Homme annab Tartu Ülikooli praegune vabade kunstide professor, fotokunstnik Peeter Laurits oma ametikoha üle režissöörile stsenaristile filmikriitikule Ilmar raagile selgituseks kuulajatele siis vabade kunstide professori ametikoht loodi 25 aastat tagasi selleks et arendada Tartu Ülikooli liikmeskonna vaimsust ja loovust. Töö kestab üks akadeemiline aasta ning vabade kunstide professori peetavad loengud on avalikud kõigile huvilistele. Ja mul on nüüd hea meel tervitada. Stuudios tulevad professorid ennast Ilmar Raagi, tere. Tere päevast. Teil on olnud ameteid mitmeid ning ka teid tutvustades, tegelikult jäid väga paljud nimetamata. Nüüd sa nüüd saab siis teist aastaks, professor, mida see tiitel teie jaoks tähendab? See tähendab mulle võimalust iseenda mõtteid korrastada, sellepärast et aastatega tekivad tunded, et võib-olla mõnest asjast saan nüüd natukene paremini aru. Aga nii nagu raamatute lugemisega on, et sellest üksi on vähe kasu, kui sa ei mõtle selle peale, mida sa oled lugenud niga mõtetega, et kui sa ei suuda need ise mingisugusesse süsteemi või konteksti panna siis ei ole sellest palju midagi kasu. Kas te siis näete, et see professori tiitel või professoriks olemine saab olema ka teile õppimist? No ma ikka loodan sellepärast, et ega ülikool omani vanas algses tähenduses ei olnud mitte see koht, kus targad professorid tulevad ja räägivad kõik suuri ülitarkusi vaid eelkõige see koht, kus üksteiselt ja vastast vastastikku õpitakse. Nii nii on ka ka minul jaotatud see aasta selliselt, et esimesel poolaastal ma räägin oma mõtteid, püüab mingisugust süsteemi luua ja teisel poolaastal siis nendega, kes tahavad seda teekonda süvitsi kaasa teha nendega. Me hakkame korjama teatud pärimuste, püüame seda pärimust kuidagi narratiivselt ära vormida. Teie kursuse pealkiri on, mis meid ühendab killustunud maailmas Fiktiivse maailma loomise võtted ja eetika, tehke veidike selgitate lähemalt, et millest siis seal kursusel juttu tuleb? Vabade kunstide professuur on selles suhtes muidugi väga keeruline, ühest küljest võiks ju ainult rääkida nii-öelda kunstniku maailmast, et kuidas me midagi teeme või või kuidas me asju näeme nüüd. Probleem on selles, et ma olen sealsamas Tartu Ülikoolis õppinud ja teataval määral akadeemiat nuusutada saanud, nii et mingisugune kokkupuude pind tuleb kahtlemata päris teadusega ehk et ma mind huvitab suuresti selline nii sotsiaalne looming kui ka kuigi selle loomingu sotsioloogiline taust. Kui ma räägin nüüd killustunud maailmast, siis me räägime täna olukorrast, kus kus need sotsioloogia on tõestanud ja ilmselt ka ühiskond on üha enam killustunud, et kõik need, kes räägivad, et ma ütlen eesti rahvale mingile muule rahvale midagi või ma räägin rahva nimel. Need kõik tegelevad mingil moel populismiga, sellepärast et tegelikult oleme jaotunud väga erinevate identiteetide alusel väga erinevateks väikesteks sotsiaalseteks gruppideks ja, ja kui vaadata, kui püüda leida seda osa, mis meid kõiki ühendab siis ongi tegelikult väga raske, osaliselt on see seotud ainult selliste vormiliste reeglitega, mida näiteks riik pakub, et jah, me oleme kõik kodanikud, aga nii identiteedi mõttes või selle identiteedi mõttes mille kaudu me ennast ise pidevalt identifitseerime ei, ei pruugi need juriidilised reeglid kuigi palju tähendada. Kui suur sotsiaalne vastutus lasub siis loojal või kunstnik? Ta ma arvan, et see on on omajagu, omajagu päris suur, ehkki ma ei arva seda, et. Et noh, näiteks, kui räägitakse sellest, et et ka filmikunst või mingisugune muu kunst võiks alaealisi rikkuda või reaalselt siis vägivalda tekitada, ühiskonnas automaatselt põhjus-tagajärg, seos, aga et sellesse ma päriselt ei usu, sellepärast