Esineb Sirje Raudsik. Katkenud Anton Hansen Tammsaare romaani tõde ja õigus viiendast osast. Indrek istus peaaegu kogu aeg väikides ja kuulas õdede juttu. Nagu ta oli teinud seda millalgi tallide aastate eest. Ainult ööd olid siis hoopis teised. Ja teine oli ta vist isegi. Õed ei ajanud siis ainult juttu vaid laulsid ka. Ei laulnud. Nüüd mitte. Muidugi, siis oli kevades jah, Indrekule paistis, et siis oli alati kevade olnud oma heleda päikese ja lumivalgete pilvedega sinises taevas. Siis oli kevade, olid tärkav rohi, oli kusagil laik musta lund tänava ääres ja Haabinud aga toorest kuuse teivast. Männi lättide ja kasepakkude lõhn. Nüüd aga kaldus päike juba sügisele. Pilved tõmbusid päev-päevalt hallimaks, metsad kauguses tumedamaks. Jõgi peitis end luhta ning ümbritsevasse rägusse. Igatses indrek laulvaid, õdesid, valgeid pilvi ja lõhnavaid, kuuseteibaid, haubinu tahad tagasi? Ei milleks seda? Tan sellegagi rahul, et võid kuulata õdesid ja unistada sellest, mis ei kordu enam kunagi. See ongi asjadesse kõige ilusam, kõige võluvam, et nad kunagi ei kordu endisel kujul. Ikka on nõnda, et kas pole asi enam see või on inimene ise juba teine aga aina midagi uut, mida saadab nukrutsema magus mälestus. Ja siis ükskord saabub silmapilk, mil kogu inimese elu on ainult mälestus. Siis muutub kõik igaveseks ja võib tulla surm. See kõige igavese massi siin ajalikus elus. Vana Andres on varsti sealmaal. Kui poleks seda jõge, mis kevadel nii imeliselt virvendab, siis olekski ta seal. Aga see häirib teda veel. Nõnda on nende endiste aegade asjadega, ütles ta Indrekule. Läbi. Seal oli kord minu elu algus Vargamäel. Ja nüüd on kõik enne möödas, kui mina jõudsin mulda minna. Minu tööl ja teod on juba enne mind maetud. Kas sina indrek teadmis niisugune asi inimesele tähendab? Deanisa vastas Hindrek. Kui sina, Indrek oleks võinud näha, mis minu süda ütles, kui nad neid kuusk maha lasid radinal üksteisest mööda, mürinal üksteise otsa. Mina mäletan neid kuuske veel siis, kui nad olid rehavarre jämeduseks. Minu silma all on nad suureks kasvanud. Mina tegin neil aiakindel. Veel hiljuti ütlesin ma neile. Teil kuusekesed on aeda kasvada, minul aeg minna. Aga neid ei ole enam. Ja mina olin alles siin. Isa, kas sul siis hea meel ei ole, et me just sinu kasvatatud puid maha võtame? Ma arvan, et kui mina oleksin inimestele midagi niisugust muretsenud, nagu see kuusik sead siis mina oleksin oma eluga väga rahul. Mina olen ju ka rahul, vastas Andres. Aga meele teeb nukraks, ometi. Elus läheb kõik teisiti, kui sa mõtled või tahad, minu elus on see küll nõnda olnud. Mõtlesin ikad, Andresest, saad kord vargamäel, peremees, aga peremeheks on Sass sellombak. Sassi läheb ka vargamäel, nõnda nagu teeks seda kiriku juures inimestele puusärke. Hommikust õhtuni küsib ta enne kui mida me tegema hakkab, et mis sisse toob. Puusärgi vastu ei ole inimesel armastust, isegi siis mitte, kui tal on vigane jalg, nägu Sassil. Ja sellepärast arvab ta, et ka vargamäed ei ole vaja armastada. No mis sa teed niisukese inimesega Vargamäel? Ütle nüüd sinagi, Indrek, sa oled rohkem ilmas käinud