Täna annab noortestuudios autogrammi akadeemik Nikolai Alumäe teadlane kelle nimega on seotud teadusliku koolkonna loomine meie vabariigis, küberneetika instituudi loomine, esimese elektron, arvuti loomine. See ei ole kaugeltki nii, et kõik teie teaduslike saavutuste loetelus, aga see ei olnud nii mõeldudki, aga sellest on küllalt, et pöörduda kuhugi tahapoole, alustada sellest, kuidas toimus teie tee valimine, kuidas teist sai teadlane? Teadlane sai minust üsna pikkamööda ja võib-olla et valikut oli siin vähe, siin oli rohkem suunamist. Ma pean ütlema, et kui ma olin noormees tehnikumi algklassides õppisin, siis mulle väga meeldis üks meie perekonnatuttav, kes oli sillaehituse ala üliõpilane, tema talveti projekteeris, sildasid ja suve lehvitas. Ma mõtlesin, et ma saan ka omale niisuguse toreda professioon. Ja ma arvan, et kui mingisugused eeskujud võivad mõjutada ja siis need mõjutused peavad toimuma ikkagi üsna varases nooruses. Aga too samma üliõpilane, kes mulle nii väga meeldis, kohe hoiatas et samas ehituse fakulteedis Tallinna Polütehnilises Instituudis on äärmiselt range ja karm õppelia. Professor Madis. Tema võib saada suureks takistuseks iga noormehel, sest ta tõesti teadmiste kontrollimisel halastamatu. No loomulikult niisugused raskused mis noortele deklareeritakse, mõningal määral isegi võivad neid küllaldasel määral erutada ja olla stiimuliseks selleks, et proovida, kas õnnestub sellest barjäärist läbi tungida või mitte. No tõepoolest õnnestus, mul õnnestus isegi luua väga hea kontakt ühe meie kõige silmapaistvama tehnika inimesega, kelleks oli kadunud professor Ottomar Madisson. Isegi tema kateedrisse sain hiljem tööle, mis oli ka suureks auks. Ja võib-olla sellest kateedrist algaski mingil määral teaduslikt üldse. Map ta tegi minule ettepaneku, et ma astuksin aspirantuuri, see oli aastal 1941 suve. Aga siis algas suur isamaasõda. Ja aspirantuuri jäi muidugi pooleli. Aga ma tean, et teie olite sõja ajal Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu stipendiaadina ikkagi aspirantuuris küll mitte Eestis ja maa liigegisti rendiaatial, mitte praeguses mõttes aspirant, aga staatus. Enam-vähem samasugune. Ma töötasin alguses professor Jüri Nuudi grupis ja hiljem komandeeritud just ja Jüri nuudi soovitusel Ukraina Teaduste Akadeemiasse suurepärasesse kollektiivi nimekate teadlastega. No see juba muidugi andis aluse teaduslikuks tööks tõsisemaks. Aga. Sellest, mis te praegu rääkisite, jääb niisugune mulje, teie noorpõlve teaduslik tegevus kulges väga edukalt ja see oli väga roosiline. Te hakkasite ainult heade inimeste juurest veel paremate inimeste juurde ja nagu ei olnudki enam kahtlust ega kõhklust. Ja no eks mõningal määral on see oma teha ka ja praegustki, meie noortel on võimalus valida omale juhendajateks häid inimesi ja silmapaistvaid, kuna nad, kui nad seda ei tee, siis võib-olla mõningal määral sigarettide süüa tahavad kodus mugavamalt läbi ajada. Tol ajal muidugi ei olnud elu stipendiaadina kuigi lihtne, ikkagi ka karm sõjaaja elu. Aga inimesed ümberringi olid muidugi ikkagi tõesti suurte kogemustega väga nimekad. Vahel räägitakse niimoodi, et praegu on kõik kõigile nii hästi kättesaadav, et see nagu stimuleeri kenam midagi saavutama, eriti tõsiselt. Kas te jagate seda arvamust? Ei, ma arvan, et saavutada on ikka noortel väga palju ja noori eriti peaksid huvitama ja kindlasti kõige andekamaid huvitavad just raskused kõige rohkem