Jess unustamatut. Õnne. Tere kuulama järgneva tunni tahame Vikerraadios pühendada mehele, kellele elu jooksul jõuti ilmselt palju tiitleid jagada. Aga pärast lahkumist kõlama jäänud vaikus lõikab siiani valusalt iga muusikasõbra kõrva. Gunnar Graps oli siis ainult kuueaastane, kui ta just nimelt tšellole oma muusiku käe valgeks sai. Ja juba 14 aastase noormehena liitus ta soolokitarristi na oma esimese bändiga, millel nimeks satelliidid ja 1960 seitsmendad aastal sündisid juba mikronid ja nii eri koosseisudega kuni Magnetic bändini välja, millest sai kiiresti Nõukogude Liidu üks kõige populaarsemaid raskemuusika bände ja krapsistendas tervete põlvkondade jaoks oks vankumatu rokivana õigustatult hüüdnimega raudmees. Temast ongi tänane saade unustamatud mille paneb kokku Meelis Kompus. Unustamatud saate stuudios on Jaanus Raudkats samuti muusik, tere tulemast. Tere. Kui kaugele ulatub sinu tutvus Gunnar Grapsiga? Oh kui ma ikka olin lausa selline poisike ja unistasin Kitalismindusest, siis vaatasin, kui mikronid esinesid televiisoris ja krõps lei trumme ja see oli minu jaoks selline unustamatu, mis ainult trummi laulis ka seal seal põldroo ja, ja see seltskond, see oli minu jaoks täiesti täiesti midagi sellist. Led Zeppelin oli mu lemmikansambel ja nad üldiselt oli ikka peaaegu nagu Led Zeppelin, vähemalt Eestis, et see oli, see oli väga lahe sealt maaks ja see ongi siis nii umbes 30 aastat tagasi. Noh jah, pikk on ta muidugi. Kuidas sellele cropsile tol korral üldse nagu lähedale sai, tegemist oli, on öeldud ebajumalaga, nagu ise ütled, kohale ei, Zeppelin, mis kõik, eks ole. Noh, tähendab ütleme, lähem tutvus oli Mul küll selline töine juba, et me siin mingi seltskond tegime, ansambel Argos krapsil, kuna tal oli väga hea nina ja meil oli see algus, oli suht-koht populaarne siin Eestis esimene heviansambel hetero väidab, et temal esimene, aga mina seda ei väida. Ja, ja siis laiali läksime siis kaps, koheselt võttis Endel Jõgi ja mina-aegsest siis kitarri ja basskitarr, koheselt võeti tema nagu bändi ja sealtmaalt on juba siis lähen tutvusin Grapsiga, see oli 83. aastal. Kas see võib ka iseloomustada, Gunnar Graps ja tal oli hea nina, et ta nagu koondas enda ümber selliseid noori kutte, kes mängisid hästi pilli, lõi tassi trummi. No ükskõik, eks ole, ta võttiski mitte nagu võrdsaid või sa räägid näiteks Heini Vaikmaa täiesti nahaalselt, Nad helistasid Gunnar krapsile, tahaks bändi teha ja kraps kutsuski nad kohale, näidake poisid, mis te oskate. Vot seda nahaalset helistamist ma ei tea, sellepärast et kraps otsis meid ise ülesse. Aga krapsise näitab küll, et, et nagu me siin tõmbama siin paralleel nagu Ozzy Osbourne, kes leiab selliseid nõrgemaid, ei taha nüüd ennast kiita, tähendab, ma tahaks kiita ikka kõik need kapsija ja seda tema, tema Stav vaistu, et ta leidis enda kõrvale jah, just nimelt. Neid noori muusikuid, kellega natukene oma nägu muuta, eks ole, kellade edasi minna, aga seda kastanid mõrdsena suhtes. No vähemalt ma olen Grapsiga, mul on õnnestunud kaks korda mängida koos kahel erineval perioodil 10 aastase vahega, siis alguses ma ütlen, et ega ta nüüd nii väga võrdselt küll ei suhtunud, aga küll järgmine kord siis me oleme nagu võrdsed. Kuidas leidmine käis tegelikult tol korral see Argos läks laiali meesel sama, siis igaüks, igaüks muretses omamoodi ja siis endale nuttis, helistas mulle, et kuule Jaanuselt uudist teadet, kraps helistas, et küsis, kas ma ei tahaks tema tema bändi tulla, et tal on järjekordne bändi laialiminek ja