Esineb Rakvere teatri näitleja Ines Parker Porsche, et ka temal oli palju pahandust sõdadega. Kunagi oli Igalühel isa. Siis, kui pimedaks läks? Kuigi teda enam ei näinudki lillast videvikus kuulda võis teda ikkagi, kuidas ta köhis, kuidas ta mööda tuba käis ja sealjuures köhis. Ja oli tunda tema tubaka lõhna. Ja piisas juba sellestki. Siis olid lillad õhtut talud. Aga veidikene hiljem vene taredes siis kui teised norskasid, mõndaga kahurite lillame, hülgamine magada ei lasknud. Siis oli tema ees vana naise nägu pärgament kollane nagu rätik selle ümber. Ja kui teisest toanurgast õlilambikuma üle norskete immitses siis piisas ka sellest näost. Ainult sihvakate püsside metall helkis nagu rooma ja nahk tumm ja ohtlik ja läikiv. Ja sellepärast ei olnud õhtude vene taredes mitte head. Nad tegid pehme lilla õhtuni jäiseks oma terasega. Aga selline vana naise nägu saadab sind läbi kogu elu. Ka siis, kui kahurid kisendavad lillad hämarikus, kus verelaiguline pisar hoidis tuh. Naise nägu. Agulikardinate taga on need näod vahel väga kollased. Linnades on neid palju. Eriti õhtul. Lillad on need õhtud meie linnatänavail kitsama Ell tänaval igatahes meie linnas, igatahes seal, kus elavad väikesed inimesed ja kus tänavad on õige kitsad tänavad täis suurejoonelisi unistusi. Nüüd on õhtu juba nii lilla, et härra Lorentsi piibust tulevat suitsu peaaegu üldse näha ei ole. Härra Lorents seisab ukse avas. Isegi temast, siluett kipub laiali valguma õhtu lillal foonil. Seda teeb temast sinilinna munder. Härra Lorents on ametilt tänavapuhastaja. Need kannavad niisugust. Õigupoolest ei jää härrallorentsist mundris midagi järele. Tan sellesse täiesti lahustunud. Ametimundrid küllastunud kroonu lilla on inimese endasse neelanud. Ainult vasknööbid ripuvad nagu haljad, 10 Bennised kuus tükki. Härra Lorentsi munder on 37 aastat vastu pidanud. Ja kaks sõda. Mandri kohal ujub helekollane juust. See on härra Lorentsi pea. Ja vahetevahel on sellest punakaspunkt. See on härra Lorentsi piip. Aga ainult siis, kui ta seda poksib, ilmub punakaspunkt. Muidu on uksekohas helekollane juust. Ja nagu kümnebennised ujuvad seal all vasknööbid. See ongi kogu tänavapuhastaja härra Lorents õhtul lillas ukseavast. Ja tema kõrval veel midagi. Vähki kössis ja hall. Selle kohal jahu, kahvatu ketas. See on Helene Helen on härra Lorents, õde. Kolme aasta tagant käib ta korra linnas, et vaadata, kas vend veel elab. Ja see tööta pika tänavapuhastuses. Nüüd seisavad, mõlemad ukse avas. Mees on mundris. Naisel on raske hingata. Äsja vaatasid nad taevast, kas jõuab Helene kuivalt koju või mitte. Nagu krossid, ütles härra Lorents. Puha nagu Kross. Ja siis ütles ta. Ei, tead seda, ta ei tohi öelda. Halb meie sillutis ei ole. Ma pidin juba 37 aastat, aga halb ta ei ole. Ma tunnen siin iga kivi. Aga see väsitab, arvan mina. Harjumus, Helene. Ainult harjumus. Ei, tead. Ma ei mõtle seda mitte otseselt. Ma mõtlen seda sümboolselt, kas mõistad. Aga ma tean, sa tahad öelda sümboolselt, sümboolselt on sillutis halb. Sinu meelest jah. Jah. Näed sa, meil maal, astub inime mulla peale. Seal teab tema alati, kus ta on ja mis tal jalge all on. Aga teil siin on sile. Ja kui sa oled tükk aega käinud, siis sa ei märkagi enam libedaid kohti. Ja äkki seal