ja probleeme on maailmas nii palju ja teadus on nii arenenud ja nii hargnenud väga mitmekesiseks muutunud. Et tõepoolest suuremas osav, kes on andekad ja Pumi, tunnevad maailma kui terviku vastu. Nendel peaks siiski olema niisuguseid sisemisi stiimuleid, küll ma usun, et Pütse välised stiimulid, kõik nõndanimetatud materiaalses stiimulit mängivad märksa väiksemat rolli, kui sisenes inimese enda tahtmine, inimese enda tahtmine ja ega see käi ainult teaduslikel professioonidega, see käib ikka teiste kutsealade kohta sama edukalt. Samahästi ei mängi rolli üksinda see, milline on see materiaalne kindlustatus. Väga oluline ikka, seega mida töö ise oma sisenes pakku? Aga missugusel teaduse alal oleks praegu kõige rohkem kõige kiiremini võimalik saavutada. Kui te võiksite nüüd lühidalt seda laia teadusalade ringi piiritleda, kus võiks oodata kõige suuremaid saavutusi lähemal ajal, mis võiks ahvatleda sinna teadlasi eriti muidugi noori teadlasi. Ja see on tõesti raske küsimus, ma arvan, et ma seda vastata täiesti ei saa. Täiesti selge on, et niisugused, kus kõige suuremaid tulemusi saavutada, et need alad on veel koguni selguma, siuksed suured tulemused on teadmata ja neid ei saa planeerida üldse. Aga potentsiaalselt on ju võimalusi peaaegu igal teadusalal. Ja mis me räägime teadusaladest? Keegi ei tea, kus toimub järgmine teaduslik läbimurre. Nimelt, millises küsima, mis saab otsustavaks. Ja kui vaadav mõelda selle peale nagu naiseks Nõukogude Liiduski, kus on 700000 teaduslikku töötajat ja mingisugune 200000 peaaegu teadusliku kraadiga töötajat, siis võib arvata, et vähemalt Nõukogude liidus on mingisugune 100000, uurimisgrupi kõigil on ikkagi mingil määral erinev temaatika, erinev lähenemine. No võib-olla et suuri tulemusi kõik need 100000 loomulikult ei saavutanud, mis paneks maailma helisema. Aga lootused on ikkagi, on tugevamad koolkonnad ja nõrgemad, tugevamate saame rohkem. Kui neil üldse siiski nimetada, kus poolt võiks loota kõige rohkem siis viimasel ajal on räägitud. Biokeemias ja biofüüsikas on neil suurtulemusi viimastel aastatel kõige rohkem. Aga see ei tähenda veel seda, et, et seal oleks kerge saavutada suurtulemusi. Biokeemia ise on ju teatavasti äärmiselt keeruline distsipliin. Aga kas teie, kui te asusite uurima ma ei tea, ma võin eksida praegusest, ma olen väga ohtlikule pinnale. Ma tean ainult, et see, see ala, mis teile nagu kuulub, on koorikute teooria. Kas te lootsite sel alal saavutada seda, mida te olete saavutanud või neid huvitas see kuidagi, nii et lihtsalt see oli nagu teile lähedane ala? Ajal lähedane tala mõningas mõttes oli. Mina õppisin teatavasti ehitusteaduskonnas ja meile üht kursust luges õppeülesande täitjana, see tähendab täiesti ajutise õppejõuna. Insener Comendanud, kes küll praegust meie maal ei tööta, aga muidu on väga edukas insener. Ja tema luges meile kaks korda väga lihtsalt plaatide teooriat, arvates, et me niikuinii ei tule toime, ei saa sellest aru. Luges plaadile lihtsalt. Lihtsalt ei küsimustest lihtsatest küsimustest üldised teooria ära ja siis pöördus koorikute teooria poole refereeris ainult niimoodi, et see on niisugune küsimuste valdkond, mida maailmas ainult kaks-kolm inimest tunne. Minul oli sellest küll sellest siis, kui ma sattusin Ukraina Teaduste Akadeemiasse juba spetsiaalsesse instituuti, ütlesin oma juhendajale šeffid akadeemik kinnikule. Mina tahan koorikute teooriaga tegeleda, aga muidugi