Algab viies saade sarjas eesti muusika sajand kus muusikateadlane Tiia Järg jutustab eesti professionaalse muusikaloo sajaaastases Eesti Vabariigis. Peaksime rääkima muusikast või ajast, mil see sündis. Mida ma vanasõna ütleb, inimesed on rohkem oma aja kui oma isa nägu. Niisiis muusikast ja inimestest ajas. Seekord võtame vaatluse alla aastad 1953 kuni 1968. Kui kerge on elada kergeusklikel, kui lihtne on elada lihtsameelsel, kui hea on elada neil, kes pea on saanud pealekauba. Artur Alliksaar. 1953. aasta viiendal märtsil suri Moskvas Sergei Prokofjevi ajaleht Sirp ja vasar teatas sellest 27. märtsil viiendal leheküljel kõrvu järele hüüdega Oskar Lutsu-le. Matusetalitusele. Seitsmendal märtsil oli tulnud vanasse heliloojate liidu majja poolkeldrikorrusele paarkümmend sõpra ja austajad ja väheste ärasaatjate hulgas ka eesti muusika õppureid. Ester Mägi, Veljo Tormis ilma Palma Dmitri Kivilo. Vanema põlvkonna inimesed mäletavad viiendat, märtsi aga hoopis teistsugusel põhjusel. Siis teatati ametlikult Jossif Stalini surmast. See sündmus varjutas ühel kuuendiku planeedist kõik muud uudised. Ja põhjustas ka edaspidi suuri muutusi Nõukogude liigu senises elus. NLKP keskkomitee etteotsa tõusis Nikita Hruštšov ja tema valitsusaega vähemalt teatud osas nimetatakse edaspidi Hruštšovi sulaks. Mitmed seni seitsme lukuga suletud asjad hakkasid pikapeale avalikuks tõusma. Vangilaagrite väravad vähehaaval avanema. Represseeritud inimesed rehabiliteeriti. Aga see võttis palju väga palju aega. Ja mõnikord polnud kannatanuid enam elavate hulgas. Igatahes 27. märtsil 1953 kuulutatakse välja niinimetatud laste amnestia, see tähendab karistust vähendati poole võrra. Lastel, kes karistuse saamise ajal tõepoolest ei oleks saanud milleski süüdi olla. 1953. aastal koostab Heino Eller viiest klaveripalast süüdi keelpilliorkestrile, mille viimane kodumaine viis saab edaspidisel aastakümnendil helilooja kõige populaarsemaks teoseks ja asendab hooaegade avakontsertidel edaspidi rahvushümni. Selle orkestri variandi kodumaisest kriisist ettekanne esimest korda toimub 21. septembril 1956 53. aastal kirjutab Gustav Ernesaks meeskoori süüdi, kuidas kalamehed elavad. Teksti oli Ernesaks tellinud naabrimehelt Juhan Smuul lilt. Ja koorisuid saab valmis veebruaris 1953. Et on seitsmeosaline ja sellest süüdist. Mõned laulud püsivad meeskoori repertuaaris senini. 53. aasta lõpul kirjutab Cyrillus Kreek kantaadi Kalevipoeg nõiakoopas mille esiettekanne toimus neljakümneaastase hilinemisega neljandal märtsil 1994. Seda teost peeti vist 1953. aastal ideoloogiliselt ohtlikuks. Autor oli aktiivsest muusikaelust kõrvaldatud 1950 1955. aastal hakkab kreek kirjutama rahvaviisitöötluste süüteEesti NSV riikliku filharmoonia puhkus plikvintetile Elsa Abessoni tellimusel. Aga Elsa oli puhkpillikvintetti klaveripartner ja neid süütesaab mõne aastaga 10. Lisaks. 