sõltub konkreetsest tegelikust uurimistööst, kuidas nähtuseid võtta, kaaluda, aga tore on see, et jäi niisugune mulje, et on juhtpõhimõtted kuidagi välja kristalliseerunud, mille ümber hakkab siis ülesehituse ideestik ilmselt tõhusalt mõjunama. Jääme seda suur teostis ootama jõudu selle kirjutamisel ja suur tänu stuudiosse tulemast Toomas Siitan, Marek Tamm, Enn Tarvel ja Tiia Järg. Kaja heligaja saade tõmbab selleks korraks otsad kokku. Mina olen toimetaja Miina Pärn. Helimontaaži tegi Katrin maadik tänane kaasa mõtlemast ja soovime ilusat nädalavahetust. Kaja. Ja tere kuulama rubriiki muusik, mõtled mikrofoni, juures on hektari paju. Eesti muusikuid vapustas läinud nädalal hingepõhjani fakt, et säravaim täht, meie astroloogia taevas on ajutiselt tuhmunud. Vapustus oli see eelkõige seetõttu, et iganädalane spetsiaalselt muusikutele koostatud horoskoop on enamustele artistidele nende edu nurgakiviks. Muusikutele rõõmustuseks võib öelda, et juba järgmisest pühapäevast alustab klassikaraadios uus iga nädala rubriik tähe Buraja, kus loetakse muusikutele ette algava nädala horoskoobid kõikide tähtkujude tarbeks. Sel nädalal aga tekkis olukord, kus Eesti muusikaüldsuse survel piano oma traditsioonilise rubriigi ohverdama ning lugema ette nädala horoskoobi. Vastasel juhul võib juhtuda, et algaval nädalal jäävad kontserdilavad üsna tühjaks. Eks siis alustame. Jäär. Sõida oma sõitu ära hooli dirigendist või kolleegidest orkestris. Sellel nädalal oled sina staar. Sõnn algav nädal toob kaasa suure ohu joobes kontserdil esinemiseks püüa olla joobes ka proovides siis kontserdil olukord ei muutu. Kaksikud võid tunda end kahestununa üks külg sinust tahaks mängida korrektselt oma partiid noodist, teine jälle ärgitab raamidest väljuma ja fantaasial lennata laskma. Lasen küljed kontserdil omavahel võitlema ja kontserdipublik saab kogeda tõelist tulevärki. Vähk kui sul on viimase loo lõpus pikalt pause lugeda, hiili lavalt minema, tee seda rahulikult, külg ees ja keegi ei märkagi. Aplausi ajal istud juba kodus tugitoolis. Lõvi eksides proovis või kontserdil, süüdista kolleegi kehtesta ennast, sest kui lased korra endale pähe istuda, jääd jalamati rolli pikaks ajaks. Neitsi isegi kui mängid vioolarühma viimases puldis püüdle ikka perfektsuse poole. Suure tõenäosusega on just sel nädalal publiku hulgast tundmatu heategija ja sind märgatakse. Hoia tšakrad valla. Kaalud. Kui kaalud, kas muusikaelukutse on ikka sinu jaoks, siis vastus on ei ole jah. Kunagi pole hilja uue ameti õppimiseks alustada juba sel nädalal. Skorpion algav nädal on sobiv oma kolleegide kohta kuulujuttude levitamiseks. Kui arvad, et keegi pole oma ülesannete kõrgusel, tuleb sellest ka rääkida. Tee seda tagaselja. Ambur kui sulle tundub, et sel nädalal tabasonoodid 10-sse. Ära muretse, selline olukord on kestnud juba pikalt ning kolleegid ja kuulajad on sellega harjunud. Kaljukits püüa kasvõi kordki sel nädalal ronida publiku rõdule ja olla kontserdil kuulajate seas nii mõnigi vana tuttav teos võib kõlada saalist uue ja tundmatuna. Veevalaja. Kuna maks on Mercurys, väldi igasugust alkoholi tarvitamist. Kalad kui tunned, et oled muusikas keskpäraselt andekas ehk teisisõnu täiesti andetu. Ära heida meelt, sul võib õigus olla, kuid enamik su kolleege on sinu sarnased. Ja soovin sellega head tähenädalat kõigile. Horoskoopi luges Hectolei Paju.