Järgmisel neljal hommikul valib Vikerhommikus ühe pala Villu Kangur, tere hommikust. Ilusat hommikut villu muusika kontekstis. Sa oled Eesti rahvale, ma usun, tuntud laulusõnadekirjutajana, kuidas sa üldse sattusid laulusõnu kirjutama? Kõik on pime juhus. Ma ei tea, kuidagi juhtus niimoodi, mu kallis klassivend oli Hardi Volmer ja, ja kuidagi kuidagi juhtus niimoodi, et et esialgu nagu talle ja, ja ja, ja siis nii ta läks. Mäletad esimest ka? Jah, sellest on isegi kusagil juttu olnud, ma ei tea, kas ta nüüd esimene oli, aga muide, kas vikerraadio eetris sobib seda öelda, aga kadunud koolivenna ja geniaalse kitarristi Mart Tootsi lugu kandis pealkirja tripper. Nii et sellega ma sain käe valgeks, aga sellest on kunagi kusagil juttu olnud. Loodud on olnud väga erinevaid, et on, ju, on ju selliseid lugusid, mis on tõesti eestlastele väga hinge, see väga oluliselt samas selliseid lustakamaid lugusid ka, et millised su enda jaoks olulisemad olla. Ma ei ole kunagi seda vahet tõmmanud ja eks need lustakad lood olla tegelikult ju ka rahval hinges, ma olen ise ka noh, kuskil siinsamas majas võib-olla praegu peaks viibima ja ainsa ma olen kuulnud lõbusalt, kuidas külapoe tagamehed rõõmsalt Justamendi ühte teatud lugu laulavad ja viina võtavad, et juua oli, sai ka neil hinges ja sõnad täiesti peas, aga aga üldiselt ma ei ole mingisugust vahet ei tõmmanud, sest et kõik, kellele ma neid tekste olen kirjutanud, need on enamasti mu sõbrad ja, ja ja noh, nendega on väga lihtne, tulevad ja paluvad ja siis tuleb lõpuks kunagi ära teha. Sa räägid justamendi loost, ilm on hukas? Jah, see sinu poolt on see ikka selline lustakas või oligi ilm hukas sel hetkel sinu jaoks? Ei, ei, ei, mina ei suuda ilma huumorit ta, muidugi on see läbi nalja kõik võetud, eks ta ole ka muidugi elust, ilm oli hukas ka täiesti. Ju ma siis kusagilt kellegi pealt võtsin, lihtsalt, ma olen eluaeg olnud, tuleb ringi käia lahtiste silmadega ja ma olen püüdnud seda teha jummal mingi elu pildikese jälle siis tabasin, sest selliseid inimesi on olemas. Ometi. Mis sa veel oled teinud ja teeb praegu? Noh, mis ma teen ikka, ma praegusel hetkel näed jälle, keerasid tulist ora, ma peaks istuma praegu kodus, ei kirjutama oma järjekordset Meie ENSV järgmist, ehk siis ENSV viimast hooaega, nii et, et meil on veel nagu lõpusirge Gert Kiileriga teha jäänud. Aga hakkab jälle kiireks minema nagu alati, sellepärast et ega siis tavainimene ei tea, et me peame töötama rohkem kui pool aastat etava stsenaariumitega, et see ilusasti aasta lõpul eetrisse jõuaks. Aga sa oled ka muusikalidele kirjutanud eestikeelset tekstiks. Ja ja Tõnu Ojaga kahekesi põhiliselt jah, oleme seda teinud nii et kuidas see töö käib. Eks ta käib nagu iga teine, aga, aga lihtsalt ta on selles mõttes tunduvalt raskem, tänu. Mul peab olema toetav õlg kõrval, Tõnu peab mind peksma pidevalt tagant, sellepärast et see tööprotsess on lihtsalt ikkagi niivõrd palju pikem ja ma olen kohutavalt laisk inimene, nii et tänu Tõnule oleme seda tööd teinud kahekesi lihtsalt noh, teine peab kõrval olema. Ja Tõnu on selleks ideaalne, sest ta ütleb, enne ei, jäta, kui on täna nii mitu lehekülge tehtud, mina enne ära ei lähe. Ma tean, mina tõstaks käed üles ja üsna varsti annaks alla, aga, aga seal on tähtaeg, tähtaeg on taga, noh. Ma saan täiesti aru, et päris kella peale see ei ole, aga, aga seda puhkumine jälle näiteks Vanemuise jõudsime, nüüdki peaks novembrikuus välja tulema vist kaunitar ja koletis seal, aga, aga noh, me andsime selle