59. aasta sügisel seab kreek oma reekviemi puhkpillikvintetti liia klaverile omamata vähimatki väljavaadet oma tippteost veel kuulata elavas esituses. Viimane kord, kui kreegi reekviem autori kõrvu puutus, oli 18. veebruaril 1940 Estonia kontserdisaalis kui toimus kreegi 50. sünnipäeva kontsert. Gregile see seade olla oma oopus Magnumiga aktiivse tegelemise kaudu veel kord otsekontaktis. Lähenemas oli helilooja 70. sünnipäev. Aprillist 1960 seadis Cyrillus Kreek oma meeskooritsükli kuus laulu Hiiumaalt segakoorile. Ja seletas kirjas Boriss kõrverile Eesti heliloojate liidu juhatuse esimehe asetäitjale et meeskoor ei ole ju neid laule tahtnud. Arvatavasti võttis Boris Kõrver ette mõned käigud või mõned telefonikõned. Igatahes Uno Järvela õpetas Hiiumaal laulu trammile selgeks. Ja 60. aasta viiendal novembril tegi ramm Cyrillus Kreegi meeskoori süüdi kuus laulu Hiiumaalt esiettekande. Dirigeeris Gustav Ernesaks. Helilooja oli seda oodanud üle 13 aasta. Miks tõrjus Ernesaks kreegi sõiti? Kas tundiskiivust mereteemaga seoses? Aga Ernesaksa, kuidas kalamehed elavad, said valmis juba 53.. Või oli kreegi polüfoonia Ernesaksa jaoks liiga tülikas teha? Me ei tea vastust. Esimesest septembrist 1952 oli Tallinna riikliku konservatooriumi direktoriks saanud Eugen Kapp kes oli selles ametis 1964. aasta augusti lõpuni. Seejärel hakkas Eesti NSV riikliku muusika- ja teatrikunstiinstituuti juhtima Vladimir Alumäe. Alumäe üks esimesi samme oligi suure riigi bürokraatliku masinavärgi kiuste ajada korda Tallinna konservatooriumi nimed taastamine. See võttis palju aega. Kui paljude inimeste energiat küll Eesti NSV mitmesugustes valitsusasutustes ja Moskvaski. Miks seda tehti. Nime taastamine ei olnud edevuse asi. Nime taastamine tähendas staatust. Instituudiks nimetamine tähendas õppeasutuse muutmist madalama järgu kõrgkooliks, mille ülesandeks oleks olnud ainult pedagoogilise kaadri ettevalmistamine. 1953. aastal kevadel lõpetasid Tallinna riikliku konservatooriumi 19 muusikut, nende hulgas Ines Rannap, Laine Karindi, Aime Tamm, pere Linda ja Eino Tamberg, Lembit Verlin, Eugen saampere, Robert Kasemegi, Maie aasa, Helju Agur, Ester Lepa, Harri Otsa. Esimestel sõjajärgsetel aastatel oli Tallinna riiklikus konservatooriumis lõpetajaid vähe. Olukord siiski edaspidi pisut paranes vähehaaval kui jõudsid diplomini need, kelle noorusajast oli sõda võtnud, väärtuslikud kujunemisaastad julmaks olelusvõitluseks. Nagu me tagantjärele tarkusega teame. Kui soomuusikaga tegeleda on väga tõsine, saab enesearendusega jõude edasi ka äärmiselt kehvades tingimustes. Ja me ei pea silmas vaid ainelisi võimalusi. Uus kord ja kaks okupant katsiooni neljakümnendatel olid jätnud eesti kultuuri masendava tühiku inimkaotused nii füüsilises kui vaimses plaanis. 40.-te aastate esimesel poolel olid suured kes saadeti itta, kes läände, kes represseeriti kes jäi uue süsteemi mõõdupuude seadustamisel alasi ja haamri vahele. Vana haritud kaadrit kõrvaldamine ja asendamine uute tegijate kummaliste arusaamadega. Üks näide, mis võiks tunduda naljakas, kui ta ei kõneleks muusika asjade seisukorra kohta Tallinna riiklikus konservatooriumis 50.