et ka minu film Klass, mida sel viisil ehk kritiseeritud on, näitas mulle tegelikult vägivald on ühiskonnas alati olemas. Küll aga võivad kunstiteosed seda vormida või pakkuda mingisugust kanalit nendele hängidele, mis inimestes on. Ja kui ma nüüd räägi nendest, kuidas siis ma näen ka seda, kuidas kunstiteosed eelkõige narratiivsed teosed muusikas on seda natuke raskem teha. Tihtipeale tegelevad siis konfliktide taas mängimisega ja nüüd see, kuidas me kujutame endale vaenlasi või keda me paneme vaenlase rolli, vastase rolli mängima sellest tegelikult on, ongi see eetiline konks ehk et. Et killustunud maailmas selle vastase rolli kujutamise kaudu võib seda killustatust kahtlemata veel enam süvendada. Ehkki jälle teistpidi irooniliselt öeldes muidugi me teame, et ühise vastase leidmine võib killustunud ühiskonda liita, aga aga see ongi see, see eetika sasipundar, mida kahtlemata tahaksin ka selle professuuri ajal käsitleda. Nagu käte ise enne mainisite, et te olete oma filmiga klass puudutanud mingis mõttes sotsiaalset närvi ühiskonnas? Kindlasti tema, usun, et te olete ka tajunud oma töö jooksul, kus jookseb see eetiline piir, et ehk te teate ka praegu rääkida veidikene, et tõepoolest, et kui õhukese piir on Ta ta on omamoodi ikka väga õhukene, ma arvan, et ka selle selle kursuse jooksul ei taha ma kindlasti jääda kinni ainult siis Loomingu fiktiivsete maailmatu maailmade juurde vaid kindlasti me räägiksime ka ajakirjandusest või igasugusest kommunikatsioonist, mis ühiskonnas nii ehk teisiti toimib. Ja, ja noh, sellisel juhul, kui me räägime ajakirjandusest, siis siin on võib-olla see eetika isegi eetilised küsimused teravamad. Sellepärast et. Need need provokatsioonid, mis ühiskonnas võib-olla seda vinti peale keeravad, tüli tekitavad, nad tekitavad, on kiiremad ja neid on ka kiirem meie raskem kustutada, kui, kui, kui nad tekivad. Nüüd. Minul on näiteks loomingu puhul tekkinud stsenaariume stsenaariumid kirjutades tekkinud õige mitu korda kaks sellist küsimust, esimene neist on see, et kui ma kujutan ette endale, et seda nii-öelda pahateost või vabandust, pahad tegelast kurja tegelast siis tegelikult ma tihtipeale saan aru, et mul on seda raske empaatia tasandil mõista. Ja ma pigem lähen lihtsama vastupanu teed. Et ma loon talle mingisuguse formaalloogilise tegutsemise struktuuri ja seal ta oma omaette tegutseb. Aga ma ei mõista teda. Ja ma arvan, et see on iseenesest, on, on ta ka viga, sellepärast et. Nii ühendamine või teiste kogukondade mõistmine saab alguse sellest, et me mõistame nende inimeste Impaatilisi tegutsemisloogikaid emotsioone alati tähtis, sest sest ma usun, et tegelikult emotsioon valitseb ka ratsionaalsete otsuste üle. Nüüd tagasi tulla selle küsimuse põhinõksu juurde, et kus kohas eetiline küsimus on väga terav olnud. Näiteks olen ka mina püüdnud kirjutada mõnda sõjateemalist filmi stsenaariumit ja sel hetkel ma sain järsku aru, et et kui see, see vastane sellest mingisuguses sõjas stsenaariumis on lihtsalt kujutatud Arusaamatu julmusena siis ma siis see tegelikult teeb meile kõigile karuteene, sellepärast et peaaegu alati on see vastane tegelikult ka inimene väga erinevate tunnete motiividega ja veel enam ta tihtipeale sisemiselt lõhestunud. Ma arvan, et kui me ei mõista seda teist poolt ka seda, keda me kardame. Sellisel juhul me surume iseennast. Seal sundkäitumise lõksu. Te käisite ka kaitseväeoperatsioonil Malis ja olete kirjutanud ka arvamusartikli moslemi usust kui sellisest, et kas seal viibimine ka mingil määral avas teile nii-öelda rohkem seda paha tegelasvõi paha maailmavaatenurka just sellest, et praeguses maailmapildis käsitletakse ju kui moslemeid pahana. Kahtlemata kõige kõigepealt