ja näinud. Mis on veel minust suguse armastus, kellel seda vaja? Küllap on ehk sinu sugusegi armastust maailmasse veel vaja, isa. Vargamäel mitte, vaidles isa vastu. Ehk vajatakse seda vargamäel järves, indrek? Ei, armas poeg. Mind ja minu armastust ei ole enam kellelgi vaja. Kui inimene tahab, et temast veel midagi oleks, siis peab ta midagi tegema. Aga mis teen mina, mis väärtus on minu tegemisel? Ma kannan risu jõkke, et vesi saaks joosta. Üks kord pahmitasin, kui teised tegid tõkkeid, nüüd tenniseid sedasama. Minagi mõtlesin kord, et mis oleks, kui keegi võtaks ja puhastaks Vargamäe jõe ära. Nii et vesi pääseks õieti jooksma. Aga isa, need ajad võivad ju nüüd veel tulla, ütles Indrek. Kui minu vanad silmad seda veel näeksid ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast. Juba mitmes mitmel korral oli ta ainult selleks jõe äärde läinud ja seal pikki maid läbi trampinud, et otsida oodatavaid, võhivõõraid, inimesi. Ja iga kord, kui ta tühjalt tagasi tuli, oli tal valus pettumuse tunne südames. Nii et igaüks oleks võinud aru saada, kui noor on Andresest süda. Tõepoolest on aga jõgigi talle rohkem mälestust kui tõsiasi sest tema vaatab teda nende silmadega, millega nägi teda siis, kui tuli ühes röödaga Vargamäel. Ja kui ta räägib jõe vee allalaskmisest, siis teete seda nõnda, nagu ütleksite praegu krõõda, aga kellelegi üteldes ütleb, et ehitab vargamäel linna, kuhu viib avar sile tee, pane või kaks hobust kõrvu ette. Tee on jäänud aga peaaegu endiseks. Lahkuvale pearulli oleks pidanud teda ehk siluma nagu tema silus seda kord Gröödale. Aga pole inimest, kes seda oleks teinud. On ehk hea, et inimene ei saa kõike, mida ta tahab arvas Hindrek. Seda muidugi oli Andres nõus. Mõtlen oma teki aastaid ja kõike, mis ma teinud ja näinud. Ja usun, et kui ma algaks oma elu vargamäel uuesti siis hakkaks just vanast otsast peale hakkaks oma inimese õigusest peale. Niisuke jumala tööriist olen mina. Teiseks põimik traadi mitmeti mistraali värssidest. 20. sajand. Süngenees Helge mees, imelik mees mis annad oma lasteni? Kas tule leiva ja unistuste veini? Või õun see igaviku. Teie pungis põsksed magajad. Teie tuba, teie linn, teie kosmos, tee maailm pole laien, ema näost, kes on kummardunud yle fänni. Te magate punase päikese ja mustade varjude all. Kahekümnendas sajandis. Raske on magada kahekümnendas sajandis. Raske on magada hävingu varjus. Praegusel ajal on küllalt suur kunst olla isa. Särkasid kus oma kodus ikka veel oled võõrdunud ärkamast oma kodus. Ka 13 aastat vangla tarduvust annab tunda. Kes jagaks aset? Ei, see pole üksindus. Naine. Ta magab rahulikult rahulikult nagu ingel. Sinu naine on rase. Mis kell on? Kaheksa? Tähendab, kuni õhtuni pole midagi karta. Politsei hoidub arreteerimast päevavalges. Te lähete õhtusele jalutuskäigule mööda tänavat. Kergelt, kergelt tähendab sõnainima pühitsetud kanda, mitte sina, oled tähelepanelik ja uhke. Õhk on külm, on nagu külmetaksid laste käed. Peotäite viisi peaks võtma seda jahedust pihku ja soojendama. Hämardub täiesti puhas taevakumm. Selle keskel on helekarjuse täht nagu klaasitäis