oleks vaja jälle jälle uusi mehi ja mis on siis, see oli ju, ma ei tea, ma tükk aega ei uskunud seda juttu, väga meeldiv oli. Ja noh, ja siis siis sealtmaalt nagu olemegi, olimegi koos mesi seal ees, ootas, kui Grapsi prooviruumi sisenesite. See oli filharmoonia meeskooriharjutussaal, kus kraps proovidagi, mis õudne töö oli antilindid ja siis ööd ja päevad sai lugusid õpitud ja jälle riieldaja, siis sa jälle loobusid õpits riielda ja niikaua kui need lood siis tulid, see oli õudne töö tegemine oli krõpsi juures. Duaalne, et mäng tuleks ikkagi korralikult välja, et ei oleks mürama. Oli oli, sellepärast asi on selles, et see muusika, mida seal Venemaal ikkagi propageeris, see oli, see oli ütleme siis selle nõuka ajal jah, nimetame seda sedasi, see oli ikka midagi nende jaoks nagu selline, ütleme läänelik ja, ja, ja, ja, ja üldiselt ega see meie selle üldise propagandaga nagu kokku ei läinud, et selles suhtes ikka vähemalt ühesõnaga, mänguliselt ikka eksida ei tohtinud. Kuigi eks seal eksisime ka vahepeal. Aga ideeliselt just et teisel probleeme ka kaasa, et kraps oli läänelike, talle meeldis Fancy, talle meeldis bluus, erinevad stiilid, et ta ei ole ainult hevimees. Ei emisse hevi tuli alles nagu praegu räägitakse mingist, et et Eestis on muusikakõrgseis algas 80.-test taastama, sest minu arust algas siis selline õnne mandumine hoopistükkis 70. Kes räägib seda Need räägivadki, need, kes praegu praegu on need, kes praegu räägivad, ehk kui ajakirjandus on praegu need aktiivsed, on need, kes alustasid kuulamist seal kaheksakümnendatel katsume seda viga parandada. Et tegelikult 70 ikkagi oli, Eesti oli ju põhimõtteliselt Eesti bändid, käisid mööda Venemaad ringi ajal, lõid rahulikult jalaga ukse lahti, ütles, et tere, vot siin me nüüd oleme, eks ole, ja siis kohalik NKVD käis aga silma peal hoidmas, et jumala pärast, et mingitele mingit valet asja ei räägi, et et noh, see oli nagu selle aja märk, aga mäletad sa teise nagu jamaga kaela vä? Kohus tõi väga palju, me olime Grapsiga kaks korda aastas oli meil jälle prooviperioodid jälle kuskilt mingisugune komsomolikomitee saatis jälle Philasse kirja. Oh, ma ei tea, mida me kõik oleme korda saatnud ja siis muidugi põhiasi oli see, et siis kontserttuur võeti maha ja pandi jälle kuuks ajaks prooviperiood. Ühesõnaga muud ei olnud, kui, et rahaliselt andis nagu tundena sellel ajal me olime ikka hästi tasustatud, kõik Eesti bändid, kes sealt vilas, käisid mööda mööda Venemaad, et me ikka raha pärast nagu eriti olnud vaja muretseda, kui sind prooviperioodile pandi, noh siis ikka siis. Nii lahendada lihtne ei olnud. Velgedele peale tuli meenuta seda noh, mõnda hetkel sellest, kuidas ta lavale astuv sõita see inimpeade meri ja kas oli nagu muusikavideotes, mis pilt seal avanes või mis tunne see võis olla? Ei noh, eks mastaabid on ikka ju täiesti erinevad, et seal Venemaal seda rahvast ikka jagub. No ja põhimõtteliselt ikkagi Graps oli ikkagi Vene mastaabis superstaar. Kui sa ikka kuskil linna läksid, seal oli A la nädal aega, siis mängisid seal kas ütleme kolm kuni viis kontserti päevas, nii et ei saanud ikka vahepeal absoluutselt aru, et kui kui kahe kontserdi vahel võtsid püksid jalast ära, ei saanud aru, kas sa pead magama minema või pead riideid vahetama, mis, mis nüüd edasi tegema peab. Vaikselt hakkas nii. Ühesõnaga pilt oli vanimate kirju silme ees. Tuli teha aga, aga see noh, superstaari tunne muidugi oli väga laheli. Aga mis seda tahet musitseerida ikkagi üleval hoidis, nendel Venemaatuuridel, kui on