ma käisin veel Kesk-Aafrika Vabariigis kus, kus me olime samuti olukorras mil kodusõda intensiivne, kodusõda oli äsja lõppenud ja nüüd suheldes kodus mõlema poolega saime aru, kui väga nad tegelikult üksteisele sarnanevad, ehkki nende enda retoorikas need vastasid kõik asjad. Ja sealt tagasi tulles eestisse saime järsku aru, et mingisugusel latentsel kujul on kõik need konflikti alged mitmel pool mujal muuhulgas ka Eestis olemas. Ja, ja tõepoolest see seal ühel hetkel on siis ka kunstnikel vastutus, et kas seda konflikti tõstetakse või, või püütakse vastupidi maandada. Nüüd noh, esimene viga, mis kahtlemata tekib, on see, et vastaseid käsitletakse stereotüüpselt ühtse massina. Aga noh, nii nagu moslemite puhul samal ajal kui moslemite seas elada, siis nemad näevad endid ikkagi väga erinevate rühmituste kultuuridena ja tihtipeale tegelikult mitte moslemi usk ei ole neid ühendav tegur, vaid ikkagi hõimusidemed või rahvussidemed või perekonnasidemed. Mis seal lõpuks need, mis määravad kui esmase tegutsemise. Seetõttu. Ma usun, et tegelikult sellega on võib-olla kokku puutunud ka Eestis need inimesed näiteks kes, kes kõigepealt teavad, et kõik poliitikud, onu, korrutandid ja mis iganes kartellimeelsusest nakatunud. Ja kui sa selle päris poliitiku hukku saad ja räägid juttu, siis tihtipeale olen kuulnud tõdemust, et ei noh, see on tegelikult täiesti normaalne inimene. Mis, mis tähendab seda, et et me ei suuda eristada inimest selle sildi taga. Ja see ongi jällegi üks võimalus kunstile, et me peame inimesi üles otsima. Kuulame hetkega vahepalaks muusikat ühest teie filmist. Siin on ainuke Nii ma siis ole, kuis. Taeva ka minu üle on. Nii ma siis usu et sa kortaadi Kui ma suureks siis. Ei pea olema kena vaid lihtsalt iseenda vastu hea. Sest Mushida Tahab soo ja sees, kuid. Ja kui kõik see ilmaelu on kar, kaaluse Laise. Oleme tagasi saatega delta, kus minu külaliseks on tulevane Tartu Ülikooli vabade kunstide professor Ilmar Raag. Teile kõlas lugu mari Boginenilt nimega kord saan, mis pärineb Ilmar teie linateosest Kirtu. Mis siis räägib põhimõtteliselt omapärasest armastusloost ning ka kogukonna ja perekonnaväärtustest ja varjupooltest. Paljud filmid räägivadki keerulistel teemadel ning huvitabki küsida, et kust te liiati inspiratsiooni nendeks. Ma leian inspiratsiooni inimeste juttudest ja mõnes mõttes on seega selle vabade kunstide professuuri üks teemadest ehk et teisel poolaastal ma soovin, et ka minu üliõpilased läheksid lugusid korjama. Ma arvan, et kõik need stsenaariumid tema ei arva, et nii ongi. Mida ma ise olen kirjutanud, on alguse saanud sellest, et keegi on rääkinud mingisuguse loo killu. Ja tõsi, probleem tekib sellel samal hetkel, kui kui seal päris eluline lugu peax vormuma stsenaariumiks, sellepärast et sedasama Kertu puhul välismaal suured asjatundjad ütlesid, et aga selles filmis on liiga palju probleeme üheskoos. Et sul on seal perevägivald on vähk, on siis kogukonna selline. Represseeri käitumine ja nii edasi, et kas ei tahaks nagu ühe probleemiga tegeleda. Muidu see lugu valgub laiali ja mina mõtlen selle peale, et aga hoidku jumal, et kõik see, mis selles stsenaariumis oli, oli. Oli võetud päris elust, Ta oli küll kokku pandud umbes kolmest loost. Aga, aga kõik need detailid olid ka sellises algses põhiloos olemas. Ja, ja see on ka teistpidi huvitav väljakutse, et me saame aru, et tõepoolest mõnes mõttes need lood, mida me räägime on allutatud peaaegu türandlikkide türandlikele reeglitele, selleks, et inimesed üldse millestki aru saaksid või filme suudaksid seedida. Aga, aga samal ajal, aga siis tunne, et me just nagu elutõe suhtes astume sammu tagasi. Ja ega, ega seal sellist taga selget ühest reeglit