-te aastate esimesel poolel midagi muud? 54. aasta lõpetajate hulgas on hulk siiani nime poolest tuttavaid muusikuid. Ma loen enamjagu neist ette ja ma usun, et need nimed on meile siiski tuttavad, kuigi need inimesed suures osas on juba teispoolsuses. Harri Ilja Jaan koha. Ago Russak Silvia Urb, Heino Jüri salu, Leelo Kõlar. Harald Uibo, Vilma Mallene viiva väidma. Tallinna riikliku konservatooriumi kompositsiooniklassi Eugen Kapi juures lõpetas ka Gennadi Bodelski kellelt eriala lõpueksamil küsiti. Kas Johann Sebastian Bachi on ka vokaalmuusikat? 27 aastane poltelski väga musikaalne ja väga nutikas, vastas. Kui te nii küsite, siis järelikult on. Aga ilmselt ei ole see midagi olulist. Ja riigieksamikomisjon oli vastusega väga rahul. Mul tuleb meelde. 55 aastane Bodelski sai oma Moskva sõpradelt pisut enne oma surma haka Podolski suri 1983. Sai teada, et maailmas olevat olnud üks väga huvitav juudi rahvusest sümfoonik ja dirigent. Keegi Gustav Mahler ja Bodelski palus Lepo Sumerat Mahleri teostega tutvumiseks mallari partituur. 1954. aastal valmis Ester Mägil Moskvas aspirantuuris kantaat Kalevipoja teekond soome meeskoorile ja sümfooniaorkestrile. Ka selle teose jõudmine esiette kandeni võttis aega. Gustav Ernesaks keeldus teosega tegelemast. Uno Järvela valmistas 1961. aastal kantaadi rammiga ette ja esiettekanne oli viiendal novembril 1961 Neeme Järvi juhatusel. Seitse aastat hiljem aga aspirantuuri lõpetamine Moskva konservatooriumis jäi Ester Mägile ära, sest nõutud vokaalsümfoonilise suurvormi heliülesvõtet või elus ettekannet ei olnud 54. aastal tal kusagilt võtta. 1955. aasta. Villem Kapp teine sümfoonia, Lydia auster, ballett tiino. Toonasest Nõukogude teatri atmosfääris oli see tähelepanu vääriv ballett juba oma süžee poolest. Inimlikud tunded ja kannatused ilma revolutsioonilise võitluse paatuseta. See oli nõukogude balletiainestikus täiesti haruldane. 55. aastal lõpetab Eino Tamberg romaalsed tsükli viis romansi Peteffi sõnadele milledest kõige tuntum on kirjutatud küll hoopis palju varem 51. aastal. Seal nimelt tuul võib Õilmelt lehe ära. Oota veel. Mu. RV. 1956. aastal lõpetab Moskva konservatooriumi Veljo Tormis ja diplomitööks täpsemalt diplomi jaoks nõutud teostest. Üheks suureks Parstituuriks on kantaat Kalevipoeg. Teos valmib veebruaris 56. Selle teose avalikke esiettekanne on 24. aprillil 59 Sergei Prohhorovi juhatusel. Aga Tormise kantaadi helilint sai ikkagi õigeks ajaks Eestimaal tehtud. Ja paistab, et see asjaolu, et seda Hewilienti tehti noorele autorile, kes oli õppinud Moskva konservatooriumis. See asjaolu igatahes tormis teele edaspidi mingeid takistusi küll ei teinud. Boris Kõrver, operett ainult unistus, mille kerjuse laul muutus kiiresti üldrahva Allikuks nõutavaks. Meelispalaks. Gustav Ernesaks laev tõstis purjed üles öises fjordis. Muusikast Tamblane näidendile raudne kodu. 56. aastal vabanesid vangistusest Tuudur Vettik, Artur Rinne, Eugen Kelder, Gerda murre. Konservatooriumi lõpetasid Aarne Oit ja Valter Ojakäär. Kaks viimast koos Uno Naissooga moodustasid väga olulise osa Heino Elleri kompositsiooni koolkonnast. See osa kandis tugevasti edendades Eesti levimuusikat kuni rahvusliku džässi nii välja. Ka see oli nõukogude liidus tähelepandav asi. Kalla ister kutsutakse konservatooriumisse tagasi. Veel tegutsevad Artur Lemba, Cyrillus Kreek. Aga nende teoste ettekandmine ei lähe mitte kõige ladusamalt. Ja siis pole imestada, et telliloojad otsivad endale mingisugust sisemist rakendust. Kreek on 50.