viis kontserti päevas, ma ei kujuta ette, hommikul tuleb pihta hakata, et õhtuks nagu õhtale jõuda. No ongi, Niina, lastehommikuga hakkasid pihta ja öösel lõpetasime. Et mis selle üleval hoida, seda tahet või? Lahe oli, seda enam, et ärgem unustagem, et me olime ikka parajad poisikesed siis krapsali, vaat mis krõpsylali kraps oli superstaar, poisikesed teha, seal oli seal, kas siis ütle, sees oli taga trummi ja siis meie siis me mängisime isuga. Noh, sellepärast et mis seal siis veel oskad tahta. Mis sellised muusikasuunad, ütleme sel ajal varased kaheksakümnendat cropsi nagu kõige rohkem võlusid või? Meie oleme ikka see see seltskond veel, kes, kes mängis, ütleme, haru või roki, bluusi ja Vollisid ja, ja, ja, ja ühesõnaga, eestikeelset rokkmuusikat ka venekeelset muidugi, aga tunduvalt vähem kui näiteks seal ma tean teisigi või kes seal meiega paralleelselt käisid Eesti omi siis veestiumises ja et me oleme või aeg-ajalt juhtus niimoodi, et näiteks olime seal Venemaa tuuri peale saime kuskil ühes linnas näiteks kuskil Harkovis sai kokku seal Mahavok Mäks ja meie eks ole, ja siis sai ju jälgida, mis seal toimus ja sai ka teiste bändidega koos olla ja fiksid ja noh, et oli küll ja küll neid selliseid kontserte, kus sai terve tuuri koos tehtud näiteks kaks Eesti bändi või, või siis lausa kolm. Kuidas eestikeelne muusika nagu vene publikule läks seal kuskil Harkovis või Tšeljabinskis? Ameerika. Mida ma ise ise mõtlen selle aja peale järgi, et, et me seal omast arust ikka noh, mis eesti bändidel uudne lavaline liikumine, kõike puha kunagi olime, tegime Mäksiga koos ja siis ma läksin niimoodi, et meie mängisime oma särasa jõutne Kekkade veisel lava peal ära tehtud ja läksin lihtsalt kuulama, et kuidas teil seal teistel siis läheb ja vaatasin saali tagant otsast ja siis eks see saal oli õudsalt suurrahvastel õudsalt palju ja mina küll ei saanud aru, mida nad seal midagi seal vaikselt seal õudne hüplemine. Midagi kuulda rahvasele rõõmusle. Ma läksin hiljuti helilooja Mikk Targo, kes ütles tegelikult sellise huvitava mõtte, et ega nagu sa isegi ütled, ega väga täpselt ei saanud aru, mis tol ajal toimus, et kasvõi see laul onu vollist, et onu volli ostis puudli poja, kuid sa sitsi sitsi bet, et mis selle asja mõte tegelikult oli, et kuidas, kuidas see nagu inimestele niivõrd masse haaravalt külge läks ja peale läks. Sõnad on ju täiesti ajatud ja see on tegelikult, kirjeldab täiesti meie sedasama möödunud ütleme viis aastat tagasi aega, inimesed seal, no mis tellised ja kivid ja savid ja koerad ja autod ja see on täpselt teiste ajatud sõnad muide, et kui väga süveneda nendesse, siis volli sõnad on küll head. Et see kirjeldab täpselt seda aega ju siis sealse tõusikusele täpselt samamoodi mingiks probleemiks. Need on kaks, ise ka kirjutas ju palju neid sõnu, tähendab, kui tema juba seal poeediks hakkas, kas, kas sellest ajast mina olengi neid mänginud, ma olen küll jälginud neid, aga aga ütleme nii hästi, ma neid ei jaga või nii sees ma nendes ei ole, et ma teaks neid praegu need nende filosoofilist tagapõhjani praegu siin kirjeldada. Aga sellest muusikast rääkides, et ühel hetkel ei läinudki väga palju aega, kui sina sellelt karusellilt maha tulid, mis põhjusel? Kas klopsil oli jälle koosseisu muutus järjekordne vä? Koosseis on muutunud ja nimemuutus või ja nimemuutus tuli ka kohe peale seda. Aga seal nagu ikka jälle aeg-ajalt nagu sa pidevalt oled. Üks seltskond on koos nagu abielu, eks ole, nagu sa hommikul tahad tema hotellis oled ja, ja kuulad, et