ta oli tõesti, sel ajal oli ta keeruline, mida tundub lihtne olevat. Mida ma tahtsin seal saada või loota? Ei no mitte kaugeltki mingisugust nime või teadusliku karjääri teha, aga minu meelest oli seal kah lihtsalt sisemine huvi, sellepärast et kui võtsid ikkagi monograafia välja, ainus monograafia, mis tol ajal olemas, oli Flavia oma, see oli pööraselt keeruline. Ja kui mina oleks selle juurde jäänud ja poleks otsinud uusi vahendeid teooria omandamiseks, aga need vahendid tõesti leidusid, siis polekski ma teda ära õppinud. Nii et väga palju oleneb ka relvadest, mis inimesel kasutada ja asendajad võrdlemisi kiiresti kätte. Kas seal on võimalik hästi-hästi populaarselt ära seletada praegu, mida kujutab endast koorikute teooria? Koorikate teooria on üks küsimuste ring, mis seotud on kõigi õhukese seinaliste konstruktsioonide arvutamiseks. Lihtsam juht on seal plaatide teooriumiselt, tasapinnalised konstruktsioonid aga juba nisukesed kumeraks, nagu kuplid, reservuaarid või lennuki füüse elasid tiibade all vennaebad. Rektifikatsiooni keemilises rektifikatsiooni kolonnid keemilises tehnoloogias. Need on kõik niisugused objektid ja kui ikkagi hinnad on allutatud äärmiselt rasketele koormustele, siis tuleb neid arvutada ja vastavalt sellele, kuidas tehnika areneb, kuidas need konstruktsioonid pannakse järjest raskemates tingimustes tööle vastavalt sellele peab arenema sisemiselt ka loomulikult Theo. Siis on loomulik, et teil tekkis ühena esimestest huvi elektronarvuti ehitamise vastu tosin aastat tagasi meie vabariigis. No ja see oli muidugi, eks ta lähtus Tagoorikute teooria probleemidest. Teada on need koorik on üldiselt väga õhukene, mõtlesin õhukese seinaline konstruktsioon ja tema kui sarnane armastab väga kergesti kaotada oma esialgse stabiilsust ja üldse olla kaugel sellest esimesest seisundist, mis temal on teadvuse algolekus või koorumatavale, kui sa selle tõttu on vajalik. Mitteline Algne käsitlus seeder matemaatiliselt. Analüüsi äärmiselt keeruliseks ja elektronarvuti on siin teretulnud abiline ja sellest mina oma akadeemia kolleegidele tõepoolest aastal 57 kolleegidele hakkasin rääkima ja niimoodi usaldategi see ülesanne mulle, ma olin sel ajal kõige vabam inimene akadeemia liikmeskonnast üldse Nende inimeste grupist, kes võisid kõne alla tulla. Ja kõige esimene asi oli leida niisugused noored, kes sellega võiks toime tulla selle ehitamisest kasutades muidugi Moskva ja Leningradi seltsimeeste head konsultatiivset abi, mida, millist tüüpi masinat valida ja nii edasi. Aga millest te näete arvutite tulevikku? Vahel arvatakse, et kogu tulevik on elektronarvutites. Teie olite nagu meie vabariigis selle tuleviku lahti pähke. Ka mina üksinda ei olnud küll ma pean ütlema, et Tartu Ülikooli õppejõudude osatähtsus selles küsimuses on väga suur, kuigi nemad loobusid sama margimasina kasutamisest, hankisid omale Uurali tehasest äikesearvuti, aga siiski kogu matemaatikute personal on vähemalt esimesed. Sadakond vallas on nende ettevalmistatud ja sellega nad tegid muidugi suure töö ära süstel ega siis elektronarvutiga üksinda midagi ei tee, tema temaga suhtlemine sel ajal oli äärmiselt keeruline ta praegultki veel keeruline. Aga mis puutub tulevikku? Eks ta muutub ikkagi inimestele ja ühiskonnale ikka hädavajalikuks. Vahendiks ei tule ju toime kõik vaadake, kuidas kahva meie rahva majandus ja kui mitte üksinda toodang kasvaks, nomenklatuur, toodete nomenklatuur