juba veebruaris selle oma tõlke üle. Nii et, et nüüd on vista nooti või eestikeelne tekst kõik kantud noodi alla. Seal üks ebakoht, meil tuleb veel ära parandada, aga aga noh, nii on nende asjadega. Nagu ma aru saan, siis Tõnuga töötavad peamiselt Jah, sellepärast, et me mõlemad oleme nagu loomad, tähendab, noh, minul on oma teatris töötamise aegadest. See on siiamaani veres, et minu hommik enne ühteteist mitte kunagi jalga, kui kell 11 hakkasid proovid, eks ole, vanem kui 10 ei olnud vaja mul jalul olla ja, ja mul on siiamaani see sees, aga, aga tänu asjaolude sunnil, kuidas tema küll jõuab, mina ei tea, tema ainuke võimalus tuleb peale etendust minu juurde ja siis hakkame tööle ja öösel tema sealt koju sõidab ja hommikul kõpsti on ta jälle proovis või kusagil teel teise linn, nii et et teda ma täiesti suisa imetlen. No kui natukene veel muusikalide kohta küsida, siis see on hästi-hästi keeruline, hästi mastaapne teema, kõik see õigust asi ja kui palju teie tegelikult mingisuguseid suuniseid oma töö jaoks ette saate ja peate mingisuguseid kriteeriumi jälgima, kui te tegite Sellega on väga lihtne, sa ei saagi kusagil libastuda, sellepärast et tõlkija peabki olema võimalikult täpne. Ei taha olla küll erilisem vana inimene, aga ma olen neid tõlkeid väga palju näinud. Elus tähendab, et kus arvataksegi, et tõlge koosneb sellest libistan mõtte kuidagi oma sõnadega ära, aga ma tean, millega see lõpeb, et nojah, ma ei, ma ei taha jälitada, aga, aga üldiselt niimoodi on, et kohuse ja vastutustunne on selliseks kasvatanud, et sa pead peadki läbi selle sammusegi kuidagi võimalikult täpselt üritama selle asja ära tõlkida, nii et seal ei, minu jaoks eetiliselt ei eksisteerigi sellist sellist mõistet, et kas sa seal saad midagi mugandada või, või noh, mugandada saad sa ainult siis, kui see ei ole eesti keeles on võimalik, siis sa pead leidma mingi sünonüümi või väljendi, mis enam-vähem mõtteliselt Läheme sinu valikute juurde, nagu ma aru saan, siis sa oled ikkagi kõvasti õgvendada oma oma erinevaid variante ja lõpuks ikkagi nelja looga lagedale tulnud. Mis need kriteeriumid sõjaks olid? Ma võtsin nüüd kuidas öelda populaarteaduslikust seisukohast või võtsin niimoodi, et esiteks, et oleks nagu lugudega, mida keegi nagunii naljalt ei kuule. Teiseks, natuke natuke nostalgitseda ka sellepärast et kuidagi peab ju südame ometi kõvaks tegema, noh, sellepärast see valik tuligi nii pentsik või pehmelt öeldes natuke pentsik, aga aga noh, raske südamega ma seda tegin. Millest ta kuidagi sattus mulle jälle ette, selline asi nagu ansambel kogudus tähendab, ega temast väga palju nagu minu teada säilinud ei ole, aga Ma olen Pärnu poiss ja selleks ajaks, kui mina hakkasin pidudel käima siis nii-öelda Pärnus tantsu tantsupidudel ansambel viiking oli oma tegevuse juba lõpetanud. Selles mõttes, et Peeter väljak oli just äsja läinud ära Tartusse ja asutanudki seal siis nagu, nagu nagu ansambli kogudus ja, ja Pärnus olid siis sellistest bändidest nagu kuulsad Pärnu bängi bändid nagu viiking seerias ja nendest olid jäänud nagu, nagu ainult legendid tähendab niimoodi, aga need elasid ja, ja ja ma ei ole kunagi, noh, ütleme kadunud Peeter väljakut siis nagu noh, tema tema järgi tantsinud, eks olla. Aga ma nii tahtsin, seda ma nii tahtsin ja see lugu on nüüd, kui me kuulame seda lugu praegu, seal on natukene naiivne, omas ajas aga aga midagi Kurinak seal midagi nagu sellist on, et et, et see seostub mulle puhtalt minu lapsepõlvega. Jaa jaa. Töödroo kees, hiilgab.