keegi komistab kõrvaltoa uksekõlaliselt korretsem keegi jälle meie endale. Et kas tal olid öelda hommikul tere või hoopis kohe mehka saata või lihtsamalt üldse ootad ära, kui neid alla sööma läheb ja siis lähed järgi, et noh, põhimõtteliselt sa väsid pidid. Aga minul oli küll selline asi, et vilt kutsuti seifi ja ma läksin sealt sellepärast minema, et, et kuna seal Mil kääris natukene ja mingi jama oli seal ja, ja ma vaatasin, et lihtsam on sellest sellest laevast välja astuda. No eks paras reeturi tempoleerima, eks elu on selline laps, ütles selle peale kraps ütles, et nojah, et sina ka, mõtlesin mina ka, jah? Nojah, jaa, küll, aga ta õnneks tegi väga korraliku vahetuse sellel ajal, et ta hakkas seal just sedasama neid raudmehi ja ja siis hakkas tal see heviperiood, et vaevalt me üldse näiteks olekski sellega võib-olla kaasa läinud, et me olime natukene jälle. No me olime vähe vanemad, et tal oli vaja nüüd jälle uut verd ja ja au ja kuulsus talle. Ta tuli ilusti välja ja tema kõrgperiood, järjekordne elu siis siis, et mina nagu sattusin just nimelt kahjuks sellesse koosseisu, see laev vaikselt hakkas naistega ammendas ütlemisesti. Kaks. Päeva. Päeva. Stuudios on nüüd väga hea meel tervitada Gunnar Grapsi lihast poega, Janne vist öeldakse ju seda, et käbi kännust kaugele ei kuku ja üldiselt on vist õigus, seda väidetakse. Aga kuidas sinu puhul see ikka peab paika vist väga ei pea pisut noh, samas metsas liigun ringi. Et pildid on sees nagu rütmi, tajun, aga liiga musikaalne ei ole. Laulma ei kipu. Aga trummide taha või kitarri taha oled sa kitarri, olen. Olen tinistanud, natuke proovinud, bändis ei mängi, ei esine. Ja trummi, püüan nagu pihta saada. No vähemalt huvi on selle vastu olemas, et kusagilt liini pidi sul geenides on nagu sisse kodeeritud vä? No ilmselt on see sisemine rahutus mingi mingi asi, mis nõuab väljundit nii või teisiti, et inimestel midagi näidata või pakkuda, ma olen noh, eriala kujunes nagu teiseks tegelen disaini ja kunstimaailmas aga, aga selline esinemisvajadus või noh, niisugune nagu olnud üsna üsna nagu varakult peale, et tal on tantsuga tegelevad on breiktantsu maaletooja. Ja niuksed Prütmilised asjad, liikumised ja asjade pihta löömisel. Mulle meeldivad. Kas seda sundi sinul ei olnud siis et no ma olen aru saanud sellest, et isa pandi ka meid kõiki on ju pandud omal ajal midagi tegema pilli mängima, aga sinul seda ei olnud, et oleks poissi non instrument ja muusikakool on vat seal suunas. Ei, see foon mul puudub, isa oli, oli, oli Venemaa avarustes sel ajal, kui mul oli helliga ja need need summad jäid, jäid jagamata ja pigem sisse. Suund tuleb rohkem ema poolt, kes on kunstimaailmavaldkonnas ja olen hariduselt sisearhitekt ja praktiline ruume ja kõik ruumidega seonduvat disainitooteid. Visuaalset esteetikat. No see on ikkagi disain, kui isa disainis helisid ja pani kokku nii, kuidas nad sobisid ja paljude meelest ka ei sobinud sellel ajal siis sina disainid midagi muud ruumi. Ma ei tea, kas ma lähen meelevaldselt praegu seda paralleeli. Üsnagi meelevaldne, aga lõpuks on taandatav ühele sisemisele vajadusele midagi teha, et kellel, mis, mis oskused selleks on? Kas sa mäletad tegelikult seda aega, kui sul esimest korda jõudis teadmisesse see, et minu paps on nii kõva tegija nagu ta tegelikult oli, see mainisin neid venemaa avarusi siin ringi rallimist seal. Tuleb meelde muidugi, et olid tal ju ka siin piirkonnas Tallinnas võimsat kontserdilt sel ajal ja ta oli ikkagi rokkstaarile mingit vastet otsida nagu siin