kasvab kõik, see nõuab ju teatavat materjali läbitöötamist ja ilma selleta juba kõige lihtsam arvestustöö arveldus, et kõik need muutuvad niivõrd raskeks ja kohmakaks, aga majandus aren vajab tööjõudu. Aga seal on midagi niisugused piirkonnad, mis on väga hästi formaliseeritud juba ja lihtsalt on vaja kirja panna ja masin või nende tööd hästi teha. See on ja vaat et niisuguste inimeste tööle, kes teevad mehhaanilist vaimset tööd, nagu on lihtne arvutaja, kes teeb mingisugused 600 700 tehet päevast, kui ta hea Virk on. Aga nüüdse aja Võõdete juures on see muidugi väga vähe. Aga vahel fantastika arutlevad ikka niimoodi, et arvuti võib kunagi inimeselt üle võtta kogu selle vaimse töö. Vaimselt. Rolli jah, tõepoolest, niisugused mõtted teinekord käivad, aga need on, see on nii kauge tulevik. Et ma ei pea seda küsimust kuigi reaalseks, võib-olla lihtsalt fantaasiapuudus on olemas ka, aga milleks niisuguseid küsimusi arvutada? Selleks et praegu me oleme veel nii kaugel, need arvutid on siiski äärmiselt abitud esialgu kõik tuleb nendele ikka ära õpetada. Ja see isegi arvuti õpetamine on muidugi suur töö ikka alles pikkamööda lähenemine kõige lihtsamate eksperimentide. Esialgu on inimene ikka üle ülemasinat. No muidugi ei ole, kui on mehaaniline arvutustöö, siis, siis ta on muidugi inimesest palju üle ja ja väga töökindel ikkagi, vaatamata sellele, et ta ei ole kuigi töökindel ta arvutamise seisukohalt on ta palju töökindlam, kui inimene, inimene ikka päeva jooksul oma 10 viga arvutusestee paga. Aga kui elektronarvuti teeks iga 100 tehte järgi ühe vea, siis keegi ei oleks suuteline muidugi töö. Aga kas teile tundub, et praegune Nende arvutitel töötavate inimeste ettevalmistamise süsteem meil on täiuslik, kui lähedal täiuslikkusele? Kas see aparatuur, mis valmistab ette noori teadlasi on laitmatu? Kui nüüd keda te mõtlete, siis esimese konkreetselt, kas neid, kes peavad programme kirjutama või mõtlete, te ütleme insenere ja majandusteadlasi ja niimoodi jah, rohkem neid vihaseid viimaseid. Peab ütlema, et jällegi viimasel aastal on meil vaba, viimastel aastatel isegi on viima saavutatud Küllalt tõsiseid tulemusi organisatoorseid no ma ei tahaks kuidagi salata, polütehnilises instituudis juba aastaid tagasi rajati fakultatiivselt kursused arvutustehnika osas ja seal tähendab vabatahtlikult insenerid võivad õppida programmeerimist ja need insenerid, kes näiteks on küberneetika instituudi tulnud nüüd väga kiiresti omandavad, vaja on omandanud selle heletehnik. Aga üldiselt muidugi on vaja väga palju veel tööd teha ja mis osas võib-olla et ei pea seda tööd mitte niivõrd insenerid tegema, kui just teadlased. Vaja on luua niisukesed vahendid algoritmiliselt keeled, mis julgustaksid seda äärmist keerukat programmeerimistööd. Ja eeskujud muidugi teistelt maadelt on ka olemas juba näitavad seda, et teist võimalust ei ole ja, ja meie maal on ka selles osas palju ära tehtud et kasutada geeli, mis on yin keelele märkhale vähemalt kui masinaga. No siin televisiooni saates mõni aeg tagasi rääkis Boris Tamm sel teemal, ma ei, lihtsalt pole mahti väga pikale pikale minna, aga selge on see, et kui me tahaksime seda näha, et raamatupidaja näituseks vahetult suhtleks masinaga, siis tema jaoks tuleb konstrueerida Ega tema käest ei saa nõuda, et tema kasutaks seda keelt, mida kasutavad matemaatikud või insenerid, mehaanikud, kes, kellel on vaja diferentsiaalvõrrandeid näitaski