avadki maas. Aga mille peal sa lamad linnas, Herman, küsin ma sinult. Mille peal? Ei, ära seda ütle, Hellele halb mees hiljuti ei ole. Ma pidin siin juba 37 aastat, ma tunnen iga kivi, kust mina olen üle käinud, seal on kõik puhas nagu lakutud. Nagu lakutud. Mu kallis. Ah, Herman, ma ei mõtle seda mitte otseselt, ma mõtlen seda sümboolselt ülekantud tähenduses. Kas mõistad? Olgu pealegi, sümboolselt, aga kus mina olen tiiru ära käinud, seal on puhas. Aga kui sa seda sümboolselt mõtleks, võib sul õigus olla. Aga ega teil maalgi kõik puhas ei ole? Seal on ka vahel nii mõndagi, mu kallis, ära seda unusta. Tean küll, Herman, tean küll. Aga siin linnas loomulikult siin linnas. Mõlemad seisavad veel kaua väravavõlvi all. Õhtu muutub veel lillamaks. Õhtu muutub aegamisi ööks. Siis lööb härra Lorents bot endale vastu laupa. Sääsed, ütleb ta. Suitseta, kui palju tahad? Jah, oleks aeg juba minna, ütleb ta. Õde jääb muidu liiga hiljapeale. Ja Helene. Ja ära mõtle nii palju, kas kuuled. Ta võib veel tagasi tulla. Üsna tihti võib kuulda, et keegi kadunu äkki jälle tagasi ka siis, kui seda on ammu läbi. Päris tihti võib kuulda. Ahkas tead, eiei, Helene, sa ei tohi pead norgu lasta. Lorentsi ei lase pead norgu juba laste pärast mitte. Neil on tarvis. Kui pidada Eleneb vastu pidada ka minul on sõnadega omajagu pahandust olnud, seda võin ma sulle öelda, kõvasti pahandust olnud. Tookord selle esimese sõjaga ja sellega nüüd veel eriti kõik need aastad topeltrajoon pühkida selle toiduga. Ka luuad läksid nii halvaks ja tänavad olid nii prahti täis. Mis sa arvad, mis nägu olid tänavad kasarvutest raudteejaamani välja, kui sõdurid olid rindele läinud, seda võin ma sulle öelda. Aga see kõik läheb mööda, kõik läheb üle, Helene, ta tuleb veel tagasi, siis on kõik nagu ennegi. Sa mõtled tänavatele küll, olid need prahti täis. Ja nüüd tulevad poisid kõik tagasi. Nüüd, kus kõik läbi on. Ja nüüd korjavad nad kõik maas, puha üles. Hei, mitte ainult nemad. Kõik. Praegusel ajal ei viska enam mitte ükski inimene midagi tänavale. Praegusel ajal ei vedela enam midagi tänaval. Need pagana sõjad. Arvad sa nii? Küsis Helene. Mis ütles, härra Lorents. Võib veel tagasi tulla. Aga muidugi, Helenaga, muidugi sa mõtle tänavatele. Küll olid need prahti täis kasarmute raudteejaamani välja üksainus sõnnik. Küll see oleks hea. Mis asi? Kui ta tagasi tuleb? Aga muidugi, Helene, pane tähele, kõik see läheb mööda. Kõik saab jälle korda. Küll see oleks hea. Küll oleks hea. Härra Lorents, õde ütleb süda veel mitu korda. Küll see oleks hea. Küll see oleks hea. Siis ütleb ta. Ja head ööd siis, Herman. Head ööd, Helene, tervita lapsi. Jah, Herman. Tule varsti jälle. Jah, Herman. Või siis kirjuta vahetevahel. Jah, Herman. Sa pane tähele, see kõik läheb mööda, kõik saab jälle korda, mida. Keegi ei vasta enam. Naine vaatab veel kord tagasi, ainult vasknööbid paistavad nagu krossid, mõtleb naine. Siis on krossi täkit kadunud. Vanaldane naine läheb läbi aguli. Sealjuures ei ole teda üldse näha. Öö on liiga lilla ja vanaldane, naine kannab musti riideid. Aeg-ajalt kurdab ta endamisi. Küll see oleks hea. Ah küll, oleks alles hea. Kuskil võõral maal on küla. Selles külas on väike põld. Ühes kohas on maa veidi kõrgem kui mujal umbes meeter 80 