piirkonnas ilmselt oli kõige lähemal sellele et mingi linnahalli-kontsert ma mäletan, ma lihtsalt olin. Väike kas kuus-seitse sinnakanti ja see oli, see oli võimas juba siis noh, oli tunda, kuidas lainetas rahvas möirgas ja pärast sisenedes tagaruumidesse jääd mulle meelde tõeline rokkstaari, glamuur, pilt rohketest jookidest. Ümmardavatest naistest konnaril oli, oli särk maha visatud ja teda nagu lõõgastavalt masseeriti. Tõesti see kõlab nagu kirjeldas veres või ma ei kujuta ette, mis bändiliikmetest, kes tulevad siia erinõudmistega, siis räägitakse, mis seal lava taga kõike peab olema, aga see jäi lapsele meelde alles muljet. Ja see oli selline vinge elu, kui palju sa teda üldse nägid sellel ajal? Eestis oli ka kontserte loomulikult, aga ikkagi. No ei näinud väga, nägin pildi pealt ja no aeg-ajalt sünnipäevadel ikka trehvasime ja ta tuli otsis mu üles ja rääkisime juttu. Pigem nii, aga tema siis sind ei kasutanud võide koos, kui elanud ei, me koos ei elanud minu ema ja temas läksid suhteliselt peale minu sündi läksid lahku. Ja siis tuleks teistele radadele. Mis sa arvad? Noh, see on nüüd nii raske küsimus ja võib-olla peaks olema rohkem suunatud muusikateadlastele, kes on uurinud seda levimuusikat ja kõike, et aga ikkagi, mis tema selline nagu tähendus võis olla sellel ajal tali ebajumal paljudele see vist kindel vä? Ilmselt on see kindlapoolne erakordne, fenomenaalne noh, lihtsalt öeldes teist sellist siin regioonis ei olnud võtta ja, ja tema oli võtta ja, ja kõik endasid peale sisemine karismat, põlemine, leek see kõik väljendub ka tema tekstides ja lauludes, et noh, see paistis välja ja seda januneti. Aga kas ta ise janune Skaselele loomingu järele, et tal oli vaja näiteks hetke, kui ta saaks selle kõigega tegeleda või, või mismoodi tal seal looming sündis või tuli või? Muidugi oli tal vaja hetke ja mida aeg nagu edasi läks hiljem need tänapäeva poole, seda vähem neid hetki tekkis, et majandus tuli peale, muud möllud, laenud, rahad. Et Detkijana vähemaks, nor päevas ei ole niisuguseid kohustusi ja hetked on võimalik võtta ta väga niimoodi käigu pealt. Ma tean, et tal oli kuskil järve metsas mingi maja. Kus ta käis inspiratsiooni kogumas ja seal ta kirjutas Seda enne kui meil mikrofonid sisse lülitatud, et hakkasite jälle tihedamalt läbima kusagil 90.-te aastate alguses, et see oli selline keeruline periood ja nii palju, kui me neid tolleaegseid muusikuid oleme küsitlenud, kõik nagu räägivad. Kuidagi pilk läheb äraolevaks, rääkides sellest ajast, et bändid laiali ja ei toimunud justkui midagi ja inimesed ei saanud enam aru, kuhu nad kuuluvad ja kas nad kuuluvad, kas neid üldse enam vajada. Nojah, see on pigem selline üldine, mingi eluoluline foon, et midagi niisugust oli õhus, et ei olnud veel päris Eesti ja ei olnud nagu veel vene ajal ka nagu mõjud olid haid üsnagi veel üleval ja ja see oli hägus jah, just nagu sa ütlesid, et kuhu, kuhu kuuluda. Et noh, temal ka koosseisud vahetusid üsnagi palju kirevalt. Kui palju ta selle üle pead valutas, et mis nüüd edasi saab vä? No üks asi oli see, et tal oli hinges oli sundus minna, minna väljapoole proovima. Ta väitis mitmeid kordi, et need oleks sündinud kuskil suures riigis, et ma ei peaks niimoodi virelema ja mul oleksid hullud hullud võimalused teha, teha kõike mida iganes. Ja ta läks, läks proovima seda ka Ameerikasse õnne otsima. Aga tuli tagasi, nii nagu minul. Aga sa ütled virelema, et kas, kas ta viljeles üheksakümnendatel aastatel ei no virelema on liiga võib-olla dramaatiline väljundit. Küpseta