vett. Sel aastal on vananaistesuvi mooruspuud juba kolletavad, viigipuud on veel rohelised. Tänavatiisikuse haiged Need, kes enam vooditel tõusta ei jaksa, vaatavad välja aknaklaaside tagant pesunaise Sürje, töötu poeg, õlgadel murekoorem läheb kohvikusse. Õhtusi, päevauudiseid annab edasi raamide eiraadio kauges Aasias ühe maa kahvatu kuunäolised inimesed võitlevad valge draakoniga. Ja sinna on saadetud 4000 sinu maa, Mehmeti Takmaamadendi värised, üleni vihast ja häbist, käsist ja jalust seotud nukrus. Ja tunne just nagu oleks su naist lükatud, nii et ta kukub tänavakividele ja juba enam ei tule. Või nagu oleksid uuesti arreteeritud ja näeksid politseipunktist, kuidas jälle talupoegi sander meid sunnitakse peksma oma vendi talupoegi. Juba tulebki öö teie juurde. Aeg on tagasi pöörduda. Politseiauto pöördus otse teie tänavale. Ega ometi meil? Laudlina sinine sits sest kõrgemal meie alati tõtt rääkivad vaprad raamatud. Kell on üks öösel, Meigustute tulid minu kõrval lammat, minu naine. Ta vaikib. Ta mõtleb. Millisena ma Synne. Millisena? Silmitsi siin kaua roosi õielehti ja soovisin, et ta põsed oleksid niisama õrnad. Ent kui ta läks tõmmu punase savikarva, mida armastavad pottsepad. Ja kui teil oleksid siledad juuksed niisama lihtsalt nagu mu elu pole must sellegi vastu midagi. Kuid peasy tahan, et laps vaatab mulle otsa niisama õrnalt nagu vaatab mind, mu mees. Sest temas, keda ma ootan, tahan armastada seda, kes mind suudles. Armasta mind nüüd pisut rohkem. Mina nii väeti, annan sulle kaaslaste eluteedel, mina nii vaene, annan sulle teised silmad, beibed, huuled, et sa võiksid nautida kõiksust. Mina nii nõtke lõhken armastusest nagu amfora, et elumarjavein voolaks minust. Andesta mulle, kõnnin kohmakalt jõulate sellest saamatult tassi. Kuid sa ise ju tegid mind niisuguseks. Ja nüüd liigun vaevaliselt asjade keskel. Nüüd olen ma ainult kergeid kate, mille varjus puhkab magav laps. Kahvatend, kui ta vaevleb minusse, olen haige tema tõugetest, tema, kes on minus ja keda ma ei näe. Kuid ärge arvake, et tunnen valu ainult seni, kuni ta on minusse minuga ühtne. Kui ta hakkab kord oma pead käima mööda eluteid ja lähed minust isegi väga kaugele rebib tuul, mis piitsutab mu poja nägu ka minu ihu ja mu lapse karjatus kostab ka minu huultelt. Minut ja mu naer sünnivad taas sinu näos. Mu poeg. Kell on üks öösel Meigustute tuld. Minu kõrval lamab minu naine. Tunnen kuidas liigutab, meie laps. Lakkamatult liigutab. Lehed on puudel kalade vees, inimlats, ema isasroosast villasest lõngast. Kuidas lapsele jakki täima? Pikkustaniakil vaevalt üksvaks. Varrukaid pole ollagi. Minu laps, kui sa tütar oled, tahan, et oleksid nii nagu ema suust, kui nüüd, kui olete poeg, ole minu kasvu, kui oled tütar, olgu sul oma ema silmad, kui olete poeg. Olgu Subades sinine, siin. Minu laps. Ma ei taha, et minu laps tapeti Läks kahekümneselt rindel, kui ta poeg meeste päriseks südaööl varjendis hirmust, mu tütar. Minu laps, ükskõik, oled sa poeg või tütar, sõltumata sellest, kui vanaks sa elad. Ma ei taha, et minu laps satuks vanglasse sellepärast et ta on elu õiglasse. Kui