ei ole, kuidas tuleb teha, et see on lõpuks iga kunstniku enese otsustus. Aga ma möönan, et nii see on. Eesti film Eesti 100. juubeli puhul on väga palju filme ja ka välja tulnud ning on räägitud, et Eesti filmide tase on ainult tõusnud, tõusnud. Kui palju te leiate, et Eestis filmides, kui mõtleme viimaste aastate omi, seal käsitletakse tõesti inimeste räägitud lugusid? Ma arvan, et tegelikult ikka neid lugusid on no kasvõi siis seltsimees laps, mis on ju väga selgelt põhiosas rajatud leelo tungla lapsepõlvemälestustele, et ta on nagu väga-väga päris lugu, ehkki jällegi seal toimus seesama protsess, kus kus kõigepealt olid kirjutatud tekstid ja neid sõnu oli seal liiga palju, et nad mahuksid ühte stsenaariumisse. Väga palju tuli välja rookida lõpuks, et et filmis keskenduda siis mingisugusele põhilisele liinile või põhilisele probleemile. Ma ei saanud kõikides stsenaristide Est sõna võtta ja ma arvan, et ega ega veega vist see, kui Eesti filmi kuskil praegu hästi läheb. Selle üheks põhjuseks on ka see, et need filmid on erinevad. Ja selle taga on ka selline teatav avalikkuse taju küsimus, millest ma samuti sooviksin oma professuuri rääkida. See, et, Et kui veel 10 15 aastat tagasi tuli näiteks aastas välja kolm või neli mängufilmi siis siis nende kolme või nelja mängufilmi mitmekesisus oli tunduvalt väiksem kui praegune olukord, kus aastas tehakse 10 või isegi rohkem filme. Ja sealt edasi tuleb mängu kummaline nähtus mida, mida muuhulgas ka filmimajanduses ära tuntud, et et on selline statistika, mille kohaselt ainult kaks filmi 10-st suudavad oma kulude teha turule tuua turul tagasi, ehk et kaks filmi on 10-st on edukad. Ja, ja nüüd siis, kui me kujutame ette seda 15 aasta tagust aega, et kui tehti kolm filmi aastas islas oleks kolm aastat, enne kui sa said seal 10 filmi täis ja see tähendab seda, et, et ei olnud mingit garantiid, et igal aastal tuleb mingi õnnestunud film. Praegu meil on tunne, et Eesti filmil läheb hästi, sellepärast tehakse lihtsalt rohkem, see tähendab, et õnnestumise tõenäosus sellel ühel aastal on ka suurem. Kui Madis Kolk on rääkinud mõnel korral just sellest kvantiteedist, mis teatrit, kes valitseb, et tuuakse tõesti lavastusi rohkem lavale, kuid just seda üdiza tõesti mingit sisukat kõnepind on vähem, et ka teie mainisite, et filme toodetakse rohkem. Tundub, et läheb tõesti filmil hästi, et kuidas te näete, kuidas kvaliteediga hetkel lood on. Ma arvan, et praegu on meil kvaliteediga pigem nagu lood head, ehkki see on niivõrd subjektiivne selline väide, et ma ei oska sellele sellesse kuidagi väga suhestada, MINA OLEN ise pigem seda, seda meelt, et et lõpuks peab vaataja otsustama. Väga huvitav on ju näiteks see, et kui me läheme kanni filmifestivalile, mis on just nagu Euroopa väärtfilmikino suurimaid pidusid siis väga tihti on selle festivali plakatitel Hollywoodi klassikalise ajastu 40 40 50 aastat tagasi tegutsenud staarid ehk et tookordne meistri on täna saanud väärtfilmi jaoks juba klassikaks või aktsepteeritud. Ja ses suhtes, et mõtleme, et kui aeg läheb edasi, et mis sellest alles jääb. Ja siin kohas meenub meile see, et et Eesti nii-öelda parimaks filmiks erinevate küsitluste põhjal on ikkagi tulnud kas viimne reliikvia või kevade, mis ei ole teps mitte väärtfilmid, nad on ikkagi suhteliselt nagu selline meistri peavoolufilmid. Aga ühel hetkel me oleme leidnud, et jah, nad jäävad meie kultuurilukku või nad näevad näiteks tüvitekst tekstideks ses suhtes, kas me täna saame ütelda, et me teame, mis nendest paljudest filmidest, mis, millest mõned saavad auhindu ja mõned rohkem rahva poolehoidu, mis nendest muutub, muutuvad klassikaks. Ega ma, ma usun, et me keegi ei suuda seda täna