vaatas, kuidas elab Mick Jagger ja ta vaatas, suuri lavasid, mis numbrid seal taga on ja kogu see elu oli käega katsuda. Tegelikult aga, aga siin regioonis lihtsalt majanduslikult asi ei toiminud, nii nagu mujal oli ta selline Eba reaalsustes tulistajat, realist ta kindlasti ei ole. Et kas see ilmselt näitab seda ka. Et ja ei jäänud temast mitte midagi. Isegi mootorratast? Et Ta elas klint prii. Täiesti ilma mingi omandit ja nagu kunstnik null õnnelik, mis arvad? Noh, võib-olla sisimas sa naudid niisugust hetke aga igapäevareaalses ajal tead seda hetke, et ei ole regulaarselt toimetulekut või seda aga sissetulekut. Ja selliseid Püsiväärtusi nagu mida, mida nii-öelda nagu tavalised inimesed omale elus nagu ehitavad. Et oli, oli ka sellised vestlused ja pisut kibedamaigulisi, aga, aga samas Ei ütleks, et ta nüüd nii väga õnnetu oli, sealhulgas. Kas sa püüdsid ka teda, võib-olla noh, jutumärkides suurtes jutumärgid nagu õigele rajale suunata. Kuule, kamoon papsalt, tule nüüd maa peale, millest sa räägid, et mis Mick Jagger seltsi. Ja no teie bänd ei ole rahuldav, ei loomulikult ja, ja noh päris viimases otsas tegelikult. Minu meelest ta nagu sai üle sellest krambistud, noh natukene vahepeal tõenäoliselt mingi kramp oligi, et et ta nagu püüdis rohkem, kui, kui sai ja siis kas siis viimane plaat rajalt maas, et see on tehtud siukse nagu mõnusa rahuliku vaibiga. Täpselt nii nagu nagu võiks mussi teha, nagu selle ealine niisugune mõnus mõnus rokkar sisemise rahuga. Ta käis sellist disko ja tümpsu muusikat mängimas, et kas oli tema jaoks ka puhtalt selline rahateenimise koht või, või suutis ta sellest ikkagi leida midagi, mis teda selle juures ma ei tea motiveerida võis või? Pigem mitte, see oli, see oli taimedele. Et need mingid kahtlased keldribaarid, kus ta, kus ta pidi aeg-ajalt lihtsalt mängima, et noh, see on traagiline tee nagu, nagu ilmselt ka paljud laeva muusikud seda pidid proovima, et lihtsalt leiba teenida ja, ja toime tulla. Aga noh, see on seda kõik sees tegelikult, et noh, natukene siuke jäik periood ongi see, see nii-öelda see heviajastu, et see tingis mingeid sõnad ja, ja niisuguse suhtumise üldse või taunimis kõik rütmiliste muusika suhtes ja nii edasi, aga tegelikult oma noorus ja sellele eelnev periood oli ju oli rege, džäss, bluus, kõik kõik stiilide miksid ja, ja väga uuenduslikud ja põnevad. Kui palju Gunnar tegelikult väärtustas selliseid pere ja suguvõsa suhteid, sina ütled, et vanemad läksid lahku, kui palju ta ikkagi oma lapsi üles otsis ja. Oli sul nagu oluline tema jaoks oli selline pereinimene traditsiooni, ei pereinimene ta jalad ikkagi rahutu rabeleja, pigem ta ise mingeid mingeid algatusi väga ei teinud ega ei otsinud, et need tulid mingite sündmuste käigus, kohtusime, või siis jah, tähtpäevadel, sünnipäevadel, siis, siis igal juhul, aga, aga niisama, et kuule, et sa teed seda, seda päris ei olnud. Noh, ta ei ole üldse seda tüüpi inimenegi. Mul on tunne, et sa oled on sellest nagu kahju, et palju on ehk rääkimata jäänud näiteks omavahel või räägitud on palju. Et öötunnid olid pikad ja, ja, ja rääkisime väga, laias spektris. Natuke põnev teema, mis teda nagu paelas oli, olid kõikvõimalikud anomaaliad maavälised, kontaktid. Paljud ei tea seda, et laulu valgussõnad on tehtud inspireerituna ufo kontaktist, mis talle isiklikult siis oli ta Ta väitis, et tal on üle 10 ufo vaatluse. Ta oli omamoodi kummaline koju, et oli see nii, ei olnud see nii, ta pani uskuma, et see oli nii ja see oli osa tema loomingulisest