-te esimesel poolel hoolega tegelenud vaimulike rahvaviiside seadmisega segakoorile. Neid on 150 50. aastal kaotanud töö Tallinna riiklikus konservatooriumis vahepeal isegi ka Haapsalus. Laste muusikakoolis oli siiski pidev kontakt loomingulise protsessiga. Heliloojale nii palju tarvilik, et Ta ei hoolinud sellest, et see, mis nordi paberile saab jääb avalikult väga kauaks ette kandmata. 56. aastal saab Eino Tamberg valmis Concerto krosso. Sõjajärgse eesti avangard dismi läbimurdeteoseks on seda nimetatud. Teose esiettekanne toimub Moskvas juulis 57. Ja teos võitis kuuendal ülemaailmsel noorsoofestivalil kuldmedali. Tamberg oli jõuline, julge, leidlik, tugeva lavanärviga ja muusikas sageli tantsu armastav. Tambergi kiindumus kirjandusse ja teatrisse annab põhjust leida tema loomingust väga mitmesuguseid žanre ja väga üllatavaid teemasid. 62. kuupaiste oratoorium Jaan Krossi sõnadele Tammsaare poiss liblikas, ballett, 63.-st aastast. Seda rida võiks pikendada, aga jätame selle siinkohal tegemata. 58. aasta. Eller neljas klaverisonaat mis ootas oma esiettekannet väga kaua. Kreek ontsel ilmal lätsi, maa. Üks mõjusamaid koorifuugasid segakoori repertuaaris. Tamberg esimene keelpillikvartett ja Tambergi Concerto krosso menukas jõudmine Praha kevadele. Veljo Tormis kolm prelüüdi fugat. Villem Kapp põhjarannik. Villem Kapi teostest. Tänu meeskoori esitusele vast üks kaugemale sõit nuid. Üks menukamaid. Tallinna riiklikus konservatooriumis taastatakse oreliõpetus, mitte kui eriala. Aga seda lisaainena saavad pianistid. Ja muusikaõpetajad vist ka. Paar sõna tahaks rääkida riikliku filharmoonia puhkpillikvintetti, st see oli 50.-te aastate teises pooles kogunud jõudu ja repertuaari suuresti tänu flotist Samuel Saulusele kes 55.-st aastast alates oli ka ansambli kunstilise juhi rollis ja näitas üles algatusvõimet nii ansamblile uute teoste saamiseks kui esinemiskavade uuendamiseks. Nii sai puhkpillikvintett, keda hilisemast ajast tunneme Jaan Tamme nimelisena aastate jooksul peaaegu kõigilt eesti heliloojatelt uusi teoseid. Ja loomulikult kvintett kandis need teosed ette ja võttis paremiku nendest teostest oma ringreisidele kaasa Jablaadistas võimaluste piirides. Sellest suurema osa Et Jaan Tamme nimeline kvintett nimetame teda, siis selle hilisema nimega osutus ainsaks omataoliseks kes ringreisidel käies Eesti kaasaegset kammermuusikat järjekindlalt propageeris olid heliloojad vägagi huvitatud Talle kirjutamisest. Kui kvintett 67. aastal tähistas oma 20 viiendat sünnipäeva, oli repertuaaripauna täiendanud eelnevate aastate jooksul Cyrillus Kreek, Artur Lemba, evolProver, Villem Kapp, Harri Otsa, Jaan koha, Heino Lemmik, Helmut Rosenvald, Lembit Veevo, Arvo Pärt, Ants Sõber, Juhanud seiger, Viktor Ignaatia, Heino Jüri salu, Anti Marguste, Boriss Parsoltannian, Edgar Arro, Raimond lätte, Anatoli Karsnek. See nimekiri piirdub 68. aastaga ja on ette loetud