päris kindlasti ütelda. Iseküsimus on tõepoolest see, kas kas filmidest lähtub mingisugune arutelu, mis ühiskonnas suuremaks paisub või lõppe film sellel samal hetkel, kui lõputiitrid hakkavad jooksma, te tulete kinosaalist välja? Selle koha pealt, siis on, on nagu ikka võimalik vaatajat jah, et mitte kõik filmid ei ei suuda seda diskussiooni alustada. Homme, kui teile antakse üle siis professori tiitel Peeter lauritsa poolt siis Te räägite ka kunstniku kreedost. Mis on teie kui kunstniku uskumused, tõekspidamised, missugune see kunst võiks, peaks olema? Ma mõtlesin ise endale Selle süsteemi välja ja eks ta oli seotud kõigepealt kõigepealt sellega, et kusagil ülikooli ajal oli mul ka Ameerikas siis professor või õpetaja kes kes rääkis, kuidas üliõpilased toovad talle erinevaid ulmefilmide stsenaariume või action filmide stsenaariume ja tema ütleb, et kuulge, jätke järele. Ma loen neid lugusid ja ma saan aru, et te ise ei tea, mis teie loos tegelaste peades toimub. Et ei, tegelikult ei tunne seda maailma, tehke sellest filmi, mis teile endale korda läheb. Pange tähele, selsamal hetkel need filmid muutuvad paremaks. See oli esimene selline lähtepunkt. Aga hiljem ma sain aru, et Ta on selline lähtepunkt, läheb konflikti. Sellise suurema esteetilise vastandusega, kus ühele poole jääb selline platolik nägemus, et kunst peab eelkõige püüdma tabada mingisugust tõde. Ja et tõde võib olla ka selline, et sa paned suvalisse kohta tänavale, kaamera püsti, lased kaameral joosta ja kes sealt eest läbi jalutab. Noh, see ongi, noh, selle tänavu tõde on sel hetkel see tuistavad mulje, on see igav. Ma tahaks väljendada mingisugust oma posid positsiooni aga niipea, kui ma hakkan oma positsiooni väljendama, saan ma aru, et sellest samast hetkest algab see kunstniku eetiline vastutus. Et tema teostel võib tõepoolest olla mingisugune tagajärg ja ta peab välja mõtlema, et ta ei räägi mitte lihtsalt lugu vaid vaid võib-olla ta tahab midagi ja sellisel juhul me jõuame siis selle teise tüvene ja see on pigem selline Aristotelese lähenemine, kes oma poeetikas, kui ta räägib tragöödiate, sest ütleb, et tragöödiad peavad sisaldama ülevaid eeskujusid, mida ühiskond saab järgida. No see kõlab jälle teistpidi, natukene õõnsalt. Aga ma kokkuvõttes me oleme siis pigem Aristotelese mees kui, kui plaato mees. Igatahes tundub, et kursus hakati andma siis tuleval akadeemilisel õppeaasta saab kindlasti väga inspireeriv ja põnev olema. Enne kui anname siis puldi üle muusikale, oletegi tegelikult valinud meile ühe pala, mida me hakkame mängima, et mis lugu see täpsemalt on ja mis filmist pärineb? Jah, tegelikult see lugu ei pärine päris algselt mitte filmist või vaid ajaloost. Aga Mul on tihtipeale just klassikalise muusikaga selline kummaline suhe, mida ma julgen muusikutele ka päriselt tunnistada, mõtlen, et muusika hakkab siis elama, kui ta on mingisuguse loo sees või filmi sees. Et hea muusika on see, mida on võimalik filmi panna. Ja, ja sellisel juhul tekkida vastupidine olukord, kus ma kuulan teinekord seda muusikat. Ja mulle meenub, meenub see lugu, mis selle muusika teeb minu jaoks veel suuremaks. Ja nüüd on see film, on tähendab siis balan pärit. Filmiste farinelli ja, ja räägib siis 18. sajandi kastraat lauljast Itaalias. Ja noh, omamoodi on see paradoksaalne lugu ju kogu sellest kunstimaailmast, kus see äärmuslikult kõige ilusam asi tähendab enamasti tegijatele või lähedastele suuri piinu või tragöödiat. Ilu ja tragöödia on väga lähedastes sugulussuhetes, mis on paradoks. Ja, ja kui ma kuulan seda lugu siis ma mõtlen, et jah, ta seal on kahtlemata väga ilus Aitäh, Ilmar Raag, tulite stuudiosse ja edu teile siis vabade kunstide professorina. Aitäh.