peaks hilinema suur valgus üle vette siis pead sa võitlema võitlema, kuni. Praegusel ajal on küllalt suur kunst olla isa. Kell on üks öösel, Me kustuta tuld, võib-olla kohe võib-olla vastu hommikut tulevad nad jälle ja viivad mu äratoos meie kannatlike raamatutega. Pöördun siis veel ja vaatan. Lävel seisab minu naine halat lendlemas hommikutuules. Ja tema raskes emaüsas. Liigutav meie laps liigutab lakkamatult. Minu naine sünnitas mulle poja kolmud ette ja roosa, kolm kilo, raske. Üks helendus kõik neis sinistes mähkmetes. Olen pealaest jalatallani armastus, armastus, nägemine, mõtlemine, mõistmine, armastus, sündiv laps, liikuv valgus, armastus, hälli riputamine, tähtede külge. Olen pealaest jalatallani armastus. Ma polnud varem näinud maa tõelist palet. Maa sarnaneb naisega, kes hoiab last kätel. Maa vaatab emale ja lapsele, keda ta hoiab põlvedel. Ja õnnistab ema kes on nüüd viljakas ja püha nagu vaod põldudel. Ajal kui minu poeg nägi ilmavalgust sündisid lapsed Koreas ja olid kuu kollase päevalillesarnased. Mcartur raius nad pooleks veel enne, kui nad oleksid ema tiivast kõhtusid täis saanud. Minu poja ilmaletuleku ajal sündisid lapsed anatoolias mustade silmadega ja helesiniste silmadega. Vaevalt sündinud vidinaid puhastama. Täidest teadmata on, kui palju neist ellu jäi. Minu poja ilmaletuleku ajal sündisid lapsed Kreeka vanglates. Isasid viidi mahalaskmisele. Esimene, mis need lapsed nägid, olid rauast trellid. Minu poja ilmaletuleku ajal sündisid lapsed kõige põhilisemal maal maailmas. Ja olid juba sündides õnnelikud. Kui minu poeg saab nõnda vanaks kui mina praegu, siis pole mind enam siin ilmas. Kuid üks suurepärane häll on siis kogu maailm. Kõikide mustade valgete, kollaste laste, avar sinise atlas, kätega häll. Maimukesed, teie vennad, seadvad paate üle kauguste puhuvad hea lootuse tuuled. Teie pungist, põsk madalad ei kuule, kuidas mandrid skandeerivad? Kandideerivad miljardi kurguselt päeval ja ööl elukannet. Igas sündinut ootab laev, igat sündinut ootab lüüra, igas sündinut ootab ade. Kui lihtne see ometi on? Igast sündinut ootab lae. Igas sündinut ootab ader. Igas sündinut ootab kevad. Noorsooteatri näitleja Viiu Härm esitab Marie Underi uneretke. On tuuled lõõtsudes lõhkunud jõge. Sõdurtsades kees. Ma sügasin pihku ja tõotasin, kuid nõge ma tõotasin, jõudsin kui täismereni. Mis? Siis lükkasin lõõtsiku randa. Kas tohin? Mis kuulen ja näe mis noordunud taevas, mis lohutav kohi. Ei tohi või tohin, ma jään, mainin ka siin välja ja hingasindi eperagi, rind keskrohelisimast rohelisse ürghaiglasse sosin, meelitas mind raudürtide vahelt ning küsitles oja. Vastasin hõid kaldale ehitanud kalmustes kaja. Ei teisal ma enam elada või. Pääs must sigines ramm. Kui eestiisa tee erideni isast. Kes näitiin mustenisest läheda? Näe. Värvime. Hobuste karju. Neist mägises laas. Pilisest värtel kõlises maas. Siis püüdsin käsitasicentsakaid kalu, kuld liidrikulenud, tõi südamel nii magusat valu. Ja kui ma siis siin suurt auravat vihm Kui kui jumala tar? Siis kuulsin kuis keegi itsitas pihku. Hetk kiivalt sügises koguses tsaar lõik