nii-öelda sihipäraselt. Et kuulaja veenduks. Puhkpillikvintetti kirjutasid peaaegu kõik eesti heliloojad kord või paar. Nii et selle koosseisul liste teoste koguarv jäi vaid õige pisut alla. Eesti heliloojate kirjutatud keelpillikvarteti telekuuekümnendad seitsmekümnendad aastad olid tammekvintetti elu kõrgaeg. Aga see puudutab meie tulevasi jutte. Mulle tundub, ma peaksin kommenteerima öeldut, et Tamme kvintett osutus nõukogude liidus ainsaks omataoliseks. Ma pean selle all silmas, et ta oli ainus kvintett ainus puhkpillikvintett, kes sõitis ringreisidel suurtes keskustes olid küll puhkpillikvintetti, kes andsid nii Moskvas kui Leningradis kontserte ja plaadistasid ka. Aga nad ei sõitnud ringi. Nad ei propageerinud uut muusikat ega ka seda žanrit. 50.-te aastate teises pooles tõuseb esile uus põlvkond eesti heliloojaid. Nad on sündinud Eesti vabariigis. Aga komponnisti hariduse saanud juba Nõukogude tingimustes. Nende muusikas avaldub neoklassitsistlik suunitlus, rütmi aktiivsus, moderne, harmoonia, tonaalsuse mõiste, haardumine, lineaarne kirjaviis, uus vormikäsitlus, instrumentaalse mõtlemise prevaleerimine. Ja see on meile nimepidi ja ka muusika kaudu hästi tuttav põlvkond. Eino Tamberg, Jaan Rääts, Heino Jüri salu, Anti Marguste, Hillar Kareva, Veljo Tormis, Arvo Pärt. Vaikselt ja märkamatult liitub nendega Ester Mägi. Ja pisut hiljem Kuldar Sink. Selle põlvkonna loometee õnneliku alguse taustaks on ideoloogilise surve nõrgenemine pärast 50 kolmandat aastat. Stalini isikukultuse hukkamõist NLKP 20. kongressil 1956 ja asjaolu, et Moskvast vaadates oli väike Eesti NSV suure nõukogude liidu ääremaa ja uuendusmeelseid noori heliloojaid oli Eestis palju. Ja see põlvkond oli elujõuline. See põlvkond katsus jõudumööda ennast viia kurssi sellega, mis on toimunud viimastel aegadel. Häälne poolses Euroopa muusikas. Kuulati välisraadiot, mitte kontserte, ülekandeid nii palju, kui see oli võimalik. Suur osa nimetatud heliloojatest töötas lühemat või pikemat aega Eesti raadios. Helirežissöörina lindistati näppu puutunud huvitavat muusikamaterjali. Ka üleliidulises raadios saabunud linte kuulati, seal oli mõnigi kord kaasaegse muusika kohta, ka. Materjali hakkasid liikuma noodid ja heliplaadid mis välismaa sugulaste kaudu kuidagipidi olid nõukogude liitu jõudnud. Aga kuule ja peab meeles pidama. See, kui midagi hakkab peale, ei tähenda, et kõik käib juba täie auruga. Need olid üksikud õnnelikud võimalused ja juhused. Aga pikapeale korjus neid nii palju, et see põlvkond vastastikku sai 11 aidata ja võiks öelda valgustada. 21. septembril 1956 kanti Tallinnas ette Eduard Tubina viies sümfoonia. Võib arvata, see esimene kuulamismulje oli põrutav. Veljo Tormis oli saanud oma Ameerikas elava onu kaudu teose partituuri. Ta näitas seda Moskva konservatooriumi orkestri satsiooni õppejõule Juri Fortunatovile, kes suutis asju korraldada nii, et 66. aastal avaldas Moskva riiklik Kirjastus muusika Tubina viienda sümfoonia partituuri. Mis sest, et tiraaž oli 350 eksemplari. Aga juba hoopis varem oli Forternatovi valduses sümfoonia esiettekande lindi koopia. Ja seda teost