pikkuselt ja poole meetri laiuselt. Aga vanaldane naine ei tea midagi, siis sellest maast ja sellest külast. Ja sellest põllust. Ja see on hea. Eesti NSV riikliku noorsooteatri näitleja Mauri Raus esitab järgnevalt katkendi Fjodor Dostojevski romaanist kuritöö ja karistus. Sonja jäi keset tuba seisma. Raskolnikov ei jätnud temaga jumalagagi, ta oli juba tema unustanud. Raskolnikov hinges kees, üks närib ja mässab kahtlus. On see kõik nõnda mõtles ta trepist alla minnes kas tõesti või enam peatuda ja kõike parandada. Aga ta läks siiski. Äkki tundis ta lõplikult, et asjad don enam endale küsimusi esitada. Tänavale jõudes tuli talle meelde, et tosooniaga jumalaga ei jätnud, et see jäi keset tuba seisma, roheline rätik peas, ilmatu oleks julgenud ennast pealegi algatamise tõttu liigutadagi. Ja ta peatus silma pilguks. Sel hetkel läbis äkki üks mõte ta pea, nagu ta oleks seni oodanud, et nüüd teda lõplikult jahmuma panna. No milleks, no milleks, läksin ma praegu tema juurde, ütlesin talle asja pärast, aga missuguse asja pärast polnud ju mingit asja olemaski? Teatama, et lähe. Aga mis siis sellest oli seda väga vaja. Armastan ma siis teda? Ei ju, ega ajasin ta ju praegu minema nagu koera. Või vajasin ma tõepoolest tema risti? Kui sügavale ma olen langenud? Ei, ma vajasin tema pisaraid, mul oli vaja tema hirmu näha, tahtsin vaadata, kuidas tema süda valutab ja kuidas ta piin oli vaja millestki kinni haarata, inimeste vaadelda, viivitada. Ja mina julgen veel nõnda enese peale loota, nõnda endast unistada. Mina vilets kerjus, lontrus lontrus. Ta läks mööda kanali kallast ja tal jäi veel vähe minna. Kuid jõudnud sillani ta peatus, äkki, pöördus oma teelt kõrvale, astus sillale ja läks heinaturule. Ahnelt vahtis ta paremale-vasemale, silmitses tungivalt iga asja ega suutnud millelegi oma tähelepanu koondada. Kõik libises käest. Nädala pärast, kuu pärast viiakse mind vangi tõllas üle selle silla, kuidas vaatan siis seda kanalit, seda peaks meelde jätma, välgatas tal peas. Siin on silt, kuidas loen siis neid samu tähti, siin on kirjutatud ühentus, noh, selle tee peaks meelde panema täht-d ja kuu aja pärast peaks seda uuesti vaatama, peaks vaatamas samade. Küllap näeme, kuidas ma siis teda vaatan, mida ma küll siis tunnen ja mõtlen. Jumal, kui alatuna kõik need minu praegused mured siis näivad. Muidugi see kõik peaks huvitav olema omamoodi muidugi. Millest ma küll mõtlen, ma muutun lapseks, ma kehklen iseenda ees, milleks ma ennast häbistada? Kuidas nad tõukavad, see paks seal vististi sakslane, kes mind tõukas, teata, keda ta tõukas. Naine lapsega palub armuandi. Huvitav, et ta mind endast õnnelikumaks pea. Aga mis siis kuidagi annaks nalja pärast viie kopika, leinan taskus järel. Säh, säh, võta, emake. Hoidku. Sindi jumal, kuuldus kerjuse nuttev hääl. Raskolnikov jõudis heinaturule. Tal oli vastik, väga vastik rahvaga kokku puutuda. Ometi läks ta just sinnapoole, kus paistis rohkem rahvast. Ta oleks andnud kõik maailmas selle eest, kui oleks saanud, kas jääda. Aga ta tundis isegi, et ainsatki pilku ei saada enam üksi olla. Rahva hulgas märatses keegi joobenu, ta tahtis ikka tantsida, vajus ikka küljeli, teised tunglesid tema ümber. Raskolnikov puges rahva seast läbi, vaatas mõne minuti seda