integreerida, see on hoopis midagi muud, temal peab olema see lihtsalt arusaadav. Nii et ikkagi taoliseks inimkeelele üsna sarnane ligikaudu sammaste, grammatiliste reeglitega ja selles suhtes on tõesti väga palju veel vaja ära teha ja hakatakse tegema aga küberneetika instituudis ja mida kaugeltki ainult oma tarbeks, vaid ka Nõukogude Liidu kui terviku jaoks. Sest siin on meil tõesti head spetsialistid. Ja siin tuleb jällegi osalt tänada Tartu Ülikooli niisugused inimesed, siiski on osalt ülikoolis ette valmistatud Maasing Aga kui siit järeldada neid pool filosoofiliselt kas on õiged tulevikus, siis näiteks humanitaarteadused hakkavad kannatama nii oma populaarsuse ühes kui ka oma puhttarbeväärtuses. Kui juba raamatupidaja peab hakkama luuletuste lugemise asemel õppima Masina keek. Ja raamatupidaja vaenekene peab praegust teadma. Põhiliselt nende töö kulub selle peale, et teada reegleid ja seadusi, mille järgi ta talitab. Tema vabaduse aste on ikkagi suhteliselt väike. Ja niisuguse töö võib ju reeglitega kirja panna, programmeerida ja siis tal on tõesti vaja ainult. Kirja panna see temal on vot niisugune niisugune operatsioon teha ja ja kirjeldada selles vastavas sobivas keeles. Mis aga ühiskonnateadustesse puutub, siis seda küll näha ei ole, et ühiskonnateaduste humanitaarhumanitaarteaduste ütleme, osatähtsus mingil määral võiks kannatada, vastupidi, isegi kui vaadata praegust neid probleeme, mis seisavad inseneride ees tehiskeelte loomisel oleks väga tarvilik, et kõike head lingvistid, kellel on ratsionaalne mõtlemisviis, tuleks nende laps, kes tunnevad neid loomulikke keeli millega inimesed vahetult suhtlevad. Näiteks söö, puudutab lingvist, aga vajadus siin arvutit kasutada teistel humanitaarteadustel, näiteks õigusteadusel on ka täiesti selge, see on juba üks tohutu kogu igasuguseid korraldusi, sätteid ja sagedasti need sätted on raskesti kättesaadavad ja on täiesti mõeldav neid paigutada arvuti mällu ja siis otsida mingisuguste tunnuste järgi see vajalik informatsioon sealt üles, mitte muidugi sellega otsi paragrahv 777 või mingisugune muu seal 999 aga lihtsalt küsimuse sisu, Jer, no samasugune probleem esineb kõigil kutsealadel, kus on vaja pöörduda teatmeliste teoste poolde, selleks, et saada ta lindistas normatiivse materjali või teise materjale kätte tahes või tahtmata, tulevikus tuleb ikkagi tegemist üsna palju teha arvutitega kõigil inimestel mitte ainult üksinda teadlastelt. Mis puutub teadusesse, saime seal niisugustel erialadel nagu inseneriteadus ja seal ei ole ju see arvuti, kasutame üldse probleemi, võiks öelda, enda asi kasutad või mitte, mingisuguseid tehnilisi raskusi ei ole siuksed, nemad on siiski küllalt kvalifitseeritud. Aga teistel kutsealadel muidugi, see nõuab praegust palju aega ja töö on siin ilmselt mahukam. Näituseks seadusandlus, programmeerida koguja kogu seadusandlus ja siis üles leida need sätted, mida vaja. See on palju mahukam töö, kui formuleerida mingisugune matemaatilise füüsika või koorikute teooriaülesanne seal diferentsiaalvõrrandeid osatuletistega, ükskõik mis, milline see järk ei oleks ka sellega ikkagi tullakse doi. Aga kas niisugune tee võib pakkuda ka emotsionaalset naudingut? Sarnalise arvutite abil tehtav seadusandlus näiteks? Selleks, et seadusandlust paigutada arvutisse see on kindlasti äärmiselt huvitav. Süsteem tuleb ikkagi paigutada mingil määral kodeeritud kujul. Võib-olla et see ei tähenda seda, et kõik