said kuulata kõik Fortunatovi loengutel viibivad noored heliloojad, üliõpilased. Nii et Tubina mõju jälgi võib suures riigis leida väga üllatavatest kohtadest. Kõige otsesemalt on need jäljed kuulda eesti muusikas Veljo Tormise teises avamängus mis valmis 1959. Ja me ise õnneliku juhuse tõttu kõlas 61. aastal kaasaegse muusikafestivalil Varssavi sügis. Anna keisrile, mis keisri kohus muusikateoste ideoloogilisus on viiekümnendatel aastatel nii-öelda teema. Oli neid, kes arvasid keisri andami teinud olevat, kui teosele õiget värvi pealkiri panna. Praegu on raskesti mõistetav keelpillikvartett, mis on pühendatud rahvusvahelisele võitlusele rahu eest. Aga niisugune oli ometi Moskvas olemas. Tõsi see oli ju vene muusika. Vokaalmuusikas on tekst ju peaaegu vältimatu, aga instrumentaalmuusikas piirduti pealkirjadega, et saaks ametlikus aruandes näidata riiklikult oluliste tähtpäevade kajastamist. Heliloomingus. C5 mõnikord muikama ajavate tulemusteni. Villem Kapp kirjutas oktoobrirevolutsiooni 40.-ks aastapäevaks. Pala oboe leia klaverile pealkirjaga oktoober. Rahvaste sõprus oli hea teema. Kui kirjutada vennasrahva folklooriaineline sõit, peaks ülesanne olema täidetud. Johan tseiger kirjutas süütepuhkpillikvintetti-le Eesti, Soome ja Leedu teemadele. Aga 57. aastal kirjutas tseiger Burjaat mongoli eskiisid. Tammekvintetti kavalehti sirvides. See teos mulle küll silma pole jäänud. Eduard Tubin tuli 1961. aastal Rootsi turistina Tallinna kohtus oma õpetaja Heino Elleriga oma noorpõlvekaaslastega ja noorte heliloojatega Tallinna riiklikus konservatooriumis. Võib arvata, et see külaskäik jättis jälgiv paljudele mõlemal pool riigipiiri. Mitmed väliseestlased panid Tubinale koduma külastust pahaks. Kodueestlased said hindu ja toetust. Eesti suurima sümfonisti teostest, mida kodumaal Eestis jälle aeg-ajalt esitati ja millede mõju kodueestlaste loomingus kajastuma hakkab. Näiteks Eduard Tubina 62. aastal loodud soolosonaat viiulile. Muide esimene eesti muusikas oli üheksa aastat hiljem üheks tõukeks Mati kuulbergile esimeses ollus sonaadi loomisel. Aga Kulberk kirjutas, edaspidi solvus sonaate veel. Ta jõudis neid kirjutada viiulile, neli. Vaatamata kokkulepete sõlmimise keerukusele. Rahvusvahelises plaanis õnnestus Estonia teatril tellida Eduard Tubinnalt ooper Barbara von Tiesenhausen. Jaan Krossi libreto-le. Teos valmis 68. aasta suvel ja esiettekanne Estonia teatris toimus 69. aasta detsembris. Nõukogude riigi tavakodanikule oli kõnealusel perioodil riigipiiri ületamine peaaegu ületamatu. Kui 50.-te lõpuaastail võis kuulda Estonia kontserdisaalis juba mõnd välisintekreti dirigenti või solisti? Neid oli üksikud, aga seda muljetavaldav omad siis eesti muusikud pääsesid mõnd festivali kuulama. Mõni väga harv kord Varssavi sügisele Praha kevadele. Eesti muusika kõlas väljaspool nõukogude liitu vaid keskuse loal või välisinterpreetide initsiatiivil. NAGU Tormise teine avamäng ja Pärdi Bert pettum Mobile. Jaga räätsa kammerorkestri kontsert, need siis kõik Varssavi, sügisel 61 65 ja 64, kui aasta numbrid vastavalt juurde panna. Tormis oma avamängu esitamisele