kihisemate armulik. Ja pärani silmi all haihtuma vahu. Üks narritar küsis kas see oli kõik. Siis tund siin ma äkki nüüd tuleb minna. Kuid paat oli läinud. Ei kuuluma siia. Ei kuulumas linn. Ja miski mind tõmbas. Miski mind kiskus, mu koht pole siin. Sest ilma rõõmus. Seks õnne B6 mis haavajja vaevama? Viin ja kohtlaselt unelm õndumistutumas. Mis kuratlik saatus. End leidsin pea tolmuselteegivil nutmas. Ma nutsin, kui org. I jälle sinna, kus nõgesed on ja riida puru. Poet, varblane, sügavamale päikesepaiste, jää kassi eest. Tema tiibum katki, täis lennata. Leerila kõlab kõrge lõhuslõkkestelt. Pääsukesed lendavad nagu noole, kes häbistavad valged kaenlaalused. Läikivmustad ilusad tiivad üles-alla, edasi-tagasi. Suurde sinises taevas. See ei tule ta jälle nähtavale. Päike valab välja oma jumalik valgus. Õhudeerun Sevad Leeerry la. Kas sinu süda? Ka vabaduse igatsust tunneb? Põlatud varblane. Kas ka tunneb? Kas sinu halliku kese sees olev, seda ka. Iga seda mõistab Esineb Ugala teatri näitleja Leila Säälik. Juhan Saar mööda teed. Mööda. Mööda teed. Mööda põldudevahelist teed. Mööda põldudevahelist lõhnavat teed tuli keskhommikul noomis. Tulin ääretus silmade ees, mõttes, kes südames tuli, naeratus. Mööda teed mööda põldudevahelist teed mööda põldudevahelist lõhnavat teed tuli keskhommikut, tüdruk, naeratus põskedes, tuli naeratus põskedele mõtteis ja südameis. Tuli naeratus. Mööda põldudevahelist lõhnavat teed tulid keskhommikul vastu tüdruk ja noor, mis tulid vastu silma, mõtteid ja südameid. Mööda põldudevahelist lõhnavat teed mööda põldudevahelist teed mööda teed. Mööda kollast teed mööda kollast tolmavad teed mööda kollast tolmavad looklevad teed, roomasid, roomasid, tankid, roomasid, tankid ja kahurid, roomasid tankid ja kahurid, autod ja haubitsad keerida mehed. Mööda kollast looklevad tolmavad teed, roomasid tankid ja kahurid, autod ja haubitsad kiivrid ja mehed ja õudus. Mööda kollast looklevad tolmavad teed, roomasid tankid ja kahurid, autod ja haubitsad kiivrid ja mehed jõu. Roomasid kiivrid ja mehed ja õudus roomasid kiivrid ja mehed. Mööda kollast looklevad tolmavad teed mööda kollast looklevad teed mööda kollast teed mööda teed mööda. Teiseks lõikepõimik Anna Haava värssidest. Küll oli ilus mu õieke. Küll oli armas mu armuke ingelgi ilusam olla vist või? Ta armsust ei sõnule seademad. Küll olin ma õnnelik õiega. Ei, seda võid kirjelda kellelegi huul. Ma mõtlen, et igavest kestma nii jääd. Kuid lehekuu. Lennart särasid läheb. Küll oli ilus mu õieke. Küll oli armas smaragd. Surm tuli ja kosis ta endale. Ja südamevalu jäi minul. Ei saa mitte vaiki olla. Lauluviisi lõpeta. Vaikimine oleks vale. Sunniks südant lõhkema? Ta on õige tasa laulda. Tasakannelt helista. Eteis sind mu kõige kallim laulugama tülita. Aga kui torm minu kandlel kostab siiski kõrvu sull siis sa ise oled süüdi. Miks nii armas, oled mul? Ära karda, kallis eestingmadülita ei sinu armu Sult taha kerjata. Võin uhkelt külmalt võõralt su silma vaadata või vaikselt nagu varisust mööda rutata. Võin vabalt rannal sõuda ka ilma sinuta. Võinaga põue kuhjas sind kanda keelmat.