joobunud. Ja hakkas siis äkki järsult ning katkendlikult naerma. Hetk hiljem ta unustas joobe ega näinudki teda enam, kuigi ta veel teda vaatas. Viimaks läks ta ära, ilma et oleks mäletanudki, kuhu ta oli tulnud. Aga kui ta keset väljakut jõudis, valdas teda järsku nagu mingi aisting, mis haaras kogu tema olemuse, keha ja mõtte oma võimusesse. Äkki tulid talle meelde soonia sõnad, mine ristteele, kummarda rahvast, anna maale suud, sest sa oled ka tema ees patustanud ja ütle kogu maailmale kuuldavalt. MINA, OLEN, mõrtsukas. Seda meelde tuletades hakkas ta üleni värisema kogu viimase aja, eriti aga viimaste tundide lootusetust olukorrast tingitud tusk ja ärevus, rususid teda niivõrd, et otsekui tormas selle tervikulise, uue ja täiusliku aistingu võimusesse. See langes tema peale mingisuguse tõve hoona süttis hinges sädemena põlema jääki, mässis ta leegi Kendasse korraga pehmeness koguda, sisemus ja pisarad purskusid silmist. Nagu ta seisis. Ta põlvitas keset väljakut, kummardus maani ja suudles naudinguga ja õnnest joobnuna seda poris pinda. Ta tõusis üles ja kummardus teist korda. On seal enese täis kaaninud, tähendas tema kõrval keegi noormees, kajas naer. Vennad, tema läheb ühes lastega Jeruusalemma, jätab kodumaaga jumalaga, kummardub kogu maailma ees, suudleb pealinnast Sankt-Peterburgi pinda, lisas keegi purjus, kodan. Noor poisike, teine alles pistis, kolmas, mõni suursugune, tähendas keegi soliidselt häälel. Mine võta nüüd tänapäeval kinni, kes suursugune, kes mitte. Kõik Need hüüded ja kõnelused hoidsid Raskolnikov tagasi. Ja sõnad ma olen tapnud mis olid võib-olla valmis keelelt libisema. Vaibusid temasse. Ometigi annatas seda kõik need hüüded rahulikult välja. Ja läks tagasi vaatamata otseteed üle põiktänava politseijaoskonna poole. Üks nägemuse välgatas tal teel silmade ees, aga ta ei pannud seda imeks. Ta tundis, et nõnda see peabki olema. Sel ajal, kui ta heinaturul teist korda maani kummardus, pöördudes vasemale poole nägi ta sammu 50 kaugusel endast sooniat. Too peitis end ühe puust baraki taha, mis seisis väljakul. Tähendab, soonia oli kogu tema kurba kõndimist pealt vaadanud. Sel hetkel Raskolnikov tundis ja mõistis alatiseks, et Sonja nüüd igavesti temaga jätta tuleb kaasa kasvõi maailma otsa, ükskõik kuhu saatus teda ajad koguda. Süda pöördus. Aga juba jõudiski ta omas saatuslikule paigale. Kaunis reipalt astus ta hoovi, oli vaja kolmandale korrale tõusta. Esialgu olen alles trepil, mõtles ta üldse naistele, nagu oleks saatuslik silmapilk alles kaugel ja aega veel küllalt, nii et võib paljugi üle järele mõelda. Jällegist sama prügi, needsamad koored, kruvi taolisel trepil jällegi korterite uksed pärani lahti. Vahepeal polnud Raskolnikov siin käinud, ta jalad surid ära ja muutusin lõdvaks. Kuid astusid edasi. Ta seisatas silma pilguks, et ennast kohendada, hinge tagasi tõmmata ja inimesena sisse astuda. Aga milleks, mis pärast? Mõtlesin äkki oma liigutust, mõistes, kui peab selle karika joome, eks ole siis juba ükskõik mida ilgem, seda parem. Kui juua, siis kõik juba korraga. Külmajudinad seljale, vaevalt enesele aruandes, mida ta teeb avasta politseijaoskonna ukse. Seekord oli siin väga vähe rahvast, siin seisis ainult mingisugune lihtne mees ja peale selle veel