Varssavisse muidugi ei pääsenud. Pärt sai kohale sõita üliõpilaste turismirühma liikmena. Lodecafoonia ilmus esmakordselt eesti muusikasse Arvo Pärdi orkestriteoses nekroloog 1960. Teos keelati 61. aasta märtsis pärast kontsert esiettekannet Moskvas. Tallinnas oli nekroloogi kontserdi esiettekanne alles 1966. Totaka fooniat kasutavad meil aastal mõned teisedki Kuldar Sink, Veljo Tormis aga üldine riiklik suhtumine. Nimetatud tehnikasse oli jäik. Uus vinni koolkond ja ta loomeprintsiibid. Nimetatud heliloojate teosed avalikel kontsertidel olid keelatud. Todeka foonilise tehnika kasutamine on nõukogude liidus taunitav, et mitte öelda keelatud veel ka seitsmekümnendatel aastatel. Mil Borissi arustovski oma edumeelsete nooremate kolleegide survel Moskva konservatooriumis oli sunnitud tegema möönduse, et nõukogude helilooja tohib kasutada Todecafoonilist tehnikat Nõukogude ooperis ainult negatiivset tegelase iseloomustamiseks. Kuisustakovitš oma viimastes hobustes. Tottekafooniaga on silmitsi siis avalik kriitika teeb näo, et nad ei ole seda tähele pannud. Veel 70.-te keskel keelati Moskva riiklikus konservatooriumis diplomandil kolm päeva ennem eriala riigieksamit mängida lõpukavas Albanbergi viiulikontserti sest see on Todecafooniline teos, öeldi õppeosakonnas. Kui diplomand küsis, kas garaacarajevi viiulikontserti võib lõpueksamil mängida, siis lubati lahkelt. Lubajad ei teadnud, et see oli ka Todekofoniline teos. 1960. aastal Jaan koha lauluparteist kantaat segakoorile ja sümfooniaorkestrile leidis küllaltki head vastuvõttu. Ja teos kõlas isegi isetegevuslaste esituses üsnagi talutavalt. 60. aastal algatas Uno Naissoo Eesti raadio meeskvartetti. 61. aastal. Mäletatavasti toimus Juri Gagarini kosmoselend, aga hakati ehitama ka Berliini müüri. John Kennedy sai Ameerika Ühendriikide presidendiks. Jaan Rääts kirjutas kontserdi kammerorkestri loobus 16. Mess, nagu kuulajad hästi teavad, on ratsateostest üks edukamaid olnud maailma kontserdilavadel. 61. aastal kanti Moskvas esimest korda ette Šostakovitši neljas sümfoonia mis vapustas kõiki kuulajaid. Ja mitte ainult Moskvas. See teos oli oodanud esiettekannet 25 ja pool aastat. Estonia kontserdisaalis oli uus orel. Ja Tallinnas lauluväljakul oli juba olemas uus laulukaar. Mäletatavasti 60. aasta üldlaulupeol. Seoses erakordse paduvihmaga jäi laulupeo esimese päevakava peaaegu et olemata ja kooride omal initsiatiivil üritati laulude hulgas, mida nad üles võtsid lauludega seni pikalt keelatud. Mu isamaa on minu arm Ernesaksa teost. Ja paistab, et siis midagi võimude vastupanus murdus. Igatahes 65. aasta laulupeol oli see laul juba kavas ametlikult sees. Liiga raske tundub, on ühendkooride tahtmisele vastu seista. 62. aasta märtsis lahkus igavikku Cyrillus Kreek. Eesti nõukogude heliloojate liidu liikmed olid peaaegu täies koosseisus Moskvas kuulasid Tihhon kännikovi kannet. 62. aasta piisäraga n-võrgu ja Ott Raukase. 