sõnasõnaline tekst on olemas masina mälus vaid mingisugused tunnussõnad või ainult need paigutatakse sinna tekib kodeerimise probleem või siis kuidagi lühendatud viisil. Ja siis ikkagi loominguline momendil IKT, see on ikka raske loominguline töö, kuidas seda ratsionaalselt organ ise paistab, et on väga lihtne maailmas juba pikka aega töötatakse näituseks raamatukogunduse probleemi kallal, seda vaja on. Leida raamatukogust üles, ütleme mingisugusest Kassurnaalidest või raamatutest niisugune materjal selle või teise küsimuse kohta. Ja tööd seal ava tehakse aga praegust siiamaani vähemalt on õnnestumisi olnud väga või. See on nii raske probleem. Kas teie väike robot, mis praegu stuudios on vestluse juures see oli teil puht niisugune intellektuaalne lõbu. Vabal ajal tehtud, aga. Ta ei ole mina teinud. Seda tegi, tehti sektoris, mille juhatajaks on küberneetika instituudis Eugen Künnap. Sünnipäevakink. Aga ta on ikkagi teie robot, ta on minu robot küll ja kas teie vabal ajal näiteks võtate kätega puht täiesti teadusest absoluutselt nii kaugel oleva raamatu kui võimalik, ütleme, mõned lüürilise luuletuskogu. Või, või pakub teile huvi ikkagi ka kuidagi teadusega seotud kirjandus. Ja ei mõningaid luuletusi, kogu töö on tõesti huvitavad, aga üldiselt nad mind eriti ei vaimusta. Ütlen kohe ausalt seda ära, kuigi see hele intelligendid ei sobi seda väita. Et luuletuskogu või luulet luule üldse tervikuna nii vähe käida. Ma ei tea, millest see tingitud, on seal vist liiga kontsentreeritud kõike, mõtted. Kergem on lugeda. Niisugust materjaliks on hästi palju liiglihaseid. Mis te arvate teaduslik-fantastilisest kirjandusest, loete, seda ei loe üldse. See on ju küll palju liigliha, üks teaduslik teema. Aga Ma kardan, et need on üsna sagedasti kirjutatud mitte just eriti asjatundlike inimeste poolt. Ja peale selle lugeda on tõsist asja vaja ka. Küllaltki palju nõuab aega. Ülesanded on igasuguseid, nagu te võite arvata. Aga kui teil on täiesti nii tahtmine võtta endale vaba aeg, mis te teete siis? Täiesti vaba, vaba, kas te saate käia ringi niimoodi, et teil ei ole üldse teadusega seotud probleeme peas? On küll niimoodi saan käia ja nagu tennist mängin, näituseks siis ikka ei saa teadvusele mõelda. Keegi ei mõtle nurka. Ja ei mõtle ja, või panen seljakoti selga ja lähen kuskile matkama, seda olen ka vahetevahel teinud ka ei. Ka siis kaob kaotlemine ära, aga üldiselt muidugi probleeme on, aga kas nad on alati Nad üksinda? Teaduslikud probleemid? Ikkagi tegemist on küllaltki soliidse ja juba üsna suure instituudiga ja terve rida küsimusi akadeemia presiidiumi kaudu väga palju on organisatoorseid küsimusi lahendada. Kui ainult teadusega tegemist teha, noh aga need organisatoorsed küsimused muidugi ka põimuvad väga tihedalt läbi kõigi teaduslike küsimustega, sagedasti tuleb hinnata üht-teist perspektiivi ja see on muidugi väga tõsine töö, tuleb ette valmistada ja informatsiooni koguda, aga mitte loomulikult teaduslik-fantastilise kirjelduse kaudu, vaid objektiivsete aruannete ja teiste arvamuste põhjal. Paluksin teid nüüd te kirjutaksite autogrammi raamatusse lisaks autogrammile, mõnes sententsi või juhtmõte, mida te peaksite vajalikuks selle võistluse lõpus jätta. Noor, kes soovib saada väärikaks teaduslikuks töötajaks ei tohi karta raskeid sügavaid probleem sest see, kes algab väikeste probleemide lahendamisega, pole edaspidi suuteline lahendama raskeid probleemid. Aitäh.