keegi kojamees. Valvur ei vaadanud omavahel seina tagant väljagi. Raskolnikov läks järgmisse tuppa. Võimalik, et saab veel rääkimata jätta, välgatas tal peas. Raskolnikov lõi värisema. Tema ees seisis püssirohi. Ta tuli kolmandast toast. See on saatus isemates Raskolnikov, miks on ta siin meile, mis asja? Süüdis hilja, Petrovitš. Ta oli veidi erutatud ja suurepärases meeleolus. Kui asja pärast, siis tulite pisut vara, mina isegi olen alles juhuslikult, aga siiski millegagi, kas siin? Ei. Ma tulin niisama. Tulin lihtsalt ütlema. Tahtsin meetodit näha, Raskolnikov tundis, nagu oleks midagi talle peale langenud ja teda nagu maha surunud. Teie kasvatate, meil on siin umbne õhk. Jah, vabandage, et tülitasin. Mul on aeg, pole viga, nii palju, kui soovite, tegite mulle head meelt ja ma olen rõõmus, kinnitama hilja, Petrovitš sirutas isegi käe. Ma tahtsin ainult. Tulin sameetovi juurde, mõistan, mõistan ja valmistasite mulle rõõmu. Raskolnikov läks välja. Ta tuikus, ta pea käis ringi, ta ei tundnud, kas ta veel jalul seisab. Ta hakkasin mööda treppi alla minema, toetudes parema käega vastu seina. Talle näis, nagu oleks keegi kojamees, kel oli raamat käes ja kes ülespoole tuli, teda tõuganud ja nagu oleks mingisugune koer kuskil alumisel korral hoogsalt haukunud, kuna keegi naisterahvas teda vaaliga ikega viskes ja tema peale karjus. Raskolnikov jõudis alla ja astus siis hoovi. Õues. Värava kõrval seisis Surnu kahvatus Sonja. Ja vaatas metsikult metsikult talle otsa. Raskolnikov seisatas tema ees. Midagi haiget ja piinatud, ilmnes neiu näol midagi meeleheitlikku. Sonia lõi käed kokku. Raskolnikov seisatas. Inetu ja abitu naer, tungis ta huulil. Ta naeratas ja läks tagasi üles jällegi politseijaoskonda. Ilja Petrovitš oli vahepeal istunud ja soris mingisuguseid pabereid. Tema ees seisis sama mees, kes trepil üles tulles oli Raskolnikov tõuganud. A jällegi teie jätsite midagi maha. Mis teiega on? Raskolnikov lähenes talle kahvatunud kuulil ja astus pikkamisi otseteed laua juurde, toetas käed lauale, tahtis midagi öelda. Aga ei suutnud, kuuldusid ainult mingisugused häälitsused. Teil on halb sähke tool, istuge siia toolile, istuge. Raskolnikov istus toolile, kuid ei pööranud silmi väga vastumeelselt imestunud Illja Petroovitši näolt. Mõlemad vaatasid silmapilgu teineteise otsa ja ootasid. Toodi wet. Mina tahtis Raskolnikov alustada, jooge vett. Raskolnikov lükkas käega vee kõrvale ja rääkis vaikselt, selgelt ja arusaadavalt. Mina tapsin tol korral selle ametnikule, see vanaeide ja tema õeliza Vetta kirvega. Ning röövisin paljaks. Ilja Petrovitš avas Su. Igalt poolt, joosti kokku. Raskolnikov kordas oma ülestunnistust. Esineb Draamateatri näitleja Aksel Ora katkend kalevipojast Kalevipoeg mõõka otsimas. Kena auru keskella peitelikus põie varjus seisis kõrge mäe ääres kuulsas soome sepa toda. Kalevipoeg, kangelane astus seppa läve alla, hüüdis õuest üle ukse üle läve lõksateli. Terezzepa taar appi targa tööde toimetusel salalikus sünnituseni. Jumalime veenda, kostis soome rauda käpa nutilakalt kergitanud. Kaugelt oled kotkas, noori tugev tiivul siia tulnud. Kalevite poega mõistis, kavalasti vastu kostis. Egas sugu, Oilaku soosta võsu ei veere kännust. Igal linnul oma laul. Kuule sepa