62. aastal asutasid energilised ja initsiatiivikus eesti heliloojad Tallinna kammerkoori. See oli mõeldud eksperimentaalkooriks, et heliloojad saaks igasuguseid asju proovida, sest Tallinna kammerkooris laulsid inimesed. Kelledest enamusel oli absoluutne kuulmine rääkimata kõrgemast muusikalisest haridusest. Seal laulsid tippkoorijuhid, seal laulsid heliloojad ja Tallinna kammerkoori baasil hakkas tekkima aga palju, aga uuendusliku ja edumeelset uut koorimuusikat. 62. aastal kuulutatakse Eesti rahvuslinnuks suitsupääsuke. 63. Oktoobris lahkub Mart Saar novembris Artur Lemba. John Kennedy. Kummalisel kombel see viimane sündmus ulatub väga tõsiselt mõjutama ka Eesti inimesi. 64. aasta märtsis mõistis Nõukogude kohus Leningradis TÖÖ põlgurluses süüdi luuletaja Joseph protski. See pidi kunstiinimestele olema tõsiseks ehmatuseks. Veljo Tormis saab 64. aasta suve alguseks valmis naiskoorile tsükli Sügismaastikud mille kohta Villem Reiman olevat öelnud nooti vaadates, et tema kõrvad küll seda teost lauljate suust ei kuule. Reiman nimelt arva sotsiaallauldamatu täpsuse huvides. Sama aasta sügisel laulis Teaduste Akadeemia naiskoor selle teose esiette Calder. Arvo Pärt esimene sümfoonia ja kollaaž Peehaatseehaa 65. aastal Eino Tamberg raudne kodu, Uno lahe libreto olla. Veljo Tormis Hamleti laulud, mis toob mõninga aja möödudes mis läheb, kuna arengul, et murda riikliku akadeemilise meeskoorilauljate vastupanuteosele. Hamleti laulud hakkavad tooma meeskoorile kontsertreisidel loorbereid. 1966 Arvo Pärt teine sümfoonia ja kontsert tšellole ja orkestrile Pro et contra mis leiab entusiastlikku vastuvõtu Nõukogude Liidu tippmuusikute poolt. Aga mille esitamisega hakkavad tekkima väga kummalised probleemid. Ja 66. aastal Veljo Tormis. Luigelend 67. Tormis lõpetab tsükli Eesti kalendrilaulud naiskoorile, meeskoorile ja ühendkoorile. Seda võiks nimetada Eesti oratoorium. Eks Helju Tauk on seda ühes oma varasemas artiklis isegi niimoodi teinud. Ja selle teosega näitab tormis otsustavat pöördumist allikate poole mis toidavad mitte ainult teda ja tema teoseid mis toidavad tema kuulajaid. 67. aastal kirjutab Heino Jüris, õlu puhkpillikvintetti, Messon tammekvintetti repertuaaris üks säravamaid partituuri 67. aastal hakkab tööle vikerraadio. 68. aastal on Edgar Arro valmis saanud esimese vihiku rahvaviisidest orelile. 68. aastal saab Ester Mägi valmis oma sümfoonia, aga selle teose esiettekanne tuleb 69. aasta aprillis. 20. augustil 1968 viis Nõukogude Liit Tšehhoslovakkias see 500000 sõdurit 6300 tanki, 800 lennukit. Eestlased kuulutasid rukkilille oma rahvuslilleks. Väga paljudest asjadest ei ole ma täna jõudnud juttu teha. Küllap see on mõistetav. Aga huvilistele, kes tahaksid mälu värskendada, on kirjandust palju. Tasub ainult otsida. Üks jäi mulle kogemata tänna, hommikul näppu. See on Margit Mõistliku kokku pandud raamat. On raske vaikida ja laulda mull. Artur Alliksaare elust. Kes on seda lugenud, küllap teab, millele ma viitan. Aga kellele see raamat on veel tundmatu, siis tasuks temaga tutvust teha. Sest see aeg kogu oma komplitseerituses tuleb ka läbi Alliksaare elu jälgimise aga ilmekalt meile meelde. Kuulsite viiendat saadet sarjas eesti muusika sajand. Stuudios oli muusikateadlane Tiia Järg. Sarja valmimist toetab Eesti Kultuurkapital.