tundlikkusest. Ilmselt niisugused kontaktid on võimalik ainult väga tundlike inimeste puhul, et ja nendest ta rääkis pikalt. No sina oled hulkumas noorem, kui ta seda kõike rääkis, surusid muljet, võib-olla maha ka salaja. Ei, ma ei ole üldse selline väga ratsionaalne ega, ega asine inimene, mul on. Et isase, siis vaibamaailma kala seas mis teemad teda elus võib-olla veel paelused? Tsiklid, autod, indiaanlased kui Urbid tõid indiaanlased siia Eestisse siis ta Tarmo Urb tundis väga hästi ja, ja oli temaga Ameerikas koos käinud ja avastanud värke. Ja meil oli plaan täiesti minna ühte sinna suvisesse indiaani raal, Klaurisime, sead korraldavad. Aga see oli täpselt see suvi, kui ta nagu ära läks. Et see plaan jäi tegemata. Aga jah, niisugused veidi spirituaalselt teemad olid alati nagu hingelähedased, et ta tegeles narvalasi joogaga ja mediteerib. Ja noh, see on sihuke tahkimised, mida, mida keegi eriti ei tea. On jäänud mulje, kui lugeda tema kohta ilmunud materjale. Gunnar oli mees, kes nagu väsis ära sellest tormamisest, mis siin ümberringi toimus ja ta nagu ei suutnud kuidagi ree peal püsida. Ütleme selle üldise tempoga, mis ümberringi võis olla, et on see nagu täpne, kui, kui niimoodi arvavad. Ilmselt väsimuse mõista on jah rohkem see enesetõestamise väsimus, et et sa pead igale mingi jälle keldribaaritrupile temaga vesteldes kauplema omale hinda juurde. Ja niisuguseid nagu tõestusprotsesse nagu läbi tegema, et võrrelduna mingite süldi bändidega ja noh, see see aasta nagu närvi Marvaga samas mingil hetkel tuli ka seda teha. Ja ilmselt see tekitas Ma. Sinuga koos. Ringi. Oma isa mälestust hoiab elavana poegi, on komandodes ja püstitades rokimeest hobiga raudmehe hauale rohumäel silmahakkava mälestussamba. Minule endal sisimas peale surma. Tuli vajadus, et noh, ei saa piirduda lihtsalt väikse väikse platsiga või noh, mingit mingit kohta on vaja, kus saavad käia lugematud austajad, et nendel oleks selline koht, kuhu tulla ja, ja pea langetada või mõelda tagasi. Seal oleks keskmisest suursuguse ja, ja võimsam lahenduse teostus, et üritasin sealt välja timmida just selle sisemuse olemas, aia, tema siira, aga jõulise nii särama. Samas sai püsti siin nüüd mõne aasta eest. Kas sa näed ka seal teinekord käies, et on toodud lilli, aga kes tõi, ei tea. Sinnandatud rauast roose? Ja ja muid lugematuid lilli, küünlaid. Koht peab olema niisuguse väljaga inimese jaoks. Ja usub ka Jaanus Raudkats, et Graps ei ole kaugeltki veel oma viimast sõna öelnud. Lava ees visatakse näppu ja krapsil lugusid mängitakse. Muusikute hulgas on ta ikka väga-väga au sees ja, ja noored bändimehed nautimisest ropenda peavad temast palju ja, ja mängitakse tema lugusid ja miks ma seda tean, et ma pean siin aeg-ajalt tema sünnipäeval teeme mälestuskontserte ja seal on igast erinevaid koosseisus kui seda kontserti korraldada, siis ei pea nendele ütlema, et, et sa pead mingisugust kindlasti ka mingit Grapsi lugu mängima, nad ütlevad, et vot me tahaksime kangesti tulla, vot meil on juba siin noh, ammust ajast kavas näiteks see lugu, eks ole. Et kas keegi veel mängib seda või peaks midagi muud muud vaatama, et üht ja sama lugu, keegi mängiksid, terve õhtu mängitakse kleidi pluus, eks ole. A'la see aasta, eks ole nüüd, 27. novembril, rock Café s kell 19, null null hakkab pihta, 10 Eesti bändi jälle, järjekordselt mängivad siin nii omi kui ka Gunnar Grapsi lugusid, et au ja kuulsus talle ja, ja ja mälestatakse ja tulge kõik saatemuusikaelamuse ja jälle klapsi lugusid ja Grapsi meenutada.