rauda, käpa, tahma, mustalt aadikene. Kas sul hüva mõõka müüa tugevamad terariista, mis ei murdu mehe käes? Soome sepa rauda käpa sundis kohe selg kesta, käskis nooremat poega kambris tuua katse kaubaks mõne mõnusama mõõga. Spoiler täitis staadi käsku petas kambris kaupa tooma. Teisis mõõtku, kaenlatäie, terariistu sületäie kalevile, katse kaubaks. Kalevite kallis poega, mõõga pikkust, mõõte maie käsipidet. Katsu Maie, terav kindlus tunnistama, püüdist ära painutada. Kas, kui lookas kargab kohe silmapilgul jälle sirgeks võttis pidemed pilusse, laskis tera lennukil tuule kirud, puistati paari kordakeeritada, siis rabas ratsatelles mõõka vastu kalju back. Kõvast kivist tuiskas tunda sädemeid Assarrisedes. Tera pudenes tükiksi, killud kargasid kaugele, käepide jäin pihus. Töö ja seda ei saa tugiriista vaenu vastu. Varia jada. Kostis kalev koera hambaid, võttis varmalt teise mõõga, võttis kätte kolmandamalaskist ära lennuskile tuule kiirult uisatile. Paari kordakteeritada seisab rabas raksatelles mõõka vastu kaljupakku. Kõvast kivist tuiskas, tulda sädemeid särisedes. Tera pudenes tüksiks, killud kargasid kaugele, käepidajaid pihus. Soome sepa rauda käpa tahmadaatega pajatas. Sess saab nalja selleks korraks katsekaupa küllalti. Ma ei raatsi kallist rauda valmistatud vaenuriista katse kaubaks kulutada. Mine poega kerge jalga, käis kiirelt kambrisse toomele mõõku tugevamaid, millest kange mehe käsi võrralista vastast leiab. Teine poega tõttas kiirelt taadi käsku. Täitemajja tõi siis mõõku, vägevamaid, terariistu, tugevamaid kalevite pojad, katseks. Kalevite kallis poega, võttis mõõgavägevama, terariistad, tugevamad, kange, käin mängituseks, laskis tera lennuskile tuule kiirult puisatile paari kordakteeritada, siis ab Ravas raksatelles mõõka vastu alasida. Tera tungis tugevasti tolli paksult ala sisse mõõk ja ise murdemata, tera katki kildumata. Aga perra näitas nüri kahe korraliste keerdus. Oota, oota, poisikene, anna aega, vennikene üllab, leian mõõga kirstust sõjasaha salakambris suurel rammus harraliseks võimsa väe vääriliseks. Sealt siis toodi isekambrist kenamast ise kirstust seitsme luku sõlmitusest üheksa taga tagant, ta toodi välja valgel päikese Paistu selle kena mõõkade kuningas. Seppoli mõõka poege abil seltsi aasta painutanud, tagunud ja tasutanud, teravamaks teritanud, peenemaks, pinnitanud siledamaks sülitanud pera seitsmes teraksesta rootsi raua rahmudesta. Vars oli valgest hõbedast käepide kallimas kullast kupp. Kundlamatiivista. Kalevite kallis poega, võidu laste võsukene laskis Peral lennus killed tuule kiirult tuiseptile paari kordakteeritada. Seal tõusis kangelt, kuhil ärkas kinneline mühin, liigut tõuseks tuulehoogu merelaineid mängitama kattuks, sõida kisku majja. Kalevite kallis poega, võidu, laste võsukene. Rasked käpa kukutelles rabas mõõta raksatelles vastu rasket alasid. Võidurikas lõhkus hauda sõjalasi, lõhkus tükis alust patu kahte osasse kesketta. Mõõgale ei jäänud märki grammikesta kusagil. Kalevite kallis poega rõõmsailt palgeil pajatama VPN mõõka meheline, tehtud tugeva toeksi, seon mõõka, bulla kaupa, hõbedase hinnaline. See on sündinud sõjariistamehe kangema käele. Mõõt on minu. Hinda sinu, tule virust, võtlemaiem harjus palka, päri Maie läänest hinda lunastama.